2008-11-30

Advendiaeg

No tee või tina, mina küll ei mäleta oma lapsepõlvest ja veidi hilisemast ajast mingit advendiaega, vähe sellest - jõulugi peeti täitsa salaja teki all. Millal need sussid-sokid, päkapikujutud ja avalikud küünla süütamise tseremooniad meie maile tulid? Ilmselt vabaduse saabumisega.

Esimene advent - süüta üks küünal. Mina süütasin viis, aga üks on suur ja selle ma kustutan varsti ära (et seda säästa pikemaks ajaks), sest sel aastal on mul varutud ainult väikseid teeküünlaid. Neid põletangi igal õhtul.

Lugesin kusagilt, võib-olla Algarvu kommentaariumist energia teemadel, et blogimine on ka üks energiaõgard. Ja muide, ma usun seda. Pole nii, et kirjutad kümne minutiga ühe mõttearenduse ja unustad. Sa jääd sellesse kinni terveks päevaks (mina vähemalt küll). Mingi kiiks.

Energiaga on mul alati kitsas käes. Räägitagu mulle, kust seda saadakse - kallistades, seksides, muusikat kuulates, mediteerides, lilli imetledes- ikka on vähe ja juurde ei tule. Isegi varastada ei oska.
Seepärast ma hoian seda (energiat) kokku ja vaatan veidi aega pealt. Püüan vähemalt.
Ilusat advendiaja algust!

pildil loevad hingeluulet minu inimesed

2008-11-29

Ellen Niit 2008

Soovitus

Kui teed ukse lahti,
üle õla vaata,
ehk on mõnel mahti
viipega sind saata.

Pole mõtet kõnel,
aega seks ei leita.
Ehk on juhust mõnel
pilk su poole heita.

Julgust andev jõud on
pilgu tulikiirel,
mis sind teele saadab
päeval tulikiirel.
/Ellen Niit/

Otsin juba mitmendat päeva Ellen Niidu kohta materjali. Mitte, et ma temast midagi ei teaks, tean ikka. Kes siis tema rongisõitu ei tea, või Krõlli ja onu Ööbikut, Triinut-Taavit, Pille-Riini?
Tema "Suur maalritöö" on lausa omamüüt! Mulle meeldib väga.

Ellen Niit on minu jaoks Eesti naise etalon, mitte ainult selle pärast, et ta on luuletaja, tõlkija, teadlane, vaid et....
- tal on 4 last ja 13 lapselast, ise ta kasvas üles üksiklapsena
- ta oli Jaan Krossi tagala, teenija, lapsehoidja, majapidaja, autojuht, elektrik, ennastsalgav ja armastav naine
- tema intervjuudest on mul meelde jäänud mõned elutargad mõtted, näiteks laps on täiskasvanu siis, kui ta on võimeline pere pesu pesema ja WC-d kasima (näide toodud mälu järgi)
- tema lapsepõlveunistus oli suur rannapall ja tänini tuksatab ta rinnas miski, kui rannapalli näeb
- tema ema töötas õmblejana ja tal polnud aega lapsega lakkamatult tegelda - ise pidi hakkama saama. Ema andis vahel ka "kergel kujul sirtsakaid vastu kintsu", kuluks ta tänapäeva lastele mõnikord ära.
- kui vanasti kadus lapsel koolis ära pliiatsijupp, siis aeti seda taga, nagu midagi hullu. Aga kui tänapäeval läheb koolis kaduma jopp, pole sellest midagi (näide intervjuust 10. nov 2008 - Pere ja Kodu - "Kullateraga Ellen Niit", autor Tiia Kõnnussaar)
- elu pole tänapäeval raskem kui varem - liiga ebaolulised asjad on üles puhvitud, näiteks raha. Ei peaks nii hirmus nõudlik olema. Ei pruugi ka muidugi kartulikoori süüa, aga väikseid järeleandmisi võiks ikkagi teha (samast)
- "Vana on palju lihtsam olla kui noor. Võid palju jätta tegemata, kui oled lapsed kasvatanud nii, et nad oma laste eest hoolitsevad. Ega ma viitsiks küll uuesti enam noor olla." (tsitaat samast)

pilt

Räägime ilmast ja ...muust


Epp kirjutab oma tänases Arteri kolumnis ilma mõjust inimese meeleolule või isegi psüühikale, ja tsiteerib kaudselt ka mind ("Minu tädi ütleb...").

Käisin poes süüa varumas. Mina üksiku inimesena ostan umbes 300 krooni eest endale toitu, mida siis kõnelda pereinimestest. Teen toidutrette kaks korda nädalas, seepärast ostan rohkem valmis. Kui kusagilt peaks kokku hoidma hakkama, siis siit. Ei ostaks kilo mandariine, teine õunu, šokolaadi ja kommi, erinevaid jogurteid, kallist juustu ja sinki jne jne!! Sööks putru veega keedetult (oleks ka tervislik) ja keedaks suppi külmutatud juurviljast, maitseks puljongibrikett sisse.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.
Poes nägin oma vana kooliõde, keda polnud vähemalt kümme aastat trehvanud (elab maakonna teises servas). Kunagi elasime ühes majas ja meie vanemad käisid läbi.
Mis te arvate, millest me juttu alustasime? Muidugi ilmast! Sellest, et küll ikka oli uhke tuisk nädal tagasi, ja näe, nüüd pole lumest midagi järel. Et oleks ikka tore selline vaikne talveilm kuni -10 kraadiga ja mõõduka lumega. Et karta on, jälle tulevad mustad (porised) jõulud.

