2011-09-25

Kohtumine Vanjaga*


Kui vaatasin "Tähelaeva" Ivan Makaroviga, tuli eredalt meelde tema isa Mihhail Makarov, kes õpetas Tartu ülikoolis aastakümneid filosoofia ajalugu. Juba esimesel kursusel oli teada, et viienda kursuse sügissemestril on eksam ja selle teevad ära vähesed. Hirm Makarovi ees põhines sellel, et ta ei sallivat naisi, eriti filolooge (lootusetult lollid!). Detailid olen ära unustanud. Seda mäletan, et ta ei osanud eriti perfektselt eesti keelt (sellest tulenevalt liikus tema kohta palju anekdoote) ja tema loengut oli raske konspekteerida. Kuna need toimusid kogu teaduskonnale ühes (Vanemuise ringauditooriumis), siis mina külastasin küll neid harva. Aga ülikooli tahtsin ära lõpetada.
Siis sain kusagilt vanemate kursuste käest Makarovi loengute konspekte laenata. Ja nüüd - tänapäeva kontekstis eriti uskumatu- minu isa ja noorem vend trükkisid need märkmed trükimasinal ümber. Muidugi läbi kopeeri ja maisipaberil, nii et ma sain õnnelikuks teha veel 5 inimest. See oli aukartust äratav kogus materjali. Ma arvan, et see on mul kusagil alles (olen oma ülikooli konspekte säilitanud).
Kui eksam hakkas lähenema, kasvas hirm kolossaalseks. Mäletan, et liigutasime isegi taldrikut, et teada saada, mis saatus toob. Mina sain eksamil ausa 4. Konspektidest oli kasu!!!?
Nüüd vaatan, et vana Makarov on täitsa rauk, aga sama resoluutne kui varemgi (ei poolda liberaalse ja väga humaanse poja poliitilisi vaateid!).

*Ivan Makarov on ääretult sümpaatne venelane. Ma teadsin seda varemgi, nüüd sain kinnitust.
Saates oli palju Urmas Alendri muusikat.

2011-09-19

Uus telehooaeg algas


Nädalavahetusel vaatan ma päris palju telekat, kui just kottu ära ei käi.
Muide, lugesin Sirje Kiini Ameerika-raamatust (Kas Ameerika on olemas? Kirjad Madisonist 2005-2009), et seal on igas toas telekas ja et need huugavad vahetpidamata, on siis parasjagu vaatajaid või mitte.
Mul on üks telekas ja ma ei konkureeri kellegagi puldi eesõiguse osas. Olukord muutub kohe kardinaalselt, kui külastan näiteks tütre perekonda.

Vanad tegijad on tagasi!
Mul on heameel, et Teet Kallas jätkab "Õnne 13" stsenaristina. Urmas Lennuk oli ikka liiga lennukas ja moodne.
Maire Aunaste on oma saatesse palganud ekspertideks uusi nägusid ja loobunud, vähemalt esialgu, kõiketeadjast Maaja Kallastest.

Hannes Võrno on asunud küsitlema Eesti ühiskonnas tegijatena tuntud persoone. Mulle meeldib, et intervjuud on lõigatud tükkides ja pikitud vahepaladega (hirmsasti häirivad pikad reklaamipausid vahepeal). Hea, et ta küsib kõigi käest, mida nad tegid 20 aastat tagasi augustikuus. Meelest hakkab juba ära minema, inimese elus on 20 aastat ikka pikk aeg - vähemalt 1/4 kogu elust, pool teadlikust tööelust.

Tandem Teet Margna-Kristjan Jõekalda on käinud ära Venemaal ja meelitanud kaasa asjatundja-turvaja-reisifirma omaniku Tiit Pruuli. Esimene saade oli väga vahva. Eks Venemaal reisimisest ole igal vanemal inimesel kustumatuid mälestusi.

Ja muidugi "ENSV". Ikka vaatan ja imestan, mis ajastust me oleme tulnud ja kuidas kõik nii kiiresti ununeb. Kui loomulikuna võtab tänapäeva inimene vabadust ja sellega kaasnevaid hüvesid! Ja ikka pole eluga rahul!!! Õnneks on seriaal huumorivõtmes, kesse tõsielu enam välja kannataks.

