2007-11-29

Eppppp "Paari" saates!

Jõudsin äsja tagasi Tartust. Tegin teleka lahti ja mis ma näen: Epp kõneleb Reikopiga blogimisest. Et on elustiil ja et sellest on raske loobuda. Eks ta ole! Näe, juba istungi arvuti taga ja klõbistan...

Tartus käisin asja pärast, aga logistiliselt polnud teisiti võimalik, kui pidin juba varavalges sõitma hakkama ja tagasi jõudsin ka alles nüüd. Nii palju oli õnne, et Viljandist sain tuttavate autoga koju, muidu oleks pidanud seal veel tund aega passima.

Kaubamajas käisin ka, nii vanas kui uuemas. Mõtlesin, et vaatan kingi ja raamatuid. Kingad olid kõik koledad ja kallid. Raamatud aga ilusad ja kallid. Valisin endale jõulukingi välja: Betti Alver. Palun, jõuluvana! Ma ei hakka kirja kirjutama, ehk jõuluvanad loevad ka blogisid.

Igasuguseid teoseid oli välja antud. Kõik on nii suured ja rasked, eriti lastele mõeldud. Näiteks "Ilon Wiklandi maailm" on vähemalt meeter korda meeter ja maksab üks kroon vähem kui jakobson.
Charles Perrault´i "Kogutud muinasjutud" olid sellised, et nendega võib inimese maha lüüa, kui kahe käega lajatad. Ükski laps ei jaksa talle mõeldud raamatut riiulistki välja tõsta.

Aga muidu oli Tartus ilus - lund sadas ja kuusk oli ka lõpuks püsti saadud.

2007-11-28

Pudinad

Kõik ei ole meie lapsed, osa on onulapsed. Mäletan, et oli 1. mai, aastaga võin mööda panna. Ammu-ammu. Minu arvates elasime esimest aastat Nurme tänav 5, mille kohta poisid ütlevad "kodukoht".
Oligi armas kodu, kuigi meile kuulus suurest majast ainult kaks tuba. Selle-eest oli õues ruumi küll.
Andresel on mingi must täpp(!) kõrva juures, paremal istub Tiit ja vasakul Toomas. Keskel onu lapsed. Mul on rahvariided seljas. Võib-olla tulin kusagilt esinemast. Tähtis päev ikkagi.

2007-11-27

Miks mulle meeldivad lühikesed postitused?

Mitu põhjust on.

- Lugedes pikka teksti virtuaalkujul hajub mu tähelepanu õige varsti ja mul läheb algus meelest ära.
- Iga pikka lugu saab lühemaks teha, ilma et sisu oluliselt kannataks.
- Kui peab hirmus pikalt kirjutama, siis aitaks veidi teksti liigendamine - lõikude vahele tühjad read, palju lõikusid, laused erineva pikkusega jm
- Pikas loos tuleksid kasuks ka vahepealkirjad, kuigi blogides ma neid pole eriti täheldanud.
- Ise ma pikki lugusid ei viitsi kirjutada, ja mõtteid pole ka nii palju. Parem siis juba mitu lühikest.

Aga mitte kellelgi ei keela ma nii pikalt kirjutada, kui nad ise tahavad.

Täpselt nendelsamadel põhjustel ei viitsi ma ka ajalehest pikki lohesid lugeda.

Tegelikult on see mõttetu postitus ja ma juba kahetsen, et sellele üldse aega kulutasin.

2007-11-26

Pilt aastast 1992: Tiit Inglismaalt ja tema Citroen

Pildil onupoeg Tiit Inglismaalt külas oma Citroeniga(vasakul). See oli ainuke kord, kui ta oma autoga tuli läbi Euroopa- käis Hollandis Laurit ja Merlet haiglas vaatamas. Edaspidi on ta käinud nii: sõidab lennukiga Tallinna ja siis rendib siit auto.
Tiidu kõrval seisab taat, siis väike Ave-Liis (3-aastane) ja Triin(16-aastane). Küljega meie koer Bibi, kes elas 18aastaseks.
Tähelepanuväärne on see, et Eestis siis veel eriti välismaa autosid polnud. Taamal uuemat tüüpi sapikas.

