Paastun? Ei, siiski mitte.

Otsisin üles ühe ammuse blogisissekande. 

Ikka veel soovitakse häid pühi, kuigi täna on Jeesus Kristuse ristilöömise päev. Alles pühapäeval võib häidpühi soovida ja mune süüa. Peaks minema  pajutibusid otsima.

pilt siit

Valdo Pandi fenomen

Pildil Ene Hion ja Valdo Pant (netist)
 Lugesin Ene Hioni kirjutatud Pandi-raamatut ("Valdo Pant- aastaid hiljem" 2013)
Ennekõike köitis mind Hioni mahlakas keel ja elav käsitluslaad. Ainult need Pandi pikad tsitaadid ja reportaažid  jätsin lugedes osaliselt vahele, sest mis on ette nähtud kuulamiseks, ei tarvitse köita lugemisel. Pealegi tundus mulle Pant juba "tookord" natuke sentimentaalne ja liiga kujundlik. Tänapäeval ollakse palju lakoonilisem ja asjalikum. Ma ei teagi Pandiga võrreldavaid ilukõnelejaid praegusest ajast.
Muidugi oli mammut "Täna 25 aastat tagasi" (313 saadet) oma ideelt ja teostuselt geniaalne. Vaevalt suudaks seda keegi üldse ületada.

Pandi puhul rõhutatakse pidevalt tema karismaatilisust, mis köitis nii naisi kui mehi.  Sealjuures seelikukütt ta polnud, oli ühe-naise-mees. Elsakene, kelle elukäiku polnud teosest võimalik lõpuni jälgida, ei olnud just ideaalne naine. Ainukene poeg Ville "kadus" ka kuhugi, oli paar vihjet tema raskele haigusele (oleks praegu 47aastane). Naistest Pant suurt ei arvanud, õigemini ei pidanud ta naiste võimeid meeste omadega võrreldavaks. Pandi suurim kompliment naisele oli - mõtleb nagu mees. (lk 68)

Mind kui mitteajakirjanikust lugejat huvitasid eraelulised seigad väga. Ei teadnud, et Pandil oli 3 venda, kes olid kõik väga mehised ja meeldisid tüdrukutele. "Pantide pere poisid olid musikaalsed, head joonistajad, pikka kasvu ja lokkispäised. Ilo puhus orkestris esimest kornetit, Kalju alti, Valdo mängis ksülofoni ja viilulit. Pesamuna Uno tahtis saada trummimeheks."(lk 31)
Paraku jäi nende kõikide elu liiga lühikeseks. "Nõukogude režiim muutis selle perekonna elu juurteni."
Valdo Pandi ametlik haridus jäi väga napiks- kõigest 9 aastat, aga ta oli üks erudeeritumaid mehi tolleaegses Eestis. Juba koolipoisina huvitas teda sõjaajalugu. Ta olnud andekas mitmel alal, muuseas ka käelistes tegevustes.
Noore mehena töötas ta õpetajana ja NB! andis Kohtla-Järve koolis tunde ka abituuriumile, olles ise kõvasti alla  20.
"Tema sarm oli erakordne. Naeratus oleks võinud relvad käest võtta isegi prokuröril. Ta oli kõikjal oodatud, ta püsis loomulikul moel tähelepanu keskpunktis." (lk 45)
Tundub lausa ime, et Pant, kes oli teeninud Eesti Leegionis, istunud vangis ja filterlaagris, olnud KGB nuhkide lemmikobjekt, suutis siiski seda, mis ta suutis. Pant kirjutas vastavalt vajadusele oma elulugu ümber, kohendades aastaarve ja võltsides fakte, selline sogamine tundub praeguses ajas nii kummaline.
Pant oli viletsa tervisega juba noore mehena, haiged kopsud, mille paranemisele ei aidanud kindlasti kaasa see elustiil, mida ta harrastas. Mida rohkem  elu lõpu poole, seda rohkem alkoholi ja ahelsuitsetajana läks tal 40-60 sigaretti päevas. Pant suri enne 49aastaseks saamist.
Siiski on hämmastav tema tohutu töövõime ja jõudlus: lisaks igapäevasele põhitööle televisioonis veel dokfilmide stsenaariumid,  nukufilmid, mängufilmid,  näidendid. Peale selle jäid Pandil lauasahtlisse ideekavandid, näidendite  käsikirjad, pooleliolevad tööd. Mida oleks see mees jõudnud teha tänapäeval, kui uusmeedia on nii kaugele ja kõrgele arenenud, et käsitöö asemel saanuks veel rohkem süveneda ja laieneda?

