Poolte valimine

 Mingil moel ma ikka jälgin, mis maailmas ja meil siin oma pisikesel maalapil toimub. Ja empaatiat on mul ka, öeldagu mis tahes. Mul on alati kahju, kui kedagi klohmitakse, esialgu sõnadega ja sotsmeedias. Ma usun, et need on õnnelikumad, kes sotsmeediat üldse ei tarbi. 

Mõnikord ma kirjutan mõne kommentaari ka, aga siis kustutan ära, sest ma ei suuda seda rünnakut taluda, mis järgneb. Nüüd juba mulle personaalselt. 

Jah, mul on ka oma arvamus, isegi siis, kui ma asja lõpuni ei adu või valdkonda peensusteni ei tunne. Aga ma ei hakka kedagi labaselt sõimama, presidenti pässiks ja mõnda naispoliitikut tädiks või seniilseks vanamutiks nimetama.  Kõiki solvanguid ei hakka ma velmama, sest eks te ise tea. Somes sõimlejad on enamasti täiskasvanud inimesed (vb lapsed elavad end välja tiktokis, mida ma ei kasuta), kes esinevad oma nime all. Aga häbi ei ole, sest "mul on ju sõnavabadus ja õigus OMA ARVAMUS välja öelda". 

Meenutan siin mõnda tohutut skandaali, mis ühiskonda on viimasel ajal lõhestanud. Meelde tulevad suvalises järjekorras.

 1. Rein Veidemanni kaasus, kus professor ütles, et ERRis ei sobi intervjueerida 2 gei meest, kes kasvatavad väikseid lapsi. Et mis signaali see ühiskonnale annab, ja kuidas nad veel need lapsed tegid! RV muidugi väitis, et avaldas paljalt oma isiklikku arvamust, aga kuna ta oli ka ühe tähtsa nõukogu esimees, siis see polnud ikka  õige nii arvata. Tulemus - tagandati esimehe auväärsest ametist.  Ma mõtlesin, et see saaga ei lõpegi ära või lõpeb tõepoolest "hinge halvatusega", nagu üks osapool  ütles. Seal oli muidugi veel  igasuguseid nüansse. Ma ei väida omalt poolt midagi, hea, et see lõppes ja kõik jäid ellu. 

2. Eurolaulu valimine ja Vanilla Ninja suht napp võit. Mul ju võib oma muusikaline eelistus olla, aga see torm, mis FBs tõusis, oli küll ebaadekvaatne. Algas noorte naiste isikulise ründamisega. Et mis mõttes, nemad lähevad Eurovisioonile, nad ju ei pääse finaaligi ja teevad Eestile ikka täiega häbi. Niisugused "tädid", endal lapsed. Istugu kodus ja olgu vait. Ma mõtlesin, et see ei lõpegi ära, aga õnneks tulevad uued asjad peale, vanad jäävad ootele. Eurovisioon toimub paari nädala pärast ära, eks siis näe, kuhu Eesti laul jääb, kas viimaseks või eelviimaseks. 

3. Kersti Kaljulaidi umbusaldamine ja tagandamine. Jumala eest, ma pole kompetentne, vaatan ja näen asju ainult ühe tavalise inimese vaatekohalt. Aga ma tarbin meediat. Kuulan Vikerraadiot, vaatan telest uudiseid ja muid saateid. Ma ei tea muidugi tagamaid, aga ükskõik mis põhjustel president tagandati, saanuks seda teha tsiviliseeritult, mitte inimest mõnitades, alandades, sõimates, süüdistades ja hüüdnimesid pannes. Talumatu. Üks kommenteerija kirjutas, et KK võeti maha, sest ta oli  ülbe ja ebaviisakas. Asi pidi ikka nii kole välja nägema, kui isegi Jana Toom võttis somes sõna.  

Aitab kolmest näitest küll. Kordan veel üle, et ma ei vali siin pooli, kuigi mul on ka oma arvamus, vaid räägin sellest, kuidas meedias käitutakse, kuidas kaotatakse igasugune tsiviliseeritus, eetika, empaatiatunne. 

NB! some on uudissõna ja tähendab siin sotsiaalmeediat. 

Janest

Ma pole muidugi ainus, kellele Jane kurb saatus hinge läks.
 Lugesin läbi ta blogi, millele enam iialgi lisa ei tule. Hakkasin lugema, nagu need postitused on. Viimane kõige lõpus. Ja siis ajas tagasi algusesse.
Meedia vahendusel oleme kõigega kursis- kuidas haigus avastati (põhiliselt pani Jane ise  endale esmase diagnoosi dr Guugli abiga), kui kiiresti kõik allamäge läks ja kuidas sündis mõte Šveitsi minna abistatud enesetapule. Jane kirjutab  värvikalt. Kui kõik ei oleks nii lõpmata kurb, võiks isegi naeru pugistada Jane eneseiroonia üle.
 Praegu pole me veel näinud, mida lisandab tänane "Pealtnägija", kes Jane elu viimast aastat on jälginud ja  vaatajaid kursis hoidnud.

Eks igaühe elus tuleb ette raskeid päevi, ängi, haigusi, kaotusi ja ebaõnnestumisi, aga enamasti on ka lootust (Lootuste maal talve pole- vanasõna) ja leppimist, et on, nagu on, elame edasi.
Kuni ise pole midagi nii traagilist üle elanud, ei oska millegagi võrrelda.

Vaatasin eile ETV pealt Soome haiglaseriaali "Pulss", kus üks episood oli ka ALSi põdeva naisega, kes oli teinud enesetapu, millest ta aga päästeti. Esialgu tundus, et ta tahtiski seda (et päästetaks!), aga selgus, et tegu oli lihtsalt valearvestusega. Ja siis aitas haiglas (EMOs) töötav paar - arst ja õde- tal elust lahkuda. Lihtsalt. Nagu Janegi rääkis, et ise peab suutma ampulli pealt korgi ära keerata (filmis vajalikku nuppu vajutada).