Te mõtelge, me polnud NII kaua näinud, aga SEE teave oli kõige tähtsam vahetada!??
Alles siis küsisime, mis meie lapsed teevad ja kas oleme juba vanaemad. Ja kas majandusraskused meile ka on tunda andnud, mul korvitäis toitu, temal kärutäis (tädile maale varuks).
Kõige sirgem tee tööle ja poodi viib üle staadioni serva. Eile oli see veel väga ohtlik, täna absoluutselt lume- ja jäävaba.
P.S. Ostsin endale punased elektriküünlad. No selle peaks küll toidukorvist maha arvama;)

2008-11-28

Nädal möödas, uus tulekul

Töö on selline, mida nö poole vinnaga eriti teha ei saa. Ja kui teedki, siis ise kannatad. Kui hoog läheb maha, siis annab ponnistada, et jälle käima saada.
Igal juhul saabunud reede õhtust ja nädalalõpust on mul jube hea meel.
Lumest on muidugi ainult porised räbalad järel. Ükski jalanõu vett ei pea - säärikutega ka lausa käia ei taha.
Olin just koju jõudnud, kui tagasi kutsuti. Saabusid ministri poolt lubatud sülearvutid, esimesed kümme. Üks poiss aitas minu oma koju tuua. Kast raske ju polnud, aga suurevõitu - minu väikesed käekesed ei suutnud seda hästi kinni pidada ja käimine ka alles na hädisevõitu.
Kas rõõmustada? Vist ikka, sest minu klassis oli selline arvuti, mis peaks juba ammu kolikambris või prügimäel olema. Läpakaga töötamiseks igasuguse riistvaraga mul seni kogemused puuduvad.
Eks me õpime! Elukestev õppimine ja tiigrihüpe.ee, ütles juba kadunud Lennart Meri.
Kirjutasin lepingule alla, pean seda nüüd ilusasti hoidma, võib-olla nagu Kaval-Ants kirvest, õrnalt süles. Sülearvuti ikkagi...

2008-11-25

Lumi sadas õhtust hommikuni


Täitsa ootamatult sadanud lumi tekitas ka minu teele raskesti ületatavaid takistusi.
Eile (esmaspäeva) hommikul väljusin oma trepikojast ilmselt esimesena - välisuks oli kinni tuisanud. Võtsin oma kasina jõu kokku ja surusin metallukse praokile nii, et pääsesin välja. Mingit teed polnud. Suunasin oma sammud koolimaja poole mäletamise järgi. Äraeksimist polnud karta, sest maja paistis täistuledes. Linnulennult mitte üle 500 m, aga otseteest polnud õhkagi järel. Ei hakanud teerajajaks. Ohh, lõpuks jõudsin pärale, väikese ringiga.
Päev otsa sadas lund juurde. Tulid juba esimesed ärevad teated, et koolibussid ei välju ja lapsed mingu koju, kuidas saavad. Ma ei teagi, kuidas nad said.
Mina sain, sest kõige kindlam viis edasi liikuda on ikka oma jalgade abil kõhuni sumades. Kui juhtudki kukkuma, siis on lumi vähemasti pehme.
Et elekter ära läheb, oli ette arvata, sest terve päev vilkus. Arvutit ja telekat ei tasunud lahti tehagi. Lõpuks läkski vool ja oli ära 5 tundi. Õhtuks jõudis tagasi.
Kõigele vaatamata on ilus ja lumi meie vöötmes pole ju mingi katastroof. Ega me Aafrikas ela.
Rohkem tuleb karta ootamatut sula, mis uputab ja tekitab eluohtlikke libedusi kinnitambitud rajakestel.
"On, mida meenutada," kirjutas Kaamos oma blogis. Siinkohal tuleb meelde, et eelmine ootamatu lumi tuli maha käesoleva aasta 26. märtsil. Mäletate?
Vaatame, mis edasi juhtub!

Pilt kaamose blogist, mul endal pole.

2008-11-22

Jõuludeks häälestudes


Täna mõtlesin esimest korda, et jõulud on varsti jälle käes. Võib-olla sellepärast, et lumi sadas maha ja oh imet, isegi püsib. Aga midagi ilusamat kui valged jõulud ju pole!

Vaatasin meie oma Konsumis ringi, et mis siis jõuludeks pakutakse. Seal küll keegi ei mõtle, et kujundaks kuidagi. Kaupa on nii palju, et mõned teed riiulite vahel on tupikud.
Jõuluehteid on, elektriküünlaid, piparkooke, mandariine ka. Värvieelistustest ei saanud tolku. Küsisin huvi pärast ühe saalitöötaja käest, kas punaseid elektriküünlaid ka on. Otsisin juba eelmisel aastal. Ta arvas, et ei ole, on siniseid.