Kes oleks üldse Pant meie uues Eestis võinud olla?
( Muide, Hion võrdleb Panti olemuse ja arhetüübi mõttes Märt Avandiga, et sama karismaatiline. Hm, vanaproual on silma ja maitset:)

Kui hakkasin siia pilti vaatama, leidsin palju vastakaid arvamusi Pandist ja  tema raamatust. Üks on siin.

Pikka iga, Eesti!

"Mulle meeldib see riik. Ma olen uhke meie mineviku üle ja tänan saatust ja inimesi, kes on loonud olukorra, kus meil on olemas kõige olulisem inimlik ressurss, vabadus. Ja see vabadus on kaitstud. Olen veendunud, et enamik suuri otsuseid siin riigis on tehtud õigesti, loendamatute väikeste vigade peale ei viitsi kurjustada, sest neid teeme me kõik. Inimestena me loomulikult ühel päeval sureme, rahvana mitte, olen veendunud. Olen veendunud seepärast, et meie esivanemad ja ajalugu on arendanud Eestile väga tugeva ellujäämisinstinkti ja võime keerulistes olukordades hakkama saada. See on ju täitsa julgustav mõte, et riigi uude aastasse minna."

Raul Rebane
 22. 02. 2013,  Postimees
Presidendi peokõne 25.02.13

Halvad saated ETVs

Ma pole kunagi varjanud, et olen päris suur telekavaataja, vähemalt nädalavahetusel ja vähemasti talveperioodil, sest minu eluviis on suhteliselt väheaktiivne füüsilises mõttes.
Kui olen pühapäeval kõik hädavajalikud asjad ära teinud, siis lülitun  ümber väga passiivsele telekavaatmisele (pikali asendis, sest tugitooli mul pole).

 Eelmisel pühapäeval ma lausa vihastasin selle peale, et ikka veel pole ära lõppenud jamasari "Hakkab jälle pihta". Juba algusest oli aru saada, et midagi head ei tule. Labane, tühine, vaimuvaene, piinlik, nalja mitte kopka eest. Ja seda kõike näidatakse rahvustv-s. Mulle üldiselt ei meeldi, kui rõhutatakse, et "maksumaksja raha eest", aga ... tõepoolest. Kui ise ei oska, ei suuda, ostetagu sisse. Isegi BBC sarja "Meie pere" võin vaadata 3. ringi ennem, kui seda Maimiku-Tolki tohutu suure tegelaskonnaga tehtud kodumaist üllitist. Vot.

Viimastel aegadel olen täheldanud ka "Pehmete ja karvaste"  allakäiku. Ei aja enam üldse naerma, isegi muigama mitte. Asjad ja inimesed väsivad, ideed saavad otsa. Kõigest võib aru saada, aga siis tuleks lõpetada. Keegi peaks ju vastutama ka ETV programmide sisulise ja kunstilise kvaliteedi eest.

Muidugi võib nüüd öelda, et mis ma tukun seal teleka ees, kudugu parem sokki või lugegu uuemat eesti kirjandust ( ma nimelt olen Eesti patrioot ja ei kavatse emigreeruda).
Õige küll. Aga need saated on pühapäeval kõige vaadatumal ajal ja pärast seda tuleb see väga põnev ja pinev Taani krimisari "Kuritegu", mille iga järgmist osa ootan nädal aega.