Ma ei saanud kaua und, mõtlesin,  kas Soomes ongi see nii lihtsalt võimalik. Või kas see peakski olema võimalik lahendus, kui inimesel pole enam mingit lootust ja meditsiiniliste vahenditega elus hoidmine on pigem ressursi raiskamine ja niigi vaevatud  haige ja tema lähedaste  piinade pikendamine?
Kas keegi teab?

Edit
Vaatasin ka eilset "Pealtnägijat".
Kui enne kahtlesin, kas ikka tasub näidata  nii raske teekonna lõppu, siis pärast PN saadet  mõtlen ma teisiti. Ja on hea, et seda teemat ei noppinud üles Katrin Lust oma "Kuuuurijaga", kelle lemmiktemaatika on õudu tekitavad krematooriumi-saated.

https://www.err.ee/926416/pealtnagija-saatis-jane-paberiti-tema-viimsel-reisil-sveitsi

Valdo Pandi fenomen

Pildil Ene Hion ja Valdo Pant (netist)
 Lugesin Ene Hioni kirjutatud Pandi-raamatut ("Valdo Pant- aastaid hiljem" 2013)
Ennekõike köitis mind Hioni mahlakas keel ja elav käsitluslaad. Ainult need Pandi pikad tsitaadid ja reportaažid  jätsin lugedes osaliselt vahele, sest mis on ette nähtud kuulamiseks, ei tarvitse köita lugemisel. Pealegi tundus mulle Pant juba "tookord" natuke sentimentaalne ja liiga kujundlik. Tänapäeval ollakse palju lakoonilisem ja asjalikum. Ma ei teagi Pandiga võrreldavaid ilukõnelejaid praegusest ajast.
Muidugi oli mammut "Täna 25 aastat tagasi" (313 saadet) oma ideelt ja teostuselt geniaalne. Vaevalt suudaks seda keegi üldse ületada.

Pandi puhul rõhutatakse pidevalt tema karismaatilisust, mis köitis nii naisi kui mehi.  Sealjuures seelikukütt ta polnud, oli ühe-naise-mees. Elsakene, kelle elukäiku polnud teosest võimalik lõpuni jälgida, ei olnud just ideaalne naine. Ainukene poeg Ville "kadus" ka kuhugi, oli paar vihjet tema raskele haigusele (oleks praegu 47aastane). Naistest Pant suurt ei arvanud, õigemini ei pidanud ta naiste võimeid meeste omadega võrreldavaks. Pandi suurim kompliment naisele oli - mõtleb nagu mees. (lk 68)

Mind kui mitteajakirjanikust lugejat huvitasid eraelulised seigad väga. Ei teadnud, et Pandil oli 3 venda, kes olid kõik väga mehised ja meeldisid tüdrukutele. "Pantide pere poisid olid musikaalsed, head joonistajad, pikka kasvu ja lokkispäised. Ilo puhus orkestris esimest kornetit, Kalju alti, Valdo mängis ksülofoni ja viilulit. Pesamuna Uno tahtis saada trummimeheks."(lk 31)
Paraku jäi nende kõikide elu liiga lühikeseks. "Nõukogude režiim muutis selle perekonna elu juurteni."
Valdo Pandi ametlik haridus jäi väga napiks- kõigest 9 aastat, aga ta oli üks erudeeritumaid mehi tolleaegses Eestis. Juba koolipoisina huvitas teda sõjaajalugu. Ta olnud andekas mitmel alal, muuseas ka käelistes tegevustes.
Noore mehena töötas ta õpetajana ja NB! andis Kohtla-Järve koolis tunde ka abituuriumile, olles ise kõvasti alla  20.
"Tema sarm oli erakordne. Naeratus oleks võinud relvad käest võtta isegi prokuröril. Ta oli kõikjal oodatud, ta püsis loomulikul moel tähelepanu keskpunktis." (lk 45)
Tundub lausa ime, et Pant, kes oli teeninud Eesti Leegionis, istunud vangis ja filterlaagris, olnud KGB nuhkide lemmikobjekt, suutis siiski seda, mis ta suutis. Pant kirjutas vastavalt vajadusele oma elulugu ümber, kohendades aastaarve ja võltsides fakte, selline sogamine tundub praeguses ajas nii kummaline.
Pant oli viletsa tervisega juba noore mehena, haiged kopsud, mille paranemisele ei aidanud kindlasti kaasa see elustiil, mida ta harrastas. Mida rohkem  elu lõpu poole, seda rohkem alkoholi ja ahelsuitsetajana läks tal 40-60 sigaretti päevas. Pant suri enne 49aastaseks saamist.
Siiski on hämmastav tema tohutu töövõime ja jõudlus: lisaks igapäevasele põhitööle televisioonis veel dokfilmide stsenaariumid,  nukufilmid, mängufilmid,  näidendid. Peale selle jäid Pandil lauasahtlisse ideekavandid, näidendite  käsikirjad, pooleliolevad tööd. Mida oleks see mees jõudnud teha tänapäeval, kui uusmeedia on nii kaugele ja kõrgele arenenud, et käsitöö asemel saanuks veel rohkem süveneda ja laieneda?

Kes oleks üldse Pant meie uues Eestis võinud olla?
( Muide, Hion võrdleb Panti olemuse ja arhetüübi mõttes Märt Avandiga, et sama karismaatiline. Hm, vanaproual on silma ja maitset:)

Kui hakkasin siia pilti vaatama, leidsin palju vastakaid arvamusi Pandist ja  tema raamatust. Üks on siin.

Halvad saated ETVs

Ma pole kunagi varjanud, et olen päris suur telekavaataja, vähemalt nädalavahetusel ja vähemasti talveperioodil, sest minu eluviis on suhteliselt väheaktiivne füüsilises mõttes.
Kui olen pühapäeval kõik hädavajalikud asjad ära teinud, siis lülitun  ümber väga passiivsele telekavaatmisele (pikali asendis, sest tugitooli mul pole).

