2010-07-29

Muutunud olekus












Ma olen seda eluaeg teadnud, et midagi ei tohi kiita - sõnud ära. Aga ikka läksin vana reha otsa.

Terve öö nägin mingit jampsi unes.
Et arstil käisin, verd võeti, aga veri sai otsa. Et jäin arsti (õigemini -õe) juurde magama, aga tegelikult pidin hoopis kell 12 minema tunde andma (krt, juba kool unedes!!!) Kogu aeg olin vaevas, et pean minema, aga ei lähe. Hoopis magan.
Siis tuli mu unesse Jüri Krjukov, kes aga must üldse välja ei teinud (loomulik ka, me pole ju isiklikult tuttavad!!- vaatasin eile ühte vana saadet VII lennust).

Hommikul olin kui läbipekset. Kurk haige, nohu käes, tuju ka langend sama palju kui õhutemperatuur.
Kaamosel on õigus - sügis peaaegu kohal, sellest annavad märku painajalikud unenäod...ja tondid viljapõllul. Kuigi ka varasügis on väga kena aastaaeg - palju värve ja ande...
Ohhh!

Täna ma järve äärde ei lähe.

Liina pildid.
Kui floksid õitsevad, on sügis käes!

2010-07-28

Suvekroonikast






Alates 2000. aastast, kui mul on oma arvuti, olen kirjutanud suvekroonikat. Niisama, et meelde jääks, mis toimus, kes külas käis, kus mina ise käisin, mida lugesin ja milline suvi oli.

Ma ei kujuta ette, et peaks suvel tööl käima. Nii hea on elada vabapidamisel - teha midagi või mitte teha, oma voli.

Ma ei suuda mõelda, et peaksin suures linnas ühistranspordis trügima, kuumadel tänavatel rüsima.

Sellisele luuserile nagu mina on suvi parim aeg. See praegune - on jah liiga palav, aga ma lähen kohaliku järve äärde. Rattaga. Istun seal, loen lehte või raamatut, käin vees.

Kui uskuda ilmaprognoosi, siis homsest läheb veidi jahedamaks ja hakkab sadama. Mingu, sadagu. Toas ka hea olla.

Olen oma eluga praegu nii rahul, kui üldse võib olla.

Tegin täna pilte ka järvest ja ujumiskohast. Meil on õieti kaks järve. Esimene on linna keskel ja teine surnuaia taga. Teist kutsutakse Kõpukaks kunagise koolidirektori järgi, kes poistega olevat selle rajanud. Kahte järve ühendab tamm.

Esimesel järvel kasvavad vesiroosid ja ujuvad pardid. Seal on ka kaks ujumiskohta, aga mulle meeldib Kõpukas ikka rohkem.

2010-07-27

Suvi kestab veel

Paljutki on toimunud, paljud on külas käinud, nii mõndagi olen teinud ja rohkem tegemata jätnud.
Paljud plaanid on vastu taevast lennanud, aga tost pole üldse kahju...
...sest "suvel pole kahju ei kunagi ei millestki, kõike jagab kuhjaga" (laulab Jaak Joala)
Isegi permanentse kuumusega (30+) hakkan harjuma ja kardan juba aega, kui peab üle kolme riideeseme selga panema ja öösel teki peale võtma.
Pikemat aega loen ühte ja sama raamatut. Marie Underi eluloo juurde pole veel jõudnudki.
ETV hakkas taas näitama Inglise krimisarja "Uued trikid" (ainult ma ei tea, kas ka uued osad) ja teisipäeviti Inglise draamasarja "Kodutänav" (The Street). "Südameasi" ka veel.
See suvi on suurepärane. Ideaalsuvi.


Foto Liina tehtud.

2010-07-22

Nüüd ma tean /Viljo Tamm

Mulle külll meeldivad sellised ilusa meloodia ja veidi vanamoodsa sõnumiga laulud.
Kuulsin eile "Suveniiri " saatest.

