2009-10-28

Kuidas ma sain endale "Minu Eesti"


See juhtus teisipäeval, 27.oktoobril 2009
Olin Tartus koolitusel. Parajasti lõunatasime Entri restoranis, kui Epp helistas.

"Ei, ma seekord ei tule, sõidan koju tagasi. Aga raamatut tahaksin küll kohe!" olin otsekohene.
" Olgu, Justin tuleb loengule, enne toob sulle raamatu. Oota teda trepil, tal on vähe aega," lõpetas Epp kõne.

Kohtumine oli määratud Treffneri gümnaasiumi trepile kell 14.10. Olin igaks juhuks varem kohal. Ilm oli pehme, kuid tibutas veidi.
Ei tea, kummalt poolt ta tuleb? Igaks juhuks jälgisin mõlemat kätt tänavat.
Ja siis ta tuli - Justin Petrone. Pika sammuga, naeratus näol, märsitaoline kott kaelas.
Siis, siis... avas ta oma koti ja... andis/kinkis/ulatas mulle raamatu "Minu Eesti" - Kas lubate elada? 1. osa, autor Justin Petrone, tõlkija Raivo Hool, kirjastus PetronePrint.
Kahjuks unustasin küsida autogrammi, aga küll ma veel jõuan.


Kui ühe tüüpilise eesti "tädi" kallistus on midagi väärt, siis sellega ma ei hoidnud kokku.
Oleme meiegi midagi õppinud!

Ma juba tean, et olen raamatus sees kolmes episoodis. Vabalt võib juhtuda, et olen nüüd 1,2 korda kuulsam!
Ma tean, et Epp on natuke minu moodi, vähemalt välimuse poolest.
Ma tean, et Justin on andekas, vaimukas ja väga südamlik itaalia juurtega ameerika mees, kes on nüüdseks rohkem eestlane, kui mõni etniline sugrimugrilane ongi.

2009-10-25

Mõistujutt

Kuulsin hiljuti üht mõistujuttu.
Panen siia kirja, muidu läheb meelest ära.

Tuleb rändurmees, jõuab kaevu juurde. Kustutab janu ja puhkab jalgu.
"Kust sa tuled?" küsitakse.
"Tulen külast, kus on tigedad, kadedad ja salalikud inimesed. "
"Mine edasi, meil on siin samasugused!"

Tuleb teine rändurmees, jõuab kaevu juurde. Puhkab jalgu, kustutab janu.
"Kust sa tuled?" küsitakse temaltki.
"Ma tulen külast, kus elavad kenad, rõõmsad ja ausad inimesed."
"Võid siia jääda, meil on siin samasugused."

Nojah...

2009-10-24

Fotojaht: minu lemmik





Ma kannan haruharva riidemantlit. Selleks peaksid muud aksessuaarid ka olema - sobivad saapad, käekott, nahkkindad, vaata, et isegi kübar. Ma pole üldse seda tüüpi. Püksid ja joped - need on minu stiil.
Aga mul on korralik riidemantel, mis õnneks pole ka koidest ära söödud. Ta on poest ostetud kaua enne krooni, seega Vene rublade eest.
Mul on meeles, et see minu punane mantel maksis 74 rubla. Oli see selle aja kohta vähe või palju, ei mäleta. (Kui ma pärast keskkooli tööle läksin, siis sain sama palju palka.)

Äkki sel sügisel tahtsin oma punase mantliga käia. Olengi käinud mitu korda.
Võtsin ta pildi peale kui suure lemmiku. Punane on jah mu lemmikvärv.( mul on isegi punased püksid, punane jope ja punane vihmavari!!!!)

Teine suur lemmik on kass. Suur ses mõttes, et ta on end vastu talve paksuks söönud ja kui ta otsustab sümpaatia märgiks mu kõhu peale magama tulla, siis on tunne, nagu oleksin kivi alla jäänud.

Kolmas lemmik on mul ka - Jaan Tätte, aga teda ma pole saanud pildistada. Kuulan siis ta uut albumit juba mitmendat ringi.

Teised.

2009-10-21

Elust väikelinnas



Meil on siin rahulik.

