2009-05-31

Meeste tants on tore

Panin endale siia ühe tantsuvideo. Muidu käisin seda kogu aeg Veepange blogis vaatamas. Ega ta muidugi poleks keelanud!

Rahvatants on mulle südamelähedane. Tantsisin kooli ajal lasterühmas ja siis neidude rühmas. Suurel peolgi käisime mitu korda.
Noorena tantsisin naiste rühmas. Nüüd peaks minema juba memmede rühma, aga ei lähe. Kiuste ei lähe.
Naiste tantsud on lüürilised ja ilusad. Peolgi on naiste tantsujoonised väga kaunid - valged käised tõusevad ja langevad ühes rütmis, pöiad sirutuvad täpselt ühekõrgusele, pöörded on kõik nii viimistletud.
Naisrühmadel on alati kõige karmim konkurents laulupeole saamiseks. Naistele on tants loomuomasem. Katsu mehi tantsima vedada!!!
Meeste tantsus on muidugi omad võlud. Enamasti kargutatakse kepiga või tuiutatakse niisama jalad harkis. Kiiremate kohtade peal tehakse saagimisliigutusi või krabatakse paariline karuste kämmalde vahele - katsutakse jõudu. Tore!

Jumal hoidku, ma ei kritiseeri meie rahvatantse, eriti mitte uudisloomingulisi. Väga vahvad on!
Näiteks see.

2009-05-30

Esimene suvesoe päev sel aastal




No ametlikult veel mitte suvi, aga nelipühad ehk suvisted ju küll.
Kümme tundi päikese käes Viljandi maakonna laulupeol. Katmata kohad ära põlenud, nn kolhoosniku päevitus.

Tegin ka pilte, et harjutada silma ja jäädvustada ilma ja inimesi.

1. pilt - taamal pärimusmuusika ait ja rippsild, esiplaanil suur ümmargune vaas võõrasemadega
2. pilt- laulavad ühendkoorid
3. pilt - lihtsalt pilt, paremalt paistab Laidoner hobuse seljas

Puhkuse veedaks küll Viljandis!

2009-05-29

Nii vaikseks kõik on jäänud



Ilusate sõnade ja viisiga laul ilusa inimese esituses.
Ja siis lugesin juba mitmendat korda seda.

2009-05-26

Kilekott tapab!!!

Mäletan seda aega, kui kilekotid meie maale jõudsid. Eks nad välismaalt tulid. Nad olid nii ihaldatud, et ärivaistuga inimesed müüsid neid 15 rubla tükk(vene ajal). Sellisega ei võinud ju kergemeelselt ümber käia, vaevalt sellega poest toitu koju toodi. Võib-olla mindi lihtsalt tänavale eputama, vihmavari või raamat sees?! Ja kindlasti olid need vägagi korduvkasutatavad.

Siis hakati ka meil kilekotte tootma. See võis olla 70ndatel. Nad olid ilusasti disainitud, rahvuslikud motiivid, linnavaated või lilled-loomad peal. Mäletan, et kogusin ilusamaid.
Kilekoti kahjulikkusest ei rääkinud siis keegi. Varsti oli kilekott nii tavaline ja odav, et neid kogunes koju hulgi.
Mõnes mõttes on nad ju väga mugavad. Ostad sibula, paned kilekotti. Ostad õuna, paned samuti. Tegelikult võiks need ju paljalt ka pihku võtta. Pesu ja muid riidetükke ei tahaks aga toiduga segi panna!

Veel mäletan ma aega, kui spetsiaalseid prügikotte ei kasutatud. Suured prügikastid majade juures olid jälgid. Lahtiselt sinna visatud olmejäätmed hakkasid haisema ja kärbseid kasvatama. Suured paksud porikärbsed tungisid tuppa. Tõesti vastik.

Juba mõnda aega on räägitud, et kilekott ei kõdune ega mädane. Liiati kasutatakse nende tootmiseks taastumatut maavara naftat. Kilekott on ohtlik jääde, ta põhjustab loomade, lindude, kalade surma. Vanasti hoiatati veel, et laps ei tohi kilekotti pähe tõmmata, lämbub.
Miks neid siis nii palju toodetakse? Vähe sellest, kasutusala laieneb pidevalt. Näiteks riidest mähkmete asemele tulid pampersid, mis ei kõdune ju samuti mitte iialgi. Mugav on, see ongi põhjus.
Nii saebki inimkond oksa, mille peal ise istub. (kellegi tsitaat, ei mäleta autorit)
Loota inimeste kollektiivsele mõistlikkusele on naiivne. Hea küll, mina olen endale muretsenud riidest koti, millega käin poest toitu toomas. Kas sina ka oled?
Lugesin ühte artiklit, mis tõstis kõvasti mu teadlikkust.
Mitu protsenti elanikkonnast veel seda luges ja seepeale kilekotist loobub?

