Mälestusi koroonast III: aprill

Hakkabki juba meelest ära minema, mis toimus aprillikuus. Õnneks tegin jooksvalt märkmeid. Sealt loen, et pärast 2nädalast isolatsiooni läksin esimest korda õue 29. märtsil. Sellest ajast saati käisin iga päev Jaansoni rajal jalutamas. Iga ilmaga, aga aprillikuu on ju teatavasti tujukas. Jõe ääres oli enamasti tuuline.
Mul  oli 2 erinevat marsruuti. (Lähenesin jõele ja Jaansoni rajale tinglikus keskpunktis.)
Üks - keerasin paremale kuni Papiniidu sillani ja siis variatsioonidega tagasi. Selle marsruudi boonuseks olid väikesed männitukad, kus oli linnulaulu kuulda.
Teine- vasakule kuni kesklinna sillani, tagasi mööda väikseid ja vaikseid tänavaid, kus oli tavaliselt  vähe inimesi. Sellel teekonnal ma avastasingi Pärnu vana haigla ja vangla (vt karantiin).  Vahel juhtusin kalameeste peale, kes müüsid värskeid räimi.

 Üldiselt oli jõe ääres tore jalutada.  Ajapikku hakkas rohkem rahvast välja tulema, eriti nädalavahetustel. Põhilised jalutajad olid vanemad inimesed koos koeraga või ilma ja emmed koos 1 või mitme lapsega või lapsevankriga. Hiljem lisandusid jooksjad ja jalgratturid. Viimased kimasid hääletult, vaata, et alla ei jää!
Selle aasta aprill ilmselt jääbki mällu kui 4 nädalat ühetaolist elu, kus üks päev ei erine teisest.
Kujunes omamoodi rutiin. Hommikul magasin nii kaua, kui magasin. Siis järgnes pikk kohvijoomine ja uudiste kuulamine. Pärast briifingut läksin jalutama. Siis tegin lõunat ja õhtul vaatasin telekat... valikuta.
Vaatasin seda, mida näidati. Midagi uut ju ei olnud. Mõned head filmid siiski olid.
Lugesin läbi ka mõned raamatud.

Poes ma ise ei  käinud. Tütar  tõi nädalas korra vajaliku tavaari mulle koju. Ma pole kunagi nii läbimõeldult toitunud.

Kui 6 nädalat  eriolukorda sai täis, läksin ise poodi.  Meie kandis avati taas SELVER, mis oli kuu aega remondis. Enamasti käin siiski Tiina Konsumis(COOP), mis on üle õue. See on väike pood, aga kõik hädavajalik olemas.
Elu on imelik. Kummaline on, et iga asjaga võib harjuda. Ainult hirmuga mu meelest mitte. Ma tardusin isegi siis, kui sattusin trepikojas kokku võõra inimesega. Olen oma loomult ülemuretseja ja paniköör.
Õnneks on vähemaks jäänud neid inimesi, kes prõõkavad: ei karda midagi, tuleb, mis tuleb.

1. mail läksin esimest korda üle 7 nädala Lupja.*

(NB! Lubja siin ja edaspidi tähendab minu tütre pere kodu Pärnu Ülejõel)

Meie Jossu vaatab, kuidas jõgi voolab (aprill 2020)

Lubja tänav aprillis 2020

Mälestusi koroonast II: Saaremaa

Meil oli väike kursus. Viimastel aastatel oleme hakanud rohkem kokku hoidma ja üksteise käekäigu vastu huvi tundma. Aasta tagasi olime koos Tartus ülikooli juubelil. Sellest aasta varem oli kursuse kokkutulek, kust puudusid ainult 2 ja needki mõjuvatel põhjustel.  Muidugi on ka meil kaotusi.
Meil on kursuse list, kus kirjutame oma elust ja anname aru/nõu. Jagame muljeid ja nüüd kriisi ajal ka igasuguseid soovitusi. Ja muidugi julgustame üksteist. Sellest oli algul ikka palju abi.

