Uus elu!

Ma olen kõikidele oma blogituttavatele ja juhulugejatele võlgu olulise info - ma olen nüüd Pärnu elanik. Lõplik kolimine toimus 17. augustil, eelnevalt oli ära kolitud mööbel ja paar päeva enne mind veel Pätu. Pätu pärast oli kõige suurem mure. Keegi ei osanud ette arvata, kuidas õnnestub 12aastase kastreeritud vana isepäise kõutsi integreerumine 2toalisse, endise korteriga võrreldes kitsastesse oludesse.
Esialgu oli päris närvesööv, aga tänase seisuga võib öelda, et kass on kohanenud, minust endast rääkimata.
Asjade lahtipakkimine ja nende jaoks koha leidmine võtab kindlasti mitu kuud aega. Vaatamata sellele, et  ära on antud, visatud, jagatud tohutult maist vara, on seda siin ikka veel liiga palju. Kõige suurem puudus on sahtlitest ja kapipealsetest, kus oli hea hoida igasugust pudi-padi.
Ilmad on siin ilusad, aga randa pole siiski saanud. Põhiliselt liigun linnaliinibussiga ja jalgsi. Olen juba päris osav orienteeruja.
Tasapisi hakkan last ka hoidma. Seni on mind säästetud tõstmistest, venitamistest, üldse liigsest pingutamisest, sest 4 nädalat haiglas on jätnud jälje. Aga küllap ma kosun. Vana elu pole isegi enam unes näinud!
Ja need õudusunenäod, et lähen klassi ja olen unustanud ennast riidesse panna või siis, et ei mäleta, mis klass ja mis teema, on nüüd ehk igaveseks lõppenud.

„Kui palju on asju, mida ma ei vaja.“ (Sokrates)

Kui ma ükskord kolitud saan ja uues kodus ennast sisse sean, siis, ma vannun, ei osta ma endale enam ühtki raamatut, ei telli ühtki ajalehte ega -kirja, ei lase õmmelda ühtki riideeset, ei lase endale kinkida midagi materiaalset, ei paljunda ühtki paberit, ei muretse ühtki jalanõud, sest mul  ei ole mitte midagi enam vaja, mul on kõiki asju ka järgmise elu jaoks. Ma vajan ainult  aega, rahu ja puhkust.
Aamen.

Albumite suurmood

Õed karupükstega

Õed raamatutega

Täna ma tegelen albumitega. See on suur töö. Ma ei saa /ei või/ albumeid minema visata, sest need on nii väärtuslikud. Neid albumeid on üle 30 (lugemine läks sassi). Ma ei saa ka kõiki albumeid endaga kaasa kolida, sest minu uues kodus on 2/3 vähem pinda kui praeguses. Te ju mõistate, milles on probleem.
Mida teha albumitega?

Kõigepeal ma vaatan neid, ammu pole vaadanud. Korrastan veidi, lahtised pildid kleebin  tagasi, aukudesse lisan uusi. Millegipärast on mõned albumid väga ära räsitud. On pilte võetud, aga tagasi pole enam pandud.
Need ei ole mitte ainult perealbumid, vaid eelkõige kellegi isiklikud.
Minu emapoolsed vanavanemad (papi ja mammi) olid mõlemad õpetajad. Nendele on tänulikud õpilased ja kallid kolleegid kinkinud tähtpäevade puhul suuri nahkalbumeid, millel on peal ka graveeritud hõbeplaat ja sisse kirjutatud pühendus koos allkirjadega.

Album pühendusega "Kallile vennale...60. sünnipäeva puhul õdedelt..." on täidetud piltidega isa enda poolt siis, kui ta jäi haigeks. Piltide sorteerimine ja albumisse kleepimine oli tema vaimsetest hobidest üks viimaseid ( lugeda ja kirjutada ta enam ei saanud, hiljem ka rääkida mitte). Valik on isegi naljakas, sest pilte on pandud suvalt- lapsepõlveaegsed hobused koplis segamini Gruusia sõjateede ja sanatooriumi piltidega. Aga ka väga haruldasi perepilte. Sellisena ongi see album armas.