 Eelmisel pühapäeval ma lausa vihastasin selle peale, et ikka veel pole ära lõppenud jamasari "Hakkab jälle pihta". Juba algusest oli aru saada, et midagi head ei tule. Labane, tühine, vaimuvaene, piinlik, nalja mitte kopka eest. Ja seda kõike näidatakse rahvustv-s. Mulle üldiselt ei meeldi, kui rõhutatakse, et "maksumaksja raha eest", aga ... tõepoolest. Kui ise ei oska, ei suuda, ostetagu sisse. Isegi BBC sarja "Meie pere" võin vaadata 3. ringi ennem, kui seda Maimiku-Tolki tohutu suure tegelaskonnaga tehtud kodumaist üllitist. Vot.

Viimastel aegadel olen täheldanud ka "Pehmete ja karvaste"  allakäiku. Ei aja enam üldse naerma, isegi muigama mitte. Asjad ja inimesed väsivad, ideed saavad otsa. Kõigest võib aru saada, aga siis tuleks lõpetada. Keegi peaks ju vastutama ka ETV programmide sisulise ja kunstilise kvaliteedi eest.

Muidugi võib nüüd öelda, et mis ma tukun seal teleka ees, kudugu parem sokki või lugegu uuemat eesti kirjandust ( ma nimelt olen Eesti patrioot ja ei kavatse emigreeruda).
Õige küll. Aga need saated on pühapäeval kõige vaadatumal ajal ja pärast seda tuleb see väga põnev ja pinev Taani krimisari "Kuritegu", mille iga järgmist osa ootan nädal aega.

Olen käinud ka erakanalitel seda paksudele mõeldud uut sarja  ja neid haledaid tõsielulugusid vaatamas, aga juba ühe korra  järel tunnen ammendumist ja klišeelikku lähenemist.

Telehooaeg algas

Ma arvan, et olen keskmisest veidi suurem telekavaataja, eriti nädalavahetustel. Eriti sügis-talvisel perioodil.
Viga on aga selles, et ma ei viitsi endale selgeks teha, milliseid saateid millistel kanalitel ja millal edastatakse. Seetõttu "magan" palju väärtasju maha ja istun põhiliselt ETV peal.
Tegelikult olengi ETV poolt, sest 1.- seal pole pikki reklaamipause ja 2.- seal ongi enamasti sisukamad saated.
Olen proovinud vaadata ka teisi kanaleid, näiteks "Randevuud", "Minu mees suudab!"jt, aga ei köida.

Tahan kiita tõsielusarja või videopäevikut " Meie aasta Siberis". Ega ma muidugi ainuke pole, kellele see meeldib. Vahel vaatan isegi netist  üle. Need 3aastased kaksikud poisid, kes ei vingu, kes on juba pihta saanud, et elavad teise rahva hulgas, on lihtsalt võrratud,  ja kuidas üks neist küsib:" Kas meist saavad ka nüüd vene lapsed?"
Lihtsalt liigutavad on stseeenid, kus vene lapsed tulevad eesti pere juurde mängima ja suhtlema. Üks väike poiss Vanka küsib,"kas te räägite inglise keelt?", ja teeb siis iseseisvalt järelduse, et eesti keel ongi  inglise keel.
Kindlapeale saavad poisid väga hea koolituse edaspidiseks eluks. Ma ei tea, kui kauaks perekond Siberisse kolis (kas ootavad seal maailma lõpu ära?), aga äärmiselt vahva on see mõte kajastada oma elu seriaalina küll.(Eks siin on ka tugev isiklik huvi mängus, loomulik ju!)

Uutest asjadest meeldib Aunaste tehtud "Perepidu". On inimesi, kes on allergilised Aunaste suhtes. Ütlevad "ahh jälle ta eputab seal ja eksponeerib ennast". Need kirbuturu saated küll mulle ei meeldinud.
Perepidu on tore, sest  eesti inimesed on toredad, eriti need, kes midagi teevad ja ei virise lõputult, et kõik on  pahasti alates ilmast ja lõpetades Ansipiga.

Maitseasi, aga mulle ei istu need Kersna pingilood ja Krista Lensini juhitud "Sind otsides". Natuke läilaks jäävad, liiga sentimentaalsed ning klišeesid täis.
Suured hitid "Pilvede all", "Kättemaksukontor" jt  lähevad mul tihtipeale meelest ära vaadata. Ju siis ei ole enam nii suurt huvi.

Õige eestlase autoportree

Vaatasin minagi Eesti Laulu selle-aastast finaali koos Andrus Kiviräha kirjutatud ja Suka-Teplenkovi esitatud vaheklippidega. Laulude kohta midagi arvama ei hakka (pole mingi spetsialist), aga mulle meeldis, et võitis eestikeelne lugu. Nii Lenna kui Ott mõlemad väärisid võitu mu meelest, aga meil on alati nii, et kui poiss ja tüdruk on võrdsed, siis antakse võit poisile (naissugu on kindlapeale aktiivsem helistaja).

Vaheklipid olid tabavad, aga neid peaks eraldi vaatama.
Nagu üks õige eestlane, lugesin minagi hommikul, mida delfis kirjutatakse ja kuidas seda kommenteeritakse. 3 korda võite arvata, mis prevaleerib! Õige, Robert kohal. Ta alustanud vist juba kontserdi esimestel minutitel. Muidugi ei olnud midagi hästi - laulud haledad (ikka Heidy Purga süüdi), Piret Järvis mõttetu tibi, vaheklipid labased ja ei ajanud isegi suunurka võbelema jne jne

Mõnikord ma kannatan hingeliselt oma kaasmaalaste õeluse, rahulolematuse, labasuse, piiratuse, taktituse pärast, mis paistab vastu kommentaariumidest. Ma tean küll, et meie sinuga sellised pole, ma üldse ei tea, kes mu sõpradest ja lähedastest oleks, aga ... KES need on?
Ah õige, Robert oma emaga ju, see kärnas näoga ja väärastunud mõtteviisiga.

Pildil üks õige eestlane Andrus Kivirähk (foto Ilmar Saabas, delfi)

Waterloo Roadi kool

ETV hakkas hiljuti näitama BBC uut sarja "Waterloo Roadi kool".
Ma arvan, et kõik, kellel kooliga mingit pistmist, leiavad siit palju mõtlemisainet. Ei jõua ära imestada, kui hästi tehtud - kui head probleemiasetused ja huvitavad lahendused. Ja mitte ainult kooli teema - õpetajate ja õpilaste omavahelised suhted, vaid ka kõike muud.
Britid ikka oskavad!