Meie kursusel õppis saarlane Aili, kes elab Kuressaares.
Kui Saaremaal  koroonapaanika puhkes, siis muretsesime, kuidas Ailil läheb ja kas ta on ikka endiselt negatiivne. Me keelasime tal korterist väljuda, kirjutasime ja helistasime iga päev, et olukorda kontrollida. Mure oli seda suurem, et üks tema sugulane sai haigla õenduses viiruse (hiljem sai õnneks terveks!).
Aili istus samuti karantiinis 14 päeva, nagu valitsus ette nägi. Siis hakkas tasapisi ja salaja väljas käima. Hommikul varavalges sõitis autoga äärelinna ja tegi kergliiklusteel 10 000 sammu.  Pärast seda tuli koju kohvi jooma.
Siinkohal lisan veel fakti, et meie kursusel oli ka Anna, keda kutsuti siis ja ka edaspidi Läti Annaks.
Me teame kõik, et lätlased on koroonaga võitlemisel eestlastest palju edukamad olnud.
Anna kirjutas  Läti juhtivas ajalehes ühe kursuse ehk meie näitel, kuidas eestlased täidavad valitsuse ja kriisikomisjoni soovitusi ja korraldusi.

Lehe link on siin.

Kes oskab läti keelt, see saab aru, mis siin kirjas. Või kasutab google translate`i abi.

Pealkiri on "Aili, ära mine isegi välja!" See oli Läti meedias üks esimesi ja põhjalikumaid pandeemiakäsitlusi, keskendudes just Saaremaalt alguse saanud puhangule.

Nüüd on kõik oma urgu tagasi tõmbunud, kuniks miski jälle meie kui riskirühma turvatunnet kõigutama hakkab.
Oleme arutanud, et vaatamata sellele, et koroonaga(ja surmaga) meid hirmutatakse, oleme kindlustatuim  grupp ühiskonnas. Meid ei ähvarda koondamine, vallandamine, pankrot ega võlavanglasse sattumine. Pole meil ka enam väikseid lapsi, kellega koos koduõppes olla. Kuldne elu! Kahjuks oleme aga ka enim ohustatud.

Ailiga  populaarse atraktsiooni juures Kuressaares septembris 2019

Kimbuke kursusekaaslasi  Tartu ülikooli aulas 19. mail 2019

...järgneb

Mälestusi koroonast I: karantiin

12. märtsil oli mu sünnipäev. Tütar kinkis Tõnis Niinemetsa etendusele pileti, et ehk saab  suutäie naerda. Ootasin tütart kontserdisaali fuajees ja olin närvis, et ei tule ega tule. Juba vilgutati tulesid. Helistasin.
 -" Kohe hakkab peale! Kus sa oled?"
 -"Ma ootan sind. Peab juba saali minema!"
Natuke seletamist, mille peale selgus, et tütar ootab mind teatris (etendus toimus kontserdimajas). Kes teab, see teab, et need on eraldi kohad.
See oli selle õhtu kõige parem nali.
Jõudsime viimasel minutil oma kohale esimeses reas.
Ilm oli väga sant. Tuul ja vihm laamendasid, auto oli ka nii kaugele pargitud.

See oli nüüd eellugu.

