2019-03-20

Mälust ja eufemismist

Kui eile koju tulin,  kohtusin trepikojas oma altnaabriga. Vanem proua, väga peente näojoontega. Kindlasti olnud nooruses kaunitar. Ma olen temaga enne ka rääkinud, aga nii pikalt mitte. Tahtsin juba oma tuppa minna, aga ta polnud veel lõpetanud.
Enamasti ta sosistas, et keegi ei kuuleks. Ma nagunii kuulen veidi kehvasti, seekord ei kuulnud midagi. Seepärast reageerisin tihti valesti. Imestamise asemel näiteks noogutasin. Põhiliselt rääkis ta, kuidas tema juures käivad vargad ja kuidas tema juttu kuulatakse pealt (interneti kaudu).

"Mul ka varastati trepikojast jalgratas ära esimesel aastal, kui Pärnusse kolisin, " suskasin vahele.
No aga temalt varastati taldrikud laualt ja külmkapist mingit head sööki, mida ta kavatses hiljem süüa. Ja välisukse võti murti pooleks.
"Kes siis varastas? Kas mõni tuttav omab su korteri võtit?" pärisin otsekoheselt.
"Tsss, keegi võib kuulda! Mine tea, mis minuga siis teevad!" sosistas naaber.
Lõpuks sain tulema. Olin juhtunust/jutust nii frustreeritud. Ja aina selgemalt mõistan, et pole midagi tähtsamat, kui see, et mõistus säiliks kõrge eani, olgu siis muude ihuliikmetega, kuidas on.

Nagu sellest veel vähe oleks, vaatasin õhtul ETV pealt jutusaadet "Suu puhtaks!" Eriliselt silmapaistvalt esines Jaak Madison, kes lausa filoloogi osavusega kasutas  väga kujundlikku keelt.  Meelde jäi, et tema pole kedagi solvanud ega hukka mõistnud, tema on kasutanud eufemismi kui kõnekujundit. Kui ta ütleb, et Raimond Kaljulaiul on "tühi pea", siis see on eufemism. Tegelikult  mingi ollus seal peas ikka on (naer saalis!) Lisaks lubas ta õpilane  Kaljulaiule teha pärast saadet järelaitamistunni eufemismide mõistmise osas.

Ma tean, mis on eufemism. Igaks juhuks kontrollisin üle.
"Eufemism on pehmendav, ilustav või peiteliselt ümberütlev väljend ebasündsa, ebameeldiva või hirmutava asemel, näiteks metsakutsu hundi asemel, vikatimees surma asemel."(Reet Neithal, Mis on mis kirjanduses, 1999)

2019-03-03

Vargamäe film

Üks sõber ütles pärast filmi "Tõde ja õigus" vaatamist, et ta ei mäletanud kooliaegsest lugemisest, et Andres nii julm oli. Mina ei olnud siis veel filmi näinud.

Aga on 2 episoodi, mis mind lugemise ajal on iga kord hingepõhjani vapustanud.
(Mitte see, et Pearu tuli joobnuna kõrtsist  ja hakkas siis asja eest, teist taga märatsema ja peksma, sest tema tahtis näidata, mis tema võib.)

* Andres peksis Marit südapäeval keset õue, kui Mari tuli parajasti pinumaalt, pool kubu hagu lahtiselt süles. Peksmist juhtus pealt nägema väike Indrek, kes langes Mari ette maha ja haaras ema jalge ümbert kinni.  Andres lõi vemblaga  kõigest jõust, Mari seisis tummalt paigal, justkui oodates, millal tuleks hoop pähe, mis kustutaks teadvusest kõik - kogu Vargamäe ta viletsuse ja õnnetusega. (XXX peatükk)

** Kallil jõuluõhtul olid suuremad lapsed sõitnud  kirikusse, kuna Andres ja Mari jäid kahe väiksemaga koju.  Andres luges parajasti palveraamatust ette, kui eestoast kostis kahtlane kolks. Edasist peab ise teosest lugema (XXXIV). Vaene teisepere koer Valtu. Kas tema süü oli ikka õiges proportsioonis karistuse määraga?  Andres peksis viha ja ägedusega, hoopidel ja vahenditel ei paistnudki lõppu tulevat. Külm vesi, kuum vesi. Ime, et loomal eluvaim sisse jäi.

Ma kartsin neid episoode kinos näha. Olid küll olemas, aga veidi pehmendatud. Mari peksmine toimus hämaras läbi vihmasaju ja kestis vähe. Valtu jooksis küll teisepere toas jõuluõhtul ringi ja Andres ajas teda taga, aga lõpus hiilis karvane koerake tünni tagant välja rõõmsa näoga - ta vist ei saanud eluaegset traumat!!

Mulle nagu paljudele eestlastele oli see kaua oodatud film. Lugesin nüüd ka esimese osa uuesti läbi. Nii palju oli asju, mida enam ei mäletanud. Filmi tahaks veel korra kinos näha. Võib-olla jälgiks siis ka droonivõtteid, vanutatud v vanutamata rõivaid ja vanameeste habemeid.
Valdav tunne  - heldimus. Siiani veel.

Lisatud 19. märtsil 2019
Lugesin Manjana blogist, et talle see film ei meeldinud.  Eks see on tõesti igaühe  sisetunde, maitse, eelhäälestuse, hariduse jm asi, miks miski väga meeldib või mitte üldse ei meeldi või natuke ikka meeldib, aga mind paneb imestama, et inimesed ehk kinokülastajad jõuavad vaadata ja oskavad märgata selliseid asju, nagu et Krõõdal olid kulmukaared liiga ära sätitud või jalakarvad raseeritud või et Andrese osatäitja Priit Loogi juuksed olid filmis helendatud!! Ja et katused polnud õiged!?  Tiina Lokk kritiseeris esimeste seas, et pilved ei liikunud taevas (droonifotode eripära) ja vanameeste habemed olid liiga koledasti tehtud.
Minu jaoks need argumendid tõsiselt võetavad pole. Küll võib aga nendest aru saada, kes teost ei tunne, sest pole seda kunagi lugenudki, või pole kooliajal tuhkagi mõistnud.
Mul käis siin ükspäev üks abiturient riigieksamiks ette valmistumas. Küsisin, mis raamatuid ta viimasel ajal lugenud on (pidasin silmas koolis läbivõetavaid). Mitte ühtki! Küsisin, kas "Tõde ja õigust" on näinud? Ei ole! Lugemisel ei saanud ka asjale pihta. Natuke luges.
Ega ta selle pärast halvem inimene ole, arvan ma. Aga kahju on, et nii on.

Tammsaare ei ole igaühele.
Film sellest, kuidas seda filmi tehti.

https://etv.err.ee/908285/tode-ja-oigus-filmi-lugu