2010-07-21

Mälestusi televisioonist

Televisioon on üks "asi", mis meie endi silme all ja eluajal on teinud tohutu arengu.

Ma jutustan oma mälestustest tv-ga seoses.
Need on muidugi väga katkendlikud ja aukudega nagu ikka mälestused. Seepärast ma ei mää-leta üldsegi, millal esimene telekas meie perre tuli. Arvestades, et olime vaesed, ei saanud see olla 50ndate teisel poolel, kui etv alustas, aga mõeldes jälle sellele, et meie isa oli väga uuendusmeelne ja edev omamaks kõike, mis on moodne (makk, grammofon, telefon), siis võis 60ndate alguses telekas meil kodus juba olla küll.

Millal need "Horoskoobid" hakkasidki? Ja esimene omamaine seep "Mis Koosta peres uudist?" "Entel-tentel-trika-trei"?
(guugeldasin- need olid 60ndate II poole tegijad) Vat siis oli telekas ikka tähtis pereliige küll!

Oma esimeses töö-ja elukohas ma küll telekat ei omanud. Polnud ilmselt võimalik osta või ei pidanud oluliseks? Sai ju küla peal vaatamas käia, nagunii oli sel eluperioodil vilgas seltsielu.

Kui tulin koju tagasi elama, siis otsustasime isaga, et kogume kahepeale värvitelekaraha kokku. Niisama ühe kuu palgast seda ei ostnud, ilmselt polnud ka vabalt saada. Igatahes läks aega ja koju ta saabus - suur, raske ja värviline. Esimesed asjad, mis mäletan, olid suusatamise ülekanded.

Õige ruttu hakkas uus telekas jonnima - kord läks hääl ära, kord olid värvid valed, vahel jooksis pilt või kustus mõni lamp. Alguses aitas see, kui rusikaga pihta panid.
Mäletangi ainult lõputut jama. Ju sattus paha pill, kuu lõpus kiirustades kokku klopsitud.
Lõpuks hakkasin kartma, et telekas plahvatab ja me saame viga.
Ei julgenud lasta lapsel üksi telekat vahtida.

Kui Brežnev suri, siis mängiti terved päevad lõputult kurba muusikat. Läksime õhtul õpsidega teatrisse ja ma ei lubanud tütrel telekat lahti teha.
Ütlesin: "Nagunii seal midagi ei näidata, Brežnev on surnud. "
Seepeale küsis mu laps: "Kas siis onu Brežnev tegi kõiki saateid?"

Nüüd ta siin mängib, telekas nimelt. Näidatakse vanu saateid, mis ajendaski mind seda postitust kirjutama. Et ETV-l on 55 - MIS SIIS??!!

2010-07-20

Pätuga arsti juures


Käisin paaripäevasel suvetripil. Kass jäi koju. Söögid-joogid ja liivakast, aknad-rõdud kinni, kardinad ette. Nii tundus kõik korras olevat. Tagasi jõudsin pühapäeva hilisööl. Pätu kurtis valusalt oma kurba saatust ja tahtis siis õue minna. Olgugi et sadas vihma.
Siis märkasin, et liivakasti kõrval oli üks verehägune loiguke.
Järgmisel päeval helistasin oma tuttavale loomaarstile ja rääkisin loigukesest. Veterinaar arvas, et tõsine lugu - võib-olla on põies liiva või isegi kivid.
Pätu tundus küll rahulik, aga järgmise päeva jooksul ei näinud, et ta oleks "potil" käinud või söönud-joonud. Minu ärevus kasvas. Helistasin loomakliinikusse, kus kästi kohe näitama tulla.
Ajasin siis välja transpordi ja puuri, täna läksime. Oli tõsine katsumus. Kogu tee karjus kass ebainimliku häälega, arsti juures rabeles elu eest. Tema riielda ei saanud, aga mina küll, et ei oska kassi kinni hoida. Kuidagi sai ultraheli tehtud ja süst ka takkapihta. Ei leitud näidustust, mille pärast läksime, aga "midagi" on.
Ohh! Kahe nädala pärast kästi uuesti näitama tulla.
Selle vereseguse loigukese kohta arvas arst, et kass oli stressis. Tunnen nüüd suurt süümepiina, et jätsin looma üksi koju palavasse ja umbsesse korterisse. Olen ju enne ka jätt - ma ei saakski ju muidu ära käia-, aga nii palav pole enne old.
Kass on nüüd rahunenud, aga ei jää must sammugi maha. Häda kohe loomaga, mul ju mitu käiku sel suvel veel plaanis. Kompensatsiooniks ostsin talle hirmkalli konservi, rääkimata summast, mis tuli arstivisiidi eest maksta.
Palavus ei mõtlegi järele anda.