2009-05-25

Kevadpäev väikelinnas









Võtsin täna oma digika tööle kaasa ja tegin pilte igasuguseid. Siin on valik mõningatest.

Paar pilti mu töökohast ka.



Kaire oli kunagi minu naaber vastaskorterist. Siis ostis ta väikese majakese(tõesti väike), tegi korda, ja nüüd on see tõeline nukumaja. Nii maitsekas, lihtne ja omanäoline - kõik korraga!!


Kuna pildi kõrvale on raske teksti kirjutada (ei oska!), siis lihtsalt jutustan, mis siin veel on.
Kaunis iluaed on endise kolleegi näputöö. Hakkasin töölt koju minema, kui ta rattaga mööda sõitis ja vaatama kutsus.
Pildid räägivad iseenda eest. Oh, kadedaks teeb! Seal ei tule mingit masu ega väsu mõttessegi!
Tõeline väike paradiis. Suurt polegi ju vaja. Inimene üldse ei vaja suuri asju. Sellest ma olen ammu aru saanud.

Muide, pilte on palju rohkem, aga osa jätan edaspidiseks.



















Siin ma istun oma korteris ja mõtlen, kui ma ükskord vanaks jään, siis vaatan aknast välja, kes tuleb ja kes läheb, missugune on ilm ja kas postiljon on juba käinud.
Vuihh, milline perspektiiv!!

2009-05-24

Inka külas


Inka külas. Kus on Pätu?

2009-05-23

Aktsioon "Prügi"

Eile toodi meie õuele suur konteiner. Tublimad hakkasid sinna kohe prügi viima (selleks oli mõeldudki). Ikka kolks ja kolks. Kartsin juba, et enne saab täis, kui mina jaole jõuan.
Hommikul vara siirdusin keldrisse. Käsk oli, et keldrite üldkasutatavad pinnad tuleb puhtaks teha. Oli ropp ja raske töö. Suuremad tükid võeti mitmekesi ette.
Praeguseks on konteiner juba kuhja peale saanud, aga lõppu ei paista tulevat. Prügil nimelt. Mõtlesin, et hiljem viin toast ka üht-teist, aga jääb vist ära.
Inimene on ikka kole elukas küll. Milleks meile kogu seda kola vaja on olnud!?

Objekte otsides


Kui ma nüüd vanas eas sain endale fotoka ehk digika, siis pole vist põhjust loota, et minust kasvab/kujuneb hea fotograaf.
Tänapäeval ei ole ju tehnika valdamisega suurt probleemi. Vajutad õigele nupule, küll aparaat ise teeb pildi. Ometi saan ma ju aru, et midagi on siin veel. See on anne, silm, fantaasia, idee. Need kas on kaasa antud või ei ole.
Algaja fotograafina ei oska ma leida objekte, mida pildistada. Kodus olen juba peaaegu kõike pildistanud. Kassi igas asendis, lillekesi, rõduvaadet. Ühel hommikul mõtlesin teha autoportree. Sellest midagi välja ei tulnud, sest ...
Kui ma vaatan teiste blogijate pilte ja fotojahti, siis saan aru, et kõige raskem ongi leida objekti ja seda siis õige rakursi alt üles võtta. Ja sellel kõigel peab mõte sees olema.
Juba hakkab mindki kummitama kõikide tänapäeva fotograafide mure: mida teha nende tohutute piltidega, mida ennast unustavalt klõpsid siin ja seal.
Mulle meeldib ikka paberi peal ka pilte vaadata. Ja albumid meeldivad.