Kui mu ema jäi haigeks (esimene infarkt), siis ta tegi oma  maitse järgi laste ja lastelaste albumi. Kõigepealt olid seal poiste pulmapildid, siis tulid lapselapsed riburadapidi. Kui ema läks, siis oli tal 5 lapselast. Nüüd on tal 10 lapselast ja 14 lapselapselast. Seda albumit olen ma hiljem täiendanud piltidega  ja allkirjadega.


 Ma jätan  siin pikemalt  mainimata, et albumeid on igast eluperioodist. Kui tuli juba värviliste piltide aeg, siis tulid ka teistsugused albumid - sellised moodsamad, polnud vaja pilte kleepida, neid pandi kiletaskutesse
Nüüd on pildid kõik arvutis (või kus iganes), õnneks pole neid füüsiliselt enam siin. Ma saan ka nüüd vahel paberil pilte, näiteks klassi- ja koolipilte, aga neid on vähe selle kõrval, mis on albumites.
Vähe sellest - pilte on ka karpides. Õnneks on paremad ikkagi albumitesse koondatud. Mina pole üldiselt matusepiltide poolt. Parem, kui neid ei tehtaks üldse. Eriti lahtisest kirstust.

Mida ma siis teen nende rohkete albumitega?
Jagan laiali oma vendade ja teiste sugulaste vahel. Igaüks saab vähemalt 5 albumit. Ja tütar viigu oma albumid ka lõpuks ära. Jäävad minu isklikud ja siis veel mõned armsad perealbumid, mida kiivalt endale hoian.

Elukutse needus

Kui mu sõbranna läks pensionile, hakkas ta aasta varem läbi vaatama oma pabereid (töötas juristina Eesti pangas) ja neid jõudumööda hävitama- lasi läbi paberihundist. Ta hoiatas mind - see lõik on kõige raskem, nimelt otsustada, mis on veel vajalik, olgu tal siis mis tahes väärtus. Ja veel ütles ta, et paratamatult tuleb läbi teha mitu ringi. Esialgne valik ja lõplik valik.
Mina ei ole jurist, aga võin kinnitada, et õpetaja amet on sama hull või hullemgi veel. Olen jõudnud faasi, kus juhe jookseb kokku, tekib lühis. Kuidas  ja kuhu ma viskan asjad, mida olen oma töös pidanud tähtsaks ja hädavajalikuks? Kõik need testid, konspektid, väljaläiked, temaatilised kaustad, näidistööd, koolituste materjalid jne jne
See pole mingi käsitsi kirjutatud materjal, vaid kvaliteetpaberil. Kesse tänapäeval käsitsi midagi teeb!! Kui palju puid on maha võetud, et mina saaksin oma tähtsaid  pabereid välja printida ja õpilaste jaoks paljundada! Kui palju inimtunde vaimset tööd on selle kõige taga!
Ja nüüd viskan tulle!! Süda tilgub verd.
Omaette kroonika ja ajaloo moodustavad õpetaja päevikud, mis vähemalt minul olid igal aasta eri värvi ja sisaldasid tunniplaani ja muu säärase kõrval ka kogu igapäevaeluks vajalikku infot, päeva kommentaare, märkusi ja tähelepanekuid. Üldse oli see minu jaoks nagu mälu protees.
Kuna sahtlite ja kappide- riiulite üldpind väheneb uues kodus katastroofiliselt, siis pean tegema radikaalse otsuse.

Unikaalne leid!
Leidsin oma ema kirjad suvest, kui meie pere hakkas kolima Abjast Suure-Jaani. Need olid saadetud papile-mammile ehk siis  minu  vanaemale- vanaisale.  Kõik viis last olid juba olemas, noorim alles pooleaastane. Isa oli juba käinud kohta vaatamas, korterit veel ei leitud. Tol ajal varustas  õpetajaid korteriga linna täitevkomitee (võin vahelepõikena öelda, et korteriturg oli olematu või väga vilets, meie lapsepõlvekodus elati äärmises kitsikuses).
Nüüd mõelge - need kirjad on kirjutatud suvel 1953. Neid on alles hoitud läbi mitmete kolimiste ja põlvede.