Piparkookide sortiment on nii rikas, et ei tea, mida võtta või jätta. Mulle meeldivad sellised õhukesed ja krõbedad. Mõelda, vanasti tehti kodus ise piparkooke!
Küünlavalik oli vilets. Ostsin sajase paki teeküünlaid. Need mulle meeldivad. Põletan neid juba hingedeajast peale. Umbes 4-5 tundi põlevad. Kui ära kustuvad, lähen magama.
Kingituste ostmise ajan Triinu kaela. Läheme iga jõulu ajal venna pere juurde Viljandisse, juba aegade algusest peale.

Ostsin postkontorist valmis jõulukaardid, sest vanematele sugulastele ja välismaale pean neid ikka saatma, kui noorematele saab sõnumdatud või emeilitud.
Püüan sel aastal igasugusest stressamisest hoiduda. Olen nüüd saanud omaette küll olla, loodan, et jõulueelsed nädalad mind ei ruineeri ega frustreeri.

Jõulutoite pole veel söönud. Hapukapsa isu oli nii suur, et lasin endale Viljandi turult tuua. Keetsin suure potitäie suppi. Jõulutoit vist see pole?
Häälestan ennast positiivsele.

ilusaid postmarke siit

Igasuguseid segadusi... telefoniga


Vahel helistab mulle Ülo. Kui Ülo, siis Ülo, ainult mul on kaks tuttavat Ülo. Üks on klassivend, teine kaugelt sugulane. Ega nad ei ütle, et "tead, ma olen sugulane-Ülo" või et "siin klassivend-Ülo". Hääled on millegipärast sarnased.
Vahel räägin pool juttu ära, vastan küsimustele, ja kui tuleb aeg tervitada või ise midagi küsida, siis olen hädas. Kas küsin naise ja laste kohta(sugulase käest) või pärin mõne klassikaaslase käekäigu järele(klassivend). *
Kui "Vabariigi kodanikesse" helistab igas saates keegi Ülo, siis ma mõtlen, kumb Ülo:)

Üks kursusekaaslane helistab ka päris tihti ja tema samuti ei ütle, kes ta on. Pean ise teadma. Ta alustab juttu sealt, kust eelmisel korral pooleli jäi. Reedel käskis ta mul klassikaraadiost Tobiase "Joonase lähetamist" kuulata. Ma tahtsin hoopis telekast "Vabariigi kodanikke" vaadata, aga panin kohusetundlikult raadio ka mängima. Igavene segadus... Esimese osa kuulasin ära.

Mõnikord helistab keegi Kristi või Katrin ja pakub midagi, kas Viasat-ühendust või mingit hirmkallist tolmuimejat. Ma ei taha midagi. Kui just, siis koduabilist, aga seda ei paku keegi.
Viimasel ajal helistab mulle "kaaskannataja". Tema käis ka meniski operatsioonil umbes samal ajal kui mina. Ennast ei tutvusta(tegelikult ma tean teda küll!), alustab kohe asjast, et "kuidas sul paranemine läheb ja millal tööle lased kirjutada?". Nüüd just helistas ja ütles, et tema sai veel nädala juurde, et jalg ikka valutab. Või ütles, et valutab.

Need kõned on lauakaga. Mõni kõne läheb nii pikaks, et mul keeb toit põhja või siis ütlen, et keeb...
Mobiiliga nii palju segadusi ei teki, sest seal on ju näha, kes helistab või helistanud on. Pean täna helistama ühele oma vanale kolleegile, kellel on homme sünnipäev ja kes ootab mind külla. Ma ei lähe... Varsti helistan, kui ta ise enne ei helista.

*tegelikult on kirjeldet segadus juhtunud ainult üks kord, tavaliselt räägime klassivennaga mobiilitsi.

Kas teil on ka kodus lauakas veel alles?

2008-11-21

Julgesti, vennad, nüüd tööle!


Täna lasin end tööle kirjutada. Olen hästi paranenud - käin ilma kepi ja karguta. Ainus mure on, et kolme nädalaga on füüsilist võhma nii väheks jäänud, et tavaline poering koos intensiivse suhtlemisega mitmel tasandil võttis täitsa läbi.

On ilus talveilm- lumi, päikesepaiste ja heinamaa (härmas kõrrekesed lumevaibas püsti).
Mõnikord on ju haige hea olla, eriti siis, kui võid olla nö "ametlikult haige" (lugesin Marta blogist!) ja kui keegi su eest hellalt hoolitseb. Selline priviligeeritud seisund võib kesta paar-kolm päeva, mitte mitu nädalat ega- oh õudust!- aastaid.
Olla terve ja saada iseendaga hakkama! See on elujõu allikas ja suur õnn.