Olen käinud ka erakanalitel seda paksudele mõeldud uut sarja  ja neid haledaid tõsielulugusid vaatamas, aga juba ühe korra  järel tunnen ammendumist ja klišeelikku lähenemist.

Üks variant uue aasta lubaduste kohta

Leidsin Kaja blogist väga vahva loo, mis ilmselt on kusagil ilmunud. Kuna see teeb mu tuju heaks ka korduval lugemisel, siis panen ta siia üles.
Mina ise ei anna endale ammu enam mingeid lubadusi ega loo ka illusioone, et mu elus midagi erakordset juhtub (näiteks leian rahapaja või suure õnne). Usun ja loodan, et saan ka edaspidi oma eluga hakkama. Kõik muu lähtub (tuleneb) sellest.

Pürgides ideaalide poole

Justin Petrone (2012)

Eestlastel on üks ütlus "Algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama", ja see käib kindlasti ka minu kohta, näiteks kui asi puudutab reisimist. Kui ma alustan oma rännakut, siis ma tahan aina edasi minna, paar päeva uues linnas, siis taas uued lennukid, rongid, laevad. Kui ma lõpuks olen sunnitud koju tagasi pöörduma, kannatan võõrutusnähtude käes ega oska midagi endaga peale hakata.

Ka ideaalsed inimesed armastavad reisida, aga nemad teevad seda mõõdukalt ja planeeritult, mitte niimoodi kugistades nagu mina. Sama asi on söömisega. Tooge mulle salat, pearoog, magustoit, aga siia mahub veel, ja muidugi mõned joogid. Alkohol on tõeline katastroof minusuguse jaoks, üks õlu viib teiseni, ja hommikuks ei tahaks ma öiseid sündmusi mäletada.

Öeldakse, et mul ei ole piisavalt enesedistsipliini, ja ma olen selle diagnoosiga nõus. Mulle meeldiks väga hoida kontrolli oma elu üle ja teha sellest kunstivorm, kus oleks kõike head just parasjagu. Ideaalinimene aastast 2012 töötab täiskohaga ja -mõnuga, tarbib mõõdukas koguses ja teadlikult nautides delikatesstoitu, on alati füüsiliselt heas vormis. Mulle meenub näiteks meie vana sõber Kaja, kes on moodsa telekommunikatsioonifirma turundusosakonna juhataja, käib tööst vabal ajal mägironimas, suusatamas ja jooksmas, kasvatab koos abikaasaga kuut last ja renoveerib oma uut korterit. Või meie naaber Janek, kes juhib suurt alkoholifirmat, aga pole ise ealeski purjus, ta teeb asjalikke lühireise igasugustesse eksootilistesse riikidesse, aga kodus Viljandis käib ta hommikuti jooksmas ümber järve, 12 kilomeetrit, isegi kui väljas on miinus 30 kraadi. Janekil on spetsiaalsed arktilises kliimas jooksmises mõeldud rõivad ja libedakindlad jooksutossud, temasugune moodne mees ei lase sellisel mööduval nähtusel nagu ilmal segada oma ideaalide teostumist.

Ma olen Kaja- ja Janeki-suguste inimeste peale kade. Ütlen endale, et Kaja ja Janek on minust vanemad ja ka minul on veel aega end kokku võtta: ühel päeval ärkan ma üles ja lähen hommikul jooksma ning hakkangi seda regulaarselt tegema, ma hakkan sööma tervislikke toite, alkoholi puhul piirdun ühe ja heas seltskonnas kahe napsuga, töötan tõhusalt nagu masin, loen lastele õhtuti unejutte, üllatan oma naist romantiliste kingitustega, ja muidugi naeratan kogu aeg, sest ideaalne inimene on alati õnnelik.