Möödunut ei ole me võimelised muutma (Cicero)

Õieti on see jätk eelmisele sissekandele.
Olen jõudnud sinnamaani, et pean otsustama - kas hävitada oma päevikud täies mahus või jätta osa neist alles. Kas loen neid veel kunagi? Vaevalt.
Keskkooliaegseteni pole veel jõudnudki. Täna lugesin oma ülikooliaegseid. Kindlasti on neid, kes arvavad - säilitada! Ise ma selles kindel pole. On üks helesinine kaustik, mille esileheküljel on väikselt kirjas "Kes seda loeb, on viimane siga!" ("siga" alla joonitud.) Eks ma siis ole, kui vaja! (ma sea-aastal sündinud)
Mul ei olnud üldse kerge seda järjekordselt lugeda. sest need tunded ja rasked mõtted, mis olid minu esimeste ülikooliaastate sagedased kaaslased, pole üldse meeldivad ega nostalgiat tekitavad. 
Vähe sellest, ma isegi ei tunne ennast kohati nende seest ära, olen unustanud selle ängi ja enese tühisuse tunde, mis seal valdav oli. Tagantjärele tundub mulle, et oli vaimse küpsemise aeg, mis murdis teed  läbi mustade enesehaletsushoogude, alaväärsustunde ja madala enesehinnangu.
Valdavalt tüdrukute (filoloogide) kursus koosnes suurtest egodest ja isiksustest, kes kõik tahtsid vist mingil moel ennast kehtestada kaaslaste silmis. Ma ei mäleta ühestki oma varasemast ega hilisemast eluperioodist  sellist maailmavalu ja hirmu üksinduse ees. Ja nii palju pisaraid ( kui see ikka tõsi oli).
 Mõned näited:
- Need intrilaupäevad on kõige õnnetumad laupäevad maailmas. Istun toas ja olen pisarateni kurb.
- Mul on mõnikord nii vilets, et tahaksin ära joosta. Aga mõtete eest pole kuhugi minna.
- See kevad tundus mulle eriti raske. Kuna nüüd on vaimne pinge null, siis ei oska ma isegi enam mõelda.
- Ma olen täiesti endast väljas  ja seda juba mitmendat nädalat. Eile ma ulusin nagu 3aastane.
- Kuidas mina ometi nii nõrk ja vilets olen!
- Meie toa õhkkond on talumatu!
- Võibolla pean ma lihtsalt ootama, ainult - KUI KAUA?
- Miks on kõik nii kaugele läinud? Kuskil peab ju olema lahendus - rahuldav lahendus. 
 
 Põhiliselt siis suhtedraamad, intriigid, (armu)kadedus. Sekka ka labrakatest ja ime küll- õppimisest ja eksamisessioonist.
Kõige rohkem olen maininud soome keele igapäevast õppimist ja eesolevat ladina keele arvestust, mis tundus kaelamurdvalt raske (oli ka).
Ja pidev hädaldamine lektüüri lugemise pärast, et ei jõua, aega nii vähe jäänud jms
Terviseprobleemidest olen maininud unetust ja närvilöövet. Veel üks tõsine angiin, mille pärast jäi väliskirjanduse eksam õigel ajal tegemata. Sooritasin väljaspool sessiooni.
Väga vähe olen kirjutanud kodus käimisest, sest ega sel ajal käidudki rohkem kui kord kuus, kui sedagi. Olid ju ka laupäeval loengud. Koju minek tähendas nendest puudumist.

Teine ülikooliaegne päevik on ka, mis jõuab aga välja esimese töökohani, tütre sünnini ja hiljem koju naasmiseni pärast ema surma. Selle jätan esialgu alles.
Muide, ebameeldivana kogen, et mõned pastakad on jätnud rasvased leheküljed, nagu oleks nende peal keegi praepanni hoidnud. Polegi tint  ja paber igavene!

Mälestused tulle!

