Üle hulga aja...

...olen ma uhke Eesti riigi üle ja pean valitsuse tegevust õigeks. Kuulasin täna Anvar Samosti ja Kalle Muuli ülevaadet olukorrast riigis ja olin peaaegu kõiges nendega ühel meelel. Lugesin ka Peeter Oja arvamust ja veel mitmeid blooge, sh Savisaare oma.
Ka mina ei vihka vene rahvast. Ükski normaalne inimene ei vihka RAHVAST tervikuna. Ma elan Eestis, ma tean, et ka eesti noored laamendavad, lõhuvad, teevad sigadusi. Sellist anonüümset kuritegevust on oi kui palju.

Ka väikestes kohtades - rüüstatakse tühje maju, keeratakse kummuli prügikaste, murtakse maha liiklusmärke ja väikseid puid, soditakse majaseinu ja trepikodasid. Aga mind vapustas viha, jultumus, jõhkrus, millega astusid välja need vene noored selle riigi ja linna vastu, mis võiks olla nende kodu, kus nad elavad.

"Rossia! CCCP- forever!" karjusid nad, kusjuures on siin sündinud ja kogu oma lühikese elu elanud. Mitte ükski neist sadadest, kelle peal kaamera peatus, ei häbenenud oma tegevust, sest neid on nii kasvatatud, et neil on õigus. Forever. See on uus põlvkond juurteta, identiteedita, kultuurita soviette. Nende järglased, kes kunagi siia toodi, ise tulid, otsides, kus parem?

Kes on lõimuda tahtnud, on seda teinud igasuguse riikliku programmita. Teisi ei aita miski, sest nad on sideme kaotanud ka oma emamaa Venemaaga.