Uus telehooaeg algas

Nädalavahetusel vaatan ma päris palju telekat, kui just kottu ära ei käi.
Muide, lugesin Sirje Kiini Ameerika-raamatust (Kas Ameerika on olemas? Kirjad Madisonist 2005-2009), et seal on igas toas telekas ja et need huugavad vahetpidamata, on siis parasjagu vaatajaid või mitte.
Mul on üks telekas ja ma ei konkureeri kellegagi puldi eesõiguse osas. Olukord muutub kohe kardinaalselt, kui külastan näiteks tütre perekonda.

Vanad tegijad on tagasi!
Mul on heameel, et Teet Kallas jätkab "Õnne 13" stsenaristina. Urmas Lennuk oli ikka liiga lennukas ja moodne.
Maire Aunaste on oma saatesse palganud ekspertideks uusi nägusid ja loobunud, vähemalt esialgu, kõiketeadjast Maaja Kallastest.

Hannes Võrno on asunud küsitlema Eesti ühiskonnas tegijatena tuntud persoone. Mulle meeldib, et intervjuud on lõigatud tükkides ja pikitud vahepaladega (hirmsasti häirivad pikad reklaamipausid vahepeal). Hea, et ta küsib kõigi käest, mida nad tegid 20 aastat tagasi augustikuus. Meelest hakkab juba ära minema, inimese elus on 20 aastat ikka pikk aeg - vähemalt 1/4 kogu elust, pool teadlikust tööelust.

Tandem Teet Margna-Kristjan Jõekalda on käinud ära Venemaal ja meelitanud kaasa asjatundja-turvaja-reisifirma omaniku Tiit Pruuli. Esimene saade oli väga vahva. Eks Venemaal reisimisest ole igal vanemal inimesel kustumatuid mälestusi.

Ja muidugi "ENSV". Ikka vaatan ja imestan, mis ajastust me oleme tulnud ja kuidas kõik nii kiiresti ununeb. Kui loomulikuna võtab tänapäeva inimene vabadust ja sellega kaasnevaid hüvesid! Ja ikka pole eluga rahul!!! Õnneks on seriaal huumorivõtmes, kesse tõsielu enam välja kannataks.

Lisatud 23. sept.
Maaja Kallast tagasi, ja nagu öeldakse- "endises headuses". Ja Mairekene eputab lõputult. (Saade "Mida Sina arvad?") Endiselt arvan mina, et selle saate toredaim osa on sketšid.

pildil pere telekat vaatamas (netist)

Tunne kodumaad!*

Nädalavahetusel oli lõpmata kaunis sügisilm (ametlikult on vist veel suvi). Uus tähtpäev - vanavanemate päev - pole veel kinnistunud, tuli täitsa üllatusena. Aga tore, et see on valitud septembri esimesse poolde, kui suvi pole veel lõplikult möödas ja sügis on alles teel.
Käisin Pärnus lastel külas. Pärnu on armas linn - seal on kenad inimesed nii turul kui tänaval. Autod annavad teed, kui näevad sind kaugelt lapsekäruga tulemas.
Tagasi tulin kahe bussiga. Soovitati. Et esmalt sõidan Vändrasse, seal ootan Karksi bussi, millega saan lipsti koju. Nii enamvähem oligi.
Esimene buss sõitis kõrvalisi teid pidi. Vahepeal olin päris üksi bussis (bussijuht ka muidugi) ja mul tekkis väike hirm, et bussijuht on eksinud või siis tahab mind kusagil kolkas maha raputada.
Siis tuli peale kaks poissi ja üks tüdruk (teismelised). Nad olid väga lärmakad. Poisid pommisid tüdruku käest suitsu, jutt oli tervest plokist!! Jäi mulje, nagu oleks tüdruk lubanud või oli võlgu! Tüdruk saatis poisid julgelt pimedasse kohta, mispeale poisid vastasid samaga. Üks poiss küsis tüdruku käest, kas ta on pead seebiga pesnud, juustel pidi seebilõhn olema. Selle peale ütles tüdruk, et... (ei hakka kordama) Nad väljusid Viira kooli juures. Mis edasi sai, ei tea.
Vaatasin aknast koolimaja - ilus ja hästi korras oli. Nüüd kodus guugeldasin, et kuidas on nii, et õpilased laekuvad kooli juba pühapäeva õhtuks. On jah seal õpilaskodu! Põhjalikumalt ei uurinud.