Valimised toimusid, nüüd on kõik jälle vaikne. Volikogusse valiti kenad viisakad inimesed. 16 meest ja 2 naist. Võitis IRL. Minu hääl ei läinud kaduma. Ilmselt saab vallavanemaks see, kes on kõige õigem.
Vaatasin täna, mida siis lubati.
Palju lubati! Aga mis saab selle vastu olla, et meie linnakese teed, pargid, majad saavad korda! Et ehitatakse valda ainuke kaasaegne ujula.
Seni käime Olustvere vanas ujulas, mis küll mitte mingil moel ei vasta nõuetele(v.a see, et basseinis on vesi sees, ei pea kuivalt konnaliigutusi tegema!). Igal kevadel on hirm, et äkki sügisel enam ei avatagi. Aga näe - saab jälle! Mis rõõm!

Andsin tuttavale talunikule 3liitriseid purke. Vastu sain kartuleid, porgandeid, punapeeti, õunamahla ja kohupiima.
Mul on veel keldris purke!

Esmaspäevast lähen puhkusele. Veel ei tea, kas palgata või palgaga, aga vahet pole. Solidaarsus ülekõige! Hea, et ei koondata ega vallandata.

Olen õppinud tervislikumalt ja läbimõeldumalt toituma.
Remont edeneb ka, kuigi tigusammul.
Ülevaltnaabrid on sisse kolinud. Juba teretame, kui trepi peal kohtume. Nime veel ei tea.

Tütar kinkis Tätte uue plaadi.

2009-10-20

Justin Terevisioonis

Pätsasin selle... kusagilt.

2009-10-18

Esimene.... lumi



Kui lõin pealkirjaks sisse "esimene", siis tuli viis "esimest " juba ette.
Esimene on nii tähtis, nii meeldejääv, nii erakordne, nii ainulaadne. Esimene arm, esimene hirm, esimene kaotus, esimene laps või esimene lops, esimene .... see ja teine.
Vahepealsed on juba harjumus, rutiin, traditsioon. Vahepealseid ei pane alati tähelegi.
Viimast ei tarvitse aga märgata, sest alati ju ei teagi, et SEE nüüd viimane on/oli - viimane... kohtumine, viimane kiri, viimane kord ....viimane ....viimne.

Esimene lumi pole tegelikult üldse esimene. Ta on mingis kontekstis esimene, näiteks oktoobris 2009.
Tegin rõdult mõned pildid. Ilusat laia lund sadas. Midagi on valesti, sest puud ja rohi alles puhta rohelised veel.

Ahjaa! Esimene veerand hakkab lõppema, mis on iseenesest VÄGA HEA!!!

Pildistatud 17. oktoobri pärastlõunal. 18. okt ennelõunal on veel lumi maas.

2009-10-15

Mõtteid siitnurgast ja sealtnurgast

"Kõrbe teeb ilusaks see, et kusagil varjab ta kaevu..." lausus väike prints.
-----
"Jah, " ütlesin ma väikesele printsile, "olgu tegemist maja, tähtede või kõrbega, see, mis nad ilusaks teeb, on nähtamatu!"
----
"Ainult südamega näed hästi," ütles rebane." Kõige tähtsam on silmale nähtamatu."
"Kõige tähtsam on silmale nähtamatu, " kordas väike prints, et see meelde jääks.
(Antoine De Saint-Exupèry)

* * *
Ühelt koolituselt on meelde jäänud mäng, mis põhines pimesi usaldamisel.
Moodustati paarid, kus ühel seoti silmad kinni, teine oli nägija ja juht. Paarid kõndisid mööda treppe ja ruume, füüsilist kontakti ei lubatud. Mul on siiani meeles, kui kõhe ja abitu tunne oli pime olla, kuidas oleks tahtnud kellegi käest kinni rabada.
Ükskord tegin sama mängu lastega õuetunnis staadionil. Lõpetasin aga ruttu ära, sest väänikute põhinali oli teine põõsasse juhendada.
Kellegi pimesi usaldamine - see nõuab päris palju julgust. Ometi on neid, keda usaldad esimesest pilgust, esimesest kohtumishetkest. Usaldad ja kõik.

Teine mäng on lihtsam. Kaardid jagatakse laiali (liiga väiksed ja väärtusetud jäävad välja). Seistakse suvalises rivis. Mängujuht kätleb järjekorras kõiki, kusjuures kätt tuleb suruda tugevusega, mis vastaks sinu käes olevale kaardile. Noh näiteks soldat surub nõrgemalt kui kuningas jne
Mängujuht tõstab rea ringi nii, et ühes otsas on nõrgad kaardid ja kõige tipus on äss. Vahepealseid õigesti paika saada on ikka päris keeruline, mitmel põhjusel. Tunnetamise asi.