Kodus tagasi, panin kohe teleka mängima. Mingi häirekell juba tiksus kuklas, et esineb nakkusjuhtumeid. (Esimese koroonasurmani oli jäänud veel 2 nädalat.)  Samal õhtul teatas Jüri Ratas surmtõsise näoga, et reedest, 13. märtsist pannakse kõik kohad kinni ja edasi tuleb kodus püsida. Eriti ohtlik on viirus vanuritele. Ma just sain aasta vanemaks!  Järgmisel hommikul oli mul nohu, kurguvalu ja hääl ära. Läksin kohe hulluks. Koroona! Kindlapeale istus mu kõrval või taga mõni nakatanu, kes levitas viirust. Hiljem hakati rääkima superlevitajatest, kel endal sümptomeid pole. Siis ma õnneks seda ei teadnud.
Nii ma jäin koju karantiini nagu tuhanded teisedki. Ajasin ilmselt kõik närvi oma koroonahirmuga. Kui tütar tõi süüa, siis rääkisin temaga magamistoast, et 2 m distantsi oleks.
Nii möödusid esimesed 2 nädalat. Ei olnud eriti tore. Uni muutus katkendlikuks, unenäod "tähenduslikuks". Paar korda päevas haaras mind ärevus. Uudised koosnesid eranditult koroonast. Enam ei mäletagi, mis enne seda oli päevakorras. Vist pensioni II sammas.
Head oli ka  - hakkasin väga hästi toituma. Mõtlesin välja nädalamenüü, et oleks ikka mitmekesine. Nüüd olen hädas paari-kolme juurdetulnud kiloga.
Kui 2 nädala möödudes selgus, et mul ikka pole koroonat, tulin isolatsioonist välja. Jalutasin, jalutasin. Liikusin, liikusin. Igasuguse ilmaga. Terve Jaansoni rada ja jõeäärsed tänavad on nüüd minu jalajälgi täis.

Õppisin Pärnu kohta nii mõndagi. Nii avastasin vana ja hüljatud, punasest tellisest haigla, mille vastas seisab peaaegu sama uhke mahajäetud vangla. Miks need majad maha jäeti ja miks pole neist midagi saanud?  Haigla juures on kasutuses ainult torniga kabel, mille kohta oli sügisel uudis, et keegi pätt süütas selle põlema ja toimus laibarüvetus. Nüüdseks on kõik jälle nagu uus.
Vandaalid on palju vaeva näinud, et haigla kõik aknad sisse visata ja muid sigadusi teha, aga ikka on vanal üle 100 aastasel majal mingi kummaline võlu. Vana haigla sai kuulsaks metanoolitragöödia aegu 2001. aasta sügisel. Siis hukkus 68 inimest, üle 40 jäi invaliidiks.  Paljud ellujäänud jõid ennast hiljem ikka surnuks.

 Pärnu haigla täies hiilguses (avatud 1910, maha jäetud 2005)

 Vandaalid on juba kõvasti lõhkunud. Esiuks on kinni löödud, et majja ei pääseks

 Haigla vastas on vana vangla, mis nii lummavalt ei mõju kui haigla

Vaade haiglale õue poolt, otse ees on hiljem ehitatud osa, kus oli sünnitusosakond. Mõned mu tuttavad on seal veel sel sajandil sünnitanud oma lapsed.

Fotod võetud internetist

...järgneb

Inimestest ja koertest

Kui lugesin, et Epp võttis Mariale seltsiks koerakutsika Venemaalt, siis lausa ehmatasin ära. Kes teab, see teab. Koera ei võeta lapsele mänguasjaks. On ju teada, et laps tüdineb varsti ja ei ole võimeline mingit vastutust loomakese eest võtma. Peale selle vajab koer hoolitsust ja armastust 24 h, teda ei saa jätta üksi õue mitmeks päevaks, kui tuleb tahtmine kuhugi pikemaks minna.

Kui meie olime lapsed, siis tahtsime ka endale hirmsasti koera (kesse ei tahaks!!). Kord tõid vennad ühe pika kerega koeravolaski meile koju. Esialgu peitsid ta kuuri alla ja käisid teda seal vaatamas/ toitmas. Õige pea tuli saladus ilmsiks ja vanemad käskisid koera kohe tagasi viia. Ema ütles, et meil on suur pere ja vähe ruumi, endalgi väga kitsas, meil pole võimalik koera võtta.
Nii see lõppes.