Pärast ringi keerutamist otsustas bussjuht mind siiski viia Vändrasse, kus asusin ootama järgmist bussi. Vahepeal jälgisin igavuse peletamiseks inimesi.
Mõned suurte kottidega noored kogunesid bussijaama. Sellest järeldasin, et nad sõidavad kaugemale kooli. Üks poiss (hilisteismeline) käis ringi ja küsis midagi. Siis kuulsin, et suitsu. Tüdrukutel ei olnud, aga ühe noore autojuhi käest sai viimaks.
Lõpuks tuli oodatav buss. See oli väike ja armetu. Teadsin, et see on eraliin. Küsisin bussijuhi käest oma kodu juures maha, ta oli lahke ja tegigi peatuse. Soovisime üksteisele head õhtut.

*Kunagi sõitis üks bussiliin siit Tallinna 4 tundi, kolistades läbi kõik väikesed kohad. Seda liini nimetati rahvasuus - "Tunne kodumaad".

Pildil " Seal ta on- Pärnu jõgi!" (9. sept 2011)

Kõik, kõik on uus septembrikuus

Minu klassijuhataja rääkis alati, et õpetajaameti juures on KÕIGE MUU kõrval lõputult tore ikka see, et 1. septembril ja viimasel koolipäeval täitub süda erilise heldimusega, et on põhjust ennast pidulikult riidesse panna, uus kostüüm lasta õmmelda ja et lilli ka kingitakse. Nõus!

Täna saatsime pensionile ühe õpetaja, kes on seda ametit pidanud üle 50 aasta. Ta on olnud minu õpetaja ja minu tütre õpetaja. Temaga on üks epohh meie kooli ajaloos mööda saanud.

Täna 50 aastat tagasi kolis meie kool uude koolimajja. Seda ehitati tolle kombe kohaselt kaua. Tüüpprojekti järgi. Niisuguseid koolimaju on Eestis kümneid. 4 aastat tagasi sai valmis võimla - juurdeehitus, mida oli oodatud mitukümmend aastat. Nüüd siis jõuti aula remondini. Uus aula on valge, toolid rohelised-sinised, lavaauk must, põrandaks tammeparkett, tagaseinas on osa, mis meenutab rõdu.

Meie kool on ilus, peaaegu täiuslik, ainuke häda - lapsi jääb pidevalt vähemaks. Ministri sõnul on see suur ressursi raiskamine, kui nii väikseid gümnaasiume tuleb üleval pidada.
Eks ta ole.

Ei oskagi muud midagi öelda. 1. september on ilus päev...
Head kooliaastat kõigile!

Pühapäev enne sügist

Täna hommikul olen tundide viisi otsinud teksti sünnipäevakaardile - et oleks sobiv ja väljendaks pieteeditundeliselt neid mõtteid, mida kollektiiv oma ülemuse suhtes tunneb.
Mitukümmend luuleraamatut olen läbi lehitsenud, nüüd on järg aforismide kogumike käes.
Tervet päeva ei tahaks selle tähtsa asja peale raisata. On veel vaja töökavad valmis teha.
Suve viimased päevad on väga pingelised, sest 1. septembril algab ju sügis.

****
Mulle on kunagi kingitud üks armas raamat "Värvid hingele", koostanud Pham Rhodes.
Põhimõtteliselt on see aforismide kogu, aga süstematiseeritud kuidagi värvide ja meeleolude kaupa.
Näiteks kollase all on alapealkiri "Põhjus olla rõõmus".