Pika elu jooksul koguneb sügavatesse sahtlitesse nii mõndagi. Näiteks kirju - palju kirju erinevatest aegadest. Postkaarte ja telegramme naistepäevaks, sünnipäevaks, aastavahetuseks. Sekka ka igasuguseid dokumente, palju pilte. Lühidalt- mälestusi.
Kõigepealt kirjad ajast, kui arvutist ei osatud undki näha. Kursusekaaslaste naljakad  kirjad, poiste sõjaväest saadetud kirjad, üks pikk kirjavahetus, mis lõppes eimillegagi, esimesse töökohta maha jäänud heade sõprade kirjad. Sadu kirju.
Mida nendega teha, kui hakkad kolima?
Mõne  võiks ju alles jätta, aga milleks. Ükskord on nad  nagunii kellegi jaoks tühipaljas praht.
Kõik suurde musta kotti ja jaanitulle! Kas on paremat aega põletada mälestusi, kui aasta pikimal päeval, kui ööd peaaegu polegi!
Nüüd on jäänud sorteeerida veel karbitäite viisi fotosid.
Eh elu!
Pilt võetud netist ja ei ole selle looga otseselt seotud.

Viimane. Lõpp!

Täna hommikul kell 8.04 algas suvi.
Ei tea, kuidas teistega on, aga mina ei mäleta, millal sel kevadel õitsesid õunapuud ja sirelid. Ühte tulikuuuma nädalat mäletan, kus võitlesin pidevalt peale kippuva minestamistundega, nii et pöördusin arsti poole. Vererõhk oli nii madal,  pold siis imestada.

Nüüd on siis seisud järgmised.
Täna lõpetan oma viimase klassiga põhikooli. Kõne on valmis (küll nägin vaeva, et kõik ikka hästi oleks!). Lõpukleit ripub puu peal, ostsin ka sobivad helmed ja kõrvarõngad. Nii et ettevalmistused peaks tehtud olema. Veel on aega 2 tundi, siis hakkan sättima.

Korter on müüdud. Lahkumispidu kolleegidega peetud.
Kolimise plaanid üldjuhul paigas. On muidugi probleeme, aga loodetavasti lahenevad need kõik protsessi käigus.
Hüvasti, senine elu!

Suvesari "Tuhat ja üks ööd"

Ei karda näida (või  olla) vähenõudlik  kunstitarbija, kui ma valisin sõbranna soovitusel suvesarjaks "Tuhat ja üks ööd". Vahelduseks haiglaseriaalidele ja tüütuseni korduvatele väärtfilmidele on esimesed muljed täitsa head.
Igal juhul olen õhtupoolikul kõpsti teleka ees vaatamas, kuigi see röövib kaks tundi, sest reklaamiga kokku nii pikalt käibki. Võtsin  riiulist  isegi 2osalise samanimelise koguteose, mis on ilmunud eesti keeles 1984. (Kokku 1000 lk. Tõlkinud vene keelest Andres Ehin ja Ly Seppel)  Tunnistan, et läbi pole loetud.
Võibolla on see sari/ seriaal/ seep  araabia kultuuri  ja islami sügavamaks tundma õppimiseks  päris hea huvitekitaja! Kunagi pole hilja ennast ise järele aidata.
Ma pole Türgis  käinud, aga läheks küll.  Ilus maa, ilusad inimesed.
Mis tundub olevat selle seebi väärtuseks?
Just seesama ongi - ilusad inimesed, rikas elu, palju armastust.
Üle mõistuse käivad tunded. Vaatan neid suuri sügavaid ja säravaid silmi. Tundub jah natuke läila, aga tutvustuses öeldakse, et väga kaasaegne ja populaarne igal pool.  Et peaosalised armusid ka reaalselt filmi tegemise käigus ja ongi nüüd abielus. Ilus ju!

Paastun? Ei, siiski mitte.

Otsisin üles ühe ammuse blogisissekande. 

Ikka veel soovitakse häid pühi, kuigi täna on Jeesus Kristuse ristilöömise päev. Alles pühapäeval võib häidpühi soovida ja mune süüa. Peaks minema  pajutibusid otsima.

pilt siit

Valdo Pandi fenomen

Pildil Ene Hion ja Valdo Pant (netist)
 Lugesin Ene Hioni kirjutatud Pandi-raamatut ("Valdo Pant- aastaid hiljem" 2013)
Ennekõike köitis mind Hioni mahlakas keel ja elav käsitluslaad. Ainult need Pandi pikad tsitaadid ja reportaažid  jätsin lugedes osaliselt vahele, sest mis on ette nähtud kuulamiseks, ei tarvitse köita lugemisel. Pealegi tundus mulle Pant juba "tookord" natuke sentimentaalne ja liiga kujundlik. Tänapäeval ollakse palju lakoonilisem ja asjalikum. Ma ei teagi Pandiga võrreldavaid ilukõnelejaid praegusest ajast.
Muidugi oli mammut "Täna 25 aastat tagasi" (313 saadet) oma ideelt ja teostuselt geniaalne. Vaevalt suudaks seda keegi üldse ületada.

