Kas Eestis on hea elada ja muid uitmõtteid

Jõuluvana tõi mulle Vahur Kersna elulooraamatu, kus on palju pilte sees ja suhteliselt vähe juttu.
Vaatasin ka intervjuusid, mida VK oli teinud eriliste inimestega. Ma saan aru, et VK on üle elanud suure puhastuse. Loomulik ju, et pärast rasket haigust hindad ümber eluväärtusi.
Põhiline mõte, et tervis (ja hingerahu) on kõige tähtsam siinpool jõge, ja muidugi inimsuhted- lähedased, kes ei jäta sind üksi mis tahes raskes elusituatsioonis, läbis punase joonena kogu paketti.
Kõike muud saab raha eest osta. Ja kui raha ei jagu, siis järelikult pole ka vaja nii palju tarbida.
Küsimus, mida VK kõikidelt intervujeeritavatelt küsis, oli "kas Eestis on hea elada?". Eranditult kõik vastasid jaa, tuues põhjenduseks nii vaimseid kui geograafilis-poliitilisi aspekte.
Kõikide küsitletute nimed ei jäänud meelde, aga sisukaim oli mu meelest Sven Grünbergiga tehtud usutlus. Üllatus oli ka Erik Tohvri, rahvakirjanik, kelle teoseid ma paraku lugenud pole. Sümpaatne vana oli.

No sellist aastavahetust annab mäletada.

Tulin ühel õhtul venna juurest. Avasin oma korteri ukse, kass lippas nagu välk jalge vahelt välja. (Ta on tohutult solvunud, kui ma ära käin) Siis kuulen äkki helinat, õigemini viisi "I wish you a Merry Christmas and a Happy New Year". See kestis nonstop.

Esialgu arvasin, et pissipott laulab, aga siis meenus, et laulev pi-pott on ju Viljandi lapsel.
Hakkasin lauluallikat otsima. Lõpuks leidsin- see oli üks väike ilukarbike ehete jaoks. Kui sahtel oli lahti, siis laulis. Mis teda äkki laulma pani, ei tea. Ilmselt oli laps eelnevalt sellega mänginud. Arvatavalt laulis leierkast kõik need päevad, mis ma ära olin.

Eile õhtul tabas mind uus katsumus. Kui olin teleka kinni pannud ja sättisin magamist, kuulsin katkematut ja kõrget heli. Noh umbes sellist, mida teeb tuleandur, ainult veidi nõrgemalt. Kass oli ärritet ja hakkas kiunuma. Otsisin jälle heliallikat kaua enne, kui leidsin. See oli UPS. Lülitasin selle välja. Ilmselt pidev voolu kõikumine oli ta lolliks ajanud.

Aasta hakkab lõppema. Seekord oli ta siis selline - minu arvates sugugi mitte kõige halvem. Hinnad on jah palju tõusnud ja elu kallis, aga rääkisime noorte sugulastega, kes elavad Rootsis, ja resümeerisme, et Eestis on paljud asjad isegi paremini korraldatud. Ja tagasi keerates loo algusesse võin ikka ja jälle kinnitada, et iseenda eest pole kuhugi põgeneda. Hea on seal elada, kus sa tunned hingerahu ja tuge lähedaste olemasolust. Muid hüvesid võime ju endale osta !!???

Kui uus aasta on vähemalt sama hea kui eelmine, siis oleme mäel. Aga alati tasub loota, et tuleb parem!
Uut ja paremat kõigile blogijaile!!

Viimased jõuluostud

Olgu kohe alguses öeldud, et mingit jõulutunnet pole siiani. On hoopis tülpimustunne. Nagu Bianka väga tabavalt mainis, on jõulud igal aastal ühtemoodi, mis puudutab traditsioone. Eriliseks võib jõulud muuta - ilm, meeleolu, mingi kaasnev sündmus/ootus.
Tegin veel viimased kiired ostud, eelmine ostupäev oli möödunud laupäev, kui käisin läbi lörtsi ja lobjaka Viljandis jõululaadal. (sealt ma selle viiruse sain!)
Kuigi täna on viimane päev enne jõule, ei näinud ma kusagil rahvamasse tunglemas ja oste sooritamas. Vastupidi. Majapidamistarvete poes polnud kedagi ja müüja kallas minu peale oma varjamatut pahameelt. Esiteks püüdis ta mind veenda ostma kunstkuuske, kui juhtusin korra kuuse poole pilku heitma. Siis näitas ülisoodsa hinnaga toasusse (2 eurot paar). Seal oli veel väga hea hinnaga müügil lastekelk(puust) ja soome kelk(punane).
"Kui lumi tuleb, võetakse need kohe ära, " porises müüjanna, "ega keegi ju ette mõtle!"
"Maal pole mõtet poodi pidada! Kõik käivad linnas ostmas. Küll te ükskord näete, kui iga kruvi järgi peab Viljandisse sõitma!" pahandas poeomanik.
Tundsin ennast süüdi, kuigi ma selle poe püsiklient pole. Läksin lihtsalt vaatama.
Ega`s poes vaatamas käida, ikka ostmas!

Häid jõule! Olgu nad ikka mõnes mõttes erilised!