Sekkumisest

Vaatasin reede õhtul Aunaste saadet sekkumisest. Ja tekkis ka tahtmine sekkuda ehk siis oma mõtteid antud teemal avaldada.
Eksperdid olid valitud seinast seina. Ühes otsas oli absoluutne skeptik Andres Raid, kes arvas, et üldse pole vaja sekkuda ja eestlaste loomuses puudub vastav geen, ja teises otsas kaunis naispolitseinik, kes leidis, et eestlased on tublid kodanikud ja oskavad kriitilises olukorras õigesti käituda. Mina jään sinna vahepeale.
Oskan tuua mitu näidet, kus ma olen sekkunud, aga kasu pole sellest mingisugust olnud.
Kui ma lähen hommikul poolhämaras tööle, siis näen alailma staadionil suitsetavaid koolilapsi. Jah, ma seisatan ja noomin neid, aga olen aru saanud, et tolku sellest pole. Pahe on väga levinud ja politsei pole samuti midagi muuta suutnud.
Umbes kuu tagasi - ma polnud veel magama jäänud- kuulsin, et minu rõduakna vastu visati midagi. Kustutasin tuled ja hiilisin kööki. Nägin poisikesi keset õue, kes püüdsid end peita autode varju. Arvasin vähemalt ühe neist ära tundvat. Nad katsetasid veel paar korda, muutusid julgemaks, ja siis loobusid. Kas ma oleks pidanud astuma julgelt rõdule, ähvardama politseiga või püüdma ise kuidagi korda luua? Ma ei teinud midagi. Pätikesed läksid minema. Õunasüdamed korjasin kokku.

Kord elas minu all pere, kus oli vägivaldne mees. Päevavalguses poleks temast midagi taolist arvanud ja usun ka, et tema vihapursked olid ajendatud joobnud olekust. Kuulsin mitu korda, kuidas mees karjus, naine ja lapsed nutsid. Mütsatuste järgi võis oletada, et karjumisega asi ei piirdunud. Nüüd on mees ammu vähki surnud, lapsed suureks kasvanud ja kodust lahkunud.
Ma ei sekkunud.

Viimasel ajal vaevab minu peakest küsimus, mis on toimunud minu vastasmaja ühes korteris. Näen, et seal enam kedagi pole - aknad on tühjad ja pimedad. Küsisin isegi ühe tuttava käest, kas tema teab midagi. Nüüd saan aru, et see on puhas uudishimu, mis mind vaevab.

Olen mõned korrad oma elus ka tänaval kukkunud inimesele abi pakkunud. Nii hullu olukorda pole olnud, et vaja elustada või kiirabi kutsuda. Ühe vana naise aitasin hiljuti koju, teisele andsin validooli keele alla. Ma tundsin neid ka.

Naabri Valvet ma ei etenda ega vaja esialgu. Olen enamasti kodus. Mulle meeldib, kui minu ellu ei sekkuta. Õnneks pole ma peale sattunud mõrtsukatele, pangaröövijatele, autoärandajaile. Pole pidanud päästma uppujat ega tooma põlevast majast välja abivajajat. Arvan, et tunnen olukorra ära, kus sekkumine oleks hädavajalik.
Oma töö tõttu tuleb nagunii pidevalt sekkuda õpilaste ellu:)

Pildil politsei sekkub (netist)

Kohtumine Vanjaga*

Kui vaatasin "Tähelaeva" Ivan Makaroviga, tuli eredalt meelde tema isa Mihhail Makarov, kes õpetas Tartu ülikoolis aastakümneid filosoofia ajalugu. Juba esimesel kursusel oli teada, et viienda kursuse sügissemestril on eksam ja selle teevad ära vähesed. Hirm Makarovi ees põhines sellel, et ta ei sallivat naisi, eriti filolooge (lootusetult lollid!). Detailid olen ära unustanud. Seda mäletan, et ta ei osanud eriti perfektselt eesti keelt (sellest tulenevalt liikus tema kohta palju anekdoote) ja tema loengut oli raske konspekteerida. Kuna need toimusid kogu teaduskonnale ühes (Vanemuise ringauditooriumis), siis mina külastasin küll neid harva. Aga ülikooli tahtsin ära lõpetada.
Siis sain kusagilt vanemate kursuste käest Makarovi loengute konspekte laenata. Ja nüüd - tänapäeva kontekstis eriti uskumatu- minu isa ja noorem vend trükkisid need märkmed trükimasinal ümber. Muidugi läbi kopeeri ja maisipaberil, nii et ma sain õnnelikuks teha veel 5 inimest. See oli aukartust äratav kogus materjali. Ma arvan, et see on mul kusagil alles (olen oma ülikooli konspekte säilitanud).
Kui eksam hakkas lähenema, kasvas hirm kolossaalseks. Mäletan, et liigutasime isegi taldrikut, et teada saada, mis saatus toob. Mina sain eksamil ausa 4. Konspektidest oli kasu!!!?
Nüüd vaatan, et vana Makarov on täitsa rauk, aga sama resoluutne kui varemgi (ei poolda liberaalse ja väga humaanse poja poliitilisi vaateid!).

*Ivan Makarov on ääretult sümpaatne venelane. Ma teadsin seda varemgi, nüüd sain kinnitust.
Saates oli palju Urmas Alendri muusikat.

Uus telehooaeg algas

Nädalavahetusel vaatan ma päris palju telekat, kui just kottu ära ei käi.
Muide, lugesin Sirje Kiini Ameerika-raamatust (Kas Ameerika on olemas? Kirjad Madisonist 2005-2009), et seal on igas toas telekas ja et need huugavad vahetpidamata, on siis parasjagu vaatajaid või mitte.
Mul on üks telekas ja ma ei konkureeri kellegagi puldi eesõiguse osas. Olukord muutub kohe kardinaalselt, kui külastan näiteks tütre perekonda.

