2010-09-30

Keerulise diagnoosiga lapsed

Olen vaadanud tõsielul põhinevat saadet "Rääkimata lugu"(Kanal 2). Kõik räägitud lood on traagilised, haledust esile kutsuvad. Eilne näiteks jutustas poisist, kellel oli keerulise nimega diagnoos. Kuulsin ka korraks sõna "autist", mille raskeima vormiga puutusin kokku möödunud suvel.
Nägin kohalikus ujumiskohas tihti üht hilisteismelist poissi, kes käis koos oma noore sugulasega ujumas. Tema käitumine erines kardinaalselt tavapärasest. Ta puristas ühtejärge tunde vees nagu hüljes - ei ujunud, vaid sukeldus ja huilgas. Väiksemad lapsed ja nende vanemad natuke pelgasid poissi, aga ta oli teistele absoluutselt ohutu. Nii vähemasti tundus, sest ümbrus talle korda ei läinud. Autist 100 %.
Hiljem kuulsin, et ta pole tavalises koolis päevagi käinud, õpib erikoolis, kuid aastate jooksul on omandanud ainult mõningad algteadmised. Õnnetu laps.

Eilses saates olnud Rasmus (11aastane) tekitas probleeme eelkõige oma hüperaktiivse käitumisega. Intellekt paistis olevat üle keskmise, ometi ei sobinud ta ühessegi tavalisse kooli, sest ta oli nii taltsutamatu, spontaanne ja äkiline, ohtlik nii endale kui oma kaaslastele. Ema ja vanaema(pedagoog) olid väga õnnetud, sest nad olid teinud kõike, mis võimalik, et poissi kasvatada/ravida.

Olen oma töös kohanud viimasel ajal aina rohkem nn hüperaktiivseid lapsi, kes ei püsi sekunditki paigal ei tunnis ega vahetunnis. Kui laps rabeleb vahetpidamata, on motoorselt rahutu, ei allu ühelegi korraldusele, ei kuulagi, mis talle räägitakse, siis tundub mulle ja ka minu kolleegidele, et tegemist on lihtlabase kasvatamatusega ... kui talle just pole pandud keerulise nimega diagnoosi. Kasvatus aga algab kodust ja lapse elu esimesest päevast.

Või ma ei tea.... Kes teab? Mõtlemise aine.

2010-09-27

Kuidas jagada raha ...ebavõrdselt?

Võistlusmäng "100 sekundit" (TV 3) on oma olemuselt geniaalne näitamaks, kui ahne, rumal ja ebatäiuslik on inimene, kui mängu tuleb raha ehk isiklik kasu.
Pole oluline, milliseid küsimusi esitatakse ja kuidas või kes vastust teab. Põhiosas leitakse siiski kompromiss suhteliselt kergesti. Kui vähemalt 2 mängijaist usuvad, et vastus on õige, siis kolmas loobub vaidlemast.
Eriti pingeline on aga aeg 1,5 minutit, mil tuleb kokku leppida, kes saab summa a, b või c. Vaatajana saad üldjuhul aru, kes on kõige targem, kes kõige rumalam. Vahel ei saa ka, aga vastajad ise ei saa vist sedagi.
Ükski kolmest aga ei nõustu kõige väiksema summaga. Vaadatud saadetest mäletan ainult ühte korda, kus suhteliselt kiiresti kokkuleppele jõuti. Eelmises mängus blokeeris üks meesmängijaist teadlikult otsustamist, sest tema vähemaga kui suurim summa ei nõustunud. Argumendid "saage aru, mul on seda raha väga vaja" või et "mul pere ja võlad kaelas" töötavad vales suunas.
Ei tea, kuidas ise seal käituks. Kui võtaks vabatahtlikult väikseima summa, annaks nagu liiga kergesti alla, tunnistaks end lolliks. Parem juba siis nii, et summa läheb nulli?!
Eriti jama on, kui lõpuks leitakse küll kompromiss, aga summad on selleks ajaks kahanenud imepisikeseks.
Oh, loll mäng! Aga õpetlik ja inimlik.

p.s. täna jagati siiski raha, mitte ainult erimeelsusi.

2010-09-25

Unetus

On laupäev. Varahommik. Uni läks ära poole kuuest. Kuu paistis aknast sisse ... voodisse. Suur kuu, vist ainult n-a-a-tu-ke väiksem kui täiskuu. Ma usun küll nendesse "pahadesse päevadesse", mis kuidagi kuu ja muuga seotud on.
Lootsin, et uni tuleb tagasi, aga ei tulnud. Siiski pool tunnikest pigistasin veel välja. Siis tõusin üles ja läksin kööki kohvi keetma. Inimestel on söömisega seotud väga erinevaid harjumusi. Minul näiteks see, et ükskõik, mis kell ma ka ei tõuseks, pean kohe kohvi saama. Ega ma päeva peale rohkem kohvi joogi kui see hommikune.

