2019-04-19

Inimestest ja koertest

Kui lugesin, et Epp võttis Mariale seltsiks koerakutsika Venemaalt, siis lausa ehmatasin ära. Kes teab, see teab. Koera ei võeta lapsele mänguasjaks. On ju teada, et laps tüdineb varsti ja ei ole võimeline mingit vastutust loomakese eest võtma. Peale selle vajab koer hoolitsust ja armastust 24 h, teda ei saa jätta üksi õue mitmeks päevaks, kui tuleb tahtmine kuhugi pikemaks minna.

Kui meie olime lapsed, siis tahtsime ka endale hirmsasti koera (kesse ei tahaks!!). Kord tõid vennad ühe pika kerega koeravolaski meile koju. Esialgu peitsid ta kuuri alla ja käisid teda seal vaatamas/ toitmas. Õige pea tuli saladus ilmsiks ja vanemad käskisid koera kohe tagasi viia. Ema ütles, et meil on suur pere ja vähe ruumi, endalgi väga kitsas, meil pole võimalik koera võtta.
Nii see lõppes.

Kui mu tütar oli kooliminekueas, saime tuttavate käest ühe segatõugu koerakutsika. Panime Bibi nimeks. Ta oli väikest kasvu ja väga emotsionaalne. Talle ei meeldinud joodikud, rattasõitjad ja teised koerad. Ta armastas hullupööra oma inimesi ja talus kassi, kellega  oli sunnitud ühe katuse all elama. Bibi oli koolitamata/kasvatamata, ta ei kuulanud üldse sõna ja kasutas alati juhust, kui sai toitu varastada. Sellegipoolest oli ta meile armas. Jooksu ajal pani ta kodust punuma, sellest tuli ka pahandusi. Siiski ma ei tea, et temast oleks järglasi sündinud. Ta oli selline kaugelt passija vist. Paar korda kadus ta ka ära, aga tuli ikka koju tagasi. Ükskord tuli Bibi kooli ja tekitas sellega väga suurt furoori. Ma pidin tütre tunnist välja võtma ja laskma tal koera koju viia.
Bibi elas 18aastaseks. Tema elutahe oli hämmastav. Lõpuks ta enam ei näinud ega jaganud tuhkagi, põis ka ei pidanud ja voodisse tuli teda juba tõsta.
Lõpuks otsustasime tütrega, et laseme tal minna...sinna, kuhu nad ikka lähevad.

Kui mu tütar 4 aastat tagasi koerakutsika võttis, siis olin ma algul vastu. Minu argumendid olid: tuleb palju muret juurde, lapsed alles väikesed, kui tahavad perega ära minna, siis kuhu koer jääb. Salamisi mõtlesin ka, et mul tuleb osa kohustusi enda peale võtta, mis on ka tõsi (näiteks korjan koeras...a aiast kokku). Koer, nimi Joosep, hüütakse Jossuks, on suurt kasvu. Ema kuldne retriiver ja isa teadmata, arvatavasti berni karjakoer. Mõistagi polnud see suhe planeeritud ja soositud.
 Teda on ka koolitatud ja isegi natuke treenitud agility vallas. Kuna tal aga ilmselt palju eeldusi võistlusspordiga tegelemiseks polnud, siis jooksis ta oma rabeduses  perenaise esimesel võistlusel jalust maha. Tulemuseks - põlvevigastus ja operatsioon( perenaisel).
Meie koer on sotsiaalne, ta võtab kiiresti inimesi omaks.  Kui pere sõidab kottu ära, siis saab Jossu kaasa või lähen mina kodu- ja koerahoidjaks. Kui ta noorem oli, siis enne ta magama ei läinud, kui kogu pere oli koju jõudnud. Truu hing.
Muide, minu sõna ei suvatse ta eriti kuulata, kui just isklikku kasu ei näe. Muidu armastab ta mind väga, sest  mul on ju alati tema jaoks midagi kaasa võetud.



                                                  Mari  koos Joosepiga

                          Jossu koos šveitsi valge lambakoera kutsikatega

Jossu aastasena koduküla rannas

Jossu ja kevad (2019)

2019-04-03

Janest

Ma pole muidugi ainus, kellele Jane kurb saatus hinge läks.
 Lugesin läbi ta blogi, millele enam iialgi lisa ei tule. Hakkasin lugema, nagu need postitused on. Viimane kõige lõpus. Ja siis ajas tagasi algusesse.
Meedia vahendusel oleme kõigega kursis- kuidas haigus avastati (põhiliselt pani Jane ise  endale esmase diagnoosi dr Guugli abiga), kui kiiresti kõik allamäge läks ja kuidas sündis mõte Šveitsi minna abistatud enesetapule. Jane kirjutab  värvikalt. Kui kõik ei oleks nii lõpmata kurb, võiks isegi naeru pugistada Jane eneseiroonia üle.
 Praegu pole me veel näinud, mida lisandab tänane "Pealtnägija", kes Jane elu viimast aastat on jälginud ja  vaatajaid kursis hoidnud.

Eks igaühe elus tuleb ette raskeid päevi, ängi, haigusi, kaotusi ja ebaõnnestumisi, aga enamasti on ka lootust (Lootuste maal talve pole- vanasõna) ja leppimist, et on, nagu on, elame edasi.
Kuni ise pole midagi nii traagilist üle elanud, ei oska millegagi võrrelda.

Vaatasin eile ETV pealt Soome haiglaseriaali "Pulss", kus üks episood oli ka ALSi põdeva naisega, kes oli teinud enesetapu, millest ta aga päästeti. Esialgu tundus, et ta tahtiski seda (et päästetaks!), aga selgus, et tegu oli lihtsalt valearvestusega. Ja siis aitas haiglas (EMOs) töötav paar - arst ja õde- tal elust lahkuda. Lihtsalt. Nagu Janegi rääkis, et ise peab suutma ampulli pealt korgi ära keerata (filmis vajalikku nuppu vajutada).

Ma ei saanud kaua und, mõtlesin,  kas Soomes ongi see nii lihtsalt võimalik. Või kas see peakski olema võimalik lahendus, kui inimesel pole enam mingit lootust ja meditsiiniliste vahenditega elus hoidmine on pigem ressursi raiskamine ja niigi vaevatud  haige ja tema lähedaste  piinade pikendamine?
Kas keegi teab?

Edit
Vaatasin ka eilset "Pealtnägijat".
Kui enne kahtlesin, kas ikka tasub näidata  nii raske teekonna lõppu, siis pärast PN saadet  mõtlen ma teisiti. Ja on hea, et seda teemat ei noppinud üles Katrin Lust oma "Kuuuurijaga", kelle lemmiktemaatika on õudu tekitavad krematooriumi-saated.

https://www.err.ee/926416/pealtnagija-saatis-jane-paberiti-tema-viimsel-reisil-sveitsi