Aga häda küll, ma olen sellest ideaalist praegu veel väga kaugel. Sel ajal, kui Kaja vallutab uusi mäetippe ja Janek jookseb uut ringi ümber järve, üritan mina end veenda selles, et pole vaja enam uut rasvast pitsatükki võtta ega ole vaja jälle ennast Facebooki logida. Ma ju tean, et tunnen ennast pärast seda halvasti, aga ikkagi lähen kergema vastupanu teed…

Mäletan, kuidas aastaid tagasi laulis Briti bänd "Radiohead" umbes nii: "Sportlikum, õnnelikum, tootlikum, ei joo liiga palju, teed regulaarselt trenni, kolm korda nädalas, saad tööl kolleegidega üha paremini läbi…" Thom Yorke kommenteeris, et see laul on kõige depressiivsem kõigist neist, mis ta elu jooksul kirjutanud on. Minu meelest oli see satiir tänapäeva tööinimeste teemadel. Ja need heas vormis ideaalinimesed võtavad muidugi ka oma puhkuse vastu ideaalselt: lühike päikesereis, mille jooksul nad täidavad kiirelt oma energiatanke, päevituvad pruuniks, naeratavad kaamerasse ja näitavad pärast kõigile pilte, kust on näha, kui idülliline nende elu on.

Jah, lihtne on olla sarkastiline, aga tegelikult pean tõdema, et ilma teatava nägemuseta iseenda tulevikust elaksin ma ilmselt siiani oma ema ja isa juures. Juba üsna varakult elus panin ma kokku pusle sellest, missugune on minu meelest ideaalne inimene. Pusletükkideks olid mu isa räägitud lood ja mu enda loetud raamatud ning nähtud Hollywoodi filmid. Minu ideaalinimene oli actionkangelase ja kunstniku segu, keegi, kes seikles maailma veerel inmtühjades kohtades ja jagas teistega oma kogemusi. Midagi Indiana Jonesi ja Ernest Hemingway moodi…

Oma elu sellest valguses vaadates taipan ma, et tegelikult on need ideaalid mind kusagile viinud küll – ma elan ju kohati täiesti sellist elu, nagu ma lapsena unistasin.

See viib mind taas Kaja ja Janeki juurde. Võibolla sel ajal, kui nemad olid lapsed, olid neil juba visioonid sellest, mida nad elus kindlasti teha soovisid. Võibolla väike Kaja unistas mäetippudel ronimisest ja väike Janek ümber järve jooksmisest? Aga väike Justin unistas võõrastel maadel seiklemisest ja unustas end programmeerida selleks, mida teevad miljonid inimesed üle maailma igal hommikul: tõusevad voodist ja lähevad jooksma.

Praegu tegelen ma enese lisaprogrammeerimisega kahel moel. Esiteks, muidugi, ma loodan jalad alla saada ja jooksma minna, teiseks, ma ei taha liialdada, nagu ma ikka loomuldasa tegema kipun. Ei, ma tahaks oma uut hobi alustada teadlikult ja mõõdukalt, uurides enne treeningmeetodeid ja õigeid jalatseid. Olen kuulnud, et olevat olemas isegi sellised poed, kus arvuti abil mõõdetakse su jooksuviisi ja su jalaehitust ja siis tehakse spetsiaalselt sulle mõeldud tossutallad. Nii et mul läheb veel veidi aega. Aga varsti ma hakkan jooksma!

Seenelkäik

Ma ei hakka otsima, mida on teised enne "Seenelkäigu" kohta arvanud. Sisu ka ei hakka ümber jutustama, sest vaevalt on kedagi, kes pole näinud või kuulnud.
Kindel, et see film hakkab vähemalt  kord aastas telekavas olema ja  nii umbes 10-20 aasta pärast imestatakse, et selles on midagi igihaljast ja midagi, mis on ajas oma tähendust muutnud, aga kõlab ikka nii värskelt. Kindlasti on sellel filmil pikk iga. Tühja kah, et ta Oscarit ei saa, ega "need seal" mõistakski eestlaste keerulist ja vastuolulist hingeelu ja meie süsimusta huumorit.
Kas me isegi mõistame? Mäletan filmi esilinastuse päevilt mõnede ekspertide ja arvustajate kriitikat, et rahvas naeris saalis vale koha peal. Kus on õige ja kus vale koht? Võib-olla tulnuks hoopis nutta?
Kui ma esimest korda vaatasin, siis ma tegelikult ei teadnud sisu. Olin näinud paari klippi, mis olid hullult naljakad (Reinholdile kukkus jahu pähe ja Tamm kukkus tooli pealt maha!!!)
 Näitlejatööd on väga head. Kas meil on mõnda paremat komöödianäitlejat kui Raivo E. Tamm?
Episoodides mänginud Elmo Nüganen ja Ott Sepp -  lihtsalt suurepärased. 