Nüüd on kell juba 7 läbi. Argipäeval olen selleks ajaks valmis tööle minema, silmad peas ja püksid jalas.
Laupäeval on tõeliselt tobe nii vara tõusta. Kogu maja on vaikne, naaberkortermajadki magavad alles.
Lehed netist loetud, blogid üle vaadatud, istun arvutis ja toksin nupukest tühjast-tähjast, mis kedagi ei huvita.
Pean minagi tõdema, et mul on loominguline ... või mõni muu ... kriis. Lisaks sellele, et unetus on nagunii.

Päike on tõusnud. Alanud on loodetavasti ilus sügispäev.

Pilt, mis on täitsa iseenesest tekkinud mu digikasse, mina küll sellist pole teinud:)

2010-09-23

Mitu peotäit sina päevas sööd?

Ühes "Ringvaates" kõneldi, et eestlased ei söö piisavalt juur- ja puuvilju. Et peaks sööma 5-9 peotäit päevas (nimetatakse ka portsjoniks, aga see pidi olema eestlasele eksitav termin).
Mina ka ei söö nimetatud hulk peotäisi, sest ma lihtsalt ei tea, kust neid saada/osta. Tahaks aga küll õunu, tomateid, viinamarju, pirne, ploome jms

Käisin täna poes mõttega, et ostan. Meie turul (no see on küll suisa liialdus!) müüs üks vanatädi kodumaiseid õunu 25-30 krooni kilo, aga tingimuseks oli, et ostetaks kastitäis korraga (5 kilo). Õunad, olgugi et oma aiast, olid vissid ja plekkidega. Ma olin nõus ostma kilo, aga tingimusel, et on korralikud. Ei saa, ütles väga pahane müüjatädi. See oli tema õigus, minu õigus oli mitte osta.
"Mis inimesed siin on, Viljandi turul on õunad 35 krooni kilo!"porises tädi omaette.

Läksin poodi, Konsumisse, ainukesse meie linnas. Seal väljamaised õunad 11.90 krooni kilo. Otsisin ilusamad välja. Mis teha, kui ongi pritsitud. Panin korvi veel kobartomateid (ei tea, kust imporditud). Viinamarjadest seekord loobusin.
Nii sain 2 tingpeotäit.
Toitu siis tervislikult!
Kodus ootab pangetäis männiriisikaid. Kupatan ja marineerin. Pärast söön nii palju peotäisi, kui tahan.
Tegelikult on isu kodumaiste õunte ja tomatite järele, aga mis teha, kui neid pole.

2010-09-19

Nõuka-aeg ja nostalgia


Minu elu tegusamad ja mõnes mõttes ka ilusamad aastad (noorus on ju ilus aeg!) möödusid nõuka-ajal. Mäletan vaesust ja viletsust (lapsepõlv ja ülikooliaeg), pioneeriat ja komsomooliat, rivivõistlusi, leninlikke arvestusi, igasuguseid kampaaniaid ja kohustuslikke üritusi, mida tuli õpetajana ja klassijuhatajana juhendada-vedada ja kõige eest vastutada. Olen isegi üks aasta enne ülikooli töötanud pioneerijuhina.
Ma ei tahagi väita, et kogu see pealesunnitud kasvatus oli läbinisti ja üdini, viimse niidikeseni paha.( Absurdsus kasvas ajas seoses sellega, kuidas venestamispoliitika igasse valdkonda, eelkõige haridusse, tungis) Vähemasti püüti noori selle läbi distsiplineerida ja kasvatada nendest lojaalseid kodanikke, olgugi et täitsa valele ja võõrale riigile. Kindlasti püüti ka nende vaba aega sisukamaks muuta:)
Praegused noored (ei räägi kõikidest, vaid oma kogemustest) ei võta üldse vastu isamaalist kasvatust, sest nad on parasjagu küünilised, kriitilised ja vabad kui linnud. Nemad on kasvanud üles oma riigis, vabas Eestis ja nad ei saagi teada midagi nõuka-ajast, sest see on nende jaoks sama võõras nagu kiviaeg.
Mul on tunne, et vanem põlvkond (vähemalt maal) on neisse süstinud teatud väärarusaami ja nostalgiat vene aja suhtes. Miks nad muidu räägivad mulle, et "siis oli kõikidel tööd, et arstiabi oli kättesaadav, et riik andis haridust kõigile tasuta" jne
Ma soovitasin abiturientidele vaadata sarja "ENSV" - et võrrelgu üht ja teist aega. Ise ma kahtlen oma sisimas natuke, kas see aeg ikka NII absurdne ja groteskne oli, et on liialt urtreeritud. Aga võib-olla oli ka, kui stsenarist Villu Kangur kinnitab, et kõik on elust endast maha kirjutatud ja kõige värvikamad seigad on veel tagataskus varus.