2009-05-21

Hooaeg lõppes

Meie valla ainuke ujula on Olustveres. See on juba nii vana, et igal kevadel on hirm, äkki uuel sügisel enam ei avatagi. Bassein on nagu ikka, aga riietusruumid ja dušid ei kõlba kuhugi. Neli pritsivat dušši, kust vaheldumisi kuuma ja külma vett tuleb. Mingitest euronormidest ei saa juttugi olla.
Juba kuus aastat oleme seal käinud veeaeroobikas. Kaks korda nädalas. Sulaselge rõõm. Vahel mõtlen kodus, et ei viitsi minna. Siis aga hakkab kahju, korjan asjad kokku ja lähen. Pärast on hea olla.
Täna lõppes hooaeg.

Lilled minu kodus

Lille nimi sulgvõhk, äärmiselt vähenõudlik, kastmist peaaegu ei vajagi. Aeg-ajalt peab lehtedelt tolmu pühkima. Seltsiks kõrval meepurk.


Hommikul leidsin aknalaualt ühe õie. Ütelge, et pole sama ilus kui öökuninganna!

Flamingolill on ka õiekese juurde teinud. Tubli!!!

Pildistatud 21. mai hommikul enne tööle minekut.

2009-05-19

Õnne 13


Hakkasin Eesti kõigi aegade pikemat seriaali "Õnne 13" algusest vaatama (näidatakse tööpäeviti pärastlõunal kell 16.25 ETVs). Algus oli juba täiesti meelest läinud, võib-olla ei vaadanudki siis nii suure huviga.

Ostsin raamatu ka -"Õnnerahva lood", Hille Karmi koostatud, palju pilte sees. Mul oli pikemat aega Konsumi kinkekaart realiseerimata, kaalusin uue poti ostmist, aga siis otsustasin hoopis raamatu kasuks.

Esimene jagu tuli vaatajate ette 30. oktoobril 1993. Stsenaariumi autor Astrid Reinla ja lavastaja Tõnis Kask. Vahepeal kirjutas "Õnnet" Kati Murutar, nüüd pikemat aega Teet Kallas. Tõnis Kase asemele tuli režissööriks Ain Prosa.

Need esimesed osad on ikka naljakad küll vaadata. 15 aastaga on elu Eestimaal kõvasti muutunud, osatäitjad vananenud. Ei tea, palju neid tegelasi sealt üldse läbi on käinud, aga põhipunt on samaks jäänud. Alma ja Laine, Mare ja Allan, Ahven ja Kristjan. Mõne saatus on kiiva kiskunud või Mornast hoopis minema viinud. Johannese-Kiisa surm toodi tegelikkusest sarja sisse. Hea, et see on ainuke (surm).

Mis on sarja edu põhjuseks?
Eks ikka vist see, et meie oma elu ju - mida päeval uudistes räägitakse, see on õhtul juba "Õnnes " sees. (tinglikult, muidu ikka nii kiiresti ei saa, enne peab Kallas dialoogid valmis kirjutama)
Head näitlejad on. Lausa tippude hulgast, nagu öeldakse -"vana kaardivägi". Noored küll pagevad, kes Austraaliasse (lapsi sünnitama), kes mujale õnne otsima, kuid põhikontingent on alles. Pole siis ime, et Helgi Sallot tänaval Almaks kutsutakse või Luule Komissarovit Lainega samastatakse.
Võib-olla kõige rohkem on oma karakteri sees muutunud Mare Peterson. Juba see Allanist lahku- ja siis jälle kokkuminek on veidi ebatavaline. Ja igasugused kõrvalhüpped ja elumuutused. Armastust on ka, enamasti küll südamevaluga pooleks.

Ain Prosa arvates on pealkiri "Õnne 13" väga hea leid (Astrid Reinla ja Tõnis Kase ühislooming), sest selles on sees nii õnn kui õnnetus nagu eluski. Täitsa nõus.

2009-05-17

Norra võitis, Eesti oli kuues

Norra poiss oli nii-nii armas, rõõmus ja lustlik, et tema võidus ei kahelnud vist keegi. Ja veel need võimlejad-tantsijad seal, kes kaelamurdvaid saltosid ja muid trikke tegid. Tempo-tempo!

Eesti laul on väga ilus, tüdrukud samuti, pean tunnistama, et nii kõrget kohta ei julgenud lootagi. Üle hulga aja pidu jälle meie õuel, rahval pole midagi kellelegi ette heita. Nüüd ehk lõpetatakse ära ka jutud "Epliku needusest" ja "Paadami klannist". Ära olid juba ammu tüüdanud. Tont seda teab, mis laulu ühel või teisel korral võidule viib.
Norra võitu oskasid kõik ennustada, aga mõne teise maa kõva tegija ebaedu või põrumist mitte. Üks on kindel - autoriteet ja endiste aegade kuulsus ei maksa siin midagi.

