2013-01-06

Üks variant uue aasta lubaduste kohta

Leidsin Kaja blogist väga vahva loo, mis ilmselt on kusagil ilmunud. Kuna see teeb mu tuju heaks ka korduval lugemisel, siis panen ta siia üles.
Mina ise ei anna endale ammu enam mingeid lubadusi ega loo ka illusioone, et mu elus midagi erakordset juhtub (näiteks leian rahapaja või suure õnne). Usun ja loodan, et saan ka edaspidi oma eluga hakkama. Kõik muu lähtub (tuleneb) sellest.


Pürgides ideaalide poole
Justin Petrone (2012)
Eestlastel on üks ütlus "Algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama", ja see käib kindlasti ka minu kohta, näiteks kui asi puudutab reisimist. Kui ma alustan oma rännakut, siis ma tahan aina edasi minna, paar päeva uues linnas, siis taas uued lennukid, rongid, laevad. Kui ma lõpuks olen sunnitud koju tagasi pöörduma, kannatan võõrutusnähtude käes ega oska midagi endaga peale hakata.
Ka ideaalsed inimesed armastavad reisida, aga nemad teevad seda mõõdukalt ja planeeritult, mitte niimoodi kugistades nagu mina. Sama asi on söömisega. Tooge mulle salat, pearoog, magustoit, aga siia mahub veel, ja muidugi mõned joogid. Alkohol on tõeline katastroof minusuguse jaoks, üks õlu viib teiseni, ja hommikuks ei tahaks ma öiseid sündmusi mäletada.
Öeldakse, et mul ei ole piisavalt enesedistsipliini, ja ma olen selle diagnoosiga nõus. Mulle meeldiks väga hoida kontrolli oma elu üle ja teha sellest kunstivorm, kus oleks kõike head just parasjagu. Ideaalinimene aastast 2012 töötab täiskohaga ja -mõnuga, tarbib mõõdukas koguses ja teadlikult nautides delikatesstoitu, on alati füüsiliselt heas vormis. Mulle meenub näiteks meie vana sõber Kaja, kes on moodsa telekommunikatsioonifirma turundusosakonna juhataja, käib tööst vabal ajal mägironimas, suusatamas ja jooksmas, kasvatab koos abikaasaga kuut last ja renoveerib oma uut korterit. Või meie naaber Janek, kes juhib suurt alkoholifirmat, aga pole ise ealeski purjus, ta teeb asjalikke lühireise igasugustesse eksootilistesse riikidesse, aga kodus Viljandis käib ta hommikuti jooksmas ümber järve, 12 kilomeetrit, isegi kui väljas on miinus 30 kraadi. Janekil on spetsiaalsed arktilises kliimas jooksmises mõeldud rõivad ja libedakindlad jooksutossud, temasugune moodne mees ei lase sellisel mööduval nähtusel nagu ilmal segada oma ideaalide teostumist.
Ma olen Kaja- ja Janeki-suguste inimeste peale kade. Ütlen endale, et Kaja ja Janek on minust vanemad ja ka minul on veel aega end kokku võtta: ühel päeval ärkan ma üles ja lähen hommikul jooksma ning hakkangi seda regulaarselt tegema, ma hakkan sööma tervislikke toite, alkoholi puhul piirdun ühe ja heas seltskonnas kahe napsuga, töötan tõhusalt nagu masin, loen lastele õhtuti unejutte, üllatan oma naist romantiliste kingitustega, ja muidugi naeratan kogu aeg, sest ideaalne inimene on alati õnnelik.
Aga häda küll, ma olen sellest ideaalist praegu veel väga kaugel. Sel ajal, kui Kaja vallutab uusi mäetippe ja Janek jookseb uut ringi ümber järve, üritan mina end veenda selles, et pole vaja enam uut rasvast pitsatükki võtta ega ole vaja jälle ennast Facebooki logida. Ma ju tean, et tunnen ennast pärast seda halvasti, aga ikkagi lähen kergema vastupanu teed…
Mäletan, kuidas aastaid tagasi laulis Briti bänd "Radiohead" umbes nii: "Sportlikum, õnnelikum, tootlikum, ei joo liiga palju, teed regulaarselt trenni, kolm korda nädalas, saad tööl kolleegidega üha paremini läbi…" Thom Yorke kommenteeris, et see laul on kõige depressiivsem kõigist neist, mis ta elu jooksul kirjutanud on. Minu meelest oli see satiir tänapäeva tööinimeste teemadel. Ja need heas vormis ideaalinimesed võtavad muidugi ka oma puhkuse vastu ideaalselt: lühike päikesereis, mille jooksul nad täidavad kiirelt oma energiatanke, päevituvad pruuniks, naeratavad kaamerasse ja näitavad pärast kõigile pilte, kust on näha, kui idülliline nende elu on.
Jah, lihtne on olla sarkastiline, aga tegelikult pean tõdema, et ilma teatava nägemuseta iseenda tulevikust elaksin ma ilmselt siiani oma ema ja isa juures. Juba üsna varakult elus panin ma kokku pusle sellest, missugune on minu meelest ideaalne inimene. Pusletükkideks olid mu isa räägitud lood ja mu enda loetud raamatud ning nähtud Hollywoodi filmid. Minu ideaalinimene oli actionkangelase ja kunstniku segu, keegi, kes seikles maailma veerel inmtühjades kohtades ja jagas teistega oma kogemusi. Midagi Indiana Jonesi ja Ernest Hemingway moodi…
Oma elu sellest valguses vaadates taipan ma, et tegelikult on need ideaalid mind kusagile viinud küll – ma elan ju kohati täiesti sellist elu, nagu ma lapsena unistasin.
See viib mind taas Kaja ja Janeki juurde. Võibolla sel ajal, kui nemad olid lapsed, olid neil juba visioonid sellest, mida nad elus kindlasti teha soovisid. Võibolla väike Kaja unistas mäetippudel ronimisest ja väike Janek ümber järve jooksmisest? Aga väike Justin unistas võõrastel maadel seiklemisest ja unustas end programmeerida selleks, mida teevad miljonid inimesed üle maailma igal hommikul: tõusevad voodist ja lähevad jooksma.
Praegu tegelen ma enese lisaprogrammeerimisega kahel moel. Esiteks, muidugi, ma loodan jalad alla saada ja jooksma minna, teiseks, ma ei taha liialdada, nagu ma ikka loomuldasa tegema kipun. Ei, ma tahaks oma uut hobi alustada teadlikult ja mõõdukalt, uurides enne treeningmeetodeid ja õigeid jalatseid. Olen kuulnud, et olevat olemas isegi sellised poed, kus arvuti abil mõõdetakse su jooksuviisi ja su jalaehitust ja siis tehakse spetsiaalselt sulle mõeldud tossutallad. Nii et mul läheb veel veidi aega. Aga varsti ma hakkan jooksma!