Jõulude eelõhtu

Vanad saavad susse ja sokke

Minu säästuaja jõulukompa (valminud täna hommikul kiiruga)

Minu lemmikkuused "stiliseeritud jõulukuuskede" võistluselt. Oleks tahtnud endale ka midagi sellist teha kui alumisel pildil, kuid ei viitsinud vihmaga õue puuoksa otsima minna.


***
Ükskõik, kuidas eirata mõtet lähenevatest jõuludest, tulevad nad siiski. Ärge saage valesti aru. Jõulude vastu pole mul midagi. Las nad olla. Jõulude aegu saab mehiselt süüa. Sülti ja verivorsti, seapraadi ja hapukapsast. Mis sest, et pärast jõulu on mitu kilo juurde tulnud ja magu välja veninud.

Kingitustega on alati häda. Pole ideid. Ammu oleme loobunud kingitustest, millel puudub praktiline väärtus. Noored pered saavad köögitarvikuid, lapsed saavad pidžaamasid, vanad saavad toasusse ja etnosokke. Ühel aastal kinkisime raamatuid, mida laenutamise korras kõik lugeda said.

Lastele tuleb jõuluvana, kuigi kumbki 2st ei oska veel nii palju keelt, et salmiga maha saaks. Loodetavasti ei karda nad jõuluvana. Mida aeg edasi, seda rohkem lastekeskseks me muutume, sest lapsi tuleb juurde.

Tegin endale koju ka väikesed jõulukompad, sest kuuske ma sel aastal ei too. Kuigi täna on endiselt "vihmane ja pime polaaröö", on mul imekombel veidi jõulutunnet. On ka viimane aeg, sest 4. advent käes ju.
Muide, esimene jõululõuna - töökollektiiviga Taagepera lossis - on juba toimunud.

Alumised pildid SJ valla kodukalt.

Detsember - jõulukuu

Vaatan aknast välja - paistab ilus ilm olevat. Päike tõusis äsja, maa on roheline, taevas helehall. Mitte miski ei meenuta talve. Õhtuks pidi kohale jõudma järjekordne tuul ja vihm.
Usun küll vanarahva tarkust, et "ega tali taeva jää". Kui enne lumi pärale ei jõua, siis märtsis hiljemalt.
Nii palju siis ilmast.

Lugesin just lastele ette üht käitumisõpikut, kus muuhulgas oli öeldud, et "absoluutne tabu on rääkida võõraste inimestega haigustest, surmast, rahvusküsimustest, vältida võiks ka poliitikat", see-eest sobib aga alati võtta üles ilma teema. Te ju teate küll seda inglaslikku small talki?!

On selline asi nagu arenguvestlus.
Miks peaksid vanemad tahtma mulle rääkida oma pere probleemidest? Miks peaksin ma seda teadma? Vahel on nii ebamugav kõigil osapooltel. Olen märganud, et vanemad kaitsevad/õigustavad igal juhul oma lapsi. Võib-olla on see päris loomulik. Vahel järgneb õpetaja suhteliselt ettevaatlikule kriitikale selline turmtuli, et tuju läheb ära mitmeks päevaks. Laps vaatab kõrvalt, ja kindlapeale tunneb uhkust südames, et tema ema(üldjuhul käivad koolis ju emad) julgeb õpetajaid süüdistada.
Üldiselt oleme hakkama saanud, jäädes viisakuse piiridesse ja lähtudes põhimõttest, et osa teemasid on tabu.

Olen selleks aastaks arenguvestlustele ringi peale saanud.
Jõuludeni on jäänud kõigest kolm nädalat. Põletan hoolega küünlaid.
Kaunist advendiaega kõigile!

Pildil eelmise aasta 1. advendi hommik

Sekkumisest

Vaatasin reede õhtul Aunaste saadet sekkumisest. Ja tekkis ka tahtmine sekkuda ehk siis oma mõtteid antud teemal avaldada.
Eksperdid olid valitud seinast seina. Ühes otsas oli absoluutne skeptik Andres Raid, kes arvas, et üldse pole vaja sekkuda ja eestlaste loomuses puudub vastav geen, ja teises otsas kaunis naispolitseinik, kes leidis, et eestlased on tublid kodanikud ja oskavad kriitilises olukorras õigesti käituda. Mina jään sinna vahepeale.
Oskan tuua mitu näidet, kus ma olen sekkunud, aga kasu pole sellest mingisugust olnud.
Kui ma lähen hommikul poolhämaras tööle, siis näen alailma staadionil suitsetavaid koolilapsi. Jah, ma seisatan ja noomin neid, aga olen aru saanud, et tolku sellest pole. Pahe on väga levinud ja politsei pole samuti midagi muuta suutnud.
Umbes kuu tagasi - ma polnud veel magama jäänud- kuulsin, et minu rõduakna vastu visati midagi. Kustutasin tuled ja hiilisin kööki. Nägin poisikesi keset õue, kes püüdsid end peita autode varju. Arvasin vähemalt ühe neist ära tundvat. Nad katsetasid veel paar korda, muutusid julgemaks, ja siis loobusid. Kas ma oleks pidanud astuma julgelt rõdule, ähvardama politseiga või püüdma ise kuidagi korda luua? Ma ei teinud midagi. Pätikesed läksid minema. Õunasüdamed korjasin kokku.