Eriti teeb rõõmu see, et meie eurolaul oli eesti keeles. Võib-olla see maksis ka midagi!?


2009-05-15

Toidust, söömisest ja muust



Ühel hilisõhtul vaatasin ETV pealt mingit dokki toitumishäiretest ja nende ravist.( Ma ei teegi päris hästi vahet, mis on buliimia ja mis anoreksia. Esimese puhul vist õgitakse ohjeldamatult ja teisel juhul süüakse ja oksendatakse see kohe välja?)
Masendav film oli. Tegelasteks noored naised, kes olid juba lapsena (mõned neist 7-8-aastastena) arvanud, et on liiga paksud ja hakanud "teadlikult" kaalu langetama. Tagajärjeks maks läbi, juuksed langevad välja, küüned lillad, nahk raisus, tohutu masendus. Igaühega tegeles psühholoog, arst ja õde eraldi. Mõnele ei tohtinud kaalunäitu öelda. Mitte ükski neist ei söönud vabatahtlikult ega isuga. Nad varjasid ja valetasid, sest see käib söömishäiretega käsikäes.

Kuulsin uudistest, et valitsus kavatseb ära jätta koolitoidu doteerimise. Meie koolis saavad tasuta süüa kõik õpilased. Põhikooli eest tasub vist riik, vald annab ülejäänu. Õpetajad söövad ka (maksavad ise). Toit on korralik, mitte midagi ei saa ette heita, aga lapsed vinguvad. Kord ei meeldi neile pudrud, siis supid. Eriti närud sööjad on väiksemad. Valus on vaadata, kuidas tõstetakse taldrik täis, songitakse natuke kahvliga ja siis viiakse ära. Ega nad näljas ole - kohvikust saab ju üht-teist osta. Millal jõuab tõeline, ees terenduv puudus laste teadvusse?

Käisime ekskursioonil. Kuigi toit pidi igal kaasas olema (oli ka), nuiasid nad üht poepeatust. Lasime siis 20 minutiks Jõgeva Selverisse näljased lahti. Ja millega nad tagasi tulid? Suurte kartulikrõpsupakkidega ja starteri pudelitega, mõnel oli ka kali, see 0,0... protsendiga. Kohemaid oli bussis jube krõpsuhais. Said ometi lapsed kõhu täis!!!

Mis ma siis kogu selle jutuga öelda tahtsin? Isegi ei tea täpselt. Vist seda, et vanemad peaksid õpetama oma lapsed korralikku toitu sööma, mitte laskma sonkida nagu siga külmunud maad.
Muide, ma loodan, et need ämbritäied laste poolt põlatud toitu söödetakse sisse vähemalt sigadele. Aga ma ei ole kursis.

Lugesin eelnevalt läbi Nirti postituse ja siis otsustasin kirjutada.

2009-05-13

Katsetused

Uued kingad.

Uus tolmuimeja, pole veel imeda saanudki - nii uus on alles.

Ilusasti õitsev lill, minu sõber, sest ta pole õiteta 4 aasta jooksul olnudki.

Valaste juga, mitte just liiga veerohke (12. mail s.a)

Toila pargi puu - üks paljudest. Tundub kuidagi erootiline;)

2009-05-09

Mida selga panna


Kõik naised teavad, et seoses riietumisega on kaks suurt muret: midagi pole selga panna ja riided ei mahu kappi ära.
Lugesin ühest blogist mõtteid riietumisstiilidest ja sellest, mis kellelegi meeldib või sobib. Kommentaariks on mõtteid liiga palju, sestap teen eraldi postituse. Tegelikult ennast eksperdiks ei pea ei moevoolude ega stiilide alal.

Mäletan, et kui läksin esimest aastat tööle, oli mul üks must seelik, samblaroheline kleit (väga mini) ja mõned džemprid/pluusid. Samal ajal tulid moodi alt laienevad pikad püksid. Teksad ei olnud veel kättesaadavad, kui just keegi välismaalt ei toonud või saatnud. (Eraldi teema võiks olla "minu esimesed teksad".) Panen siiani imeks, et õmblesin endale ise pükse, vaatamata oma kesisele õmblemisoskusele (esimesed sõbranna abiga).

