2021-02-17

Järeleaitamistund



Otsisin hommikul tükk aega taga Johann Voldemar Jannseni õpikulugu "Albikära Ants". Leidsin ka, aga linki ei oska panna. 

Lugu on liiga detailirohke, et  siin tekstilähedaselt ümber jutustada. 

Lühidalt  nii, et Albikära Ants ostis koos oma poja Antsuga laadalt hobuse, vana mära. Vankrit ei ostnud ja seepärast otsustasid, et sõidavad ratsa kordamööda. Kuni üks ratsa sõidab, käib/jookseb teine  kõrval. 

Ja siis hakkab peale. Kõigepealt tulevad külamehed vastu ja hurjutavad noort Antsu, kelle kord oli ratsa sõita: vitsu vaja anda, laseb oma isa nagu karjapoissi maas joosta. 

Kui isa ratsa sõidab ja poiss kõrval silkab, kurjustavad heinalised, et kuidas nii kõlbab: vaene väeti poisike peab, hing paelaga kaelas, jooksma, kui elujõus isa hobuse seljas sõidab. 

Kui  isa ja poeg mõlemad hobuse selga istuvad, riidleb salk naisi, kes lähevad oma lastele rõugeid panema, et nemad peavad jala käima ja siin sõidab kaks inimest ühe vaese hobuse seljas. 

jne

Koduülesanne:

1. Loe pala tervikuna läbi!

2. Sõnasta loo mõte!

3.  Too näiteid kaasajast!

4.  Mida tähendab  "rõugeid panema"?


2021-01-31

On õelust päikese all

 Käisin väljas jalutamas. On imelilus talveilm. Külma paar kraadi, tuult pole, värskelt sadanud lumi. Jalutasin surnuaias. Ühtki inimest ei kohanud.

Liinibussiga ma viimastel nädalatel ei sõida. Poes käin ka 1-2 korda nädalas, siinsamas Coopis või Selveris. Valin hommikuse aja, kui inimesi on vähem. Ega ma tegelikult inimesi reaalelus pelga. Enamasti kannavad nad maski, isegi tuttavaid ei tunne ära. Vahel mõni ei kanna ka, aga ma ei hakka "märkust" tegema. Võibolla on nad juba haiguse läbi põdenud, vaktsineeritud või siis...põhimõttelised vastased. Olen minagi väsinud ja tülpinud sellest va koroonajamast.

Kodus tunnen end turvaliselt. Lahutan meelt üldlevinud moel: loen, vaatan telekat, kuulan raadiot, teen ristsõnu.  Uue harrastusena juurutan sudokude lahendamist. Ostsin endale ühe sudokuajakirja, kus on sees kergemaid, keskmisi ja raskemaid. Ma ei saa nendega eriti hästi hakkama, sest ma ei tea, kust alustada ja mitu käiku peab ette nägema. Kas on üldse mingi strateegia, kuidas sudokusid lahendada? Kui puntrasse jään( ja ma jään), siis vaatan lahendust. Iga vaatamisega võtan ühe hinde alla. Kõige parem hinne on siiani olnud 3(2 vaatamist).

Ja muidugi olen ka arvutis teatud aja päevast. Loen uudiseid, tuulan sotsmeedias. Nüüd jõuan põhiteema juurde. Kui reaalses elus võib inimestega rahule jääda, siis ma ei saa aru, kes on need, kes seal virtuaalses keskkonnas möllavad. Tütar ütleb, et pole vaja üldse lugeda ega südamesse võtta. Ja hoidku ometi - mitte kommenteerida!!!

Ma saan aru, et inimestel on põhimõtted ja väärtushinnangud. Mul on ka. Aga kuidas käib sellega kokku jõhkrus, matslus, lollus, tigedus, kättemaksuiha, kultuuritus, harimatus, jäikus, labane keelekasutus, vihkamine, ähvardamine? Kui iga solvang oleks oda, siis oleks tapetuid ja haavatuid sadu iga päev. Kes on need inimesed, kes mõnitavad ja parastavad Irja Lutsarit (värske näide)? Või Marika Prisket, kes pahaaimamatult võttis vastu pakkumise 6. doosi vaktsineerimiseks. Jah, ei olnud vist ilus, et ta seda tegi, aga pärast mitmekordset kahetsemist ja vabandamist võiks jätta levitamata pahatahtlik tekst, kus mõnitatakse kantslerit nime ja välimuse pärast. Üldse on madal ja koletu inimest alandada tema väljanägemise või mingi eripära tõttu. 

Miks me üksteist ei salli?

Sa ei ütle ju vastutulijale, et "sa oled jõle paks eit, aura ära!" või "et ära enam peale võta" (viimane on suht süütu variant).  Aga sotsiaalmeedias võib absoluutselt kõike öelda. Ja üdse igasugustes kommentaariumides. Seal minnakse kohe isiklikuks ja labaseks. Millegipärast domineerib halb ja solvav. Katsu sa kedagi korrale kutsuda või  kaitsta. Saad nii, et tolmab!