Kui mu tütar oli kooliminekueas, saime tuttavate käest ühe segatõugu koerakutsika. Panime Bibi nimeks. Ta oli väikest kasvu ja väga emotsionaalne. Talle ei meeldinud joodikud, rattasõitjad ja teised koerad. Ta armastas hullupööra oma inimesi ja talus kassi, kellega  oli sunnitud ühe katuse all elama. Bibi oli koolitamata/kasvatamata, ta ei kuulanud üldse sõna ja kasutas alati juhust, kui sai toitu varastada. Sellegipoolest oli ta meile armas. Jooksu ajal pani ta kodust punuma, sellest tuli ka pahandusi. Siiski ma ei tea, et temast oleks järglasi sündinud. Ta oli selline kaugelt passija vist. Paar korda kadus ta ka ära, aga tuli ikka koju tagasi. Ükskord tuli Bibi kooli ja tekitas sellega väga suurt furoori. Ma pidin tütre tunnist välja võtma ja laskma tal koera koju viia.
Bibi elas 18aastaseks. Tema elutahe oli hämmastav. Lõpuks ta enam ei näinud ega jaganud tuhkagi, põis ka ei pidanud ja voodisse tuli teda juba tõsta.
Lõpuks otsustasime tütrega, et laseme tal minna...sinna, kuhu nad ikka lähevad.

Kui mu tütar 4 aastat tagasi koerakutsika võttis, siis olin ma algul vastu. Minu argumendid olid: tuleb palju muret juurde, lapsed alles väikesed, kui tahavad perega ära minna, siis kuhu koer jääb. Salamisi mõtlesin ka, et mul tuleb osa kohustusi enda peale võtta, mis on ka tõsi (näiteks korjan koeras...a aiast kokku). Koer, nimi Joosep, hüütakse Jossuks, on suurt kasvu. Ema kuldne retriiver ja isa teadmata, arvatavasti berni karjakoer. Mõistagi polnud see suhe planeeritud ja soositud.
 Teda on ka koolitatud ja isegi natuke treenitud agility vallas. Kuna tal aga ilmselt palju eeldusi võistlusspordiga tegelemiseks polnud, siis jooksis ta oma rabeduses  perenaise esimesel võistlusel jalust maha. Tulemuseks - põlvevigastus ja operatsioon( perenaisel).
Meie koer on sotsiaalne, ta võtab kiiresti inimesi omaks.  Kui pere sõidab kottu ära, siis saab Jossu kaasa või lähen mina kodu- ja koerahoidjaks. Kui ta noorem oli, siis enne ta magama ei läinud, kui kogu pere oli koju jõudnud. Truu hing.
Muide, minu sõna ei suvatse ta eriti kuulata, kui just isklikku kasu ei näe. Muidu armastab ta mind väga, sest  mul on ju alati tema jaoks midagi kaasa võetud.

                                                  Mari  koos Joosepiga

                          Jossu koos šveitsi valge lambakoera kutsikatega

Jossu aastasena koduküla rannas

Jossu ja kevad (2019)

Janest

Ma pole muidugi ainus, kellele Jane kurb saatus hinge läks.
 Lugesin läbi ta blogi, millele enam iialgi lisa ei tule. Hakkasin lugema, nagu need postitused on. Viimane kõige lõpus. Ja siis ajas tagasi algusesse.
Meedia vahendusel oleme kõigega kursis- kuidas haigus avastati (põhiliselt pani Jane ise  endale esmase diagnoosi dr Guugli abiga), kui kiiresti kõik allamäge läks ja kuidas sündis mõte Šveitsi minna abistatud enesetapule. Jane kirjutab  värvikalt. Kui kõik ei oleks nii lõpmata kurb, võiks isegi naeru pugistada Jane eneseiroonia üle.
 Praegu pole me veel näinud, mida lisandab tänane "Pealtnägija", kes Jane elu viimast aastat on jälginud ja  vaatajaid kursis hoidnud.

Eks igaühe elus tuleb ette raskeid päevi, ängi, haigusi, kaotusi ja ebaõnnestumisi, aga enamasti on ka lootust (Lootuste maal talve pole- vanasõna) ja leppimist, et on, nagu on, elame edasi.
Kuni ise pole midagi nii traagilist üle elanud, ei oska millegagi võrrelda.