Siis oli mul üks poest õnnekombel saadud punane trikotaažkleit, mille kandsin ribadeks. Mitte just otseselt, sest tol ajal moes olnud sünteetilised materjalid olid väga värvipüsivad ja vastupidavad. Käisin sellega kõikides oma vendade pulmades ja sugulaste juubelitel. Kui hakkas lähenema isa juubel, siis ema keelas mul selle kleidiga tulla. Põhjendus: kõik arvavad, et mul polegi muid riideid. Hiljem arutasin ülemise osa ära ja kandsin veel alumist seelikuna. Kui armas võib üks riidehilp olla!

Nüüd pole ma enam aastaid kleite kandnud- pole teisi muretsenudki-, kostüümi ja seelikut veel vahel ülipidulikul puhul. Muidu ikka püksid, igas värvivalikus, igas pikkuses, igast materjalist. Ja t-särgid - kõikides värvitoonides. Sama asi toppidega, asendamatud pintsaku alla. Olgu õnnistatud see, kes õmbles esimesed pikad püksid naistele. Elu on näidanud, et püksid naiste jalas on emantsipeerumisele kõvasti kaasa aidanud.

Olen ostnud riideid kaltsukatest, viimasel ajal küll vähem ja põhiliselt teksasid- särke või pükse, millelt juppe alt maha lõigata. Ma ei peaks elu lõpuni riideid ostma, sest neid pole enam kuhugi panna. Igal suvel viskan küll osa minema, aga kapid on ikka täis. Materjalid on muutunud paremaks, valik suuremaks. Põhiprobleem, mida selga panna, on jäänud.

Pilt siit

2009-05-03

Oma laulu ei leia ma üles

Minu isiklik lemmikesitus on tegelikult see.

2009-05-02

Väike võitis

Mulle tundus ka nagu žüriile, et kõige parem ja vahvam oli WAF-koor, aga rahvas hääletas võitjaks neidude koori Tõrvast. Sama fenomen oli eelmisel aastal, kui võitis Türi. Ma arvan, et siin on asi nii, et ülejäänud Eesti vastandab end Tallinnale. Tallinn on suur ja võimas, tal on nagunii kõike rohkem.
Ta on ju päälinn.
Tõrva tüdrukud on armsad koolilapsed, mõned alles 8. klassis. Postimehest lugesin. Nende esinemine polnud kuskiltpoolt halb. Kui öösel lugesin tigedaid kommentaare, siis hakkas mul inimestest paha meel.
Asja seletas lahti Aarne Saluveer, kes ütles, et tegemist on eri kategoorias kooridega. Tõrva neidude koor on väikekooride arvestuses parim, Waf noortekooride ja peaaegu täisprofessionaalsete kooride arvestuses.
Ja kes seda endale selgeks ei tee, et väike Eesti vastandub suurele Tallinnale, jääbki tuld ja tõrva sülitama selliste saadete peale, kus helistavad fännid, mitte "asjatundjad". Helistatakse ju emotsioonide pinnal, ega see pole mõni miljonimäng.
Aga mulle Tõrva neidude koor meeldib!!! Mitte ainult sellepärast, et väikelinn, vaid neis noortes oli seda imekaunist sisemist tuld, mida ei saa näidelda ega selgeks õppida.
No vaadake vaid!


Osta või mitte osta - selles on küsimus


Kunagi liikus siin meem "Üks hea ost ja üks halb ost". Seekordne on isegi raskem, sest esimese hooga ei meenu midagi. Ei taha aga Kaamosele võlgu jääda.
Olen väga andetu ostleja. Ühelt poolt võin mõtlematult osta kokku igasugust pudi-padi, mis oleks vabalt võinud poodi jääda. Samas ei suuda tõsiseid oste üksi teha, tahan, et keegi ikka soovitaks või annaks õnnistuse kaasa. Vähe sellest. Vahel ostan kellegi teise eeskujul täpselt sama asja. Vat seda nimetaksingi emotsionaalseks ostlemiseks.
Kingituste valimisega ei saa üldse hakkama ja püüan need ikka kellegi teise kaela veeretada.
Nii ma ei teagi, mida siia kirjutada.
Võin ainult öelda, mida ja kust ma (enam) ei osta.
1. Ma ei telli enam kaupu kataloogidest, sest olen sellega ikka palju alt läinud. Vaatan, et ilus vajalik soodsa hinnaga asi, aga pärast selgub, et ei sobi värvilt, suuruselt ega tegumoelt.
2. Ei osta ka turult näiteks nn Poola kaupa, mille kvaliteet jätab kõvasti soovida.
3. Ei lähe kaasa ka kampaaniate ehk osturallidega, seda juba põhjusel, et meil siin neid eriti ei korraldata ( v. a väikse taksi päevad või midagi hullemat)