Kord elas minu all pere, kus oli vägivaldne mees. Päevavalguses poleks temast midagi taolist arvanud ja usun ka, et tema vihapursked olid ajendatud joobnud olekust. Kuulsin mitu korda, kuidas mees karjus, naine ja lapsed nutsid. Mütsatuste järgi võis oletada, et karjumisega asi ei piirdunud. Nüüd on mees ammu vähki surnud, lapsed suureks kasvanud ja kodust lahkunud.
Ma ei sekkunud.

Viimasel ajal vaevab minu peakest küsimus, mis on toimunud minu vastasmaja ühes korteris. Näen, et seal enam kedagi pole - aknad on tühjad ja pimedad. Küsisin isegi ühe tuttava käest, kas tema teab midagi. Nüüd saan aru, et see on puhas uudishimu, mis mind vaevab.

Olen mõned korrad oma elus ka tänaval kukkunud inimesele abi pakkunud. Nii hullu olukorda pole olnud, et vaja elustada või kiirabi kutsuda. Ühe vana naise aitasin hiljuti koju, teisele andsin validooli keele alla. Ma tundsin neid ka.

Naabri Valvet ma ei etenda ega vaja esialgu. Olen enamasti kodus. Mulle meeldib, kui minu ellu ei sekkuta. Õnneks pole ma peale sattunud mõrtsukatele, pangaröövijatele, autoärandajaile. Pole pidanud päästma uppujat ega tooma põlevast majast välja abivajajat. Arvan, et tunnen olukorra ära, kus sekkumine oleks hädavajalik.
Oma töö tõttu tuleb nagunii pidevalt sekkuda õpilaste ellu:)

Pildil politsei sekkub (netist)

Fotojaht: rännud

Tuleb meelde üks habemega anekdoot.
Juku peab kirjutama kodukirjandi teemal "Minu pikim reis".
Järgmisel päeval esitab Juku kirjandi.
"Minu reied on ühepikkused," loeb õpetaja.
***
Käisin suvel oma pikimal reisil senimaani - Itaalias.
Tagasi jõudnud, rändasin mõtetes aina edasi ja jälle tagasi- aja- ja kultuurilukku.
Mõtterännakud ongi need kõige õigemad rännakud?

Mida kõrgemal oled, seda kaugemale näed

Laevaga Capri saarele ring peale

Pilguga Vesuuvi haaramas

Bussiga kiirteel



Teised rändurid

November

Esimest korda ärkasin kell 4. Liiga vara üles tõusta. Püüdsin uuesti uinuda. Võib-olla tukastasin korraks.
Siis vaatasin kella pool 6. Und enam ei tulnud. Pole ka ime- suveaja järgi ju olekski paras ärgata. Kellakeeramine on minu jaoks alati probleem, olenemata kummatpidi tuleb keerata.
Või on siis asi hoopis milleski muus. Hingevaevas, aastaajas, igatsuses, rahutuses, rahulolematuses.
Täna on hingedepäev.
On aeg hakata põletama küünlaid, et raske aeg üle elada.

Lapsehoidja rõõmud

Kiikuda on vahva!

Salaja proovin su kingi...

Karikatega on põnev mängida

Uued saapad

Ma lugesin Katit

Ütlen kohe, et see ei ole mingi retsensioon, lihtsalt üks arvamusavaldus.
Katit lugedes püüdsin aru saada, kuidas tema lapsepõlv mõjutas/kujundas tema hilisemat elu.
Mitte keegi meist ei tea täpselt, kui suures osas oleme pärinud oma vanemate geenid, kui suures osas on mõju avaldanud keskkond ja kodune kasvatus. Kindlasti on ka "midagi uut ja "midagi kordumatut". Olen lugenud artikleid selle kohta, et kasvatuse mõju inimisiksuse kujunemisel on üle hinnatud. Kui suures osas, ei tea.

Kati on uhke oma juudi, prantsuse, rannarootsi, norra ja mustlase vere pärast. Eestlaste veri on üldse väga segatud. Minu tädi rääkis, et meie vanavanaema oli pooleldi saksa verd, sest tol ajal kehtinud "seaduse" järgi olevat mõisnik kasutanud esimese öö õigust. Mäletan, et sel ajal tundus see lugu minu jaoks väga intrigeeriv. Muidugi võib see lihtsalt jutt olla! Võta kinni!