Vanad tegijad on tagasi!
Mul on heameel, et Teet Kallas jätkab "Õnne 13" stsenaristina. Urmas Lennuk oli ikka liiga lennukas ja moodne.
Maire Aunaste on oma saatesse palganud ekspertideks uusi nägusid ja loobunud, vähemalt esialgu, kõiketeadjast Maaja Kallastest.

Hannes Võrno on asunud küsitlema Eesti ühiskonnas tegijatena tuntud persoone. Mulle meeldib, et intervjuud on lõigatud tükkides ja pikitud vahepaladega (hirmsasti häirivad pikad reklaamipausid vahepeal). Hea, et ta küsib kõigi käest, mida nad tegid 20 aastat tagasi augustikuus. Meelest hakkab juba ära minema, inimese elus on 20 aastat ikka pikk aeg - vähemalt 1/4 kogu elust, pool teadlikust tööelust.

Tandem Teet Margna-Kristjan Jõekalda on käinud ära Venemaal ja meelitanud kaasa asjatundja-turvaja-reisifirma omaniku Tiit Pruuli. Esimene saade oli väga vahva. Eks Venemaal reisimisest ole igal vanemal inimesel kustumatuid mälestusi.

Ja muidugi "ENSV". Ikka vaatan ja imestan, mis ajastust me oleme tulnud ja kuidas kõik nii kiiresti ununeb. Kui loomulikuna võtab tänapäeva inimene vabadust ja sellega kaasnevaid hüvesid! Ja ikka pole eluga rahul!!! Õnneks on seriaal huumorivõtmes, kesse tõsielu enam välja kannataks.

Lisatud 23. sept.
Maaja Kallast tagasi, ja nagu öeldakse- "endises headuses". Ja Mairekene eputab lõputult. (Saade "Mida Sina arvad?") Endiselt arvan mina, et selle saate toredaim osa on sketšid.

pildil pere telekat vaatamas (netist)

Pühapäevahommikusi mõtteid

- Lapsi kasvatasid vanemate sõpruskonnad.
- Lapsed kasvatavad vanemaid kindlasti.
- Meie lapsepõlv ei sisaldanud lasteaeda.
- Lapsed annavad elule mõtte, nende pealt näed, kuidas aeg liigub.
- Õpetaja kõige tähtsam missioon on suunata sinnapoole, kus sul ilmneb anne või huvi.
- Kultuurikeskkond mõjutab kõvasti isiksuse arengut.
- Õpetaja saab anda õige suhtumise.
- Vanemate asi on luua lastele võimalused ja avardada nende maailmapilti. Valikuid teevad lapsed ise.
- Inimene on endaga rahul, kui tal õnnestub midagi korda saata.


Vaatasin "Tähelaeva" Jüri Lumistega ja konspekteerisin toredaid mõtteid.

Selle aasta viimane meem

Kaamos läkitas meemi. Tänan, täidan häämeelega.

1. Külastan oma blogi sagedusega…
No ikka väga sageli, eriti kui midagi üllitanud olen. Vaatan, kas keegi on viitsinud kommenteerida. Blogipidajate ühine omadus on edevus ja soov olla märgatud.

2. Poliitikute blogisid loen…
Regulaarselt küll ei loe, pole neid ka oma listi pannud. Eks nendel ole oma asi ajada, mul oma. Need "asjad" ei kattu enamasti.

3. Blogid, mida loen, köidavad mind, kuna...
Loen blogisid, mis on aruka ja arenenud inimese kirjutatud. Mõte köidab ja ka stiil/keel. Mõned blogid on sellised mängulised, teised jälle tõsised, arutluskäik hästi läbi mõeldud. Kunagi oli diskussioon blogide teemade osas ja siis jäi kõlama seisukoht, et sellised "söön, joon, vahin niisama"-blogid ei kõlba. Minu arvates kirjutatagu millest tahes, iseasi kas mina neid loen. Igaühel omad joped.

4. Blogi eelistan/ei eelista muudele kanalitele
Millistele muudele? Blogi nimetatakse sotsiaalmeediaks. Eks ma meedia tarbija ikka olen, isegi lehte loen veel paberkandjal (Postimeest). Ei eelista üht teisele.

5. Millal (ja kas üldse) sina viimati netisuhtluses solvusid?
Ei mäleta suurt solvumist. Väikest ka ei mäleta. Mida ei mäleta, pole olnud.

6. Millest sa praegu blogimaailmas kõige enam puudust tunned?
Uusi huvitavaid tulijaid on vähe ja vanadest on ka paljud tagasi tõmbunud või hoopis ära kadunud, teistesse kanalitesse suubunud. Mulle pole meeldinud ka see parooli taha pugemine. Lühidalt - ma tunnen puudust blogimise kuldajast, kus oli palju sisulisi vaidlusi, kommenteeriti ja anti üksteisele hinnaguid ja medaleid, palju meemitati jne

7. Miks sa üldse blogid?
Tont seda teab, vanast harjumusest vist. Millegagi peab ju oma aega täitma!!!:-) Samas hoiab blogimine mõningaid tähtsaid oskusi töökorras, näiteks pildi lisamine, lingitamine, eneseväljendus...

8. Kas oled kunagi postitanud midagi, mida hiljem kahetsed?
Ei mäleta. Ja kui midagi sobimatut ongi olnud, siis saab ju blogis alati postituse maha võtta või siis muuta sõnastust. Ka kommentaari saab ära kustutada. Kui ma hästi järele mõtlen, siis olen võib-olla midagi ebasobivat mõnes kommentaariumis öelnud. Vahel tunnen häbi, kui olen asjast valesti aru saanud.

9. Blogide populaarsus on langenud, fakt. Milles näed sina peamist põhjust?
Iga uus asi on algul põnev ja popp. Siis uudsus kaob, asemele tulevad uued nähtused ja moevoolud. Sama on ka blogivärgis.
Kunagi olid jututoad väga moes, siis igasugused foorumid, suhtlusportaalid. Blogimine on igal juhul süvenemist eeldav tegevus, siin ei aita paljast säutsumisest. Samas, ehkki pidevalt lisandub uusi sotsiaalmeedia avaldumisvorme, ei kao vanad ka päriselt ära. Näiteks ajaleht paberkandjal pole ju kuhugi kadunud.

