2010-04-29

Vanad kirjad

Ammu-ammu, kui arvutist ei osanud ulmekirjanikudki und näha, kirjutati paberkirju. Tühja-tähja pärast ei hakatud vaeva nägema, sestap olid kirjad ikka informatiivsed. Mul on alles kirju erinevatest eluperioodidest kingakarpide viisi. Need on muidugi vastused, oma kirju ma ilmselt kunagi enam ei näe, kui ma just nii kuulsaks ei osutu, et keegi neid menetlema hakkaks!!!

Aga mul on posu ka enda kirjutatud kirju, muidugi koos vastustega, mis olen saatnud koju emale-isale. Mul on hea meel, et need alles on. Lugesin neid kirju uuesti nüüd, kui sain vanaemaks.

Vedelesin üle poole oma rasedusest haiglas, mis tagantjärele tundub kui kinnipidamisasutus (et mitte öelda vangla). Ainus side välismaailmaga oligi kiri.

Ema kirjad - muretsevad, lohutavad, südamlikud, detailideni üksikasjalikud. Ja minu vastused - ema säästvad, optimistlikud, lootust täis.
Siis veel kirjad, kui oma pooleaastase tütrega naasin Mm-le tööle. Juttu olmest, lapse arengust, elu pisiasjadest. Nagu ikka.

Minu ema nägi oma 10st lapselapsest ainult 5. (Minu tütar oligi 5.!) Tütar oli natuke üle aasta, kui oma vanaemast ilma jäi.
Nüüd on need 10 lapselast suured ja neil on omakorda kokku 10 last. Mingi jumaliku seaduspärasuse järgi on minu tütar jälle 5., kes lapsevanemaks sai. Temast nooremad pole järjekorras ette trüginud. Kas pole huvitav tähelepanek?

Edasi tulevad kirjad, mis tütreke on saatnud Karepa pioneerilaagrist või Toilast, kus ta oli ühel suvel, kui mina pidin pikkadel kursustel ennast täiendama. Laagris olid elajalikud vereimejad sääsed, Toilas kassipojad, kellest vähemalt pooled oli endale kaubelnud!!!

Viisin nüüd need kirjad noorele emale lugeda.

"Sa oled nagu vanaema - samasugune muretseja ja pabistaja. Teis on nii palju sarnast!" kirjutas tütar. (Hmmm, ma olengi ju vanaema!!!)

Meil on nii palju rääkida ja arutada, et käiku lähevad kõik tänapäevased suhtlusvahendid - e-kirjad, MSN ja mobla.
Kuidas aga seda kommunikatsiooni säilitada järeltulevate põlvede jaoks?

2010-04-25

Esimene kohtumine

Ei saa eputamata ja uhkustamata. Loodan, et mõistetakse ja ei peeta taktituks ka tagantjärele.
10päevane ilmaime.
Esialgu veel abitu ja sõltuv, aga kui ükskord menetlema* hakkab, siis me vaatame, mis koos ette võtame.


* sõna, mida kuulsin väga vahvas kontekstis, otsustasin ära kasutada.

2010-04-24

Täna ma ei kirjuta...

...aga tundub, et sel aastal on kirjutatavamad teemad kui mullu.
Tegelikult sõltub kõik muidugi kirjutajast endast - kuidas ta oskab oma mõtteid formuleerida, kas tal on üldse mõtteid, kui suur on ta lugemus, kui suur on tema vaimne kapatsiteet ja lõpuks ka see, kas tal on täna hea päev.
Järgmisel aastal jälle mina.
Teemad siin.

Jõudu pabistajatele. Tulemused selguvad alles jaanipäevaks!

2010-04-22

Kelle laps, selle nimi


Uus ilmakodanik on juba nädalane, aga seni veel "lapsuke" ja "tita". Eks aega ole mõelda, kuigi tänapäeval minnakse tihti sünnitama, nimi (ja lapse sugu) teada.
Mina mõtlesin oma lapsele nime tükk aega. Tol ajal liitnimesid (sidekriipsuga) ja võõra kirjapildiga nimesid ei soositud ametnike poolt. Ei mäleta enam, kas just keelati, aga soovitati mitte panna.
Nii saigi tütar tol ajal levinud nime, ühesilbilise, pika vokaaliga.

