2013-07-10

„Kui palju on asju, mida ma ei vaja.“ (Sokrates)

Kui ma ükskord kolitud saan ja uues kodus ennast sisse sean, siis, ma vannun, ei osta ma endale enam ühtki raamatut, ei telli ühtki ajalehte ega -kirja, ei lase õmmelda ühtki riideeset, ei lase endale kinkida midagi materiaalset, ei paljunda ühtki paberit, ei muretse ühtki jalanõud, sest mul  ei ole mitte midagi enam vaja, mul on kõiki asju ka järgmise elu jaoks. Ma vajan ainult  aega, rahu ja puhkust.
Aamen.

2013-07-08

Albumite suurmood

Õed karupükstega
Õed raamatutega













Täna ma tegelen albumitega. See on suur töö. Ma ei saa /ei või/ albumeid minema visata, sest need on nii väärtuslikud. Neid albumeid on üle 30 (lugemine läks sassi). Ma ei saa ka kõiki albumeid endaga kaasa kolida, sest minu uues kodus on 2/3 vähem pinda kui praeguses. Te ju mõistate, milles on probleem.
Mida teha albumitega?

Kõigepeal ma vaatan neid, ammu pole vaadanud. Korrastan veidi, lahtised pildid kleebin  tagasi, aukudesse lisan uusi. Millegipärast on mõned albumid väga ära räsitud. On pilte võetud, aga tagasi pole enam pandud.
Need ei ole mitte ainult perealbumid, vaid eelkõige kellegi isiklikud.
Minu emapoolsed vanavanemad (papi ja mammi) olid mõlemad õpetajad. Nendele on tänulikud õpilased ja kallid kolleegid kinkinud tähtpäevade puhul suuri nahkalbumeid, millel on peal ka graveeritud hõbeplaat ja sisse kirjutatud pühendus koos allkirjadega.

Album pühendusega "Kallile vennale...60. sünnipäeva puhul õdedelt..." on täidetud piltidega isa enda poolt siis, kui ta jäi haigeks. Piltide sorteerimine ja albumisse kleepimine oli tema vaimsetest hobidest üks viimaseid ( lugeda ja kirjutada ta enam ei saanud, hiljem ka rääkida mitte). Valik on isegi naljakas, sest pilte on pandud suvalt- lapsepõlveaegsed hobused koplis segamini Gruusia sõjateede ja sanatooriumi piltidega. Aga ka väga haruldasi perepilte. Sellisena ongi see album armas.

Kui mu ema jäi haigeks (esimene infarkt), siis ta tegi oma  maitse järgi laste ja lastelaste albumi. Kõigepealt olid seal poiste pulmapildid, siis tulid lapselapsed riburadapidi. Kui ema läks, siis oli tal 5 lapselast. Nüüd on tal 10 lapselast ja 14 lapselapselast. Seda albumit olen ma hiljem täiendanud piltidega  ja allkirjadega.


 Ma jätan  siin pikemalt  mainimata, et albumeid on igast eluperioodist. Kui tuli juba värviliste piltide aeg, siis tulid ka teistsugused albumid - sellised moodsamad, polnud vaja pilte kleepida, neid pandi kiletaskutesse
Nüüd on pildid kõik arvutis (või kus iganes), õnneks pole neid füüsiliselt enam siin. Ma saan ka nüüd vahel paberil pilte, näiteks klassi- ja koolipilte, aga neid on vähe selle kõrval, mis on albumites.
Vähe sellest - pilte on ka karpides. Õnneks on paremad ikkagi albumitesse koondatud. Mina pole üldiselt matusepiltide poolt. Parem, kui neid ei tehtaks üldse. Eriti lahtisest kirstust.

Mida ma siis teen nende rohkete albumitega?
Jagan laiali oma vendade ja teiste sugulaste vahel. Igaüks saab vähemalt 5 albumit. Ja tütar viigu oma albumid ka lõpuks ära. Jäävad minu isklikud ja siis veel mõned armsad perealbumid, mida kiivalt endale hoian.

2013-07-06

Elukutse needus

Kui mu sõbranna läks pensionile, hakkas ta aasta varem läbi vaatama oma pabereid (töötas juristina Eesti pangas) ja neid jõudumööda hävitama- lasi läbi paberihundist. Ta hoiatas mind - see lõik on kõige raskem, nimelt otsustada, mis on veel vajalik, olgu tal siis mis tahes väärtus. Ja veel ütles ta, et paratamatult tuleb läbi teha mitu ringi. Esialgne valik ja lõplik valik.
Mina ei ole jurist, aga võin kinnitada, et õpetaja amet on sama hull või hullemgi veel. Olen jõudnud faasi, kus juhe jookseb kokku, tekib lühis. Kuidas  ja kuhu ma viskan asjad, mida olen oma töös pidanud tähtsaks ja hädavajalikuks? Kõik need testid, konspektid, väljaläiked, temaatilised kaustad, näidistööd, koolituste materjalid jne jne
See pole mingi käsitsi kirjutatud materjal, vaid kvaliteetpaberil. Kesse tänapäeval käsitsi midagi teeb!! Kui palju puid on maha võetud, et mina saaksin oma tähtsaid  pabereid välja printida ja õpilaste jaoks paljundada! Kui palju inimtunde vaimset tööd on selle kõige taga!
Ja nüüd viskan tulle!! Süda tilgub verd.
Omaette kroonika ja ajaloo moodustavad õpetaja päevikud, mis vähemalt minul olid igal aasta eri värvi ja sisaldasid tunniplaani ja muu säärase kõrval ka kogu igapäevaeluks vajalikku infot, päeva kommentaare, märkusi ja tähelepanekuid. Üldse oli see minu jaoks nagu mälu protees.
Kuna sahtlite ja kappide- riiulite üldpind väheneb uues kodus katastroofiliselt, siis pean tegema radikaalse otsuse.