10. Sinu küsimus? (lisab iga uus meemitaja)

Liigutagu oma näpukesi vanal aastal veel Tiia, Bianka, Lendav Konn, Linda, Emmeliina. Palun.

Keerulise diagnoosiga lapsed

Olen vaadanud tõsielul põhinevat saadet "Rääkimata lugu"(Kanal 2). Kõik räägitud lood on traagilised, haledust esile kutsuvad. Eilne näiteks jutustas poisist, kellel oli keerulise nimega diagnoos. Kuulsin ka korraks sõna "autist", mille raskeima vormiga puutusin kokku möödunud suvel.
Nägin kohalikus ujumiskohas tihti üht hilisteismelist poissi, kes käis koos oma noore sugulasega ujumas. Tema käitumine erines kardinaalselt tavapärasest. Ta puristas ühtejärge tunde vees nagu hüljes - ei ujunud, vaid sukeldus ja huilgas. Väiksemad lapsed ja nende vanemad natuke pelgasid poissi, aga ta oli teistele absoluutselt ohutu. Nii vähemasti tundus, sest ümbrus talle korda ei läinud. Autist 100 %.
Hiljem kuulsin, et ta pole tavalises koolis päevagi käinud, õpib erikoolis, kuid aastate jooksul on omandanud ainult mõningad algteadmised. Õnnetu laps.

Eilses saates olnud Rasmus (11aastane) tekitas probleeme eelkõige oma hüperaktiivse käitumisega. Intellekt paistis olevat üle keskmise, ometi ei sobinud ta ühessegi tavalisse kooli, sest ta oli nii taltsutamatu, spontaanne ja äkiline, ohtlik nii endale kui oma kaaslastele. Ema ja vanaema(pedagoog) olid väga õnnetud, sest nad olid teinud kõike, mis võimalik, et poissi kasvatada/ravida.

Olen oma töös kohanud viimasel ajal aina rohkem nn hüperaktiivseid lapsi, kes ei püsi sekunditki paigal ei tunnis ega vahetunnis. Kui laps rabeleb vahetpidamata, on motoorselt rahutu, ei allu ühelegi korraldusele, ei kuulagi, mis talle räägitakse, siis tundub mulle ja ka minu kolleegidele, et tegemist on lihtlabase kasvatamatusega ... kui talle just pole pandud keerulise nimega diagnoosi. Kasvatus aga algab kodust ja lapse elu esimesest päevast.

Või ma ei tea.... Kes teab? Mõtlemise aine.

Kuidas jagada raha ...ebavõrdselt?

Võistlusmäng "100 sekundit" (TV 3) on oma olemuselt geniaalne näitamaks, kui ahne, rumal ja ebatäiuslik on inimene, kui mängu tuleb raha ehk isiklik kasu.
Pole oluline, milliseid küsimusi esitatakse ja kuidas või kes vastust teab. Põhiosas leitakse siiski kompromiss suhteliselt kergesti. Kui vähemalt 2 mängijaist usuvad, et vastus on õige, siis kolmas loobub vaidlemast.
Eriti pingeline on aga aeg 1,5 minutit, mil tuleb kokku leppida, kes saab summa a, b või c. Vaatajana saad üldjuhul aru, kes on kõige targem, kes kõige rumalam. Vahel ei saa ka, aga vastajad ise ei saa vist sedagi.
Ükski kolmest aga ei nõustu kõige väiksema summaga. Vaadatud saadetest mäletan ainult ühte korda, kus suhteliselt kiiresti kokkuleppele jõuti. Eelmises mängus blokeeris üks meesmängijaist teadlikult otsustamist, sest tema vähemaga kui suurim summa ei nõustunud. Argumendid "saage aru, mul on seda raha väga vaja" või et "mul pere ja võlad kaelas" töötavad vales suunas.
Ei tea, kuidas ise seal käituks. Kui võtaks vabatahtlikult väikseima summa, annaks nagu liiga kergesti alla, tunnistaks end lolliks. Parem juba siis nii, et summa läheb nulli?!
Eriti jama on, kui lõpuks leitakse küll kompromiss, aga summad on selleks ajaks kahanenud imepisikeseks.
Oh, loll mäng! Aga õpetlik ja inimlik.

p.s. täna jagati siiski raha, mitte ainult erimeelsusi.

Nõuka-aeg ja nostalgia

Minu elu tegusamad ja mõnes mõttes ka ilusamad aastad (noorus on ju ilus aeg!) möödusid nõuka-ajal. Mäletan vaesust ja viletsust (lapsepõlv ja ülikooliaeg), pioneeriat ja komsomooliat, rivivõistlusi, leninlikke arvestusi, igasuguseid kampaaniaid ja kohustuslikke üritusi, mida tuli õpetajana ja klassijuhatajana juhendada-vedada ja kõige eest vastutada. Olen isegi üks aasta enne ülikooli töötanud pioneerijuhina.
Ma ei tahagi väita, et kogu see pealesunnitud kasvatus oli läbinisti ja üdini, viimse niidikeseni paha.( Absurdsus kasvas ajas seoses sellega, kuidas venestamispoliitika igasse valdkonda, eelkõige haridusse, tungis) Vähemasti püüti noori selle läbi distsiplineerida ja kasvatada nendest lojaalseid kodanikke, olgugi et täitsa valele ja võõrale riigile. Kindlasti püüti ka nende vaba aega sisukamaks muuta:)
Praegused noored (ei räägi kõikidest, vaid oma kogemustest) ei võta üldse vastu isamaalist kasvatust, sest nad on parasjagu küünilised, kriitilised ja vabad kui linnud. Nemad on kasvanud üles oma riigis, vabas Eestis ja nad ei saagi teada midagi nõuka-ajast, sest see on nende jaoks sama võõras nagu kiviaeg.
Mul on tunne, et vanem põlvkond (vähemalt maal) on neisse süstinud teatud väärarusaami ja nostalgiat vene aja suhtes. Miks nad muidu räägivad mulle, et "siis oli kõikidel tööd, et arstiabi oli kättesaadav, et riik andis haridust kõigile tasuta" jne
Ma soovitasin abiturientidele vaadata sarja "ENSV" - et võrrelgu üht ja teist aega. Ise ma kahtlen oma sisimas natuke, kas see aeg ikka NII absurdne ja groteskne oli, et on liialt urtreeritud. Aga võib-olla oli ka, kui stsenarist Villu Kangur kinnitab, et kõik on elust endast maha kirjutatud ja kõige värvikamad seigad on veel tagataskus varus.