Praegu seisab meie maja ees keskmiselt 20 autot.

... ja mööda on läinud 15 aastat. Nagu üks silmapilk või äärmisel juhul kaks.

2007-11-24

Soome mõrvamüsteerium Ugala teatris


Käisin Ugalas Soome tükki vaatamas - Jussi Kylätasku külasaagat "Runar ja Kyllikki".
Tegevuse aluseks on kunagi 1950ndail Hämemaal toime pandud mõrv, mis on siiani lahendamata.
Peategelane Runar(mängis Karol Kuntsel) on veidi ummamuudu, keda tõrjutakse nii meeste kui naiste poolt. Ei saagi esialgu aru, mis tal puudu on. Naised teda ei taha, välja arvatud vaga ja usklik Kylliki (mängis Kadri Lepp), kellel tast lihtsalt kahju on. Aga eks ta üks väike pervert oli - varastas nööri pealt naiste aluspükse.

Esimene osa oli üks suur ropendamine, joomine ja tahapanemine. Kõik panevad kõiki! Kiimas vanamehed jahivad Kyllikkit. Polegi laval kaua midagi sellist näinud. (Eks seepärast ongi etendus lastele keelatud!)

Kui Kylliki koduteel kadunuks jäi, hakkas küla jumala viha kartma ja oma elukombeid korrigeerima. Kylliki leiti soomülkast tapetuna, palja alakehaga. Kahtlustati seksuaalmõrva.

Teine osa oligi nagu teisest näidendist. Mõrva uurimine pani külaelanikke üksteise peale näpuga näitama. Üks suuremaid kahtlusaluseid oli pastor, aga ka Kylliki isa. Lõpuks jäi süüdlaseks Runar, kes enne kohut ennast vangikongis üles poos.
Näidendis jäi Runar süüdi. Kavalehelt lugesin, et tegelikult seda tõestada ei suudetud.
Karol Kuntsel mängis Runari nii sümpaatseks, et oli tast kohe kahju.

Ega ma tahtnudki siin kogu lugu ümber jutustada.

Tegelased kõnelesid mingit lõuna-eesti segakeelt, andes sellega edasi soome erinevaid murdeid ja slängi. Lavapilt oli väga originaalne. Suurtest laudadest ehitatud aluse peal ja all toimus kogu tegevus. Suurte klappide abil tekitati ehmatavaid pauke.
Igal soome mehel oli puss vööl, kuis siis muidu. Viina kallati kõrisse otse pudelist, igaühel oma pullo. Külamehed olid ikka kõvad pullid küll ja naised kõigega nõus. Palju oli peksmisstseene.

Üldiselt hea tükk. Laval tugev meeste vägi (külalisena Andres Lepik, kellest polnud vahepael midagi kuulda).
Lavastas Taago Tubin, kes oli teinud ka tekstiadaptsiooni ja lõunaeestikeelse tõlke. Muusikalises kujunduses esitas Georg Ots soomekeelseid laule.

2007-11-21

Müüdid, mis ei pea paika

Tiiu näitas minu peale. Eks ma siis mõtle...

1. Eestlane on laulurahvas.
Laulupidudel küll, aga muidu ei teata peast üle ühe salmi. Isegi hümni ei osata laulda. Noored ei tea üldse nö rahvalikke laule.

2. Mehed ei nuta.
Olen mehi nutmas näinud, mitte ainult ladina-ameerika seepides.

3. Eesti naised on maailma ilusaimad.
Mulle on tundunud see alati kohatu kiitlemisena.

4. Eestlase lemmiktoit on teine eestlane.
Vihkan seda lauset ja pean seda rahvustunnet solvavaks.

5. Aeg parandab kõik haavad.
Kõiki haavu ei paranda, mõned osutuvad parandamatuteks.

6. Esimene mulje on määrav.
Esimene mulje võib olla vägagi petlik.

7. Tarkus on enam kui rikkus.
Kui see kehtiks, siis makstaks õpetajatele rohkem palka ja hinnataks teadlasi, kirjanikke, haritlasi näiteks kõrgemalt kui rahatuusasid, või vähemalt sama kõrgelt.