Kati isa Harri Vasarat ma mäletan küll oma noorusest - laulmas kõrge häälega haledaid laule. Milline oli Kati ema, päris hästi teose põhjal ei adunud. Ma ei saaks öelda (ikka teose põhjal), et ta Katit ei armastanud või jättis ta kasvatamise saatuse hooleks. Ema ju suunas teda omal moel, jälgides tema harrastusi ja tahtes teda õnnelikult mehele panna. Ema muretses, et Katil on nõrk süda. Ja Katil oli vanaema. Lõppude lõpuks ka isa, kes ei osanud ise oma eraelu sättida, ja temalt ei saanud rohkem nõuda - boheemlane ja joodiku geenidega, nagu ta oli.
Muide, Kati kirjutab alkoholismist väga avameelselt. Ka mina olen selles absoluutselt veendunud, et kel on joodikugeen, peaks viinast ja muust väga kaugele hoidma.
See välismaale minemise ihalus, iga hinna eest välja, on Kati vanaema ja ema kinnisidee. Raamatu põhjal tundub, et enamus eestlastest tahtnuks nõuka-ajal õnneliku elu peale välismaale minna. Lugesin mõni aeg tagasi delfist, et Kati tahab ka oma Terminaatoriga kusagile soojale maale (Hispaania?) kolida, sest siin tema teeneid ei vajata.

Arvan, et Kati anderikkus ja vastuolulisus ei ole tingitud mitte niivõrd tema "olemisest ema isiklik projekt" kui just muudest asjaoludest, mida võib nimetada keskkonna mõjudeks ja kaasa saadud geneetiliseks koodiks.
Ma arvan, et Kati on kirjutanud selle raamatu kiirustades, seda tajusin ma pidevalt.
Võib- olla oli tal raha vaja (kellel poleks!) või olid tähtajad kukil või oli tõesti nii, nagu ta esimeses loos kirjutas, et sai tütrelt kirja koos ränkade etteheidetega, ja see ajendas oma lugu jutustama.

Fotojaht: kõige armsam naeratus

Ma pole kaua fotojahist osa võtnud, nii et olin isegi unustanud, kuidas lingitada. Teema aga oli nii inspireeriv, et otsustasin siia üles panna väikese osa oma lapselapse naeratusest. Ta on nii päikseline laps, et naeratust pole vaja tema käest välja kaubelda.
Täna sai ta pooleteiseaastaseks.
Väike laps toob inimestes esile parima. Katsu vastu naeratamata jätta!

Teised naeratused

Mis teeb õnnelikuks?

Kui jõuab kätte viinakuu, millele järgneb vääramatult porikuu ja kaamose-aeg, siis süvenevad eriti meeleolud, et kõik on nii kole ja raske. Ja et need eestlased on kohe loodud sellised mornid ja altkulmu põrnitsejad.
Sestap ma peangi ruttu kirjutama vastupidist ehk seda, et kõik pole kaugeltki nii lootusetu ja sünge, kui näib.
Eile avati meie kooli uus, renoveeritud aula. Tegelikult oli seal üritusi juba enne olnud, aga nüüd toimus lindi läbilõikamine ja peeti kõnesid ning Kristi õnnistas seda ruumi, et tast saaks igavesest ajast igavesti AULA.
Nii palju rahvast oli. Ma ei mõista, kust nad kõik tulid. Oli ju pime reede õhtu, ilm polnud ka suurem asi. Mina kahtlesin ka algul, kas minna. Töönädal seljataga, oleks ju mõnus kotil vedelda ja telkut vahtida. (minu igipõline dilemma).
No nii-nii ilus oli! Puhkpill mängis 3. korruse treppidel, rahvas ei taht kuhugi ära mahtuda. Esimest korda elus nägin nii lähedalt lindi läbilõikamist. Aula täitus kiiresti ja ühtki vaba kohta ei olnud. Vallavanem tänas tegijaid ja kaasaaitajaid.
Maarja-Liis Ilus andis kontserdi, mis oli valla poolt kingituseks. Maarja suhtles saaliga vahetult, võttis rahva endale pihku ja pani kaasa laulma.
"Hetke vaid mõni mälestus kestab..." ja "Halleluuja". Kui hästi kõlas ja kui hea akustika!
Ma ei näinud ühtki morni ja pahurat inimest. Ausõna, NAD naeratasid.

(pildid valla kodukalt, oleks tahtnud eilse kontserdi pilti, aga seal polnud veel, lisan hiljem)

Sihtgrupiks olemisest

Käsitöömaja, endine juustumaja

Endine sepikoda, nüüdne toimetulekumaja

Täna on õpetajate päev. Tore päev õpetajale ja ka õpilasele. Sest kes ei tahaks oma rollist väljas käia ja rutiini muuta.
Oleneb koolist ja traditsioonidest, aga meie koolis antakse abiturientidele selleks päevaks absoluutne võim. Õpsid saadetakse kohe majast minema ja pakutakse elamusi mujal.
Seekord käisime Lahmuse mõisakompleksiga tutvumas.
Kunagi hallil ajal (üle poole sajandi tagasi nõuka-ajal) oli peahoones tavaline maakool. Kõrvalhooneid kasutas Lahmuse sovhoos viljaaitade, kartulikeldrite ja igasuguste laoruumidena. Mäletan seda hästi, sest minuaegses koolis toimusid tootmisõpetuse raames praktikatunnid seal (kevadel tassisime keldritest mulda ja mädand kartuleid välja, sügisel korjasime õunu ja keerutasime vilja).

Siis profileeruti ümber ja mõisakoolist sai erikool (nn "lollide" kool, vabandan ette ja taha, aga ikka üteldi vahel mõnele, et "Su koht on Lahmuse koolis", ja see oli kõige suurem solvang maa peal).