Aga mingi totter sõnulseletamatu nostalgia on ka minul, kui ma vaatan vene kanalite pealt vanu filme või kuulan juutjuubist vene muusikat, näiteks multikatest või filmidest tuttavaid laule. Vene keel, vene kultuur, paljuülistatud russkaja duša ei tekita minus ksenoboobiat. Ma usun ka, et venelane on meile lähem ja arusaadavam kui mõni muu rahvus, kes elab meist lõuna- või põhjapool (Vt Maire Aunaste eelmine saade "Eestlane ja venelane" 17.09 ETV)

Mina küll ei taha tagasi neid kaugeid aegu, kaugel sellest. Ma ei taha isegi noorust tagasi ja igavest elu ei taha ma kaa.

Ei taha mina tagasi ei tea mis kuldseid aegu,
ma tahan olla õnnelik siinsamas ja just praegu
ja nõnda väga õnnelik kuis üldse jaksab olla,
ma tahan olla õnnelik või üldse mitte olla!
(Hando Runnel)

Sind otsides

"Sind otsides" kogus juba mõne saatega palju vaatajaid, kes haledatele ja õnnetutele lugudele pisaraid pühkides kaasa elasid. Ega`s inimene, isegi eestlane mitte, pole rauast tehtud, et talle midagi hinge ei lähe. Ikka läheb.
Viimane aga - kaotatud armastuse lugu, tekitas minus küll palju kahtlusi, kas see ikka oli õige valik. Iseäranis veel jõulupühal, kui inimeste meeled eriti tundlikud on.
Liiati oli see õnnetu lõpuga - ei leidnud peategelane oma Aljošat (no kas poleks võinud vähemasti nime ära muuta, et ilkujatel vähem põhjust ilkuda olnuks!)
Lugesin eile kommentaare. Nende tase oli muidugi ette teada, aga ühes nõustun küll.
Valve ei äratanud kaastunnet, mõistmist ega ka sümpaatiat. Ka minus tekitas tema jutt piinlikkust ja kahtlust, kas oli üldse tegemist adekvaatse inimesega.
Arvan, et selle saatega pani Kersna ja Co küll puusse, ja läheb veel mitu head lugu enne, kui usaldus taastub.

Mitte seda ei tahtnud ma öelda, et vanainimene ei võiks taga nutta õnnetut armastust ja kahetseda ilma kallimata elatud elu. ("Ma võiksin järgmisel päeval surra, kui ma veel kordki teda näeksin!" nuttis Valve)
Kellegi teise tundeid pole põhjust kahtluse alla seada. Mida keegi kalliks peab ja eluaeg südames kannab, on väga individuaalne.
Tihti ongi nii, et lahkuminek juhtub enne, kui armastus otsa saab. Sest kui palav armastus saab otsa ja asemele pole tekkinud teisi sügavaid tundeid - sõprus, kiindumus, usaldus, siis võib kooselu muutuda põrguks või vägivaldseks, mis lõpeb igal juhul katastroofiga.

Kui palju on meie peredes vägivalda, seda saime teada ühes teises jõulusaates.

Eile, kui uni peale ei tulnud ja süda millegipärast valutas, siis mõtlesin veel ühest tähtsast asjast - lähedusest ja vajadusest selle järele.
Kirjutan sellest võib-olla ... hiljem.

Wikmani boiizid

Mõned asjad lähevad kindlalt ajaga paremaks. Näiteks "Wikmani poisid" telelavastus.
Muidugi meeldis ta mulle 15 aastat tagasi ka. Hea, et siis selline asi valmis tehti. Praegu poleks selleks raha leitud ja ... motiivi kah võib-olla mitte.
Täna oli iseäranis tuumakas osa.
Saksa keele tunnis lugesid poisid originaalkeeles ja peast Goethe"Faustist" nõiaköögi stseeni. No olgu, näitlejad ajavad pähe igasugust teksti, aga siis joonistati tahvlile kogu pilt koos paja, nõia ja kuradiga. Koos poliitilise alltekstiga.
Koolipeol(või oli see klassiõhtu?) parodeeris Penno kadunud Wikmanni ja Tublionni, Sirkel luges oma pikka monoloogi. Riks pidi Sütiste "Rüblikuga" üles astuma, aga oli selle asemel hoopis tilgutite all. Siis tantsiti tangot oma poiste ansambli saatel ja oma tüdrukutega. Kõik oli nii korrektne, väljapeetud, nii vaimne.

Aga mina mõtlesin hoopiski sellele, et kogu see klassiõhtute ja koolipidude värk on ju välja surnud. Kool pole enam see koht, kuhu tahetaks tagasi tulla õhtul kell 6.
Mis klassiõhtu?!!! Viimane toimub/s 5. klassis.
Ma vist lähen oma jutuga metsa.
Või on teil teistsuguseid andmeid?

Tegelikult tahtsin hoopis kirjutada sellest, et "Wikmani poisid" on väga hästi lavastatud. Mida aeg edasi, seda nooremaks ja ilusamaks lähevad... näitlejad. Izeäraniis boiziid.

Telekahaige!?