Pandi puhul rõhutatakse pidevalt tema karismaatilisust, mis köitis nii naisi kui mehi.  Sealjuures seelikukütt ta polnud, oli ühe-naise-mees. Elsakene, kelle elukäiku polnud teosest võimalik lõpuni jälgida, ei olnud just ideaalne naine. Ainukene poeg Ville "kadus" ka kuhugi, oli paar vihjet tema raskele haigusele (oleks praegu 47aastane). Naistest Pant suurt ei arvanud, õigemini ei pidanud ta naiste võimeid meeste omadega võrreldavaks. Pandi suurim kompliment naisele oli - mõtleb nagu mees. (lk 68)

Mind kui mitteajakirjanikust lugejat huvitasid eraelulised seigad väga. Ei teadnud, et Pandil oli 3 venda, kes olid kõik väga mehised ja meeldisid tüdrukutele. "Pantide pere poisid olid musikaalsed, head joonistajad, pikka kasvu ja lokkispäised. Ilo puhus orkestris esimest kornetit, Kalju alti, Valdo mängis ksülofoni ja viilulit. Pesamuna Uno tahtis saada trummimeheks."(lk 31)
Paraku jäi nende kõikide elu liiga lühikeseks. "Nõukogude režiim muutis selle perekonna elu juurteni."
Valdo Pandi ametlik haridus jäi väga napiks- kõigest 9 aastat, aga ta oli üks erudeeritumaid mehi tolleaegses Eestis. Juba koolipoisina huvitas teda sõjaajalugu. Ta olnud andekas mitmel alal, muuseas ka käelistes tegevustes.
Noore mehena töötas ta õpetajana ja NB! andis Kohtla-Järve koolis tunde ka abituuriumile, olles ise kõvasti alla  20.
"Tema sarm oli erakordne. Naeratus oleks võinud relvad käest võtta isegi prokuröril. Ta oli kõikjal oodatud, ta püsis loomulikul moel tähelepanu keskpunktis." (lk 45)
Tundub lausa ime, et Pant, kes oli teeninud Eesti Leegionis, istunud vangis ja filterlaagris, olnud KGB nuhkide lemmikobjekt, suutis siiski seda, mis ta suutis. Pant kirjutas vastavalt vajadusele oma elulugu ümber, kohendades aastaarve ja võltsides fakte, selline sogamine tundub praeguses ajas nii kummaline.
Pant oli viletsa tervisega juba noore mehena, haiged kopsud, mille paranemisele ei aidanud kindlasti kaasa see elustiil, mida ta harrastas. Mida rohkem  elu lõpu poole, seda rohkem alkoholi ja ahelsuitsetajana läks tal 40-60 sigaretti päevas. Pant suri enne 49aastaseks saamist.
Siiski on hämmastav tema tohutu töövõime ja jõudlus: lisaks igapäevasele põhitööle televisioonis veel dokfilmide stsenaariumid,  nukufilmid, mängufilmid,  näidendid. Peale selle jäid Pandil lauasahtlisse ideekavandid, näidendite  käsikirjad, pooleliolevad tööd. Mida oleks see mees jõudnud teha tänapäeval, kui uusmeedia on nii kaugele ja kõrgele arenenud, et käsitöö asemel saanuks veel rohkem süveneda ja laieneda?

Kes oleks üldse Pant meie uues Eestis võinud olla?
( Muide, Hion võrdleb Panti olemuse ja arhetüübi mõttes Märt Avandiga, et sama karismaatiline. Hm, vanaproual on silma ja maitset:)

Kui hakkasin siia pilti vaatama, leidsin palju vastakaid arvamusi Pandist ja  tema raamatust. Üks on siin.

Pikka iga, Eesti!