Jumal teab, miks mul äkki sellised mõtted pähe tulid.
Vaatasin "Selgeltnägijate tuleproovi" ja mõtlesin mängule... Mõtlesin, et väga suur osa maailmast on nähtamatu... Ilmselt tähtsaim osa.

2009-10-11

Fotojaht: sügis

Õunad puus (üleval) ja maas (all). Roheline on erinev.


Samast kohast pildistasin paljast puud ka eelmisel pühapäeval. Puu on endiselt kaame.


Kastanite perekond - tühjad, täis ja valmis koos lehtedega.

Mingid vigurid, mis pildi peal paistavad palju efektsemad, kui päriselt olid.

Traditsiooniline lehevaip. Millegipärast pole üldse punast.

Tegin samad sammud, mis eelmisel pühapäeval. Oma arust olin jube nutikas, pildistades samu objekte. Ainult võtme panin seekord kindlamasse kohta.

Pole ju olemas varasügist ilma langevate lehtede ja valminud viljadeta. Õunu on nii palju, et need jäävadki puusse ja puu alla.

Teiste sügis

Headusest ja kasvatusest


" Sul on täna nii ilusad juuksed," ütleb pikka kasvu Hollandi tüdruk Jorine.
" Teie peab ütlema, " parandab Anete.
(olin tõesti käinud juukseid värvimas)


"Kas sa tahad...(SEDA) mängu, ma võin sulle anda allalaadimiseks," pakub Kristjan.
"Ei, aitäh, ma ei mängi arvutimänge, " olen liigutatud.


"Kui me töö valmis saame ja ilusasti oleme, kas saame siis varem minema?" kaupleb Rünno.
"Jaa-jaa, aga ära rabista, kirjuta korraliku käekirjaga!"


Õhtul helistab üks isa, on väga ärritunud:
"See peab ükskord ära lõppema! Poiss ei julge enam koolis käia, täna sai jälle bussijaamas peksa."
" Tulge kooli, räägime sotsiaalpedagoogi juures probleemist."
"Mul pole võimalik tulla, olen Soomes tööl."

Pildil oleks nagu rist, tegelikult hoopis silt saeveski onni räästas.

2009-10-08

Mine metsa! Kodumetsa!

Lähme metsa - Kodumetsa!



Vabadust tähistav sümbol - mõõgaga käsi.

Metsavendadele püstitatud vabadussammas - tavalistest munakividest, püsib kaua ja on lihtsalt ilus.

Punker keset metsa - kaitseb ja peidab.

2009-10-05

Õpetajate päev mitmes vaates

Noortekeskus sügisvalguses.

Hommikul on kooli kohvikus veel päris vaikne.

Olustvere uues lasteaias on kõik nii ilus ja värviline.



Oh, küll mängiks veel!

Peosaal ootab külalisi.



2009-10-04

Fotojaht :4 pilti pühapäevast, 4. oktoobrist kell 4





Öösel tõusis tuul. Hea, et ma ei olnud merel. Vastu hommikut läks elekter ära, UPS hakkas piiksuma. Voolu ei olnud päeval kella 1ni. Sõin võileiba ja jõin külma piima. Kohvi puudus andis kõvasti tunda. Olin uimane ja unine (muidugi lugesin ka pool ööd).

Läksin õue. Ilma kaema. Pilte tegema. Õunu tooma.
Äkki märkasin, et olin taskust välja tõmmanud korteri võtme. Jäin ehmatusest kangeks kui Loti naine.
Õnneks leidsin võtme kohast, kus tegin esimesed pildid (siin viimane pilt) ja korjasin mõned kastanimunad (4 tükki). Võtme heleroheline pael paistis kaugele.

Teised.

2009-10-03

Kui palju sõpru mul on?!


Moodsad ajad! Ei jaksa mina nii kiiresti ümber õppida ja kohaneda. Step by step ikka!
Orkutisse ma ei astunud-jõudnudki, kui juba tuli Facebook.

Ehmatasin lausa ära, kui ühel päeval oli kümmekond kutset Facebooki hakata sõbraks ja sõprade sõbraks.
Ma tunnen küll neid inimesi, enamasti paarkümmend või rohkem aastat minust nooremad.
Aktiivsest tutvusest/ suhtlusest ei saa kõneldagi. (Isegi Epu äi ja ämm on nüüd minu sõprade listis või vastupidi? Tänan tähelepanu eest!)
Eile astus üles mu keskkooliaegne pinginaaber, kes elab Türil ja vahepeal käib tütarde juures Saksamaal. Ka Sina, Brutus!!