2010-07-14

Täna, 15. juulil


Hommikul tundus, et on veidi teistsugune ilm- et natuke jahedam ja pilves. No ükskord tuleb talv nagunii... ja sellist Eestimaa suve me ju tahtsimegi...
Täna on meie laps juba NII SUUR, tervelt 3kuune.

Otsisin välja OMA LAPSE riideid, mida polnud vennalastele laiali jaganud.
Paljud ilusad asjad on seistes nii koledaks läinud, ei aita siin pesumasinaga läbipesemine ega midagi. Mõni riideese on nii lõputult sünteetiline.

Iga asja juures tuleb meelde, kust see hangitud, kes kinkinud ja mille puhul kantud. SEL AJAL polnud ju poest midagi valida ega polnud ka sekkareid.



Need kaks titte on küll kusagilt teisekäepoe mänguasjade kastist leitud, ei saanud sinna jätta.

AEG läheb nii kohutavalt kiiresti...

Näe, juba neljapäev... ja üldse. (algul kirjutasin siia kolmapäev;)

2010-07-13

Pesupesemisest ka

Tänane pesu pestud ja välja viidud ka juba. Küll on mõnus, kui õhk on ainult 24 kraadi ja muru kastene. On alles varahommik.

Mida sa nii palju pesed, küsiti. Üksik inimene, palju sa seda pesu määrid?
Mina aga lausa otsin, mida pesta.
Mis mina? Masin peseb ju!

Aga mul tulevad meelde kauged ajad, kus pesumasinaid polnud veel leiutatud või olid need ainult rikastel. Minu lapsepõlves oli pesupäev täitsa katastroof. Siis ei tehtud perele süüa kah, sest pliidil keesid valged pesud - kuidas sa muidu need puhtaks said. Köök oli auru ja pesuseebi haisu täis. Ema nühkis ja nühkis, suure pere pesu pesta ju.
Hiljem avati meie väikelinnas avalik pesumaja, kus tuli aeg varakult kinni panna ja seal siis sai pesta. Pole küll kursis, aga võib-olla on niisuguseid suurlinnades veelgi. Kindlasti on.

Kui see ennast ära ei tasunud või amortiseerus, hakati musta pesu korralikult pakendatult ja numbritega varustatult vastu võtma teenindusmajas ja see saadeti edasi Viljandisse, kust ta mõne nädala pärast puhtalt naases. See meenus mulle nüüd, kui ma ülevalt kapist leidsin veel ühe paki kinniseotud valget voodipesu. No enam eriti valge pole. (millegipärast on seistes kollakaks tõmmanud).

Esimene pesumasin meie peres oli poolautomaatne Riga. Pidas kaua vastu, oli tubli, kuigi ise vett ei soojendanud ega tsentrifuuginud. See-eest sai ühes vees mitu täit pesta, kui just väga rokane pesu pold. Loputamine ja väljaväänamine toimus käsitsi.
Kui Riga üles ütles, siis polnud mul kaua aega üldse pesumasinat. Kuidas ma siis sain? Kuidagi ikka sain, pesin käsitsi ja suuremad asjad saatsin mujale pesta.