"Mulle meeldib see riik. Ma olen uhke meie mineviku üle ja tänan saatust ja inimesi, kes on loonud olukorra, kus meil on olemas kõige olulisem inimlik ressurss, vabadus. Ja see vabadus on kaitstud. Olen veendunud, et enamik suuri otsuseid siin riigis on tehtud õigesti, loendamatute väikeste vigade peale ei viitsi kurjustada, sest neid teeme me kõik. Inimestena me loomulikult ühel päeval sureme, rahvana mitte, olen veendunud. Olen veendunud seepärast, et meie esivanemad ja ajalugu on arendanud Eestile väga tugeva ellujäämisinstinkti ja võime keerulistes olukordades hakkama saada. See on ju täitsa julgustav mõte, et riigi uude aastasse minna."

Raul Rebane
 22. 02. 2013,  Postimees
Presidendi peokõne 25.02.13

Halvad saated ETVs

Ma pole kunagi varjanud, et olen päris suur telekavaataja, vähemalt nädalavahetusel ja vähemasti talveperioodil, sest minu eluviis on suhteliselt väheaktiivne füüsilises mõttes.
Kui olen pühapäeval kõik hädavajalikud asjad ära teinud, siis lülitun  ümber väga passiivsele telekavaatmisele (pikali asendis, sest tugitooli mul pole).

 Eelmisel pühapäeval ma lausa vihastasin selle peale, et ikka veel pole ära lõppenud jamasari "Hakkab jälle pihta". Juba algusest oli aru saada, et midagi head ei tule. Labane, tühine, vaimuvaene, piinlik, nalja mitte kopka eest. Ja seda kõike näidatakse rahvustv-s. Mulle üldiselt ei meeldi, kui rõhutatakse, et "maksumaksja raha eest", aga ... tõepoolest. Kui ise ei oska, ei suuda, ostetagu sisse. Isegi BBC sarja "Meie pere" võin vaadata 3. ringi ennem, kui seda Maimiku-Tolki tohutu suure tegelaskonnaga tehtud kodumaist üllitist. Vot.

Viimastel aegadel olen täheldanud ka "Pehmete ja karvaste"  allakäiku. Ei aja enam üldse naerma, isegi muigama mitte. Asjad ja inimesed väsivad, ideed saavad otsa. Kõigest võib aru saada, aga siis tuleks lõpetada. Keegi peaks ju vastutama ka ETV programmide sisulise ja kunstilise kvaliteedi eest.

Muidugi võib nüüd öelda, et mis ma tukun seal teleka ees, kudugu parem sokki või lugegu uuemat eesti kirjandust ( ma nimelt olen Eesti patrioot ja ei kavatse emigreeruda).
Õige küll. Aga need saated on pühapäeval kõige vaadatumal ajal ja pärast seda tuleb see väga põnev ja pinev Taani krimisari "Kuritegu", mille iga järgmist osa ootan nädal aega.

Olen käinud ka erakanalitel seda paksudele mõeldud uut sarja  ja neid haledaid tõsielulugusid vaatamas, aga juba ühe korra  järel tunnen ammendumist ja klišeelikku lähenemist.

Üks variant uue aasta lubaduste kohta

Leidsin Kaja blogist väga vahva loo, mis ilmselt on kusagil ilmunud. Kuna see teeb mu tuju heaks ka korduval lugemisel, siis panen ta siia üles.
Mina ise ei anna endale ammu enam mingeid lubadusi ega loo ka illusioone, et mu elus midagi erakordset juhtub (näiteks leian rahapaja või suure õnne). Usun ja loodan, et saan ka edaspidi oma eluga hakkama. Kõik muu lähtub (tuleneb) sellest.

Pürgides ideaalide poole

Justin Petrone (2012)

Eestlastel on üks ütlus "Algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama", ja see käib kindlasti ka minu kohta, näiteks kui asi puudutab reisimist. Kui ma alustan oma rännakut, siis ma tahan aina edasi minna, paar päeva uues linnas, siis taas uued lennukid, rongid, laevad. Kui ma lõpuks olen sunnitud koju tagasi pöörduma, kannatan võõrutusnähtude käes ega oska midagi endaga peale hakata.