See polnud üldse kerge ülesanne. Võiksid proovida...kes ise tahab.
Näiteks Elsa, Epp ja Elo.

Ülesanne seisneb: nimeta 7 väidet või müüti, millega sa ei ole nõus!
dag Ülesanne seis
sÜee

Haruldane pilt aastast 1932

Mind on alati võlunud vanad mustvalged pildid. Mis aparaatidega neid küll tehti ja millistes lahustes ilmutati-kinnitati, et nad on siiani nagu uued?
Kui pildi peal klõpsata, võid näha igat rohuliblet, oksaraagu, kleidimustrit ja selgeid lapsesilmi. Millised saapad on poistel jalas! Isegi pori on nendel veel värske. Ja kõige väiksemal oleks nagu linnupoeg peos! On varakevad, lehed pole veel puuski ja ees peenral õitseb märtsikelluke.
Ilule ohvreid tuues on tüdrukul paljad jalasääred lakkkingakestega ja seljas suvekleit.

Pildil on meie ema Aino oma vendadega. Kui armsad nad kõik on!

2007-11-20

Algas hooaeg

Ma ei ole mitte kunagi elus teinud sporti. Ainuke sportlik saavutus on pioneerilaagris saadud 3. koht kaugushüppes, mille eest anti ka diplom. Tulemust ei mäleta.

Aga mingi liikumisvajadus mul siiski on. Juba viiendat hooaega käime heade kolleegidega Olustvere basseinis veeaeroobikat tegemas. Kaks korda nädalas. Mõnus. Higiseks ei aja, aga liigesed paneb surisema.

Üks kolleeg ajab hirmsasti peale, et ostku ma endale ka need kepid...kõndimiseks. Millegipärast tundub see spordiala mulle kuidagi nüri, aga see võib olla sellest, et ma pole proovinudki kepikõndida. Ma tunnen inimesi(mees ja naine), kes teevad igal hommikul staadionil mitu ringi (keppidega). Just sel ajal, kui ma tööle lähen. Nad on minust vanemad. Teretan neid viisakalt ja kiidan, kui tublid nad on. Kusjuures täiesti siiralt. Naisel on vahetatud puusad või põlved.

Üldiselt olen laisk inimene, ja kord koju jõudnud, ei viitsi enam kuhugi minna.
See veeaeroobika on ainus koht, kus ma käin talvisel hooajal.

2007-11-19

Vana pilt: isa oma suurte lastega

Mäletan, et olime Marta 80. sünnipäeval Sauel. Aasta pärast ema surma.
Värvid on haledad, Toomase esimesed katsetused värvipiltide tegemisel.
Kui noored me veel siin oleme! Eh elu!

2007-11-16

Kui on vaba tund...

Seoses eKoolile üleminekuga pandi meile igasse klassi üles arvuti, mis kergendab oluliselt tundide ja hinnete sissekandmist. Muidu oli nii, et seisid all elavas järjekorras ja ootasid, millal saad sisse logida, ja käisid kolleegile õudselt närvidele, küsides hästi sõbraliku häälega: "Kas sul läheb veel kaua aega?"

Tunnis on nüüd nii, et annad lastele midagi iseseisvalt teha ja lähed ise Ekooli. Märgid puudujad ära ja kannad tunni teema ja koduse ülesande sisse.
Kui veidi aega üle jääb, siis kiikad korraks ka mujale, näiteks vaatad, mis maailmas uut( "...vaid kiirus, ei midagi muud..."). Üldiselt tunnis ikka muude asjadega ei tegele.
Praegu on mul vaba tund.

Kohe hakkan üht küsimustikku trükkima.

2007-11-15

Üks armas pilt: ainult naised


Ühel aastavahetusel meie kodus (seitsmekümnendad). Kõik kallid inimesed. Taga keskel vanaema (viimane ülesvõte temast). Paremal meie kallis ema Aino. Teised tagareas isa 3 õde. Elus veel mina( all paremal) ja minu õde(all vasakul).