Nüüd, aastaks 2011, on Lahmuse Kool saanud endale taastuskeskuse, õpilaskodud, spordisaalid, käsitöömajad, vaba aja veetmise võimalused, toimetuleku klassid. KÕIK kõrvalhooned on renoveeritud. Mõis pole isegi oma ehitamise ajal nii uhke välja näinud, kindel see. Rahad on tulnud EL-st ja vist ka Norrast (ma nagunii ei taipa sest suurt midagi). Ega keegi pole muidugi ise pakkunud, et "võta-võta, ehita endale midagi", projekte on kirjutatud ja igasugustest fondidest raha taotletud.
Õpilasi on 60 ringis, neil on kõik tasuta, ülalpidamine riigi kulul. Kasvataja ja õpetaja saab seal pensionile 25-aastase tööstaaži järel.

Ja siis me muutusime väga-väga kurvaks, sest meie ei ole mingi sihtgrupp. Tavaline kool, tavalised õpilased. No on mõni andekas laps hulgas, aga keskmine prevaleerib. Riigil ja vallal pole raha, et muretseda igasse klassi arvuti ja data-projektor, rääkimata puutetahvlist või televiisorist, mis Lahmusel igas ruumis silma torkas. Ja millised vetsud seal on- igas toas eraldi, ka duširuum!

Aga muidu oli tore päev, varasügis ikka meeldib mulle. Isegi vihm meeldib vahel.
Depressioon saabub alles pori ja pimedaga.

Soovin kõigile blogijatest õpetajatele ilusat ametipäeva! (Vähemalt aasta-ajaga on nad täppi pannud!)

pildid renoveeritud kõrvalhooned, mis avati pidulilult äsja (valla kodukalt)

Kohtumine Vanjaga*

Kui vaatasin "Tähelaeva" Ivan Makaroviga, tuli eredalt meelde tema isa Mihhail Makarov, kes õpetas Tartu ülikoolis aastakümneid filosoofia ajalugu. Juba esimesel kursusel oli teada, et viienda kursuse sügissemestril on eksam ja selle teevad ära vähesed. Hirm Makarovi ees põhines sellel, et ta ei sallivat naisi, eriti filolooge (lootusetult lollid!). Detailid olen ära unustanud. Seda mäletan, et ta ei osanud eriti perfektselt eesti keelt (sellest tulenevalt liikus tema kohta palju anekdoote) ja tema loengut oli raske konspekteerida. Kuna need toimusid kogu teaduskonnale ühes (Vanemuise ringauditooriumis), siis mina külastasin küll neid harva. Aga ülikooli tahtsin ära lõpetada.
Siis sain kusagilt vanemate kursuste käest Makarovi loengute konspekte laenata. Ja nüüd - tänapäeva kontekstis eriti uskumatu- minu isa ja noorem vend trükkisid need märkmed trükimasinal ümber. Muidugi läbi kopeeri ja maisipaberil, nii et ma sain õnnelikuks teha veel 5 inimest. See oli aukartust äratav kogus materjali. Ma arvan, et see on mul kusagil alles (olen oma ülikooli konspekte säilitanud).
Kui eksam hakkas lähenema, kasvas hirm kolossaalseks. Mäletan, et liigutasime isegi taldrikut, et teada saada, mis saatus toob. Mina sain eksamil ausa 4. Konspektidest oli kasu!!!?
Nüüd vaatan, et vana Makarov on täitsa rauk, aga sama resoluutne kui varemgi (ei poolda liberaalse ja väga humaanse poja poliitilisi vaateid!).

*Ivan Makarov on ääretult sümpaatne venelane. Ma teadsin seda varemgi, nüüd sain kinnitust.
Saates oli palju Urmas Alendri muusikat.

Uus telehooaeg algas

Nädalavahetusel vaatan ma päris palju telekat, kui just kottu ära ei käi.
Muide, lugesin Sirje Kiini Ameerika-raamatust (Kas Ameerika on olemas? Kirjad Madisonist 2005-2009), et seal on igas toas telekas ja et need huugavad vahetpidamata, on siis parasjagu vaatajaid või mitte.
Mul on üks telekas ja ma ei konkureeri kellegagi puldi eesõiguse osas. Olukord muutub kohe kardinaalselt, kui külastan näiteks tütre perekonda.

Vanad tegijad on tagasi!
Mul on heameel, et Teet Kallas jätkab "Õnne 13" stsenaristina. Urmas Lennuk oli ikka liiga lennukas ja moodne.
Maire Aunaste on oma saatesse palganud ekspertideks uusi nägusid ja loobunud, vähemalt esialgu, kõiketeadjast Maaja Kallastest.

Hannes Võrno on asunud küsitlema Eesti ühiskonnas tegijatena tuntud persoone. Mulle meeldib, et intervjuud on lõigatud tükkides ja pikitud vahepaladega (hirmsasti häirivad pikad reklaamipausid vahepeal). Hea, et ta küsib kõigi käest, mida nad tegid 20 aastat tagasi augustikuus. Meelest hakkab juba ära minema, inimese elus on 20 aastat ikka pikk aeg - vähemalt 1/4 kogu elust, pool teadlikust tööelust.