Lugesin siin vahepeal igasuguseid pingeridu ja analüüse (meditsiini vallast)- üldiselt ma vihkan neid- , millest jäi meelde, et tähtis pole mitte keskmine eluiga või üldse elatud aastad kokku, vaid aastad üle 50, mis ollakse terved. Noh näiteks elan 75aastaseks, aga olen sellest 15 aastat krooniliselt haige. Pähh, mis teema!! Lõpetan.

Loen väljavõtet oma haigusloost ja ei mõista sest suurt midagi. Pole isegi ladina keeles. Lausekatked "suprapatellaarne sünoviaalne hõljum, patella kõhr, kiilunud kondüüli vahele" ei ütle mulle midagi. See-eest "ACL terve, olulist kõhrekahjustust pole" kõlab väga hästi, eks ju!
Arvan nüüd rohkem kui kunagi varem, et inimene on sotsiaalne olend ja et ta psühhopaadistub(!!!) väga kiiresti, kui ta kontaktid välismaailmaga jäävad harvaks ehk lihtsalt väljendudes - kui ta on kodus haige. Ja mis kõige koledam - ühel päeval tekib tunne, et ei tahakski enam tööle minna!!?

foto Henn Soodla

2008-11-19

Meeste elueast


Lugesin hommikul Lendava konna postitust, kus ta muuhulgas puudutab ka meeste keskmise eluea küsimust. Et mehed võiksid pärast viiekümnenda kukkumist juubeleid tähistada kiirendatud korras. Mehi ju kaunistab soliidne iga.
Naised seevastu võiksid soolise ebavõrdsuse vähendamiseks keskmise eluea aspektist lähtudes lakata lugemast aastaid üle kuuekümne. Siis tekikski ideaalis olukord, kus mees ja naine saaksid vananeda üheskoos.
Nujah...
Vaatasin eile Tõnis Mägi juubeli klippe ja intervjuusid, hilisõhtul ka paari aasta tagust "Tähelaeva". Mees pole veel eriti hallgi. Ega ta võikski - tal ju noor naine ja väiksed lapsed. Ise elujõudu ja -rõõmu täis. Õnneliku kunstnikusaatusega muusik. Kõikide generatsioonide laulik. Arvatavasti, kuni on veel kas või üks põlvepikkune eesti poisike, esitatakse laulupeol ka saja aasta pärast Mägi "Koitu" või "Palvet" (Looja, hoia Maarjamaad!). Ja eurooplaseks integreerunud baltlased pillavad pisara muistsete aegade mälestuseks. Nii nagu praegu "Mu isamaa on minu arm" lauldes.

Palju õnne ka Lätimaale!

2008-11-18

Eesti elu kõverpeeglis


Seoses liikumisvabaduse mõningase piiranguga ja aja lahedamalt käes olemisega olen vaadanud rohkem telekat kui muidu (muidu ma vaatan alla keskmise, vist!).
Isegi Võsa-Petsi ja Tuuli Roosma saladusi olen vaadanud. Ja venelane + eestlane. Ja erisaadet jpms
Niimoodi valiku ja kriitikata saateid vahtides kaob piir žanrite vahel ära ja ei saa enam arugi, mis on naljakas ja mis tõsieluliselt traagilis-koomiline. Või kas üldse ongi vaja vahet teha?? Üks elu ja pull puha;)
Võsa-Pets on omas elemendis tõeliselt fenomenaalne. Kust ta need sitaloopijad ja muidu hullud üles leiab? Või on neid nii palju? Oli temalgi viimases saates lõik, mis lõikas kui nuga - tühjaks jäänud ääremaa, elu kadumine maalt (kohanimi ei meenu praegu). Nutmaajavalt kurb oli ühe vene poisi lugu, kes elas juba kaks aastat sõbra kaubikus. Võib-olla leiab temagi nüüd heatahtlikke, kes abikäe ulatavad, nagu sai abi see vana naine Võnnust, kes kassidega eluaset jagas.
Olgu, et Petsil endal on pikk isiklik paturegister, on ta rahva seas popp ja teeb tublit ühiskonna sanitaritööd.

"Saladuste" kohta olen lugenud kriitikat( võib-olla vale!?), et Tuulikene pätsab ideid ja laseb Kerttu Rakkel need sketšideks kirjutada. Las pätsab, see mind ei häiri. Saade on ilusti tasakaalus - kui üks on kurb lugu, siis teine...veidi lõbusam. Näiteks poisist, kes pani end hommikul tipp-topp riidesse, et läheb tööle, ise aga oli teadmata kus. Selline sileda näoga poiss oli, natuke Tiit Suka nägu.

"Venelast ja eestlast" ma üldse enne ei vaadanud- pidasin seda punnitatult "naljakaks", kus nalja pole. Ei tea, palju seda vaatavad need, kellele mõeldud - potentsiaalsed integreerujad?! Soliidses eas näitleja Guido Kangur on leidnud rakendust pooltopakate vanameeste osade mängimises pluss inglireklaam. Rääkimata Henrik Normannist. Minu jaoks lööb igas tema žestis välja Maie Põld, kes mulle tegelikult meeldib koos oma Valduriga.

