Mälestus ühest emadepäevast

See juhtus palju aastaid tagasi ühel emadepäeval.
Pidime lastega sõitma Tallinna teatrisse "Mary Poppinsit" vaatama.
Tee pikk, sestap startisime juba kell 8 hommikul.
Varakult kohal, läksin kassast pileteid võtma. Sealt imestati, et "kas te siis ei tea, et täna etendust ei toimu... näitleja x haigestus." No tore küll, aga mis meil teha - buss keeras nina ümber ja sõitsime koju tagasi. Ainult 120 kilomeetrit!
Hiljem selgus, et kell 11(!?) teatati raadios etenduse ärajäämisest.
Ja et näitleja "haigus" oli suust sisse läinud (seda raadio ei ütelnud muidugi!).

Olin nördinud, vihane, õnnetu ja mis veel. Kahju päevast nagunii, lastest rääkimata.
Kodus ei saanud rahu ja kirjutasin ... vist Noorde Häälde.
Ei läinudki palju päevi mööda, kui mulle helistas tööle ... Mati Klooren (oli sel ajal draamateatri direktor), vabandas sada korda, kahetses südamest juhtunu pärast ja ... pakkus uue võimaluse. Ime, kust võeti välja need piletid, kui etendused olid hooaja lõpuni välja müüdud, meile aga saadeti järele teatri buss, kohad olid esireas. Kogu moraalne kahju sai korvatud, absoluutselt.

Mis te arvate, kas mul on jäänud kogu loost hea või halb mälestus?

P.S. Näitleja x ei mängi enam ammu meie teatrilavadel, sest õnnetu saatuse tõttu elab ta praegu viletsat elu. Oli üks lõbus vandersell. Aga see lugu pole muidugi meie omaga absoluutselt seotud.

Vana pilt: ema vaip ja kimbuke lapselapsi

Otsisin ja leidsin ühe pildi, mille peal on ema tehtud vaip. Mustvalgel pildil jääb nägemata värvide gamma - palju kollast, oranži, rohelist, pruuni, halli, musta- nagu eluski. Musta on tegelikult vähe, see, mis pildil paistab tume, on pruun. Ka padi on ema tehtud.
Lapsed alles naa tillukesed. Paremalt vaadates Priit, Epp, Elo, Triin.

Kaunist emadepäeva praegustele ja tulevastele emadele!

Emast mõeldes

Meie emal oli viis last ja on kümme lapselast. Neist nägi ta viit.
Nüüd on ema juba 30 aastat taevas ingliks. Ta suri ühel ilusal kevadhommikul aiamaal, kuhu läks lilli istutama. Naaber leidis ta õitsva ploomipuu alt.

Tiia küsib oma blogis, "mida oled õppinud emalt?".
Mina püstitaksin küsimuse teisiti: mida olen pärinud oma emalt?
Välimust mitte. Olen läinud isapoolsesse suguvõssa.
Loodan, et sain oma ema käest mõned head iseloomujooned, sest HEA inimene oli ta kõikide arvates.

Meie ema oli suur muretseja. Ta võis kõiki sellega hulluks ajada. Poisid läksid kalale, siiasamasse järvele. Ema saatis mind varsti vaatama, kas nad pole vette kukkunud. Kõikidest oma ülikoolieksamitest pidime kohe teatama. Sel ajal puudusid ju operatiivsed võimalused, aga helistada ja kirjutada ikka sai. Mul oli emaga pidev kirjavahetus. Viimase kirja sain kaks päeva enne ta surma.
Olen nüüd samasugune muretseja.

Meie ema oli väga ebausklik. Tal olid omad nipid, kuidas saatust ära osta. Näiteks ei teinud ta midagi, millele poleks mingit tähendust külge pookinud. Kui keetis moosi, pidi see (moos) täispurkidesse mahtuma, poolikuks ei tohtinud jääda. Kuidagi ta selle saavutas. Unenägudesse ja ennetesse uskus, eriti, mis puudutas ta lapsi. Eriti kartis ta ärasõnamist.
Ma olen samasugune või isegi veidi hullem.