Vaatasin eile ETV pealt Soome haiglaseriaali "Pulss", kus üks episood oli ka ALSi põdeva naisega, kes oli teinud enesetapu, millest ta aga päästeti. Esialgu tundus, et ta tahtiski seda (et päästetaks!), aga selgus, et tegu oli lihtsalt valearvestusega. Ja siis aitas haiglas (EMOs) töötav paar - arst ja õde- tal elust lahkuda. Lihtsalt. Nagu Janegi rääkis, et ise peab suutma ampulli pealt korgi ära keerata (filmis vajalikku nuppu vajutada).

Ma ei saanud kaua und, mõtlesin,  kas Soomes ongi see nii lihtsalt võimalik. Või kas see peakski olema võimalik lahendus, kui inimesel pole enam mingit lootust ja meditsiiniliste vahenditega elus hoidmine on pigem ressursi raiskamine ja niigi vaevatud  haige ja tema lähedaste  piinade pikendamine?
Kas keegi teab?

Edit
Vaatasin ka eilset "Pealtnägijat".
Kui enne kahtlesin, kas ikka tasub näidata  nii raske teekonna lõppu, siis pärast PN saadet  mõtlen ma teisiti. Ja on hea, et seda teemat ei noppinud üles Katrin Lust oma "Kuuuurijaga", kelle lemmiktemaatika on õudu tekitavad krematooriumi-saated.

https://www.err.ee/926416/pealtnagija-saatis-jane-paberiti-tema-viimsel-reisil-sveitsi

Mälust ja eufemismist

Kui eile koju tulin,  kohtusin trepikojas oma altnaabriga. Vanem proua, väga peente näojoontega. Kindlasti olnud nooruses kaunitar. Ma olen temaga enne ka rääkinud, aga nii pikalt mitte. Tahtsin juba oma tuppa minna, aga ta polnud veel lõpetanud.
Enamasti ta sosistas, et keegi ei kuuleks. Ma nagunii kuulen veidi kehvasti, seekord ei kuulnud midagi. Seepärast reageerisin tihti valesti. Imestamise asemel näiteks noogutasin. Põhiliselt rääkis ta, kuidas tema juures käivad vargad ja kuidas tema juttu kuulatakse pealt (interneti kaudu).

"Mul ka varastati trepikojast jalgratas ära esimesel aastal, kui Pärnusse kolisin, " suskasin vahele.
No aga temalt varastati taldrikud laualt ja külmkapist mingit head sööki, mida ta kavatses hiljem süüa. Ja välisukse võti murti pooleks.
"Kes siis varastas? Kas mõni tuttav omab su korteri võtit?" pärisin otsekoheselt.
"Tsss, keegi võib kuulda! Mine tea, mis minuga siis teevad!" sosistas naaber.
Lõpuks sain tulema. Olin juhtunust/jutust nii frustreeritud. Ja aina selgemalt mõistan, et pole midagi tähtsamat, kui see, et mõistus säiliks kõrge eani, olgu siis muude ihuliikmetega, kuidas on.

Nagu sellest veel vähe oleks, vaatasin õhtul ETV pealt jutusaadet "Suu puhtaks!" Eriliselt silmapaistvalt esines Jaak Madison, kes lausa filoloogi osavusega kasutas  väga kujundlikku keelt.  Meelde jäi, et tema pole kedagi solvanud ega hukka mõistnud, tema on kasutanud eufemismi kui kõnekujundit. Kui ta ütleb, et Raimond Kaljulaiul on "tühi pea", siis see on eufemism. Tegelikult  mingi ollus seal peas ikka on (naer saalis!) Lisaks lubas ta õpilane  Kaljulaiule teha pärast saadet järelaitamistunni eufemismide mõistmise osas.

Ma tean, mis on eufemism. Igaks juhuks kontrollisin üle.
"Eufemism on pehmendav, ilustav või peiteliselt ümberütlev väljend ebasündsa, ebameeldiva või hirmutava asemel, näiteks metsakutsu hundi asemel, vikatimees surma asemel."(Reet Neithal, Mis on mis kirjanduses, 1999)

Vargamäe film

Üks sõber ütles pärast filmi "Tõde ja õigus" vaatamist, et ta ei mäletanud kooliaegsest lugemisest, et Andres nii julm oli. Mina ei olnud siis veel filmi näinud.