Nii ma lõbustan end Eesti elu kõverpeeglit jälgides. Tegelik elu jääb mul suures osas nägemata, sest ma puutun kokku ainult segmendiga sellest.

pildil Võsa Pets netist

2008-11-17

Kolmas nädal


Käes on kolmas nädal haiguslehel. Haigus - parema põlve meniski erakorraline operatsioon ja selle järelravi.
Veel hiljuti olin ma ainult kuulnud sõna menisk, teadmata, kus see asub ja mis on tema funktsioon. Internetiajastul uurid kohe muidugi täpsemalt järele ja rohkemgi veel.
Me kõik oleme endale interneti abil diagnoose pannud ja võimalikku ravi määranud.

Täna on mul juba natuke tunne, et võiks varsti tööle naasta. Väga positiivne areng, mu meelest.
Olen piisavalt lugenud, elu üle järele mõelnud. Leidnud, et minuga ühel ajal elab ilmas palju heatahtlikke ja abi pakkuvaid inimesi. Ma pole olnud näljas ega unustatud. Päevas heliseb telefon n korda. Eriti pikad ja põhjalikud kõned toimuvad lauakaga (on mul ka see veel alles). Mõni kõne teeb natuke haiget ka, tekitades tahtmatult süümepiinu, mille suhtes puudub mul täielikult immuunsus.
Mind on kerge endast välja viia...

Vahel saadetaksegi haigus selleks, et väärtusi ümber hinnata või taasväärtustada näiteks tervist, sotsiaalsust ja sõprust ehk lihtsalt ELU.

pildil saami trumm

2008-11-16

Tiiu-Tiiu, sole mio ehk Tiiu talutütrekene


Tiiu nime vist tänapäeval lastele väga sageli ei panda. Võib-olla ootab ta uuestisündi, nagu mõned vanad nimed on taas moodi läinud, näiteks Marta, Liisi, Anna, Maria.
Minu põlvkonnas on palju Tiiusid. Meie kollektiiviski oli ühel perioodil neid 3. Üks minu eluaegne sõbranna on ka Tiiu.
Blogisõprade hulgas tean ma vähemalt 3 Tiiut. Siinkohal tervitan neid palavalt!!

Täna vaatasin "Tähelaeva" Tiiu Randviirust. Kena inimene - palju oma elus saavutanud, kange karakteriga naine. Tore lähemalt tutvuda! Muidu tundub vahel, et ükskõik millise eestikeelse kanali avad, on ikka ühed ja samad persoonid ja esinejad.

***
See postitus on nüüd katse nr 2. Ma ei aita teda blogipuusse. Vaatan, kaua läheb sellega aega.
Kontrollajad:
Kell 12.12
Kell 17.52
Tõe huvides ütlen, et lõpuks vajutasin nuppu.

pilt siit

2008-11-15

Küsimus/katse

Miks ei tule värsked postitused blogipuusse?
Blogi on valideeritud.
Vaatan nüüd, millal ja kas see ilmub.
Kell on 9.13

Kell on 11.30 - ei mitään

13.18 - ei midagi

Lisatud kell 14.04. Selgub, et probleem on üldine, et ei tööta ka see oma postitusest teatamise nupp (vt Trulla kommentaar). Milleks siis üldse blogipuud vaja? Tõepoolest - neid, keda lugeda tahan, loen ka ilma igasuguse puuta.
Mingu nad kõik puu taha;)!

Lisatud kell 20.08. Seis sama. Iltaka on mind vaatamas käinud. Seda postitust pole siiani üles korjatud.

Kl 22.24 - nothing.

Järeldus - kui keegi tahab üldse blogipuuse minna, siis hoolitsegu ise, kuidas saab.

Uus hommik kell 9.15 . Eelmise päeva postitus on ilmunud. 24 tundi hiljem.

2008-11-13

Täiskuu-uni

Niigi on raskusi unega, nüüd aga eriti. Esiteks ei väsi ma päeval nii ära, et õhtul notina voodisse kukuks. Teiseks või esimeseks? oli täiskuu. Kolmandaks valutas parem õlg ja parem põlv. Neljandaks hiilib unedesse, neisse katkendlikesse, alateadlik mure töö pärast.
Lühidalt - oli õuduste öö.
Imestan alati, kuidas mõni inimene oskab detailselt oma unenägu kirjeldada ja mäletab seda veel pikka aega. Mina üldjuhul unustan ära ja ümberjutustamisega jään hoopis hätta. See-eest ma ka ei usu eriti unenägude tähenduslikkusesse. Kui just, siis arvan, et alateadvus ei jäta momendikski meid maha ja muretseb 24 h. Halvast unenäost jääb siiski terveks päevaks mingi raskustunne hinge.

Üllatuseks avastasin, et on olemas ka spetsiaalne blogi une kui nähtuse kohta. NB! Väga atraktiivne!!