2007-11-12

Mälestuste lummas

Pärast seda, kui otsustasime noorte sugulastega mälestuste blogi pidama hakata, ei saa ma enam üldse muule keskenduda. Täiesti kole lugu. Töö jääb puhta ripakile.

Eile otsisin vanaema ja vanaisa pilte. Nende põhialbumi andsin Lilli, kus elavad Lengid - vanaisa nime pärija Peeter Lenk, kes pole vanaisa oma ihusilmaga näinudki.
Nüüd natuke kahetsen, aga neil oli ka sellele õigus ju. Album oli suur, nahksete kaantega, kingitus tänulikelt õpilastelt. Fotod ilusasti kinni kleebitud, dateeritud. Nende hulgas on ka fotosid, mida meie kodus pole.

Õhtul enne magama jäämist mõtlen juba, kellest järgmisena kirjutada. Arvan, et minu ülesandeks jääbki inimestest kirjutada ja noortele sekundeerida mälestuste juures.
Uskuge, see on jumalik tunne, kuidas elatud elu ja lähedased inimesed su juurde tagasi tulevad ja sa neid nüüd palju paremini mõistad kui nendega koos elades.

Kohtumiseni mälestustes!

2007-11-09

Isa mängib rolli

Läheneva isadepäeva eel räägitakse isadest tsipa rohkem kui tavaliselt. Ja otsitakse isa rolli ühiskonnas ja perekonnas.

Kõik, kes vähegi koolieluga seotud, teavad, et isadega on meil kitsas käes. Minu klassi 17 lapsest elab perekonnas, kus on mõlemad vanemad olemas, umbes pooled. Kaks isa on surnud. Kui ma teen lastevanemate koosoleku, siis tuleb kohale kõige rohkem paar isa.

Võib-olla ongi nii, et lapsed on rohkem naiste rida? Isad teenivad elatist ja hoiavad peret oma kontrolli all?

Ma ei hakka siin midagi üldistama. Olen lihtsalt vahel mõelnud, miks meil tunnevad isad vähem vastutust lapse käekäigu pärast kui emad. AGA see pole alati nii. Õigemini on nii ja naa.
Mehe ja naise/isa ja ema rollid tänapäeva ühiskonnas on segunenud. Ja õieti on vähe neid asju, mida mehed ei suuda, mida naised suudavad. Aina rohkem jäävad isad lapsega koju, kuigi tundub, et seda päris normaalseks veel ei peeta.

Meie isa, kuigi meil oli peres viis last, ei vahetanud kunagi laste mähkmeid ega vannitanud neid.
Ta ootas, kuni lapsed kasvavad ja hakkas siis nendega tegelema. Ta juhtis meid vajalike raamatute juurde, nõudis õppimist ja korrast kinnipidamist. Meil olid kodus omad ülesanded, kusjuures tehti ikka vahet küll meeste ja naiste töödel.

Isa roll perekonnas on ikka väga suur, kui on tubli isa.

2007-11-04

Blogisõltlane? Jaa!

Lugesin Tiiu posti ja tekkis vastulause ütlemise soov.
Iseenda juures olen küll hirmutava tendentsina märganud blogisõltluse süvenemist. Eriti siis, kui põhitöö lausa kukil ei istu. Kui olen midagi üllitanud, siis terve päev kripeldab, lausa veab vaatama, kas keegi on kommenteerinud.

Kui midagi juhtub või mingid kolehead mõtted tulevad pähe, siis jälle arvuti manu. Meenub Voldemar Panso, kes vaatas eluteatrit ka mõttega: kuidas seda lavastada?

Aga ühte ma pole teinud - pole pannud oma blogisse mingit klikkide lugejat või populaarsuse näitajat. Mulle piisab sellest infost, mida pakub blogipuu. Kui ma peaksin veel iga päev uurima, kust, kuidas ja mil moel minu blogis käiakse, siis oleks küll asi päris hull. Minu jaoks.