Aga on 2 episoodi, mis mind lugemise ajal on iga kord hingepõhjani vapustanud.
(Mitte see, et Pearu tuli joobnuna kõrtsist  ja hakkas siis asja eest, teist taga märatsema ja peksma, sest tema tahtis näidata, mis tema võib.)

* Andres peksis Marit südapäeval keset õue, kui Mari tuli parajasti pinumaalt, pool kubu hagu lahtiselt süles. Peksmist juhtus pealt nägema väike Indrek, kes langes Mari ette maha ja haaras ema jalge ümbert kinni.  Andres lõi vemblaga  kõigest jõust, Mari seisis tummalt paigal, justkui oodates, millal tuleks hoop pähe, mis kustutaks teadvusest kõik - kogu Vargamäe ta viletsuse ja õnnetusega. (XXX peatükk)

** Kallil jõuluõhtul olid suuremad lapsed sõitnud  kirikusse, kuna Andres ja Mari jäid kahe väiksemaga koju.  Andres luges parajasti palveraamatust ette, kui eestoast kostis kahtlane kolks. Edasist peab ise teosest lugema (XXXIV). Vaene teisepere koer Valtu. Kas tema süü oli ikka õiges proportsioonis karistuse määraga?  Andres peksis viha ja ägedusega, hoopidel ja vahenditel ei paistnudki lõppu tulevat. Külm vesi, kuum vesi. Ime, et loomal eluvaim sisse jäi.

Ma kartsin neid episoode kinos näha. Olid küll olemas, aga veidi pehmendatud. Mari peksmine toimus hämaras läbi vihmasaju ja kestis vähe. Valtu jooksis küll teisepere toas jõuluõhtul ringi ja Andres ajas teda taga, aga lõpus hiilis karvane koerake tünni tagant välja rõõmsa näoga - ta vist ei saanud eluaegset traumat!!

Mulle nagu paljudele eestlastele oli see kaua oodatud film. Lugesin nüüd ka esimese osa uuesti läbi. Nii palju oli asju, mida enam ei mäletanud. Filmi tahaks veel korra kinos näha. Võib-olla jälgiks siis ka droonivõtteid, vanutatud v vanutamata rõivaid ja vanameeste habemeid.
Valdav tunne  - heldimus. Siiani veel.

Lisatud 19. märtsil 2019
Lugesin Manjana blogist, et talle see film ei meeldinud.  Eks see on tõesti igaühe  sisetunde, maitse, eelhäälestuse, hariduse jm asi, miks miski väga meeldib või mitte üldse ei meeldi või natuke ikka meeldib, aga mind paneb imestama, et inimesed ehk kinokülastajad jõuavad vaadata ja oskavad märgata selliseid asju, nagu et Krõõdal olid kulmukaared liiga ära sätitud või jalakarvad raseeritud või et Andrese osatäitja Priit Loogi juuksed olid filmis helendatud!! Ja et katused polnud õiged!?  Tiina Lokk kritiseeris esimeste seas, et pilved ei liikunud taevas (droonifotode eripära) ja vanameeste habemed olid liiga koledasti tehtud.
Minu jaoks need argumendid tõsiselt võetavad pole. Küll võib aga nendest aru saada, kes teost ei tunne, sest pole seda kunagi lugenudki, või pole kooliajal tuhkagi mõistnud.
Mul käis siin ükspäev üks abiturient riigieksamiks ette valmistumas. Küsisin, mis raamatuid ta viimasel ajal lugenud on (pidasin silmas koolis läbivõetavaid). Mitte ühtki! Küsisin, kas "Tõde ja õigust" on näinud? Ei ole! Lugemisel ei saanud ka asjale pihta. Natuke luges.
Ega ta selle pärast halvem inimene ole, arvan ma. Aga kahju on, et nii on.

Tammsaare ei ole igaühele.
Film sellest, kuidas seda filmi tehti.

https://etv.err.ee/908285/tode-ja-oigus-filmi-lugu