Ja alles nüüd sel talvel sain oma esimese täisautomaatse pealtlaetava pesumasina nimega Electrolux.
Nii saabus minu ellu aeg, kus pesupesemine on lausa lust.

2010-07-12

Kuuma aja tegevused



Kuumaga pole kerge välja mõelda tegevusi, mis ei vallanda üleliia higi pooridest ega ole ka liialt pingutust nõudev. Lühidalt - mida vähem liigutusi, seda parem.
Lisaks vaimsetele!!! tegelustele (arvuti, lugemine, telekas), tuleb ikka midagi füüsilist ka teha.
Leidsin sobiva, täpselt kuumaks ilmaks pasliku tegevuse - vaatan, klopin, tuulutan vanu vatitekke ja suuri sulepatju!!! Neid, mida pole enam aastakümneid kasutatud. Kesse magab tänapäeval tonnise vatitekiga või paneb pea alla sajandivanuseid suuri sulgpatju!?
Millal tuleb mul veel nii palju külalisi, keda on vaja maha magama paigutada, vatitekk küljealuseks!

Ei tea, kas Humana võtab vastu vatitekke(täitsa korralikke) ja sulgpatju (ilmselt lesti täis!!). Kui ma tütrele pakkusin mõnda pehmemat autopadjaks või siis suvekodusse, põlgas ta ära.
Vanasti kasvatati taludes spetsiaalselt hanesid, et saada ilusaid suuri sulepatju, mida põlvest põlve pärandati. Vat meil on selliseid veel kappide kõrgustes.
Ma ei tea, kas neid kunagi pestud ka on, tuulutatud ja päikse käes hoitud kindlasti.

Pesumasin müttab ka pidevalt, sest soojaga on hea kõik, mis võimalik, ära pesta ja õue kuivama viia.

Suvi võtab viimase välja....
(Et olla krooniku täpsusega, märgin, et toas ja õues vilus on pluss 30 kraadi, kell 11)

Lisatud kell 15.32
Praegu teatas raadio, et Viljandis on 33 kraadi. Paluti tungivalt ilma hädavajaduseta päikese kätte mitte minna. Mina aga pean õuest kuiva pesu ära tooma:D Teen vist eelnevalt end külma vee all märjaks:) Ohhoo, suvi missugune!

2010-07-10

Fotojaht: pea

Siin on pea, aga puuduvad kõik muud kehaosad. Pea ilma kaelata ja kereta mõjub kuidagi ... võikalt. Isegi nuku puhul.

Pätul on pea, kindel see. Muidugi on tal ka silmad, vurrud, kõrvad, aga see pole see teema.
Mune tal küll pole:)

Vaata ka teisi päid.

2010-07-09

No oli alles äike!


Kohvitasime just parajasti külalistega elutoas, kui äkki käis üks raksakas. Ei löönud sisse, aga ehmatas küll. Kohe oli ka vihm taga, tugev paduvihm. Tütar viis külalised kiiresti koju, sest neil aknad lahti jäänud ja koer kardab. Mina jooksin õue pesu järele.
Mitu tundi paukus pea kohal. Ja sadas, sadas ...padukat. Juba oli kassi liivakast rõdul ääreni vett täis.
Ma olen lapsest saati äikest kartnud, aga nüüd ei sobinud nagu noorematest põlvkondadest rohkem karta. Istusin köögis ja vaatasin aknast välja, kuidas taevataat välku lõi.
Välk on ilus, aga pauk on kole. (ma tean küll füüsika algkursusest, et tegelikult on vastupidi- säästan rohkeid lugejaid mulle seletamast)
Olgu mis on, vihma oli hädasti vaja ja momendiks lõi õhu ka värskemaks.

Täna hommikul on sama kuum või kuumemgi. Ja mis veel ees ootab....?!

Pilt Triinu tehtud vahetult enne padukat, kass Pätu tunneb end veel kindlalt, pärast kadus temagi toasügavustesse.