2008-11-12

"Parim enne" möödas


Leidsin oma külmkapist, sealt tagantpoolt ühe activa-jogurti ja hakkasin hooga sööma. Siis mõtlesin vaadata kuupäeva. "Parim enne" oli möödas juba juunikuust. Kuigi mulle tundus, et maitseomadused on säilinud, ei tihanud siiski edasi süüa. Mine tea- ajab äkki kõhu valutama!
Et keegi valesti aru ei saaks: mitte pood ei müünud mulle vana toitu, vaid olin ise kunagi ostnud ja unustanud.
Mõtlesin, et teen pannkooke. Pannkoogijahu leidus väike nutsakas, aga oh õnnetust - parim enne möödas. See mõni kuu midagi ei tee, otsustasin riskida. Hästi läks!

Vaatasin veidi kriitilisema pilguga ringi oma sahvris. Kui majandussurutis peaks mind otseselt pigistama tulema, siis tarbin oma tagavarasid. Loodetavasti pole kuivained ussitama läinud. Meepurke on veel aastate varu, kuigi tarvitan mett iga päev. Teesid on ka igasuguseid - kümneid erinevaid sorte. Mul lihtsalt pole teejoomise harjumust. Tuleb harjutada.
Leidsin veel kiirtoidu pakikesi - erinevatelt reisidelt tagasi toodud. Teate küll, sellised, millele valad kuuma vett peale ja ootad siis 3 minti.
Mõned ilmselt vananenud, tähtaja ületanud asjad viskasin minema. Näiteks rukkinäkileivad, mille best before oli juba 2005.

Tunnen viimasel ajal ka enda peal, et "parim enne" on juba ammu möödunud. Aga...

2008-11-10

Sunnitud hädavajalik puhkus


Täna sai nädal sellest, kui ma kukkusin ja oma parema põlve meniskit rebestasin. Miks see kukkumine vajalik oli, teab jumal taevas, sest ma ju ei komistanud, ei kaotanud tasakaalu. Lihtsalt kukkusin.
Ma kinnitan teile, et on hoopis kaks iseasja, kas oled vabatahtlikult või sunnitult toas vangis, kuigi aega võid jaotada oma äranägemise järgi ühtviisi.
Õieti ongi mul kolm tegevust, mida siis vaheldumisi teen. Loen. Vaatan telekat. Istun arvutis.
Vahepeal harjutan natuke põlvesirutust ja -kõverdust. Ei saa aru, kus on optimaalne piir "säästva režiimi" ja "liikuvust taastava võimlemise" vahel.
Aeg on maha võetud. Minust sõltumata.

Lugemine. Pooled ööd olen lugenud, sest ma ei väsi päeval piisavalt ära ja kannatan unetuse käes.
Lõpetasin Käbi Laretei "Otsekui tõlkes: teema variatsioonidega" (kirjastus Tänapäev, 2005).

Mulle meeldivad autobiograafiad, mälestused, elulood. Mind huvitab INIMENE, tema hing ja unikaalsus, tema mõttemaailm. Mitte niivõrd see, mis ja millal midagi juhtus, vaid kuidas TA sellest räägib ja mõtleb, kuidas olukorda analüüsib. Olgu, et tänapäeval võib igaüks endast kirjutada raamatu ja kõik pole sugugi puu mahavõtmist väärt.
Inimeste saatused avaldavad mulle sügavat mõju.

Aga Käbist ikka. 86aastane, ikka veel nii ilus ja naiselik, nii hea analüüsivõimega, nii värske, nii andekas, hea intuitsiooniga. Kuigi eesti keelt kõnes valdav, on ta oma teosed kirjutanud rootsi keeles, samas muretsenud, kui palju jääb arusaamatuks ja ebatäpseks tõlke läbi.

Alljärgnev katkend on aga Käbist kaks aastat vanema õe Maimu kirjast (kirjutatud siis, kui Käbi oli oma esimesest mehest Gunnarist lahku läinud ja parajasti kahtles, kas Ingmariga ikka leiab uue õnne):

"Tuleb võidelda vajadusega oma isiksust ja oma soove elukaaslasega arutada. See on ohtlik ja sageli isegi katastroofiline, pea meeles! Küps naine hoidub oma hingeelu lõputust arutamisest, ta saab aru, et naine ja mees ei räägi kunagi üht ja sama keelt. Mehe bioloogiline, füüsiline ja hingeline ehitus on naise omast nii erinev, et isegi siis, kui ta arvab mõistvat, interpreteerib ta seda omamoodi." (Otsekui tõlkes, lk 112)

Miskipärast tundus mulle see mõte nii tähenduslik.