Tandem Teet Margna-Kristjan Jõekalda on käinud ära Venemaal ja meelitanud kaasa asjatundja-turvaja-reisifirma omaniku Tiit Pruuli. Esimene saade oli väga vahva. Eks Venemaal reisimisest ole igal vanemal inimesel kustumatuid mälestusi.

Ja muidugi "ENSV". Ikka vaatan ja imestan, mis ajastust me oleme tulnud ja kuidas kõik nii kiiresti ununeb. Kui loomulikuna võtab tänapäeva inimene vabadust ja sellega kaasnevaid hüvesid! Ja ikka pole eluga rahul!!! Õnneks on seriaal huumorivõtmes, kesse tõsielu enam välja kannataks.

Lisatud 23. sept.
Maaja Kallast tagasi, ja nagu öeldakse- "endises headuses". Ja Mairekene eputab lõputult. (Saade "Mida Sina arvad?") Endiselt arvan mina, et selle saate toredaim osa on sketšid.

pildil pere telekat vaatamas (netist)

Tunne kodumaad!*

Nädalavahetusel oli lõpmata kaunis sügisilm (ametlikult on vist veel suvi). Uus tähtpäev - vanavanemate päev - pole veel kinnistunud, tuli täitsa üllatusena. Aga tore, et see on valitud septembri esimesse poolde, kui suvi pole veel lõplikult möödas ja sügis on alles teel.
Käisin Pärnus lastel külas. Pärnu on armas linn - seal on kenad inimesed nii turul kui tänaval. Autod annavad teed, kui näevad sind kaugelt lapsekäruga tulemas.
Tagasi tulin kahe bussiga. Soovitati. Et esmalt sõidan Vändrasse, seal ootan Karksi bussi, millega saan lipsti koju. Nii enamvähem oligi.
Esimene buss sõitis kõrvalisi teid pidi. Vahepeal olin päris üksi bussis (bussijuht ka muidugi) ja mul tekkis väike hirm, et bussijuht on eksinud või siis tahab mind kusagil kolkas maha raputada.
Siis tuli peale kaks poissi ja üks tüdruk (teismelised). Nad olid väga lärmakad. Poisid pommisid tüdruku käest suitsu, jutt oli tervest plokist!! Jäi mulje, nagu oleks tüdruk lubanud või oli võlgu! Tüdruk saatis poisid julgelt pimedasse kohta, mispeale poisid vastasid samaga. Üks poiss küsis tüdruku käest, kas ta on pead seebiga pesnud, juustel pidi seebilõhn olema. Selle peale ütles tüdruk, et... (ei hakka kordama) Nad väljusid Viira kooli juures. Mis edasi sai, ei tea.
Vaatasin aknast koolimaja - ilus ja hästi korras oli. Nüüd kodus guugeldasin, et kuidas on nii, et õpilased laekuvad kooli juba pühapäeva õhtuks. On jah seal õpilaskodu! Põhjalikumalt ei uurinud.

Pärast ringi keerutamist otsustas bussjuht mind siiski viia Vändrasse, kus asusin ootama järgmist bussi. Vahepeal jälgisin igavuse peletamiseks inimesi.
Mõned suurte kottidega noored kogunesid bussijaama. Sellest järeldasin, et nad sõidavad kaugemale kooli. Üks poiss (hilisteismeline) käis ringi ja küsis midagi. Siis kuulsin, et suitsu. Tüdrukutel ei olnud, aga ühe noore autojuhi käest sai viimaks.
Lõpuks tuli oodatav buss. See oli väike ja armetu. Teadsin, et see on eraliin. Küsisin bussijuhi käest oma kodu juures maha, ta oli lahke ja tegigi peatuse. Soovisime üksteisele head õhtut.

*Kunagi sõitis üks bussiliin siit Tallinna 4 tundi, kolistades läbi kõik väikesed kohad. Seda liini nimetati rahvasuus - "Tunne kodumaad".

Pildil " Seal ta on- Pärnu jõgi!" (9. sept 2011)

Kõik, kõik on uus septembrikuus

Minu klassijuhataja rääkis alati, et õpetajaameti juures on KÕIGE MUU kõrval lõputult tore ikka see, et 1. septembril ja viimasel koolipäeval täitub süda erilise heldimusega, et on põhjust ennast pidulikult riidesse panna, uus kostüüm lasta õmmelda ja et lilli ka kingitakse. Nõus!

Täna saatsime pensionile ühe õpetaja, kes on seda ametit pidanud üle 50 aasta. Ta on olnud minu õpetaja ja minu tütre õpetaja. Temaga on üks epohh meie kooli ajaloos mööda saanud.

Täna 50 aastat tagasi kolis meie kool uude koolimajja. Seda ehitati tolle kombe kohaselt kaua. Tüüpprojekti järgi. Niisuguseid koolimaju on Eestis kümneid. 4 aastat tagasi sai valmis võimla - juurdeehitus, mida oli oodatud mitukümmend aastat. Nüüd siis jõuti aula remondini. Uus aula on valge, toolid rohelised-sinised, lavaauk must, põrandaks tammeparkett, tagaseinas on osa, mis meenutab rõdu.