Igasugust statistikat tehakse. Midagi need muidugi näitavad, kuigi keskmised näitajad on ikka väga ... eksitavad. Näiteks keskmine palk, keskmine vanus, keskmine tarbitud alkoholi hulk jms

Kusagilt on kõrvu jäänud, et keskmine eestlane vaatab telekat keskmiselt üle nelja tunni päevas. Ja et see on ikka liiga palju.
Viimase näitaja kohta tahaks kobiseda. Miks neid saateid üldse tehakse ja igasuguseid kanaleid avatakse, kui liigne teleka vahtimine on kuidagi nüri või madal tegevus?
Kui midagi vaadata pole või ainult seepide kordusi näidatakse, siis ma ju ei vaata.

Uue hooaja alguses ponnistab iga kanal, et endale vaatajaid meelitada. Osa formaate kestavad juba aastaid, näiteks "Tähed muusikas", mis on vaatamata uuele stuudiosisustusele ennast ammendanud. Ikka Mart Sander "oma tuntud headuses" ja lauljad, kellest mitmed on igal hooajal vähemalt korra või paar pildikastis.
"Tähelaev" aga on huvitav just seetõttu, et saatejuhid vahelduvad ja külalised muidugi ka. Selle hooaja esimesed leiud on olnud väga vahvad. Nii Ave Alavainu kui Ave Nahkur on tavavaatajale suhteliselt tundmatud, seetõttu huvitavad.

Reisisaateid on ka igal hooajal olnud, aga seni on nad sarnanenud - üks avalikkusele tuntud isik saadetakse reisile ja läbi selle siis tutvustatakse mõnda kauget maad ja tema eripära. Sõbra soovitusel vaatasin täna "kahe kange"ehk Kristjan Jõekalda ja Teet Margna reisi ettevalmistusi ja saabumist Lõuna-Ameerikasse. Võib-olla on ka siin aluseks mõni sisseostetud formaat(ei tea selliseid asju), kuid väga mõnus oli. Hea hooga ja vaimuka tekstiga, lausa lust jälgida!

Kaks tundi hommikul telekat vahitud nagu niuhti. Õhtuks olen endale ära märkinud ka Hannes Võrno uue saate "Luurekeskus" ja vanadest olijatest "Erisaate" ja "Eesti otsib superstaari". "Foobiat" vaataks ka!!
Hilisõhtul veel "Miss Marple". Uudistest rääkimata.
Vahepeal peab oma tähtsad toimetused ära tegema.

Nüüd ongi mure - 4tunnine "limiit" läheb lõhki!!!
Olengi telekahaige, jah!?

Pilt ja jutt siit

Uus hooaeg ETVs

Olen nüüd hommikuti Terevisiooni seltsis kohvi joonud. See paar - Katrin Viirpalu ja Urmas Vaino - mulle meeldib.
Urmas on selline mõnus kodune eesti tõugu mees (eriti imponeerib mulle tema puhul teadmine, et tal on 4 tütart), Katrin pole ka mingine peps ega udupeen. Nad on elurõõmsad ja südamlikud. Kohe tekib ka endal tahtmine inimeste vastu lahke ja kena olla!!

Anu Välba ja Marko Reikop on juba nii kaua koos saateid teinud, et vahet pole, mis pealkirja nad välja mõtlevad, kõik on nagu üks ja sama saade. No mis imet sa siin leiutadki! Mulle meeldivad need katsed, mis nad seal korraldavad, viimati kilekottidega ja enne seda leivapätsidega. Mulle meeldib, kuidas nad intervjuusid võtavad - kohe pauh! otse küsivad, keerutamata ümber palava pudru. Näiteks Joel Steinfeldti käest, et kuidas on siis nende väikeste poiste ahistamisega.
Ja katsugu keegi vastamata jätta!!

Vaatasin ka Maire Aunaste pikalt promotud uut saadet "Mida teie arvate?"( ja eelnevalt MA antud intervjuud AVle "Ringvaate" saates). "Meie kohalik Oprah", nagu on meedias välja käidud.
Eesti häda on aga selles, et meil on liiga vähe inimesi, kes võiksid ekspertidena üles astuda. Ikka ja jälle ühedsamad näod. Esimese korra kohta käis kah, kuigi väljakäidud probleem - eestlaste olematu tolerants ja ksenofoobia - ei ole minu arvates nii terav. Ses mõttes pooldan Heinz Valgu seisukohta - küllap asjalood paranevad, sest maailm muutub aina avatumaks.

Hilisõhtul näidati üht vana vestlussaadet Jüri Krjukoviga ja mu meel läks nii kurvaks. Mees oleks saanud alles 55. Filmi tegemise ajal oli 41aastane. Otsisin alateadlikult ta näost saatusliku haiguse pitserit ja muid märke. Kui tormiliselt ja kiirustades ta elas, otsekui oleks aimanud, et pole kaua aega antud. Saate pealkirigi oli kuidagi vihjega - " Üks päev ja kogu elu"( 1995)

Pilt ja jutt siit
Loe ka seda!

Elu nagu filmis

Ma ei vaata suvel üldse palju telekat. Ainult hommikuti on nagu aamen kirikus "Südameasi" ja õhtul uudised. Igasuguseid kordusi ei vaata ma sellepärast, et olen neid juba korra või paar näinud.

Avastasin juhuslikult mingi ALO-tv, mis on nagu Elmar - eestikeelne muusika ja Tartu reklaamid. Ainult häda selles, et pildi- ja ka helikvaliteet kole kehv. Ja asjad kipuvad sealgi korduma.
Võiks ju ka digi-tv võimalusi kasutada, aga ... muudki teha.

Mõned telenovelad või seebid kestavad igavesti. Kas Brook on parajasti Rickist lahutatud või abiellumas seitsmendat korda, pole aktuaalne juba 10 aastat. Mõned minu sõbrannad vaatavad saksa mammutit " Kirgede tormid", aga see venib ja venib, ei jõua sündmusi ära oodata. Kuuldavasti sakslastele meeldib, ja tehakse juurde veel tuhat osa.
Noh nagu meie "Õnne 13", mida ma ka korduses ei viitsi vaadata.

Aga "Südameasi" on mul nii südames, et täna nutsin taskuräti märjaks. Teadsin juba eile, et nii läheb, aga elu eest ju ka ei põgene. Film on ikka film, mis sest, et eluga väga sarnane!