Vaba nädalaga oleksin võinud lugeda mitu raamatut läbi, koristada sahtleid ja kappe, käia rohkem jalutamas, sõita Pärnusse või Viljandisse. Aga mina istun arvutis nagu mõni teismeline. (Loodan, et teismelised ei solvu!)

Võib-olla ei ole aeg arvutiga päris tühja läinud!? Ma olen leidnud hästi toredaid blogijaid, kelle elu on hakanud mulle korda minema. Olen ennegi välja öelnud, et blogi ei ole minu jaoks meedia, vaid on pigem ilukirjandus - autobiograafia, memuaristika, mida ka päriskirjanduses mulle viimasel ajal meeldib lugeda.

Kui keegi on ka minus midagi leidnud, siis on mul hea meel.

Edit. Mõned küsimused nn laiale ringile.
- Kas on olemas head sõltuvused ja halvad sõltuvused?
- Kui öeldakse kellegi kohta töönarkomaan, kas see on halb või hea hinnang?
- Kui ma olen sõltuvuses blogidest, kas see on siis minu puudus või lihtsalt eripära?
- Miks on naabrinaisega pläramine halvem kui blogide lugemine?
- Kas blogides võib kirjutada kõigest, mida sülg suhu toob?
- Kas ka blogides kehtib kirjutamata seadus, et teiste jutu vahele ei ole ilus sekkuda ehk siis ümbersõnastatult: igasse blogisse ei sobi kommenteerima minna? Miks on muidu aina rohkem levinud kommentaaride eelnev hindamine blogi autori poolt. Ma saan aru küll, miks seda tehakse.
Jne

2007-11-03

Tittesid vaatamas, 2















Käisime täna Tartus tittesid vaatamas.
Nii nunnud! Sündinud 9päevase vahega. Õdede lapsed. Mina olen neile...uhh...vanatädi!

Mammud on ise alles kolmekuused, aga juba nii täiuslikud. Oskavad naeratada ja käte-jalgadega sip-sip teha ja oma õdedel juustest kinni krabada ja nii lõpmata armsad olla.

Sünnib inimene, kasvab ja areneb - milline ime see on!
Kahju, et aega ei saa peatada, et seda imet kauem nautida.

Foto Elo tehtud.

Tittesid vaatamas, 1


Kumb on Anna ja kumb Ilona? Ise nad vist veel ei tea!?

2007-11-01

Küünal aknal

Juhtusin kuulma Anu Kaupmehe juttu Rootsist. Kikitasin kõrvu - nii tuttavad probleemid. Millegipärast arvavad inimesed, et seal on hea, kus meid pole, ja et üldse igalpool mujal on parem kui siin meie räpases ja kihvakeeratud Eestis.

Meedias troonivad ainult halvad uudised, justkui head ei juhtukski ilmas.
Halva esiletoomine aga närib hinge ning tekitab negatiivseid emotsioone.

Anu Kaupmehe jutust jäi mulle meelde, et näib kehtivat reegel: mida jõukam on ühiskond, seda depressiivsem. Seda vähem on inimesed oma eluga rahul, seda vähem on aega iseendale elada.
Et tööd ei peaks üldse nii palju tegema, sest töötatakse ju põhiliselt selleks, et osta endale asju.
"Osta parem teenust kui asju!" ütles Kaupmees.

Asjad on tüliks. Neid pole kuhugi panna, eriti siis, kui nad kaotavad oma tarbimisväärtuse. Rootsis pidi saama osta sellist teenust, kus konsultant käib kodus ja vaatab üle kõik su kapid ja sahtlid ning otsustab, milliseid asju sul pole vaja, ja aitab neid ära visata.

Prügimägesid suletakse, sest need on tõsiseks ohuks keskkonnale. Prügi aga tekib järjest juurde. Üks kõrgemalt makstavaid elukutseid on (tulevikus) prügikäitleja oma.
Ideaaliks peaks saama vabatahtlik lihtsus. Tagasi koopasse või puu otsa?

On alanud küünalde põletamise aeg.
Aidake neid, kelle hing on vaevas!