2013-01-05

Seenelkäik


Ma ei hakka otsima, mida on teised enne "Seenelkäigu" kohta arvanud. Sisu ka ei hakka ümber jutustama, sest vaevalt on kedagi, kes pole näinud või kuulnud.
Kindel, et see film hakkab vähemalt  kord aastas telekavas olema ja  nii umbes 10-20 aasta pärast imestatakse, et selles on midagi igihaljast ja midagi, mis on ajas oma tähendust muutnud, aga kõlab ikka nii värskelt. Kindlasti on sellel filmil pikk iga. Tühja kah, et ta Oscarit ei saa, ega "need seal" mõistakski eestlaste keerulist ja vastuolulist hingeelu ja meie süsimusta huumorit.
Kas me isegi mõistame? Mäletan filmi esilinastuse päevilt mõnede ekspertide ja arvustajate kriitikat, et rahvas naeris saalis vale koha peal. Kus on õige ja kus vale koht? Võib-olla tulnuks hoopis nutta?
Kui ma esimest korda vaatasin, siis ma tegelikult ei teadnud sisu. Olin näinud paari klippi, mis olid hullult naljakad (Reinholdile kukkus jahu pähe ja Tamm kukkus tooli pealt maha!!!)
 Näitlejatööd on väga head. Kas meil on mõnda paremat komöödianäitlejat kui Raivo E. Tamm?
Episoodides mänginud Elmo Nüganen ja Ott Sepp -  lihtsalt suurepärased. 

Tahaks arutleda ja analüüsida.
Kas poliitikud ongi kõik nii silmakirjalikud, arad, korrumpeerunud, õõnsalt pateetilised, alatud kui Aadu Kägu?
Kas tema naine Viivi Kägu sai lõpuks aru, kes on tema mees inimesena ja miks ta ikka ise ei astunud üle inimlikkuse läve, kuigi  nii mitu korda üritas?
Kas see metsik eestlane, kes oli sõna igas mõttes kõva peaga, sümboliseeribki rahva  enamust? (Üllar Saaremäe kehastuses)
Kas kuulus rokkar Zäk oligi nii tühine ja  samas nii kummaline, nagu ta välja paistis, või oli tema iroonias ka teatud tarkust, küünilisust nagunii?
Mitu päeva  veel oleks pidanud olema eksinud ja oma elu eest võitlema, et hädalistes oleks välja löönud ka midagi inimlikku? Räägitakse ju, et surma palge ees avanevad inimese  hinge salalaekad.

Kas teie oskate nendele küsimustele vastata?

pildid netist võetud