- Igal hommikul ärgates täna jumalat, et sul on teha midagi, mis peab tehtud saama, kas see siis meeldib sulle või mitte. (Charles Kingsley)
- Milline suurepärane elu mul on olnud! Soovin vaid, et oleksin seda varem mõistnud. (Sidonie-Gabrielle Colette)
- Tulevikule mõeldes langesin masendusse: niisiiis lõpetasin selle ja keetsin pisut moosi.---(David Herbert Lawrence)
- Õnn tähendab, et sul on, millega tegelda, keda armastada ja millele loota. (Allan Chalmers)
- Kui kõik meie hädad ja õnnetused pandaks ühte hunnikusse, kust igaüks peaks võtma võrdse koguse, oleks enamik inimesi rahul, kui nad saaksid võtta vaid omaenese õnnetused ja lahkuda. (Sokrates)
- Esimene ja kõva käsk on mitte lasta end hirmutada.(Elmer Davis)

Aitab küll! Ega ma saa siia kõike ümber kirjutada.

***
Vahepeal on taevasse tekkinud hallid pilved, ilmselt hakkab sadama. Kõht on läinud tühjaks. Pool pühapäeva juba läbi!

pildil võrratu Veneetsia (august 2011)

Pompeji ja Vesuuv - viimsepäeva võimalus

Ilus vaade Napoli linnale

Kivid on igavesed

Pompeji linna varemed

Teater, valged trepid on originaalid.

Köök (söökla, restoran) - pliidiaugud

Üks väljak Pompejis, eks tal oli mingi nimi ka!


Seal ta on - imeline ja salakaval Vesuuv!

****
Itaalia-reisist on juba nädal möödas, aga ikka on tunne, et pole veel tagasi. Mõtetes.
Kui Roomas ja Firenzes oli palju maist ja vaimset rikkust, Capril ja Veneetsias lõputult silmailu, siis Pompeji vapustas kui üks reaaliseerunud võimalus maailmalõpust.
Vesuuv paistis igale poole kätte, kui me Lõuna-Itaalias tiirutasime.
Pompeji minevik on ju üldiselt teada. Asutatud juba ammu enne meie aega, käinud käest kätte, kuni roomlased ta vallutasid.
Siis tuli maavärin - 5. veebruaril 63. Nagu sellest veel vähe oleks, kattis purskav Vesuuv Pompeji enda alla 24. augustil 79. Kohati oli kuuma laava paksus 7-9 m. Tegelikult jäi laava alla kolm linna, ainult Pompeji on suures osas välja kaevatud (18.- 19. saj).
Jälle lugesin Tuglast, kes on oma reisikirjades väga põhjalik.
Pompeji ei olnud mingi tavaline provintsilinn, vaid seal elasid talviti Rooma rikkurid. Aga oma hierarhia oli sealgi. Vapustav, et linnastruktuur ja -plaan oli nii täiuslik juba 2,5 tuhat aastat tagasi (isegi bordumaja oli olemas!).
Ja kui AEG ühel hetkel peatub, siis ... mida sa teed praegusel momendil?
Kui laava purskama hakkas, siis oli ikka mõni minut vist aega midagi ette võtta, sest väljakaevamisel leiti ühest keldrist 18 laipa, kaasas toiduained ja rutuga haaratud varandused (Tuglase järgi) - majaomanikul käes korterivõti ja lähedal ori koos raha ja väärtasjadega.

Pompeji ilma Vesuuvita on poolik.
Kui sajand tagasi roniti Vesuuvi otsa jala ja selleks kulus vähemalt 8 tundi (Tuglas ühes Laikmaaga), siis nüüd sõitsime harjale bussiga. Nagu ikka, sada bussi oli juba ees, manööverdamisega oli probleeme.
Kuna Vesuuvi tippu ronimine oli sügavalt vabatahtlik, siis mina ja veel mõned sinna ei kippunud. Ootasime raja alguses, millal teised naasevad. Kuigi Vesuuvi tipp tõuseb umbes km ja veerandi võrra üle merepinna (see pole mingi Elbrus!), tunnistasid paljud, et neil tekkis õhupuudus ja hingamisraskused. Pole ka ime, see oli meie reisi üks palavamaid päevi.
Tuglas kirjutab, et tundis Vesuuvi kraatri lähedal väävlihaisu ja kraatrist paiskus näkku kuumust, igasuguseid gaase, ümberringi podisesid üksikud suitsevad pisikraatrid. Tõeline nõiapada.
Iga hetk võib see kaane pealt visata ja saabub pimedaim öö. Ometi pole see kedagi hoidnud eemale - ikka elavad inimesed Vesuuvi kraatrile nii lähedal kui võimalik. Ikka on neid, kes tulemäest suurt kasu lõikavad. Ikka on kiibitsejaid. 1, 5 km pikkune jalgsimatk ja kraatri põhja piilumine maksis 8 eurot. Rääkimata nendest rohketest suveniiriputkadest, kus müüdi laavast tehtud tasse, kaelakeesid, käevõrusid, mida iganes.