Ema uskus, et head tasutakse heaga ja halba halvaga. Ta ei karistanud meid kunagi, selle raske töö pidi isa tegema. Nii ta ütleski: isa on väga vihane, et sa nii tegid. Meie ema vist teadis, et "head lapsed - need kasvavad vitsata." Ta oli alati meie poolt. Temas ei olnud kübetki pahatahtlikkust ja kurjust.

Pärast infarkti soovitati tal hakata käsitööd tegema, et ajab muremõtted laiali ja rahustab närve. Enne seda ei õmmelnud ema padjapüürigi. Kõige paremini on mul meeles, kuidas ta tegi suurt rüiuvaipa. Sinna andsid kõik oma panuse. Värvilistes triipudes ja laikudes on meist igaühest midagi jäädvustatud. Kõige rohkem muidugi emast. Enne surma jõudis ta selle lõpetada....

Meie emast olen ma kirjutanud ka siin ja siin.
Kullerkupud siit.

Lihtsalt meeldib

Üks mu lemmikraamatuid on Viivi Luige "Seitsmes rahukevad". Olen seda palju kordi lugenud - ükskõik, kust lahti löön.

Miks üks raamat võib nii väga meeldida? Programmiline küsimus.
Stiil meeldib- väga vaimukas, värske, täpne, detailid on nii leidlikud.
Tegelased meeldivad.
5aastane tüdruk, kes on lapse kohta üliterane, aga ka kuri ja sõltumatu, kes oma salajasi hirme elab välja agressiivselt käitudes. Ema, kes jääb lapsele alla, sest ei oska ennast kehtestada, seega laseb kõigil teistel kamandada. Moraalne liider- vanaema, ilma kelleta midagi ei otsustata ega toimu, vannub südamest või käratab vakka:"Lõuad!"
Isa ja onu - episoodilised tegelased, nagu kõik ülejäänudki - külarahvas, koerad, kanad, nähtamatud metsavennad ja rahvavaenlased, võhivõõrad...

***
Lugesin täna lastele ette seda kohta, kus tüdruk koos naabri-Aimega söödab koertele sisse pekki.

"Pekikamar võpatas iga kord, kui ma sammu astusin."---
"Koerte silmad süttisid põlema, nende näod said rasvaseks ja keeled jäid ripakile. ---
Rasv nõrgus kampsunikäistesse ja liimendas isegi jalasäärtel.---
Vaatasime, kuidas koerad pekki kugistavad ja tegime:"Öak!Öak!" nagu öögiksime.
Lõpuks sõid koerad juba ainult paljast viisakusest, nende silmad olid kustunud ja kõrvad pahupidi.
Mulle tuli ähmaselt meelde, nagu oleks vanaema liha keema pannes kiitnud: " No seda jägub nüid Hansule levakotti ka panna!"
See ei meeldinud mulle põrmugi...Parem, kui ma midagi ei kuule!"

(Võib-olla see kasvatuslikult kõige õigem katkend polnud?)

Mitu korda tõdeb tüdruk: "Olen südamest rõõmus, et mu lapsepõlv on möödas, et ma ei pea jälle ema käest kinni võtma...."
Eriti andekad on vaated tulevikku: "Ema võis kindel olla, et tiisikus, südamereuma ja keskkõrvapõletik mind maha ei murra, tema ise saab kõik oma importkingad, soome keele kursused ja Moskva-ekskursioonid kätte."

****
Oma varasest lapsepõlvest ei mäleta mina küll suurt midagi, nagu poleks seda olnudki. Aga oli kindlasti. Igal juhul selle 5aastase lapsega ma ennast ei samasta, ehkki ta meeldib mulle hirmsasti.
Ma pole kümnendikkugi olnud tema sarnane, aga ma vist oleksin natuke tahtnud... Nii kange, nii iseseisev, nii...