Tahaks arutleda ja analüüsida.
Kas poliitikud ongi kõik nii silmakirjalikud, arad, korrumpeerunud, õõnsalt pateetilised, alatud kui Aadu Kägu?
Kas tema naine Viivi Kägu sai lõpuks aru, kes on tema mees inimesena ja miks ta ikka ise ei astunud üle inimlikkuse läve, kuigi  nii mitu korda üritas?
Kas see metsik eestlane, kes oli sõna igas mõttes kõva peaga, sümboliseeribki rahva  enamust? (Üllar Saaremäe kehastuses)
Kas kuulus rokkar Zäk oligi nii tühine ja  samas nii kummaline, nagu ta välja paistis, või oli tema iroonias ka teatud tarkust, küünilisust nagunii?
Mitu päeva  veel oleks pidanud olema eksinud ja oma elu eest võitlema, et hädalistes oleks välja löönud ka midagi inimlikku? Räägitakse ju, et surma palge ees avanevad inimese  hinge salalaekad.

Kas teie oskate nendele küsimustele vastata?

pildid netist võetud

Millal algab keskiga?

 

 Lugesin ühest blogist  põhjalikku ülevaadet filmist "Keskea rõõmud", mis tekitas ka minus hulga erinevaid mõtteid. Kõigepeal jagan  arvamust, et mõned asjad (filmid, maalid jms) lähevad ajaga üksnes paremaks. Kahtlemata on see teose/ taiese seesmistes väärtustes kinni, aga tihtipeale annab ka ajaline distants uusi võimalusi mõistmiseks ja tõlgendamiseks.

Nii on ka sellesama " Keskea rõõmudega" (1986). Filmi valmimisest saab suvel 27 aastat, mis on rohkem kui üks põlvkond. Vähe sellest - aeg on hoopis teine, arusaamised keskeast ja selle probleemidest  teised. Peategelaskond (3 naist ja 2 meest) olid tolle aja mõistes keskea künnisel ehk 35+aastased. No kesse tahaks ennast tänapäeval selles eas keskealiseks pidada! Ja pole ka. Tihtipeale on alles pere loomata või on lapsed tillukesed. Alles otsitakse oma kohta, tehakse tähtsaid otsuseid isiku tasandil, reisitakse ilmas ringi. Ei otsita veel abi imearstide käest mis tahes probleemile! Või ma eksin?

Filmi teeb mõnuga jälgitavaks head karakterid (nii peategelaskond kui kõrvaltegelased), andekad detailid. Ei tea, pole küsinud, kuidas tänapäeva varakeskealised ehk 35+aastased seda filmi käsitavad. Kas nad samastuksid mõneski probleemis?
Soe aluspesu, rohelised botikud (mõlemad kesksuvel) poleks kindlasti  asjad, mis neid erutaksid. Tikutulega tuleks otsida tänapäeval ka sellist kaunishinge ja romantikut, nagu oli Kaie Mihkelsoni tegelane.

Minu lemmikepisood filmist on see, kus  Ulfsaki tegelane Hubert mängib südapäeval Kaunase restoranis klaverit, mis tekitab tohutu resonantsi. Ülemused kaotavad pea, nooremad lõunatajad keerutavad tantsu.  Pille satub ärevusse, et vend kukkus jälle jooma. Õnneks laheneb intsident Silva abil õnnelikult, mispeale Tõnu hüüab Hubertile mitte ilma irooniata "Tere, Kilburn!"
Iseasi, kas me tänapäeval teame, keda ta silmas pidas!!