2012-08-25

Suve nukker lõpp on käes

Augusti viimase nädalavahetuse laupäeva hommik on hall, vihmane, peaaegu ilma lootuseta, et taevas selgineb. Umbes tunni pärast oleme oodatud Viljandimaa lõõtspillipäevale, mis toimub Pärna puhkekülas esimest korda. Päevakava on väga rikkalik - õpitoad, kontserdid, õhtul simman. Vilets ilm võib päeva natuke ära rikkuda, kuigi ma olen tähele pannud, et õige eesti inimene ei lase ennast mingist tühipaljast vihmast häirida. On ju olemas vastavad riietusesemad.

Eile käisime Olustvere mõisa reheküünis Ugala suvelavastust vaatamas. Etendusest ma enne suurt midagi ei teadnud, v. a paari vihjet olin kuulnud siit-sealt - et väga pikk on ja et öösel hakkab külm.
Seda teadsin ka, et mängivad 7 meest ja Merle Palmiste. Muljed on väga segased. Ei taha nii kultuurikauge olla (muide, kultuuriminister väisas ka seda konkreetset etendust) ja öelda, et kohati oli igav ja veniv. Pigem tunnistan, et ei saanud kõigest aru - noh sellest allegooriast ja mitmekihilisusest. Otsisin täna, et mida siis meedias on etenduse kohta arvatud. Mitte midagi erilist.
Peategelaste paar - 2 Cambridge´i aednikku, kes olid töötuks jäänud kahtlase skandaali tõttu ja keda külakogukond põlgas - oli kogu õhtu laval ja ma tõsiselt imetlesin nende mängu (Meelis Rämmeld ja Tarvo Vridolin). Naiskriminaali etendav Merle Palmiste oli väga tavatus rollis. Maitseasi, aga ma vist päriselt teda ikka omaks ei võtnud. Aga ega pole ju kerge mängida brutaalset, ootamatute meeleolumuutuste ja ettearvamatute reaktsioonidega endist naisvangi, kui ise oled peaaegu kõige naiselikum naisnäitleja eesti lavadel, nagu ma kusagilt lugesin.
Kui aednike süüasi etenduse lõpuks ikkagi paljastus, siis naise oma mitte.

Huvitav oli muidugi etenduse paik, lavakujundus, kogu see müstika ja lõhnade mäng (viirukilõhn etenduse algul vallandas minus kerge astmahoo). Suveetenduse jaoks oli tükk väga keeruline, aga ega kõik peagi ju tilu-lilu olema. Kottpimedas augustiöös koju tagasi sõites nentisime, et suve nukker lõpp ongi käes. Nii lühike ja vihmane, nagu ta oli. Suvi nimelt.

Foto Jaanus Laagriküll Ugala kodukalt. Näide etenduse paiga ja miljöö kohta.

Muide, taevas on heledamaks läinud. On lootusrikas:)

2012-08-16

Ka asjadel on oma aeg

Paar nädalat tagasi kustus mu läpaka ekraan (kuvar, monitor?). Tegi isegi väikese prõksu, mis ei võimaldanud mitutpidi arvata. Kui kurtsin oma õnnetust sõpradele ja tuttavatele, siis nad ei võtnud minu muret südamesse, öeldes, et kindlasti on aku tühi!!! Justkui ma oleks täitsa totu. Aku töötas mu läpakal nagu kellavärk. Hiirgi sai hiljuti välja vahetatud.
Olles igal pool oma muret kaevanud, olen astunud sammukese lähemale lahendusele, milleks on - uus OMA läpakas. (ma ei julgegi öelda, kelle see eelmine oli)
Vähe veel sellest - ilmselt olen ma ilma ka kõigest väärtuslikust, mis läpaka sees, sest mingeid koopiaid pole ma ometi ju teinud!!!

Lauaarvuti mul muidugi on, aga see on niiii vana, eelmisest sajandist. Arvutite puhul ei kehti vist "peaasi, et töötab", ega ta tolmuimeja või külmkapp ole! Mitmed funktsioonid on puudu, isegi mälupulka pole kuhugi pista. Millegipärast ei tööta ka kõlarid enam. Uusi programme pole võimalik alla laadida. Üldse - bedaaaa!UPS! Muide, ka see sai talvel oma loomuliku lõpu!
Muidugi mõista ostan ma uue läpaka, nagunii pidin ostma, aga alles aasta pärast. Aga milline osta, mis hinnaklassist?