Nimemood on üks imelik mood. Mõned vanad nimed tulevad ühtäkki jälle moodi ja siis on korraga palju Mariasid, Annasid, Martasid, Miiasid, Liisusid. (poiste nimed pole momendil minu jaoks aktuaalsed). Ilusad nimed ju - mulle meeldivad tõesti - aga kui tulevikus on lasteaia ühes rühmas kolm Miiat!

Olgu mis on, aga vanemad võiksid ikka pikalt mõelda, mis nad oma lapsele nimeks panevad.
Lugesin üht nimekirja. Tule taevas appi!!! Kuidas sa neid liivakastist tuppa hüüad!? Kuidas noomid, kui pahandust on teinud!? Naer tuleb peale. Või itk.

Koolis kohtab ka igasuguseid nimesid. Sain sügisel uue klassi, mille tüdrukute nimed mulle tükk aega pähe ei jäänud. Nii erilised ja keerulised on.
Vahel on lapse nimi üks, aga kutsutakse teistmoodi. Kasutatakse lühendatud varianti või mingit mugandust või mõeldakse hoopis midagi uut välja.
Mul oli üks sugulane, kes andis kõikidele oma lastele ja lastelastele hellitusnimed.
Kuidas teile meeldiks, kui teid vanainimesena kutsutakse ikka veel Põnnaks?

Muidugi- kelle laps, selle nimi.
Seepärast ma üldse ei sekku nimevaliku keerulisse ja vastutustundlikku protsessi.

Eks me kõik tea klassikast, kuidas Kiired oma kolmandale lapsele nime otsisid ja mis sellest sai.

2010-04-15

Ei saa mitte vaiki olla


Vanaemaks sain. Sündis üks väike piiga, seni veel nimetu.
Õnnelik olen.
Tänulik.
Lootust täis.

2010-04-10

Suur ootus


Mul ei jätku kunagi energiat kevadeni välja. Tegelikult algab mahakäik juba pärast jõule.
Ja siis tuleb SUUR OOTUS. Laias laastus ootan kevadet ja suve, aga igas päevas on omad väikesed ootused ka.
Muidu võiks ju arvata, et tegu on lihtsalt vaikselt ligi hiiliva vanadusega, aga nii palju, kui ma oma elust mäletan, kordub see aastast aastasse. Mul on lihtsalt selline väike mittetaastuv energia tagavara.

Mis aitaks?
C-vitamiini söön peoga, magama katsun minna enne keskööd, päeval pikutan mitu tundi, 2 korda nädalas käisin ujumas (nüüd on hooaeg läbi). Lugesin läbi isegi vabastava hingamise alused ja püüdsin sügavamalt hingata. Kolleeg tõi idusid ja isetehtud porgandimahla.
Otsisin üles oma masseerija, kes energiakanalid avas.
No ei tea, päris õiget imevahendit pole veel leidnud...


Läksin täna jalutama ja võtsin fotoka kaasa, et kevademärke jäädvustada. Seal, kus oli veel mõni nädal tagasi talvega kokkuaetud lumi, on nüüd lihtsalt porimülgas. Otsetee üle staadioni on taas avatud, kuid ennast säästes ei tahagi seda kasutada. Põõsastealused on suitsupakke ja konisid täis. Ei hakanud mina inetusi pildistama.
Nii ei leidnudki objekte, mida üles võtta.
Järve peal on veel jääd, kuigi seda läbiv ojakene tormab erakordse jõuga tammist alla.
Koolis räägiti, et Navesti jõe luht on vett täis ja luiged ujuvad seal peal. Soomaa ei jää ka meist kaugele. Ainult Tuhala nõiakaevu siin ei ole.

Marie Under on kirjutanud luuletuses "Mu kevad":

Mu kevad algab pääle jõulu juba:
neist päiksekiirtest oli ammu puudu,
mis vargsi poevad läbi härmas ruudu,
kus kurb ja pime ootamas on tuba.
/----/
Mu meel läeb härdaks, niiskust nõrgub laugel:
õrn aimus küllusest, mis küll veel kaugel,
kuid mida oodata ju antud lootus.