****
Viivi Luik pole millegipärast palju rohkem täiskasvanute proosat kirjutanud. "Ajaloo ilu" ei jätnud mulle nii sügavat muljet.

Õnne väärtus (katkendeid ühest kirjandist)

Mõned õpilased üllatavad mind oma mõttemaailma küpsusega, eriti kui on tegemist meie mõistes lapsega (no kes see 9. klass õpilane siis on!).

Allpool toon katkendeid ühe poisi (16) kirjandist alusteksti peale, mis käsitles ÕNNE ja RAHA seoseid. On see nüüd varaküps või mis?

-------------
* Sõna "õnn" on raske defineerida. Igal inimesel on õnnest ja õnnelikust elust oma unikaalne arusaam, nagu öeldakse: nii palju, kui on inimesi, on ka arvamusi. Siiski, kui natuke üldistada, leiab mingid kriteeriumid, mis suurema osa inimeste arust käivad õnnega kokku.
Kõige üldisemad kategooriad, mis õnne alla kuuluvad, on pere, raha, armastus, tervis, sõbrad ja karjäär.
Kuigi tegemist on kulunud väljendiga, vastab lause "igaüks on oma õnne sepp" suures osas tõele. Kõiki eelnimetatud asju on teoreetiliselt võimalik igaühel saavutada, kuigi need võivad võtta palju aega ja vajalik oleks ka olemasolev nö õnne kapital.
(S*tast saia ei tee ja ka see on paratamatult tõsi.)

-------------
(Siin jätan vahele kirjandi põhiosa, mis käsitleb erinevat tüüpi "õnnelikke inimesi".
Lühidalt refereerin.
Ühed on nn erandlikud inimesed, kes on kogu aeg õnnelikud, üdini positiivsust täis, loomult optimistlikud, aga naiivsed, lühidalt - ullikesed (minu märkus. h)......
Veel rohkem leidub inimesi, kes iial rahul ei ole. Need on täiuslikkuse otsijad, perfektsionistid. Ükskõik kui hästi neil ka ei läheks, pole nad iialgi rahul.)
--------------

* Kuid mis on siiski õnne väärtus? Õnn on ajutine nähtus, ma arvan, et kui kõik õnne komponendid on kogu aeg ühe inimese elus olemas, siis see pole enam õnn.
Kui õnn muutub rutiiniks, siis kaob sel ka väärtus.

-----------------
Mis ma ütlen, mina, vana blogija? Mis sina ütled, lugeja?

- Kirjaviis muutmata, mõtteviis mõjutamata. (Ei hakka mina oma vanainimese-õnne neile ette söötma!)
- Poiss on äärmiselt sümpaatne - andekas, aga laisavõitu. Kust on tulnud selline küpsus?
Muide, ta luuletab ka väga andekalt!

Osta endale õnne!

Briti teadlased selgitasid välja, et rahal ja elustiilil on suur mõju inimese emotsioonidele. Ehk teisiti öeldes - rahulolu skaalal ollakse seda kõrgemal pulgal, mida rohkem raha omatakse. Näiteks leiti, et suurepärane tervis teeb õnnelikumaks 304 000 naela eest aastas, abielu ja koos elamine lisab sellele veel üle 100 000 naela.
Süsteem toimib ka vastupidi - näiteks üksijäämine vähendab rahulolu eluga sama palju kui sissetuleku vähenemine 200 000 naela võrra.

Umbes selline tekst on põhikooli eksamivihikus. Ülesanne oli: loe tekst läbi ja kirjuta selle põhjal kirjand teemal, milles peitub õnn. (Seda nimetatakse alusteksti peal kirjutamiseks.)
Mingit spetsiaalset juhendamist ei toimunud.

Lugesin läbi 30 tööd õnnest ja peab tõdema: 15-16-aastased omavad täiesti ettekujutust õnne olemusest ja "komponentidest".