Lisatud 23. sept.
Maaja Kallast tagasi, ja nagu öeldakse- "endises headuses". Ja Mairekene eputab lõputult. (Saade "Mida Sina arvad?") Endiselt arvan mina, et selle saate toredaim osa on sketšid.

pildil pere telekat vaatamas (netist)

2011-09-12

Tunne kodumaad!*


Nädalavahetusel oli lõpmata kaunis sügisilm (ametlikult on vist veel suvi). Uus tähtpäev - vanavanemate päev - pole veel kinnistunud, tuli täitsa üllatusena. Aga tore, et see on valitud septembri esimesse poolde, kui suvi pole veel lõplikult möödas ja sügis on alles teel.
Käisin Pärnus lastel külas. Pärnu on armas linn - seal on kenad inimesed nii turul kui tänaval. Autod annavad teed, kui näevad sind kaugelt lapsekäruga tulemas.
Tagasi tulin kahe bussiga. Soovitati. Et esmalt sõidan Vändrasse, seal ootan Karksi bussi, millega saan lipsti koju. Nii enamvähem oligi.
Esimene buss sõitis kõrvalisi teid pidi. Vahepeal olin päris üksi bussis (bussijuht ka muidugi) ja mul tekkis väike hirm, et bussijuht on eksinud või siis tahab mind kusagil kolkas maha raputada.
Siis tuli peale kaks poissi ja üks tüdruk (teismelised). Nad olid väga lärmakad. Poisid pommisid tüdruku käest suitsu, jutt oli tervest plokist!! Jäi mulje, nagu oleks tüdruk lubanud või oli võlgu! Tüdruk saatis poisid julgelt pimedasse kohta, mispeale poisid vastasid samaga. Üks poiss küsis tüdruku käest, kas ta on pead seebiga pesnud, juustel pidi seebilõhn olema. Selle peale ütles tüdruk, et... (ei hakka kordama) Nad väljusid Viira kooli juures. Mis edasi sai, ei tea.
Vaatasin aknast koolimaja - ilus ja hästi korras oli. Nüüd kodus guugeldasin, et kuidas on nii, et õpilased laekuvad kooli juba pühapäeva õhtuks. On jah seal õpilaskodu! Põhjalikumalt ei uurinud.

Pärast ringi keerutamist otsustas bussjuht mind siiski viia Vändrasse, kus asusin ootama järgmist bussi. Vahepeal jälgisin igavuse peletamiseks inimesi.
Mõned suurte kottidega noored kogunesid bussijaama. Sellest järeldasin, et nad sõidavad kaugemale kooli. Üks poiss (hilisteismeline) käis ringi ja küsis midagi. Siis kuulsin, et suitsu. Tüdrukutel ei olnud, aga ühe noore autojuhi käest sai viimaks.
Lõpuks tuli oodatav buss. See oli väike ja armetu. Teadsin, et see on eraliin. Küsisin bussijuhi käest oma kodu juures maha, ta oli lahke ja tegigi peatuse. Soovisime üksteisele head õhtut.

*Kunagi sõitis üks bussiliin siit Tallinna 4 tundi, kolistades läbi kõik väikesed kohad. Seda liini nimetati rahvasuus - "Tunne kodumaad".

Pildil " Seal ta on- Pärnu jõgi!" (9. sept 2011)

2011-09-01

Kõik, kõik on uus septembrikuus




Minu klassijuhataja rääkis alati, et õpetajaameti juures on KÕIGE MUU kõrval lõputult tore ikka see, et 1. septembril ja viimasel koolipäeval täitub süda erilise heldimusega, et on põhjust ennast pidulikult riidesse panna, uus kostüüm lasta õmmelda ja et lilli ka kingitakse. Nõus!

Täna saatsime pensionile ühe õpetaja, kes on seda ametit pidanud üle 50 aasta. Ta on olnud minu õpetaja ja minu tütre õpetaja. Temaga on üks epohh meie kooli ajaloos mööda saanud.

Täna 50 aastat tagasi kolis meie kool uude koolimajja. Seda ehitati tolle kombe kohaselt kaua. Tüüpprojekti järgi. Niisuguseid koolimaju on Eestis kümneid. 4 aastat tagasi sai valmis võimla - juurdeehitus, mida oli oodatud mitukümmend aastat. Nüüd siis jõuti aula remondini. Uus aula on valge, toolid rohelised-sinised, lavaauk must, põrandaks tammeparkett, tagaseinas on osa, mis meenutab rõdu.

Meie kool on ilus, peaaegu täiuslik, ainuke häda - lapsi jääb pidevalt vähemaks. Ministri sõnul on see suur ressursi raiskamine, kui nii väikseid gümnaasiume tuleb üleval pidada.
Eks ta ole.

Ei oskagi muud midagi öelda. 1. september on ilus päev...
Head kooliaastat kõigile!