Meie kool on ilus, peaaegu täiuslik, ainuke häda - lapsi jääb pidevalt vähemaks. Ministri sõnul on see suur ressursi raiskamine, kui nii väikseid gümnaasiume tuleb üleval pidada.
Eks ta ole.

Ei oskagi muud midagi öelda. 1. september on ilus päev...
Head kooliaastat kõigile!

Pühapäev enne sügist

Täna hommikul olen tundide viisi otsinud teksti sünnipäevakaardile - et oleks sobiv ja väljendaks pieteeditundeliselt neid mõtteid, mida kollektiiv oma ülemuse suhtes tunneb.
Mitukümmend luuleraamatut olen läbi lehitsenud, nüüd on järg aforismide kogumike käes.
Tervet päeva ei tahaks selle tähtsa asja peale raisata. On veel vaja töökavad valmis teha.
Suve viimased päevad on väga pingelised, sest 1. septembril algab ju sügis.

****
Mulle on kunagi kingitud üks armas raamat "Värvid hingele", koostanud Pham Rhodes.
Põhimõtteliselt on see aforismide kogu, aga süstematiseeritud kuidagi värvide ja meeleolude kaupa.
Näiteks kollase all on alapealkiri "Põhjus olla rõõmus".

- Igal hommikul ärgates täna jumalat, et sul on teha midagi, mis peab tehtud saama, kas see siis meeldib sulle või mitte. (Charles Kingsley)
- Milline suurepärane elu mul on olnud! Soovin vaid, et oleksin seda varem mõistnud. (Sidonie-Gabrielle Colette)
- Tulevikule mõeldes langesin masendusse: niisiiis lõpetasin selle ja keetsin pisut moosi.---(David Herbert Lawrence)
- Õnn tähendab, et sul on, millega tegelda, keda armastada ja millele loota. (Allan Chalmers)
- Kui kõik meie hädad ja õnnetused pandaks ühte hunnikusse, kust igaüks peaks võtma võrdse koguse, oleks enamik inimesi rahul, kui nad saaksid võtta vaid omaenese õnnetused ja lahkuda. (Sokrates)
- Esimene ja kõva käsk on mitte lasta end hirmutada.(Elmer Davis)

Aitab küll! Ega ma saa siia kõike ümber kirjutada.

***
Vahepeal on taevasse tekkinud hallid pilved, ilmselt hakkab sadama. Kõht on läinud tühjaks. Pool pühapäeva juba läbi!

pildil võrratu Veneetsia (august 2011)

Pompeji ja Vesuuv - viimsepäeva võimalus

Ilus vaade Napoli linnale

Kivid on igavesed

Pompeji linna varemed

Teater, valged trepid on originaalid.

Köök (söökla, restoran) - pliidiaugud

Üks väljak Pompejis, eks tal oli mingi nimi ka!


Seal ta on - imeline ja salakaval Vesuuv!

****
Itaalia-reisist on juba nädal möödas, aga ikka on tunne, et pole veel tagasi. Mõtetes.
Kui Roomas ja Firenzes oli palju maist ja vaimset rikkust, Capril ja Veneetsias lõputult silmailu, siis Pompeji vapustas kui üks reaaliseerunud võimalus maailmalõpust.
Vesuuv paistis igale poole kätte, kui me Lõuna-Itaalias tiirutasime.
Pompeji minevik on ju üldiselt teada. Asutatud juba ammu enne meie aega, käinud käest kätte, kuni roomlased ta vallutasid.
Siis tuli maavärin - 5. veebruaril 63. Nagu sellest veel vähe oleks, kattis purskav Vesuuv Pompeji enda alla 24. augustil 79. Kohati oli kuuma laava paksus 7-9 m. Tegelikult jäi laava alla kolm linna, ainult Pompeji on suures osas välja kaevatud (18.- 19. saj).
Jälle lugesin Tuglast, kes on oma reisikirjades väga põhjalik.
Pompeji ei olnud mingi tavaline provintsilinn, vaid seal elasid talviti Rooma rikkurid. Aga oma hierarhia oli sealgi. Vapustav, et linnastruktuur ja -plaan oli nii täiuslik juba 2,5 tuhat aastat tagasi (isegi bordumaja oli olemas!).
Ja kui AEG ühel hetkel peatub, siis ... mida sa teed praegusel momendil?
Kui laava purskama hakkas, siis oli ikka mõni minut vist aega midagi ette võtta, sest väljakaevamisel leiti ühest keldrist 18 laipa, kaasas toiduained ja rutuga haaratud varandused (Tuglase järgi) - majaomanikul käes korterivõti ja lähedal ori koos raha ja väärtasjadega.