2010-07-06

Kui arvuti läheb lolliks


Eile ma karjusin siin appi, et mu blogi läks lolliks. Tegin pildi ka, et lugejad mõistaks: mitte mina ei läinud (lolliks). Täna on sama pilt ees.
Võib-olla on see troopilisest kuumusest, mis meile on saabunud. Igal juhul terve eilne õhtu polnud mul netti. Mõni aeg hiljem selgus, et mul pole hoopis digilevi (see teeb sama välja, eks?)
Head blogijad, eelkõige Iltaka, tõttasid appi ja andsid kasulikke näpunäiteid blogi uuendamise asjus. NII kuumaga ei suuda mina küll midagi uuendada, las olla vanaviisi edasi.
Mul on õppeasutuse läpakas ka, eks ma siis kasutan seda vahepeal.
Ja üldse tuleks oluliselt vähendada arvutis viibimise aega, eriti palaval suvepäeval. Ma tundsin mõnevõrra kimbatust, kui ei osanud vastata külalise imestamisele, et mida ma seal arvutis küll nii pikalt (ja palju) teen.
Kraadiklaas rõdul näitab pluss lõpmatust. Ma ootan, millal ta üles sulab (termomeeter).
Kass on poolsurnud ja mina ka.

2010-07-05

Suvest nii ja naa


Suur suvi käes, minu jaoks ilmad isegi liiga kuumad. Pole vist pääsu, pean kohaliku järve äärde minema - kuigi seal kõrge rohi, palju parme ja pooleldi kinni kasvanud supluskoht. Siin paremat pole võtta.
Esimene voor külalisi käinud, viimase saatsin täna hommikul bussile. Ei saanud isegi blogijate kokkutulekule, millest nii salapäraselt, intrigeerivalt ja ülistavalt on kirjutatud.

Mingid plaanid mul ju eelolevaks poolteiseks kuuks on, aga neist on vara veel rääkida. Pealegi on plaanidel kombeks muutuda, tihti väga ootamatus suunas. Üks plaan korraga!
Ma ikka loen ka suvel, võtan randagi raamatu ühes, sest vahel juhtub, et seal pole ühtki tuttavat - niisama istuda või lamada muutub tüütuks.
Raamatukogust olid kõik paremad raamatud ära võetud või polnud neid saadetudki. Mul oli nimekiri ka koostatud. Võtsin siis mõned huupi ja mõned teadlikult. Tõin endale koju Sirje Kiini kirjutatud Marie Underi monograafia ja veel igasugust memoristikat.
Haarasin siis ka avariiulilt Merca "Mehe", et hea kerge lugemine. Oli küll kerge, paari tunniga sai läbi. Ainult 176 lk ja palju joonistatud pilta ka sees.
Ütelda ei oska midagi muud, kui et peaks ka raamatu kirjutama. Mis pealkirjaks panna? Küll ma pärast mõtlen, sisuga pole probleeme- mul ka elus ühtteist juhtunud.

Ahjaa, ühel hommikul vara nägin köögirõdult, kuidas pardimammi läks oma poegadega üle meie õue. Nii liigutav vaatepilt oli - pojad olid katkematus rivis emme sabas. Ei tea, kas nad ka jõudsid sinna, kuhu nad tahtsid minna. Mure kohe.

Suvi kestab...

2010-07-01

Arturi juurde

Vana veski kohale ehitatud lokaal/pubi on mõnus koht eriti suvel, sest seal pakutakse kergeid suviseid suppe ja pannkooke (meega, moosiga).

Kohaliku kunstniku tehtud taies kannelt mängivast Vanemuisest on aastate jooksul oma pillist olulise osa kaotanud ("laenajad" on väga jõhkrad olnud). Sestap on vanake väga õnnetu.

Artur on kolinud eestuppa, sest pahad poisid on tema käest piibu ära rebinud.