P. S. Rohkem ma Itaaliast ei kirjuta, tulevad uued väljakutsed. Homme tuuakse lapselaps hoida!

Eredamaid muljeid - Rooma ja Vatikan

Ülemine pilt võetud netist, mul endal ei tulnud väljak nii hästi välja. Vatikan.

Ilus valgest marmorist palee ja monumendid selle ees (Roomas)

Rooma varemed - täpsemalt ei mäleta

Fragment Colosseumist ( me sees ei käinud)

Vatikani muuseumi sisevaated


Michelangelo maalitud ja kujundatud kuppel Püha Peetruse Basiilikas.

****
Germalo poolt koostatud reisikava ütleb sissejuhatuses, et "ükski Lääne-Euroopa haritlane ei saanud 17.-18. sajandil lugeda oma haridusteed täiuslikuks, käimata ära Itaalias". Ega see tänapäevalgi vist teisiti ole...
Midagi oleme ju kõik omal ajal koolis õppinud ja elust kuulnud, aga kui sügavad need teadmised on, see on iseasi. Võib-olla oleks pidanud eelnevalt kodutööd tegema?!
Soovitatud kirjandusest leidsin kodus Friedebert Tuglase "Reisikirjad". Lugesin sealt nüüd läbi tema Itaalia-reisi kirjelduse. Tuglas on Tuglas - nii põnevalt ja hästi kirjutab. Tema rändas põhiliselt rongiga ja jalgsi, vaevles rahapuuduses, aga nägi tuhat korda rohkem kui meieaegsed oma luksustingimustes.
Ma arvan, et möödunud sajandi jooksul pole ajalooline Rooma suurt muutunud, sest kõik need ligi 500 kirikut, monumendid, templid, paleed, termid, sambad, lossid, mäed-orud, Colosseum, katakombid, varemed, väljakud, trepid, tänavad on olemas olnud sajandeid. Giid rääkis, et roomlased pole oma väärtusi eriti hoolikalt hoidnud ega hinnanud. Väljakaevamiste, lammutamiste ja restaureerimiste läbi on nii mõndagi kaotsi läinud. Aga olgu - ikka on nii palju seda, mida vaadata ja imetleda. Mis on antiik, mis keskaeg, mis renessanss - kõik on peas segi.
Paremini hoomatav oli Vatikan - riik riigis, linn linnas. Püha Peetruse väljak ei tundunudki nii suur, kui telekast meelde jäänud. Paavsti ei kohanud ja kortsnast suitsu ka ei tulnud(ei pidanudki). Eriti võimas oli muidugi Vatikani muuseum(-id), maailmakuulsad kunstiväärtused. Juba esimesest saalist alates hakkasime järgima noolt, mis osutas Sixtuse kabeli poole, millest vist kõik, ka kunstikauged inimesed, on kuulnud.
Kui kunsti on nii suures kvantumis, siis lihtsalt väsid imetlemast, muutud tuimaks ja jalutad kui robot. Ja siis lõpuks seal ta on- Sixtuse kabel, Michelangelo maalitud laefreskod. Seal oleks tahtnud istuda, uurida lähemalt, aga seal just ei tohtinud õieti seisatadagi - korrapidajad kamandasid edasi liikuma. Suhteliselt väike ruum oli puupüsti turiste täis.