Pompeji ilma Vesuuvita on poolik.
Kui sajand tagasi roniti Vesuuvi otsa jala ja selleks kulus vähemalt 8 tundi (Tuglas ühes Laikmaaga), siis nüüd sõitsime harjale bussiga. Nagu ikka, sada bussi oli juba ees, manööverdamisega oli probleeme.
Kuna Vesuuvi tippu ronimine oli sügavalt vabatahtlik, siis mina ja veel mõned sinna ei kippunud. Ootasime raja alguses, millal teised naasevad. Kuigi Vesuuvi tipp tõuseb umbes km ja veerandi võrra üle merepinna (see pole mingi Elbrus!), tunnistasid paljud, et neil tekkis õhupuudus ja hingamisraskused. Pole ka ime, see oli meie reisi üks palavamaid päevi.
Tuglas kirjutab, et tundis Vesuuvi kraatri lähedal väävlihaisu ja kraatrist paiskus näkku kuumust, igasuguseid gaase, ümberringi podisesid üksikud suitsevad pisikraatrid. Tõeline nõiapada.
Iga hetk võib see kaane pealt visata ja saabub pimedaim öö. Ometi pole see kedagi hoidnud eemale - ikka elavad inimesed Vesuuvi kraatrile nii lähedal kui võimalik. Ikka on neid, kes tulemäest suurt kasu lõikavad. Ikka on kiibitsejaid. 1, 5 km pikkune jalgsimatk ja kraatri põhja piilumine maksis 8 eurot. Rääkimata nendest rohketest suveniiriputkadest, kus müüdi laavast tehtud tasse, kaelakeesid, käevõrusid, mida iganes.

P. S. Rohkem ma Itaaliast ei kirjuta, tulevad uued väljakutsed. Homme tuuakse lapselaps hoida!

Eredamaid muljeid - Rooma ja Vatikan

Ülemine pilt võetud netist, mul endal ei tulnud väljak nii hästi välja. Vatikan.

Ilus valgest marmorist palee ja monumendid selle ees (Roomas)

Rooma varemed - täpsemalt ei mäleta

Fragment Colosseumist ( me sees ei käinud)

Vatikani muuseumi sisevaated


Michelangelo maalitud ja kujundatud kuppel Püha Peetruse Basiilikas.

****
Germalo poolt koostatud reisikava ütleb sissejuhatuses, et "ükski Lääne-Euroopa haritlane ei saanud 17.-18. sajandil lugeda oma haridusteed täiuslikuks, käimata ära Itaalias". Ega see tänapäevalgi vist teisiti ole...
Midagi oleme ju kõik omal ajal koolis õppinud ja elust kuulnud, aga kui sügavad need teadmised on, see on iseasi. Võib-olla oleks pidanud eelnevalt kodutööd tegema?!
Soovitatud kirjandusest leidsin kodus Friedebert Tuglase "Reisikirjad". Lugesin sealt nüüd läbi tema Itaalia-reisi kirjelduse. Tuglas on Tuglas - nii põnevalt ja hästi kirjutab. Tema rändas põhiliselt rongiga ja jalgsi, vaevles rahapuuduses, aga nägi tuhat korda rohkem kui meieaegsed oma luksustingimustes.
Ma arvan, et möödunud sajandi jooksul pole ajalooline Rooma suurt muutunud, sest kõik need ligi 500 kirikut, monumendid, templid, paleed, termid, sambad, lossid, mäed-orud, Colosseum, katakombid, varemed, väljakud, trepid, tänavad on olemas olnud sajandeid. Giid rääkis, et roomlased pole oma väärtusi eriti hoolikalt hoidnud ega hinnanud. Väljakaevamiste, lammutamiste ja restaureerimiste läbi on nii mõndagi kaotsi läinud. Aga olgu - ikka on nii palju seda, mida vaadata ja imetleda. Mis on antiik, mis keskaeg, mis renessanss - kõik on peas segi.
Paremini hoomatav oli Vatikan - riik riigis, linn linnas. Püha Peetruse väljak ei tundunudki nii suur, kui telekast meelde jäänud. Paavsti ei kohanud ja kortsnast suitsu ka ei tulnud(ei pidanudki). Eriti võimas oli muidugi Vatikani muuseum(-id), maailmakuulsad kunstiväärtused. Juba esimesest saalist alates hakkasime järgima noolt, mis osutas Sixtuse kabeli poole, millest vist kõik, ka kunstikauged inimesed, on kuulnud.
Kui kunsti on nii suures kvantumis, siis lihtsalt väsid imetlemast, muutud tuimaks ja jalutad kui robot. Ja siis lõpuks seal ta on- Sixtuse kabel, Michelangelo maalitud laefreskod. Seal oleks tahtnud istuda, uurida lähemalt, aga seal just ei tohtinud õieti seisatadagi - korrapidajad kamandasid edasi liikuma. Suhteliselt väike ruum oli puupüsti turiste täis.

Eriline elamus oli ka Püha Peetruse katedraali torni ronimine. Kupli ehitas/maalis Michelangelo 16. sajandil. Raske oli seda "vallutada", aga väga uhke oli seal olla. Vaade linnale võttis hingest kinni.
Ah, seda ilu ja vägevust pole võimalik sõnadesse panna! Ega ma Tuglas ole!

Selge, et 1-2-päevaga ei näe suurt midagi. On ainult teadmine, et oled augustis 2011 käinud Igaveses linnas ja teinud iidsetele tänavakividele oma väikseid jalajälgi.