Poliitikast olen teadlikult eemale hoidnud, sest seal toimuvat mõjutada näiteks mina ei saa. Mul on tunne, et naispoliitikuid meil ei sallita. Parem, kui nad üldse oma nina köögist välja ei pistaks. Kusjuures naispoliitikute vastu pole mitte üksnes mehed, vaid ka naised. 

 Kas olete kuulanud "Uudis+" saatesse sissehelistajaid? Millist tigedust sealt vahel tuleb! Ja enamasti on helistajateks vanemad  inimesed, isegi üle 80aastased.

Rohkem ma praegu ei tahagi sellel teemal kirjutada, sest südames hakkab pistma.

Ajad on muidugi hullud olnud alati. Lugesin äsja Aleksandra Lapierre`i romaani "Mura leegitsevad mälestused"( eesti keeles 2020), mis on  paruness Maria Ignatjeva Budbergi elust. Palju  ajaloolist, eluloolist ja ka Eesti teemat. Ühest erakordselt intelligentsest ja kaunist naisest, kelle elu oli äärmiselt põnev ja ka väga keeruline.


                      Jossule meeldib talv ja lumi.

2021-01-03

Aastavahetuse ülevaade (kokkuvõtte asemel)


 Paljud blogijad on teinud oma blogiaastast kokkuvõtteid. Mul ei jätkuks selleks materjali, sest olen  liiga vähe postitanud ja neistki 4 koroonast. Eks aasta 2020 jääbki ajaloo annaalidesse kui üleilmse pandeemia aasta ja aega hakataksegi määratlema kui aeg "enne koroonat", "koroona ajal" ja loodetavasti ka "pärast koroonat". Eks see õudus ükskord ikka lõpeb või vähemasti stabiliseerub mingi olukord niivõrd, et muutub talutavaks ja tavapäraseks.  

Jõulude osas otsustasime nädal varem, et ei sõida Viljandisse, kus olime viimased 40 aastat koos venna perega jõulu ajal olnud. Liiga suur tundus risk, sest ligi 20 inimese hulgas oleks neljandik olnud riskirühmas. Jõulud muidugi ära ei jäänud, sest lapsed ju ootasid juba alates oktoobrist. Jõuluvana astus läbi ja jagas pakke õues ladiseva vihma käes. Vahva oli, et Jossu oli "vanaga" suur sõber ja istus truult koti kõrval. See äratas lastes muidugi natuke kahtlusi.  Noorem lapselaps oli õppinud selgeks 28 salmi ja laulu. Vanem  lootis vana rasva peale. Mina puterdasin isegi 4realise salmi juures. Tütar õpib igaks jõuluks uue salmi. Seekord oli võrukeelne. Üks tegelane sai paki "tutvuse kaudu".

Nädal jõulude ja vana-aasta vahel  on alati selline jõude olemise aeg. Varasematel aegadel ma koristasin põhjalikult sahtleid ja kappe, pesin ja triikisin pesu. Nüüd ainult laisklesin - lõin aega surnuks. Kui väljas hakkas pimenema, panin teleka mängima. Vaatasin valimatult seda, mis näidati. Uusi asju oli väga vähe, aina kordused. Vahur Kersna palju tagasidet saanud epopöad vaatasin tükati. Püüdsin teda mõista: jah, on raskelt haige, aga ikka nii kangelaslikult teeb oma köögilaua taga kvaliteetset televisooni. Kaldun nende kriitikute poole, kes leidsid, et eneseupitus ja möödutundetu kiitmine kolleegide ja Liina poolt oli liig mis liig. Kui seda kõike oleks olnud 3x vähem, oleks ehk lõpptulemus  parem olnud. Näiteks üks tunnine saade suurematest saavutustest koos kommentaaridega. 

Siis veel tunnine saade Sulev Nõmmikust. Kersna intervjuudel on see häda, et ta paneb küsitletavatele sõnu suhu, suunab talle sobivas suunas. Noh aga kes olen mina, et võtab telelegendi arvustada!!

Vana-aasta programmi vaatasin siit ja sealt. Mis mul viga - ei pidanud puldi pärast kellegagi kaklema. Palju oli kontserte, uusi ja kordusi. On aeg, kus mälestatakse suurte kontsertidega lahkunud  või elutöö teinud lauljaid ja heliloojaid. Miks ka mitte! Aeg puudutab ka kuulsaid inimesi! Üht asja polnud ma varem näinud - see oli "Eesti matuse" ainetel ja tegelastega tehtud  vana-aasta ärasaatmine (või olid jõulud?) Vargamäel. Lugu algas sellega, et vana telekas oli ära koolnud ja see oli sama suur ehmatus/õnnetus, kui vana Andrese surm puude lõhkumise pealt. Kivirähk on täpne ja tabab pakku. Alati vaatan ka "Oravat ja Merit", mida paar korda aastas näidatakse.

Nii see vana aasta läks ja uus tuli. Varsti pidi külmalaine tulema! Isegi lund on oodata (mõnes kohas juba on). 

 Mina mingeid lubadusi ei anna ja soove mul ka enam palju pole. Võibolla ainult see, et pere jääks koroonast puutumata ja et elu normaliseeruks. Ja et tuleks üks hea/parem/ aasta! Ja et Eestil läheks ikka hästi!

Ääd uut aastet! (Mulgi)