Aga mingi totter sõnulseletamatu nostalgia on ka minul, kui ma vaatan vene kanalite pealt vanu filme või kuulan juutjuubist vene muusikat, näiteks multikatest või filmidest tuttavaid laule. Vene keel, vene kultuur, paljuülistatud russkaja duša ei tekita minus ksenoboobiat. Ma usun ka, et venelane on meile lähem ja arusaadavam kui mõni muu rahvus, kes elab meist lõuna- või põhjapool (Vt Maire Aunaste eelmine saade "Eestlane ja venelane" 17.09 ETV)

Mina küll ei taha tagasi neid kaugeid aegu, kaugel sellest. Ma ei taha isegi noorust tagasi ja igavest elu ei taha ma kaa.

Ei taha mina tagasi ei tea mis kuldseid aegu,
ma tahan olla õnnelik siinsamas ja just praegu
ja nõnda väga õnnelik kuis üldse jaksab olla,
ma tahan olla õnnelik või üldse mitte olla!
(Hando Runnel)

2010-09-12

Täna on vanavanemate päev!!!

Kuulsin sellest juhuslikult, kui raadio hommikul lahti tegin.
Miks ka mitte! Veel üks päev, kus ennast tegelasena tunda!
Teistele ka head vv-päeva! Mis siin salata, nagu praegu on moes öelda, oleme siin ju enamasti kõik v-vanemad või lihtsalt vanemad:) Või siis tulevased! Peaks ennast kuidagi premeerima...

Üks lõbus lugu, mida ka Kanal-2 pühapäeval näitas.

2010-09-11

Metsas seenel

Kogu saak on siin.

Leidsime ka kukekate koloonia ja isegi kuuseriisikaid.

Seenel on vahva käia. Eriti, kui seeni on. Puravikke mina ei leidnud, aga minu kaaslane küll. Tal oli suurem korv ka ja pikemad jalad. Mina ei julgenudki autost väga kaugele minna, sest päikest pold, kartsin ära eksida. Mobiili ei võtt kaasa, huilgasin niisama ajaviiteks.
Vahepeal korjasin pohli, kuigi see just eesmärgiks polnud. Palju neid ei olnud ka.

Nüüd olen metsaskäigust ja seentega tegelemisest täitsa väsinud.

2010-09-04

Tradition must go on...



Koolipere Lembitu juures ja tagasiteel. 1. september 2010.
Traditsioon loodi siis, kui taastati Lembitu ausammas. Viimase koolipäeva aktus on samuti seal. Mäletan ainult ühte korda, kui see ära jäi vihma tõttu.
Kristi räägib iga kord huvitava ja õpetliku loo. Seekord oli harilikust pliiatsist, mille kõige olulisem komponent on süda ehk terav süsi. Kui pliiats on karbis teiste omasuguste hulgas, siis on ta tugev. Üksi võib teda kergesti katki murda.
Kui koolil oli veel oma puhkpilliorkester, oli lõbusam astuda. Linnarahvas lehvitab teepervel.

Renee pildid (võtsin Facebookist)

2010-09-01

Jälle algab kõik, algab uuesti


Anu Välba küsis tänases "Ringvaates" koolilaste käest, kas nad tahavad kooli minna. Üks poiss ainult tahtis, sest ta on "õppimishull". Üks tüdruk tahtis ka, aga põhjust ei osanud öelda.
Minu käest pole keegi õnneks küsinud, aga vastus oleks ei.
Anekdoot tuleb ikka meelde.

Tegelikult pole asi muidugi lootusetu. Paar nädalat võtab aega, kuni harjub vara tõusma, palju rääkima, mööda treppe käima.
Küll ta läheb, kus ta pääseb! Ega ma -Urmas Otti tsiteerides- "labidat ka taha vibutada".
Koolis pole kerge, aga seal pole ka igav.
Peame vastu, ainult 10 kuud uue suveni.