Unikaalne leid!
Leidsin oma ema kirjad suvest, kui meie pere hakkas kolima Abjast Suure-Jaani. Need olid saadetud papile-mammile ehk siis  minu  vanaemale- vanaisale.  Kõik viis last olid juba olemas, noorim alles pooleaastane. Isa oli juba käinud kohta vaatamas, korterit veel ei leitud. Tol ajal varustas  õpetajaid korteriga linna täitevkomitee (võin vahelepõikena öelda, et korteriturg oli olematu või väga vilets, meie lapsepõlvekodus elati äärmises kitsikuses).
Nüüd mõelge - need kirjad on kirjutatud suvel 1953. Neid on alles hoitud läbi mitmete kolimiste ja põlvede.

2013-07-05

Möödunut ei ole me võimelised muutma (Cicero)

Õieti on see jätk eelmisele sissekandele.
Olen jõudnud sinnamaani, et pean otsustama - kas hävitada oma päevikud täies mahus või jätta osa neist alles. Kas loen neid veel kunagi? Vaevalt.
Keskkooliaegseteni pole veel jõudnudki. Täna lugesin oma ülikooliaegseid. Kindlasti on neid, kes arvavad - säilitada! Ise ma selles kindel pole. On üks helesinine kaustik, mille esileheküljel on väikselt kirjas "Kes seda loeb, on viimane siga!" ("siga" alla joonitud.) Eks ma siis ole, kui vaja! (ma sea-aastal sündinud)
Mul ei olnud üldse kerge seda järjekordselt lugeda. sest need tunded ja rasked mõtted, mis olid minu esimeste ülikooliaastate sagedased kaaslased, pole üldse meeldivad ega nostalgiat tekitavad. 
Vähe sellest, ma isegi ei tunne ennast kohati nende seest ära, olen unustanud selle ängi ja enese tühisuse tunde, mis seal valdav oli. Tagantjärele tundub mulle, et oli vaimse küpsemise aeg, mis murdis teed  läbi mustade enesehaletsushoogude, alaväärsustunde ja madala enesehinnangu.
Valdavalt tüdrukute (filoloogide) kursus koosnes suurtest egodest ja isiksustest, kes kõik tahtsid vist mingil moel ennast kehtestada kaaslaste silmis. Ma ei mäleta ühestki oma varasemast ega hilisemast eluperioodist  sellist maailmavalu ja hirmu üksinduse ees. Ja nii palju pisaraid ( kui see ikka tõsi oli).
 Mõned näited:
- Need intrilaupäevad on kõige õnnetumad laupäevad maailmas. Istun toas ja olen pisarateni kurb.
- Mul on mõnikord nii vilets, et tahaksin ära joosta. Aga mõtete eest pole kuhugi minna.
- See kevad tundus mulle eriti raske. Kuna nüüd on vaimne pinge null, siis ei oska ma isegi enam mõelda.
- Ma olen täiesti endast väljas  ja seda juba mitmendat nädalat. Eile ma ulusin nagu 3aastane.
- Kuidas mina ometi nii nõrk ja vilets olen!
- Meie toa õhkkond on talumatu!
- Võibolla pean ma lihtsalt ootama, ainult - KUI KAUA?
- Miks on kõik nii kaugele läinud? Kuskil peab ju olema lahendus - rahuldav lahendus. 
 
 Põhiliselt siis suhtedraamad, intriigid, (armu)kadedus. Sekka ka labrakatest ja ime küll- õppimisest ja eksamisessioonist.
Kõige rohkem olen maininud soome keele igapäevast õppimist ja eesolevat ladina keele arvestust, mis tundus kaelamurdvalt raske (oli ka).
Ja pidev hädaldamine lektüüri lugemise pärast, et ei jõua, aega nii vähe jäänud jms
Terviseprobleemidest olen maininud unetust ja närvilöövet. Veel üks tõsine angiin, mille pärast jäi väliskirjanduse eksam õigel ajal tegemata. Sooritasin väljaspool sessiooni.
Väga vähe olen kirjutanud kodus käimisest, sest ega sel ajal käidudki rohkem kui kord kuus, kui sedagi. Olid ju ka laupäeval loengud. Koju minek tähendas nendest puudumist.

Teine ülikooliaegne päevik on ka, mis jõuab aga välja esimese töökohani, tütre sünnini ja hiljem koju naasmiseni pärast ema surma. Selle jätan esialgu alles.
Muide, ebameeldivana kogen, et mõned pastakad on jätnud rasvased leheküljed, nagu oleks nende peal keegi praepanni hoidnud. Polegi tint  ja paber igavene!