Ka ideaalsed inimesed armastavad reisida, aga nemad teevad seda mõõdukalt ja planeeritult, mitte niimoodi kugistades nagu mina. Sama asi on söömisega. Tooge mulle salat, pearoog, magustoit, aga siia mahub veel, ja muidugi mõned joogid. Alkohol on tõeline katastroof minusuguse jaoks, üks õlu viib teiseni, ja hommikuks ei tahaks ma öiseid sündmusi mäletada.

Öeldakse, et mul ei ole piisavalt enesedistsipliini, ja ma olen selle diagnoosiga nõus. Mulle meeldiks väga hoida kontrolli oma elu üle ja teha sellest kunstivorm, kus oleks kõike head just parasjagu. Ideaalinimene aastast 2012 töötab täiskohaga ja -mõnuga, tarbib mõõdukas koguses ja teadlikult nautides delikatesstoitu, on alati füüsiliselt heas vormis. Mulle meenub näiteks meie vana sõber Kaja, kes on moodsa telekommunikatsioonifirma turundusosakonna juhataja, käib tööst vabal ajal mägironimas, suusatamas ja jooksmas, kasvatab koos abikaasaga kuut last ja renoveerib oma uut korterit. Või meie naaber Janek, kes juhib suurt alkoholifirmat, aga pole ise ealeski purjus, ta teeb asjalikke lühireise igasugustesse eksootilistesse riikidesse, aga kodus Viljandis käib ta hommikuti jooksmas ümber järve, 12 kilomeetrit, isegi kui väljas on miinus 30 kraadi. Janekil on spetsiaalsed arktilises kliimas jooksmises mõeldud rõivad ja libedakindlad jooksutossud, temasugune moodne mees ei lase sellisel mööduval nähtusel nagu ilmal segada oma ideaalide teostumist.

Ma olen Kaja- ja Janeki-suguste inimeste peale kade. Ütlen endale, et Kaja ja Janek on minust vanemad ja ka minul on veel aega end kokku võtta: ühel päeval ärkan ma üles ja lähen hommikul jooksma ning hakkangi seda regulaarselt tegema, ma hakkan sööma tervislikke toite, alkoholi puhul piirdun ühe ja heas seltskonnas kahe napsuga, töötan tõhusalt nagu masin, loen lastele õhtuti unejutte, üllatan oma naist romantiliste kingitustega, ja muidugi naeratan kogu aeg, sest ideaalne inimene on alati õnnelik.

Aga häda küll, ma olen sellest ideaalist praegu veel väga kaugel. Sel ajal, kui Kaja vallutab uusi mäetippe ja Janek jookseb uut ringi ümber järve, üritan mina end veenda selles, et pole vaja enam uut rasvast pitsatükki võtta ega ole vaja jälle ennast Facebooki logida. Ma ju tean, et tunnen ennast pärast seda halvasti, aga ikkagi lähen kergema vastupanu teed…

Mäletan, kuidas aastaid tagasi laulis Briti bänd "Radiohead" umbes nii: "Sportlikum, õnnelikum, tootlikum, ei joo liiga palju, teed regulaarselt trenni, kolm korda nädalas, saad tööl kolleegidega üha paremini läbi…" Thom Yorke kommenteeris, et see laul on kõige depressiivsem kõigist neist, mis ta elu jooksul kirjutanud on. Minu meelest oli see satiir tänapäeva tööinimeste teemadel. Ja need heas vormis ideaalinimesed võtavad muidugi ka oma puhkuse vastu ideaalselt: lühike päikesereis, mille jooksul nad täidavad kiirelt oma energiatanke, päevituvad pruuniks, naeratavad kaamerasse ja näitavad pärast kõigile pilte, kust on näha, kui idülliline nende elu on.

Jah, lihtne on olla sarkastiline, aga tegelikult pean tõdema, et ilma teatava nägemuseta iseenda tulevikust elaksin ma ilmselt siiani oma ema ja isa juures. Juba üsna varakult elus panin ma kokku pusle sellest, missugune on minu meelest ideaalne inimene. Pusletükkideks olid mu isa räägitud lood ja mu enda loetud raamatud ning nähtud Hollywoodi filmid. Minu ideaalinimene oli actionkangelase ja kunstniku segu, keegi, kes seikles maailma veerel inmtühjades kohtades ja jagas teistega oma kogemusi. Midagi Indiana Jonesi ja Ernest Hemingway moodi…

Oma elu sellest valguses vaadates taipan ma, et tegelikult on need ideaalid mind kusagile viinud küll – ma elan ju kohati täiesti sellist elu, nagu ma lapsena unistasin.