- Nad teavad, et õnn ei ole rahas. (Kust nad seda teavad?)
- Nad usuvad, et "igaüks on oma õnne sepp". (Nad on seda vanasõna kuulnud!)
- Nad on veendunud, et õnn on inimsuhetes ehk sõprades ja "oma poisis" või "oma tüdrukus".
- Nad hindavad võimalust oma hobidega tegelda ja head haridust saada.

Nad on noored ja nad ei peagi kõike teadma, sest nad pole ju väga paljut veel kogenud.

Kas meie teame, mis on õnn?
Lõin selle guuglisse ja sain üle 2 miljoni (!!?) vastuse. Iga eestlase kohta 2 erinevat arvamust?
Lugesin läbi esikohal oleva artikli ja mulle sai juba kõik selgeks. Teadsin ennegi - ei saa defineerida, lahti seletada; nii palju, kui on inimesi, on erinevaid õnnekontseptsioone jne jne
Psühholoogid arvavad, et õnn on teatud psüühiline seisund. Sotsioloogid arvutavad, kui suur osa teatud inimgrupist on õnnelikud (= oma eluga rahul).

Pseudoprobleem, sest pole võimalik teaduslikult tõestada?

Mõtlen siin omaette - mul on ju ka mingi ettekujutus õnnest ja õnne võimalikkusest olemas. Mulle tundub, et õnne jaoks on vajalik teatud foon - tervis, majanduslik stabiilsus (raha!!), staatus ühiskonnas, töö ja tunnustuse olemasolu. Võib-olla veel midagi- rohkem ei tule praegu pähe. Need on nagu dekoratsioonid, peategelased on aga inimsuhted ja naudingud.

Õnn kitsamas tähenduses on armastus (kiindumus, sõprus) ja sellele üles ehitatud (pere)suhted. Või arvate teie teisiti?
Naudingud - neid saab kindlasti endale osta, olenevalt siis, mida keegi iseenda jaoks naudinguks peab (kunst, mugavused, reisid, spaad, igasugu spordialad, luksusasjad, hea toit, mõnuained, ilulõikused, seks...jms )
Seos rahaga - teeni raha, et saaksid endale naudinguid osta!

Veel! Õnn ei ole püsiv suurus, mu meelest. Isegi positiivse tausta põhjal võid vahel lõputult õnnetu olla ja - õnn võib sind külastada väga natukeseks ajaks, momendiks, ja läinud ta ongi!
On sellised õnneviivud. Teised ei pruugi seda mõista. Need on sinu salaõnnehetked.

Õnnelikud tahavad kõik olla. Kui inimene enam seda ei tahaks, lakkaks ta olemast.

Mis on õnn Sinu jaoks?
Mis on õnne sümbol? Päike või võilill?

Pilt siit.

Niisama

Kas pole tobe, et vabal päeval, töörahva õigustatud pühal, läheb uni ära kell 6 hommikul?
Päeval võin ma vedelda diivani kaunistusena küll ja veel, aga vat hommikul ma niisama voodis vahtida ei oska.

Mul on raske isegi külas olla, sest mul läheb uni tavaliselt varem ära kui pererahval, ja tee siis mis tahad. Enamasti hiilin kööki ja istun seal vagusi.

Täna oli nii, et juba kella 7-ks oli mul kohv joodud, arvutis käidud, raadiot kuulatud ... ja niisama tuterdatud.
Muidugi on mul päevaks ilusad plaanid tehtud. Asun varsti otsast realiseerima...
Mõned olulised (sh pikad!) telefonikõned, poolkohustuslik jalutuskäik, ühed kirjandid...

****
Kui ma oma blogi sissekannetele silte mõtlesin, siis jäid mõned postitused üle. Nende külge kleepisingi "niisama". Vähemalt 1x on see sõna ka igas tekstis olemas, kontrollitud!

****
Kas kevadel domineerib valge, kollane, sinine või roheline värv? Milline on sinu lemmik?
Kuidas näeks välja kevadise ilu edetabel?

Pilt võetud siit.