Teine asi, mille puhul märkan väsimuse märke, on minu digikas. On hakanud tegema uduseid pilte. Sellele veale osutas mu tütar, aga olin seda ka ise märganud.
Ei tea, kui pikalt on planeeritud nende odavate fotokate aeg. Ma pole proff ega ka väga suur huviline, et peaks ostma endale mingi udupeene kaamera, aga pilte tahaks ikka edasi klõpsutada. Oma lõbuks ja et ka blogisse panna!

Tänapäeva maailmas on nii korraldatud, et asjad ei kesta igavesti, isegi mitte "kaua", et ikka tarbijaid jaguks. Seepärast lähevad asjad ruttu katki või vananevad moraalselt. Televiisori katkiminemist ma isegi ootan natuke, et saaks uue:)


2012-08-07

Lugesin Kevinist

Ma teadsin seda teost ammu, sellest räägiti ja kirjutati omal ajal palju. Lisaks tuli ka film.

Hakkasin meenutama, mitut Kevinit mina tunnen. 2 olen õpetanud, seega tunnen veidi lähemalt. Pärast raamatu lugemist ei paneks ma ühelegi väikesele poisile nimeks Kevin. Üks jookseb siin meie õue peal ringi. Või on selline suhtumine paranoiline!?

Ümberjutustamisel pole mõtet- kes tahab, loeb ise.
Ainult mõned mõtted.
1. Autor (kannab mehe nime, aga on naine) pole ise lapsi tahtnudki, teadlikult, sest teda hirmutasid uudised poisikestest, kes oma kaaslasi maha kõmmutavad.
2. Tal on üks laps, Kevin, kellega on ta eluks ajaks kokku määratud ja kes ei saa kunagi vanemaks kui 18.
3. Kui lugejad ikka pommitavad autorit küsimusega, kas Kevini kurjus oli kaasa sündinud või ema süü, siis vastab Shriver enamasti nii: "Kui ma raamatus sellele küsimusele vastamast keeldusin, siis miks peaksin ma nüüdki vastama?"

Teos on kirjade vormis. Eva kirjutab oma abikaasale ja laste isale Franklinile analüüsivaid ja tagasivaatavaid kirju. Kui ma poleks lõppu enne ära lugenud, siis poleks ma teadnud juba poole raamatu peal, et Kevin tappis ka oma isa ja oma väikse õe. Enne, kui läks tapma klassikaaslasi ja inglise keele õpetajat. Tema tapmisviis oli eriti jõhker ja julm- kuigi räägitakse kogu aeg "koolitulistamisest", tappis Kevin oma ohvrid vibunooltega ja ainult 2 neist surid kohe, ülejäänud jooksid verest tühjaks tilkhaaval.
Eriti küüniline, et selle ammu(vibu) oli Kevinile jõuluks kinkinud tema isa ja ülima meisterlikkuse oli ta saavutanud koduaias treenides.
Muidugi jääb küsimus, kas on olemas põhjendamatut julmust. Kas võib olla nii, et laps sünnib peletisena, jõhkardina, kes juba esimestel minutitel näiteks hülgab oma ema tissi jälestustundega. Kes situb püksi (pampersitesse) kuni 6. eluaastani...vihaga, nimelt, sest ta teab, et see on asi, mis võib tema ema lõputult närvi ajada. Juhtub, et ema ühel meeleäraheitmise momendil heidab lapse endast eemale, nii et see saab lahtise luumurru. Kõik, mida Kevin oma noores elus teeb, on ajendatud vihkamisest oma ema vastu. Ja kogu maailma vastu. Tal pole ühtki positiivset emotsiooni. Tal puudub absoluutselt empaatiatunne.
Ma ei arva pärast teose lugemist, et süü oli ainult emas - jah, ta tõesti tunnistas, et kahetses oma lapsesaamissoovi, kuigi oma teist last - tütart Celiat - ta armastas. Isa ju oli ameerikalikult tubli lapsevanem. See aga ei lugenud midagi.

Teose lõpp oli veidi ootamatu, isegi kummaline. Ema Eva mõistetakse kohtus süüdi lapse mittearmastamise kaasuses. Ema tunneb alles nüüd pärast süüdimõistvat otsust, et ta võiks oma poega armastada ka sellisena, nagu ta on, ja jääb ootama tema vangistuse lõppu, teadmata ette, mis produkt sealt teisest otsast välja tuleb.
Nagu ei tea ükski lapsevanem, kes on see inimene, kes nende ihuviljana maailma sünnib.