Pilt ja teose tutvustus siit

2008-11-08

Tuulepealne ja Õnne 13



Küsimus on, miks mulle ei meeldi suurelt kavandatud ajalooline draamasari "Tuulepealne maa" ja meeldib väike Eesti elumudelit järgiv "Õnne 13".
Algul ma mõtlesin, et "Tuulepealne" lihtsalt nõuab sisseelamist ja saab edaspidi südamelähedaseks - et head näitlejad, toredad liinid, huvitav aeg. Aga ei tuhkagi.
Vaatasin ühel hommikul 5. osa kordust, ikkagi ei meeldinud. Vabadussõjast on viis aastat möödas, aga tegelased pole kriimugi muutunud. Peategelaseks valitud Rasmus Kaljujärv on nii uimane, no kuidas saab üks elukutseline sõjaväelane selline olla. Ei päästa ka noorte armuasjade esiletõus, isegi seksistseenid ja paljad kehad mitte. On lihtsalt igav ja ei haara kaasa.

Nüüd vaatasin ka "Õnne 13" kordust. Ei midagi erilist, aga väga head stseenid. Teplenkovi ja Kõre ühepoolne? armastus. Silmade kõne. Üksküla ja Aav raamatupoes silmadest ja prillidest rääkimas ja hiljem kohvikus jäätist limpsimas, eakaaslastena teineteist leidmas. Mõnus, hästi lavastatud ja mängitud.

Siis ma mõtlesingi, et "Tuulepealse" kirjanduslik algmaterjal (stsenarist Mihkel Ulman) on lihtsalt nõrk. Ajaloolist tõde võib ju seal sees kübeke olla (kaasautor Lauri Vahtre), aga ilukirjandust pole mõhkagi. Näitlejad ja lavastaja ei suuda imet teha, nagu näha.(Režissöör on ju mõlemal seriaalil üks - Ain Prosa)
Võib-olla oleks aidanud, kui oleks kaasatud stsenaariumi kirjutamisele mõni kogenud ja paremas vormis dramaturg( kas või Jaan Tätte või siis Teet Kallaski dialooge üle vaatama või Kivirähk natuke villast sisse viskama).
Nüüd on kahju - palju raha magama pandud, suur töö ära tehtud, aga tolku nii vähe. Kunsti malo.

pildid netist

2008-11-06

Mis minuga juhtus


No olgu, kirjutan siis, mis minuga juhtus. Tavaliselt ei juhtu ju minuga midagi - elu on nii rutiini täis - , et vahel hakkab lausa igav.

Alustan nagu Agu Sihvka algusest peale.
Esiku pirn põles läbi, aga see on strateegiliselt tähtis pirn. Ma ju ei näe muidu endale silmi pähe joonistada. Asusin hommikul pool 7 pirni vahetama. Lihtne töö - roni tooli peale, keera kuppel laes maha, võta vana pirn välja, pane uus asemele, keera kuppel tagasi.
Kui toolilt maha astusin, langesin kui niidet selili. Oigasin ja toibusin, siis sain aru, et luud on terved, aga paremat jalga enam põlvest sirgu ei saanud. Selle nimi on vist meditsiiniliselt väljendudes blokk, haigusloos "sirutuse defitsiit". Ma taipasin, et asi on hull - helistasin tööle ja siis perearstile.
Nüüd jätan mõned etapid vahele (kesse viitsib pikka lugu lugeda!), näiteks selle, et kiirabi saatis röntgenisse, kus tehti vajalikud ülesvõtted, ja seejärel teatati, et operatsioon on vältimatu. Kohe järgmisel päeval.

Nii ma sattusin haiglasse kirurgia osakonda. Esimesel päeval siiski ei opereeritud. Tehti hädavajalikud proovid ja mul oli aega haiglaellu sisse elada. Palatikaaslasteks olid üks 80aastane äärmiselt vitaalne vanaproua ja 97aastane lamav haige, kes oli mingil müstilisel moel saanud lahtise jalaluumurru.
Ma tunnen paljusid vanu inimesi, kelle tervis on räbaldunud ja kes on kaotanud seeläbi igasuguse elurõõmu. Aga vat see 80aastane proua oli nii imeks pandavalt ja kadedaks tegevalt optimistlik ja lõbus, kuigi oli tänaval kokku kukkunud, oma näo ja põlved ära äestanud. Tal olevat oma elus olnud juba 16 operatsiooni (mul mitte ühtki). Kui ta käima sai, näitas mõned oma uued ja vanad haavad ja armid ette. Mobiil helises tal vahetpidamata, ja ma kuulsin kümnes erinevas variatsioonis tema kukkumise lugu.
No oli vahva mutt!! Kodust lasi järele tuua lilla siidpesu ja kulmupliiatsi, et äkki saadetakse röntgenisse...või kuhugi. Mina aga jätsin hommikul isegi meigi tegemata, et võib-olla ei sobi.
Ilmaasjata, ütles ta, kirurgid on enamasti mehed!!

Kuigi meniski operatsioon pidavat olema kergemate killast (kaks auku põlve sisse jne), oli minu jaoks kõik uus ja hirmus. Operatsioon toimus spinaalanesteesias ( kes ei tea - see on tuimestus allapoole naba, süst selgroosse) ja kestis umbes tund. Toibumine võttis aega neli tundi ja õhtuks olin juba oma kodus.
Nüüd hüppan ühel jalal ja ootan, et mulle toodaks kargud. Öösel haav valutas kui pöörane. Kaua paranemine aega võtab, ei tea.