Eriline elamus oli ka Püha Peetruse katedraali torni ronimine. Kupli ehitas/maalis Michelangelo 16. sajandil. Raske oli seda "vallutada", aga väga uhke oli seal olla. Vaade linnale võttis hingest kinni.
Ah, seda ilu ja vägevust pole võimalik sõnadesse panna! Ega ma Tuglas ole!

Selge, et 1-2-päevaga ei näe suurt midagi. On ainult teadmine, et oled augustis 2011 käinud Igaveses linnas ja teinud iidsetele tänavakividele oma väikseid jalajälgi.

Uskumatu Itaalia - esmamuljeid

See oli minu esimene soojamaareis. Kui me sõbrannaga talvel oma suvereisi planeerisime, siis oli kaks valikut - Itaalia või Norra. Talvel tundub ju soojale/kuumale päikesele mõtlemine nii ahvatlev.
Sõelale jäigi Itaalia ja august. Alles hiljem mõistsin, mis mind kõik ees ootab.
Ma ei hakka kirjutama siin sellest, mida igaüks peaks ise oma silmadega nägema, vaid vahendan just (esma)muljeid. Giid ütles, et Itaalias on kõik teistmoodi kui Eestis. Olen täitsa nõus. Alates põrgukuumusest, mis kogu nädala jooksul püsis 34-38 kraadi, ja päikesest, mis pilvitus taevas kõrvetas armutult. Juba esimesel õhtul osteti Pisa torni juurest laiaservalised kübarad, kui just kodust kaasa pold veetud.
Mina ostsin ka, aga hiljem müüsin edasi, sest "minu stiiliga" kübar ei sobi, kandsin oma valgest riidest lotut. Päikeseprillid päevitusid ka näkku nagu särk selga.
Ööbisime väikestes linna-äärsetes hotellides, mida nad ise nimetasid villadeks. Olime seal enamasti ainukesed külalised, kõik tundus ja oligi nii privaatne ja turvaline. Hommikueine oli piisav, mitte just nii rikkalik kui Rootsi laevas/lauas.
Kohe esimesel päeval ütles giid, et sööma peab korralikult - muidu ei pea tempole ja koormusele vastu, ja nälg teeb pahuraks. Meil olid ühised lõunasöögid itaaliapäraste toitude ja veiniga. Need olid väga armsad ja gruppi ühendavad.
Meie reisigrupp oli haruldaselt distsiplineeritud, teadmishimuline, heas füüsilises vormis, suurte reisikogemustega. Kaasas oli 9 teismelist last - kas isa või emaga või mõlemaga. Kuna mitmesse muuseumisse sai sisse õpetaja kaardiga poole raha eest, siis tuli välja, et selliseid oli meil ka 9.
Elu Itaalias on väga kallis. Eriti toit. Poodidesse me suurt ei pääsenud, selleks polnud lihtsalt aega ette nähtud. Need mõned suveniirid, mis kaasa ostsime, saime kõige käidavamate kohtade pealt putkadest.
Turiste on metsikult. Ma kahtlen, kas me üldse kohalikke nägimegi, peale teenindava personali muidugi. Peab mainima, et teenindussfääris töötavad põhiliselt mehed. Toidutaldrikuid kanti ette nii, et kummaski käes oli umbes 7 portsjonit.

NB! Piltide esitamise järjekorras pole mingit loogikat, samuti puuduvad siin allkirjad. Tänapäeval ei käi "isegi vanaemad" reisil ilma fotokata. Mina klõpsisin umbes 300 pilti, minu sõbranna teise sama palju. Leppisime kokku, et üldiselt ei dubleeri. Mina tahtsin meie grupi inimesi ka ikka pildile saada, aga üle vaadates selgub, et on palju võõraid nägusid jäänud. Pildistamine käis üldse käigu pealt, sest näiteks Roomas ja Firenzes me lausa tormasime objektilt teisele. Ühes linnas jagati meile kõrvaklapid pähe, aga need ei seisnud hästi ja krabisesid ka. Eks infoga on nii, et ühekorraga ei haara, peab ise juurde lugema-uurima.