See viib mind taas Kaja ja Janeki juurde. Võibolla sel ajal, kui nemad olid lapsed, olid neil juba visioonid sellest, mida nad elus kindlasti teha soovisid. Võibolla väike Kaja unistas mäetippudel ronimisest ja väike Janek ümber järve jooksmisest? Aga väike Justin unistas võõrastel maadel seiklemisest ja unustas end programmeerida selleks, mida teevad miljonid inimesed üle maailma igal hommikul: tõusevad voodist ja lähevad jooksma.

Praegu tegelen ma enese lisaprogrammeerimisega kahel moel. Esiteks, muidugi, ma loodan jalad alla saada ja jooksma minna, teiseks, ma ei taha liialdada, nagu ma ikka loomuldasa tegema kipun. Ei, ma tahaks oma uut hobi alustada teadlikult ja mõõdukalt, uurides enne treeningmeetodeid ja õigeid jalatseid. Olen kuulnud, et olevat olemas isegi sellised poed, kus arvuti abil mõõdetakse su jooksuviisi ja su jalaehitust ja siis tehakse spetsiaalselt sulle mõeldud tossutallad. Nii et mul läheb veel veidi aega. Aga varsti ma hakkan jooksma!

Seenelkäik

Ma ei hakka otsima, mida on teised enne "Seenelkäigu" kohta arvanud. Sisu ka ei hakka ümber jutustama, sest vaevalt on kedagi, kes pole näinud või kuulnud.
Kindel, et see film hakkab vähemalt  kord aastas telekavas olema ja  nii umbes 10-20 aasta pärast imestatakse, et selles on midagi igihaljast ja midagi, mis on ajas oma tähendust muutnud, aga kõlab ikka nii värskelt. Kindlasti on sellel filmil pikk iga. Tühja kah, et ta Oscarit ei saa, ega "need seal" mõistakski eestlaste keerulist ja vastuolulist hingeelu ja meie süsimusta huumorit.
Kas me isegi mõistame? Mäletan filmi esilinastuse päevilt mõnede ekspertide ja arvustajate kriitikat, et rahvas naeris saalis vale koha peal. Kus on õige ja kus vale koht? Võib-olla tulnuks hoopis nutta?
Kui ma esimest korda vaatasin, siis ma tegelikult ei teadnud sisu. Olin näinud paari klippi, mis olid hullult naljakad (Reinholdile kukkus jahu pähe ja Tamm kukkus tooli pealt maha!!!)
 Näitlejatööd on väga head. Kas meil on mõnda paremat komöödianäitlejat kui Raivo E. Tamm?
Episoodides mänginud Elmo Nüganen ja Ott Sepp -  lihtsalt suurepärased. 

Tahaks arutleda ja analüüsida.
Kas poliitikud ongi kõik nii silmakirjalikud, arad, korrumpeerunud, õõnsalt pateetilised, alatud kui Aadu Kägu?
Kas tema naine Viivi Kägu sai lõpuks aru, kes on tema mees inimesena ja miks ta ikka ise ei astunud üle inimlikkuse läve, kuigi  nii mitu korda üritas?
Kas see metsik eestlane, kes oli sõna igas mõttes kõva peaga, sümboliseeribki rahva  enamust? (Üllar Saaremäe kehastuses)
Kas kuulus rokkar Zäk oligi nii tühine ja  samas nii kummaline, nagu ta välja paistis, või oli tema iroonias ka teatud tarkust, küünilisust nagunii?
Mitu päeva  veel oleks pidanud olema eksinud ja oma elu eest võitlema, et hädalistes oleks välja löönud ka midagi inimlikku? Räägitakse ju, et surma palge ees avanevad inimese  hinge salalaekad.

Kas teie oskate nendele küsimustele vastata?

pildid netist võetud