Pilt netist. Need pole kargud:), aga paremaid ei leidnud.

2008-11-02

Mitte iialgi -meem

Õpetus:
Anna meem edasi 4-le blogipidajale, kelle vastuseid tahad lugeda. Viita blogile, kellelt said meemikutse ja teata blogipidajale, kellele teatepulga edasi andsid.
Mina sain meemi kutse Tiia käest.

MITTE IIALGI! meem, 2 x 4 küsimust.

1. KIRJUTA 4 TEGEVUST, MIDA SA MITTE IIALGI EI TEEKS.
- ei kandideeriks Riigikokku
- ei osaleks tõsielusarjades, sh "Tõehetkes"
- ei teeks langevarju- ega benjihüppeid (kardan kõrgust)
- ei töötaks hullumajas ega vanglas

2. KUS SA MITTE IIALGI EI TAHAKS ELADA?
- välismaal (kui just peaks, siis elaks Põhjamaades)
- paksus metsas, kus on karud ja hundid
- suurlinnas pilvelõhkuja viimasel korrusel
- ühiselamus ühisköögi peal

3. MIDA SA MITTE IIALGI EI SÖÖKS?
- elusaid asju (tigusid, konni, usse, tõuke)
- haisvaid asju, isegi kui see on mingi gurmaani maiuspala
- kassi, koera, inimese liha
- sitta

4. KELLENA SA IIALGI EI TÖÖTAKS?
- vangivalvurina
- laibakoristajana
- pikaravihaiglas sanitarina
- lõvitaltsutajana

5. MILLIST RIIDEESET SA IIALGI EI KANNAKS?

läbipaistvaid sügavalt dekolteeritud sätendavaid kergesti süttivaid kaharaid riideid

6. KELLEGA SA MITTE MINGIL JUHUL EI TAHAKS TUTTAVAKS SAADA?

pahade ja rumalate inimestega

7. KUS SA MITTE IIALGI EI SEKSIKS?

avalikus ebamugavas ohtlikus kohas pealtvaatajate nähes (vuih!)

8. MILLIST SITUATSIOONI SA EI TAHAKS ENAM MITTE IIALGI ÜLE ELADA?

tänahommikust, kui kukkusin toolilt maha astudes esiku põrandale selili ja sattusin põlvemeniski operatsioonile (täiendatud 6. nov)

Samadele küsimustele võiks vastata
Kaamos
Elsa
Metsapiiga
Emmeliina

pluss veel nii mõnigi

2008-11-01

On hingedeaeg


Löön vahel guuglisse märksõnu ja vaatan, mis välja tuleb.
Sõnale hing tuli ligi 8 miljonit vastust. Keegi ei tea päriselt, mis see hing on, sest ta on nähtamatu, hoomamatu, aga ometi olemas.
Tal on palju omadusi, öeldakse noor, vana, ilus, õrn, õnnetu, vaene...hing.

Arvatakse, et hing on surematu, et ta külastab elavaid hingedeajal ja ka muidu unenägudes.
Öeldakse, et hing on vaevas (haige), kui on raske olla.
Räägitakse hingeabist ja hingehoiust.
"Sina pead on oma hinge eest hoolt kandma!" käratas köster Tootsile.

Vikipedia ka midagi uut ei lisa. Hing on seotud hingamisega (sama tüvi). Kui inimene lakkab hingamast, lahkub hing tema kehast. Hing on seotud emotsioonidega - hing on täis või hing hõiskab õnnest.
On hingevalu ja hingehäda. On tunne, et hing asub südames, sest kui hing on raske, siis tunned seda südamega (füüsiliselt).

Mõne kurjami kohta öeldakse, et sel pole hinge sees, on hingetu (= südametu). Või müüs oma hinge maha saatanale( = andis käe halvale). Mõnikord võib jääda hingest kinni - ei saa hingata. Rõõmust või hirmust. Hinge sisse puhuma tähendab mõnele asjale elu juurde andma.

2. november on hingedepäev. Vana uskumuse kohaselt külastavad hinged siis kodu, küünal pannakse aknale, et nad selle üles leiaks. Seda osa uskumusest olen alati täitnud. Küünlaleek mõjub ka muidu rahustavalt, on hingele hea.
Mida hing ihkab, vahel me ei tea. See on kõik kuidagi aimamisi. Me saame oma ligimest tema hingevalus aidata, kui hoolime. On veel üks ilus sõna- hingesugulane - hingelt lähedane. Või sugulashing.

Andrus Kivirähk, igavene lõuapoolik, kirjutab "Rehepapis":
"Mitte igal hingel polnud taret, kus teda oodati, ega kuumaks köetud sauna, kuhu olid valmis pandud toit ja paremad kasevihad. Oli üksildasi ja omasteta hingekesi, kellel kunagised elumajad maha põlenud ja sugulased samuti surnud. Säärased hulkusid nüüd kurvalt võõraste hoonete vahel ning kössitasid /---/ mõne räästa all, puntras nagu ussid. "

Hingelind siit