On jäänud igapäevased asjad, mille pärast ei põe ega kahetse. Olen ennast püüdnud kasvatada ja mõtlen enne üheksa korda järele, kas ma vajan seda konkreetset asja või mitte. Enamasti ei vaja.

Pildil meie linna ainuke toidupood (netist)

2009-05-01

Puudusteta mees

TV3 näitas täna päeval filmi "Moskva pisaraid ei usu" (1979) . Vaatasin ja mõtlesin: 30 aastat tagasi tehtud, aga ikka nii hea. Naljakad, kurvad, tõsised, elulised seigad kõik paigas. Midagi pole muutunud. Ikka minnakse maalt linna õnne otsima, ikka otsivad tüdrukud unelmate printsi ja tihtipeale saavad kõrvetada. Ikka on lootus, et armastus on olemas ja et kusagil on see Õige.
Vana filmi vaadates ärkavad üles need tunded ja mõtted, mis toona olid. Ka 30 aastat hiljem on Goga absoluutselt puudusteta mees- tark, vaimukas, mehelik, karune, otsekohene, kütkestav ja turvaline.
Lühidalt- Aleksei Batalov.

Esimene mai


Vene ajal kubises maikuu punastest pühadest ja muidu tähtpäevadest. Sellest on veel alles jäänud 1. mai. Tegelikult ma täpselt ei teagi, mida sel päeval kõige rohkem tähistatakse. Ilmselt töörahva püha, aga räägitakse ka midagi kevadpühast (ehkki lihavõtted on ju ka seda kohakaasluse alusel).
Nüüd siis Euroopa Liitu vastuvõtmise päev veel lisaks, aga mis püha see ikka on. Tuletatakse kord aastas meelde, et me kõik tahtsime. Muidugi tahtsime, mis meil üle jäi. Uue aja märgina on 1. mai saanud ka "ärategemise" päevaks.

Vanast ajast tuleb meelde, et maikuu oli koolis juba selline metsaistutamise ja kivikorjamise kuu.
Sellised väikesed hooajatööd kolhoosides- sovhoosides olid ikka koolilaste teha. Vahel tuli ette ka hoopis ekstreemsemaid töid nagu keldrite puhastamine ja puude ladumine riitadesse. Maalapsed oskasid kõiki töid ja mõnes mõttes oli isegi vahva tundide ajast põllul/metsas käia.

Siiamaani imestan, kuidas kõik jõuti ära õpetada, sest ka sügisel läks peaaegu terve kuu kartulivõtmise peale. Vanemad inimesed mäletavad seda kindlasti.
Kui veel tänini võetakse sõna teemal, et Mart Laar keeras meie põllumajanduse tuksi, siis tekib mul alati tahtmine öelda, et seesama põllumajandus elas ju koolilaste ja üliõpilaste odava tööjõu najal. Aga ma ei ütle midagi. Siis oli selline aeg ja praegu on teistsugune.

Avaldasin ühel päeval tööl mõtet, et peaks ikka ka vist väikese põllulapi võtma, mine tea, mis ees ootab. Kohe oli lahke kolleeg valmis andma oma osast tükikese ja teine tõi juba maitsetaimi, mida istutada. Ise ostsin poest seemneid ka (till, petersell, redis jms). Mul on suur köögirõdu, panen sinna ühte nurka mõned potikesed ja kastikesed, nagu nüüd moes on, kõik taimed üheskoos.

Aga maikuu mulle meeldib. Ta on kõige kevadisem ja õiterohkem kuu. Rahvakalendris lehekuu. On see läbi, tuleb varsti jälle jaanipäev ja nii edasi. Ise teate ju.

Pildil kodukandi järv koos bangaloga (erakogu)