Enam ammu pole moodne pikki kirju kirjutada (paberväljaandel, ähh), ka mitte e-posti. Nüüd on nii kiire kõigil, viskad paar tervitust "tšau! kuidas elad?", ja läinud oledki ... uusi sõpru otsima.

Twitterile pole ma veel üldse pihta saanud. Jätan mõne etapi vahele, alles sain Facebookist portsu sõpru juurde.

2009-10-01

Meenutame häid õpetajaid


Algas hea õpetaja kuu. Miks ka mitte, sest 5. oktoober on õpetajate päev (vist ülemaailmne!?).
Lugesin ka Tiia vastavat postitust.


Õpetaja headuse hindamiseks on palju kriteeriume: oma aine valdamine, loovus ja innovaatilisus, huvitav ja meeldiv isiksus, suurepärane suhtlemisoskus, enese kehtestamise võime jms
Hea õpetaja ei tohiks olla kiuslik, närviline, naljavaene, igav, veider(koomiline), jäik, kättemaksuhimuline.
Lühidalt - hea õpetaja peaks olema ideaalinimene, kes suudab oma isiksusega mõjutada õpilasi kogu nende tulevase elu. Head õpetajad jäävad meelde surmani ja nende headus ei kahane ajas. Tihtipeale on nii, et kooliajal kardetud ja kirutud õpetajad osutuvad hiljem mälestustes heaks.
Üldiselt armastatakse ja hinnatakse esimest õpetajat, sest siis on laps veel väga vastuvõtlik ja kiinduv olevus, ja algklasside õpetajad on teistsugused ka kui aineõpetajad (rohkem ema moodi ja väga loovad-mängulised).

Mul on kaks õpetajat, kellega ma suhtlen siiani.
Mõlemad on juba üle 80 aasta vanad.
Esimene on minu klassijuhataja ja eesti keele õpetaja Helgi Karolin. Tema mõjul ja soovitusel läksin ma eesti keelt õppima. Ta kiitis mind koolis kirjandite eest, pani seinalehte tegema ja klassikroonikat kirjutama, saatis kõnet pidama Tallinnasse suure auditooriumi ette. Ta tekitas huvi kirjanduse vastu (mitte ainult kohustusliku), sest jutustas väga elavalt, mahlakalt, leidis huvitavaid seoseid eluga. Ta oli väga emotsionaalne õpetaja ja kui vihastas, siis ikka ütles:)

Kui ma tulin oma kodukooli tagasi, nüüd juba õpetajana, siis olime kolleegid. Ütlesin talle teie, enne ei saanud sina öelda, kui ta läks pensionile ja meist said nö sõbrannad. Praegu elab ta Tartus ja me enam nii tihti kokku ei saa.

Teine õpetaja oli mu kolleeg minu esimeses töökohas - Märjamaal. Ta õpetas saksa keelt ja oli nii suur autoriteet, et konfliktid temaga oleks olnud ilmvõimatud. Mida teeb tuuleke kaljurahnule? Tema nimi on Linda Sõrmus. Tema õpetusest noorele kolleegile jäi meelde, et õpilase käest tuleb küsida täpselt seda, mida oled talle õpetanud. Veel ütles ta, et kisendav ja endast väljas õpetaja on naeruväärne. Kõige paremaid tulemusi enesekehtestamisel saavutatakse vaikse häälega öeldud sõnadega(olgu need siis kas või iroonilised ja sarkastilised ...vajadusel muidugi).

Soovin kõikidele blogivatele õpetajatele toredat õpetajate päeva ja kuud ka!!!

Postitus on kirjutatud nö tellimisel, sest sain vastava palve.
Vaata sina ka ja meenuta!

Kas ilm on hukas?



On vist küll. Muidu ei saaks siin maal arugi, aga telekas räägitakse.





Internetiahistajad ja internetivargad.
Beebi autosse jätvad vanemad ja auto teisaldajad.
Presidendiproua kräpp ja transrasvhapped.
Riigisaladuste lekitajad ja ebausaldusväärsed ministrid.
Hillar Kohv kandideerimas kohalikel valimistel.


Koolimajal pole ikka veel katust peal.

Lisaks kõigele lubatakse nädalavahetuseks lund ja tuisku (või lörtsi).
Praegu on küll vihma moodi see, mis taevast tuleb. Valdav värv ikka veel roheline.
Eks siis näe...

Algas oktoober, viinakuu...