Vist elus kaunimat ei olegi kui- ootus,
sest suveks valmistuma juba algan
ja talve tulisemalt maha salgan.

varsakabjad siit blogist
ja palju teisi pilte ka

( Maailm tundub nii õudne ja ebaturvaline paik. Istun siin oma toas ja tunnen ängi, vaatamata, et päike paistab ja kevad on käes)

2010-04-03

* * *


Kui sünnitad lapse, siis sünnib ka vastutus, lootus, unistus, mure, rõõm, saatus. Koos lapsega kasvades koged tundeid, mis ilma lapseta jääksidki kogemata.
Algul on suur hirm - äkki ei saa hakkama, aga see on asjatu. Annab Jumal lapse, annab ka ematunded ja oskused. Enamasti.

Laps kasvab ja areneb, varsti on lasteaed möödas, puberteet läbitud, kool lõpetatud. Ta on emast juba pikem ja mõnes mõttes ka targem/enesekindlam, ettevõtlikum.
Kui saadad ta ülikooli, siis muretsed jälle- kuidas ta kodust eemal hakkama saab. Kas ikka sööb korralikult, õpib nagu vaja ja suhtleb õigete inimestega. Ega ta ometi hukka lähe!!!
Kui ta kodus käib, siis püüad järele uurida - nii ääri-veeri, mis elu ta elab, aga ta säästab sind asjatutest muredest. Ta teab, et nii on parem ja õigem.

Sa oled õnnelik, kui sinu otsesed kohustused lapsevanemana on täidetud. Aga mure jääb. Kuigi aastaid üle 30, on ta sinu jaoks ikka veel laps. Ka siis, kui ta juba ise ema on.

P.S. Täiendatud päeval, kui sain vanaemaks.

2010-04-02

Suur tänu, Elion!

Vahetasin aasta algul Elioni hirmkalli kodupaketi poole odavama vastu ja loobusin sellega tervest posust kanalitest ja interneti superkiirusest.
Täna helistas tütar, et Elion andis neile 11 kanalit....täitsa tasuta.
Vaatasin järele - mulle kaaa!!!!
Nüüd on mul jälle üle 30 kanali.
Tänan, Elion!

(Ei tea, mida küll vastu tahetakse.)

2010-04-01

1. aprill


1. aprill on tore päev.
Esiteks on see naljapäev. Koolis püüavad lapsed õpside kulul nalja saada. Vahel on vastupidi.
Ühel aastal vahetasime tunnid ära, näiteks eesti keele õpetaja läks matemaatikatundi andma. Või tehti kontrolltöö osa peale, mida polnud õpetatudki.

Muidugi on inimeste naljasoon erineva ehitusega. Mõnel on ta ikka väga lühike või päris umbes.
Kord oli mul külas vennapere. Õhtul olime pikemalt üleval, aga hommikul pidi tööle minema.
Küll oli raske tõusta. Jõudsin koolimaja juurde, kui märkasin, et maja on pime. Alles siis puges kahtlus hinge.
Nali seisnes selles, et teismeline vennapoeg oli kellad valeks keeranud ja lasi mul tund aega varem kooli minna.
Mäletan, olin tookord ikka täitsa vihane ja leidsin, et pole üldse naljakas.

Täna hommikul vaatasin Terevisiooni. Tandem Reikop-Välba olid kohad ära vahetanud Vaino- Viirpaluga. Kõiki lõike katsusin hinnata skaalal nali-tõsi. Siis, kui tuli teema arendus vabadussambaga, tekkis kahtlus. Äkki ei saanud enam millestki aru - kas vajub rist viltu või mitte?

Nalja pole kerge teha. Mõnel õnnestub see mängeldes, teine ponnistab, aga ei tule midagi välja.
Mõnele meeldib naljapäev, teine vihkab. Klassika "sul on ninaots kriidine" töötab alati! Mine tea!?

Head naljapäeva! Mõnel on õnnestunud naljapäeval sündida. Näiteks Ita Ever.
Palju õnne tänastele sünnipäevalastele! Peaks olema topelttore päev.

pilt - naljapäeva t-särk