Fotojaht: kõrvuti

Polnud aega Pariisi sõita, aga fotojahist tahtsin osa võtta, sestap pildistasin tühja-tähja ja sellisel moel, nagu minu kasinad oskused ja võimalused lubavad.
Ei näe oma varvastest kaugemale jah!

Teised.

Sada aastat raamatukogu

Meie linna raamatukogu sai 100-aastaseks. ( Ma ei viitsi hakata meelde tuletama, millal üldse esimesed avalikud raamatukogud tekkisid.)


Vana kultuurimaja, õigemini Ilmatari Seltsi maja ehitati 1904. aastal. Nüüd on see hüljatud, vist odavalt mahagi müüdud, millest on väga kahju.
Praegu on seal kirbuturg!!!
Ja ühes otsas veel alles ka päästeamet (tuletõrje).


Sama maja õuel oligi täna kultuuriüritus.


Mitte keegi pole enne selle peale tulnud, et vana kultuurimaja hoov on kui kinnine ruum ja justkui loodud väikeste suviste koduste sündmuste jaoks nagu raamatukogu sünnipäev.


Tore pidu oli!

Joosep ja Hans Kapp olid isiklikult kohale tulnud, Mihkel Veske saatis pika läkituse, K. A. Hermann kirjutas sündmuse tähtsust silmas pidades mõned kaunid laulud.

Pärast sõi kõik see rahvas sünnipäevatorti.


Vihm lasi ka olla.

NB! Suvelillede kompad olid vapustavad!


Pildid on suured, ei mahu ekraanile ära, kui avada. Aga kerides näeb.

Maidu fotod - suurepärased!

Vaatasin ja vaatasin. Nii head! Valisin endale mõned. Panen lingi kah. Soovitan vaadata, võib-olla leiate ka ennast või oma tuttavaid laulmas või lippu lehvitamas. Mina küll leidsin!!!

Pärast laulupidu

Laulupidu on nüüd seks korraks läbi ja algas tüüpiline Eestimaa suvi. Päike ei paista, kohe hakkab sadama. Tuleb otsida tubaseid toimetusi. See tähendab muidugi passiivset eluviisi - raamatut lugeda, arvutis kolada, telekat vaadata. Ja süüa...ilmselt liiga palju, sest kaloreid kulub ju vähe(m).

Lugesin eile blogidest ja delfist vastukajasid laulupeole. Oli nii- ja naasuguseid. Ikka ja jälle mõtlen: kes on need inimesed(eestlased), kes pole kunagi millegagi rahul ja oskavad/tahavad/ ka teiste meeleolu rikkuda. Võib-olla on need vähemuses, aga nad on kindlapeale väga pealetükkivad ja agressiivsed. Nad teavad täpselt, kuidas asjad käivad või käima peavad.
Ühest blogist lugesin, et laululaval oli nii!!! kitsas ja et keegi "tädi" istus trepimademel ja võttis seega ära 1,5 inimese ruumi. Tüüp sihuke!!

On küll masu ja väsu, aga natuke elurõõmu võiks ikka endale lubada...vahel. Isegi v e e l raskematel aegadel on laul aidanud ellu jääda.("Meil laulud aitavad eee-lada, võii-ta" - mäletate?)
Võib-olla ei tohiks mina üldse oma nokka lahti teha, sest ei kuulu otseselt kriisirühma (ei ole noor, ei ole võlgu, ei ole töötu). Õnneks on ka mul muresid, et keegi ei arvaks, nagu oleks ma lihtsameelne tobu!!!

Vaatasin eile hilisõhtul Pärnu filmifestivali dokki "Neitsilikkus"(Vene 2008) ja takkapihta veel Soome "Suitsetamisruumi"(2006). Mõlemad rasked filmid.
Oehhh! Pole kerge kusagil!!!

Pildid: laulupeo aksessuaarid ja Pätu, kes oli solvunud, et ei pääsenud laulupeole.

Tuulevaiksel ööl

Käisin laulupeol ... ja mitte ainult

Võtsin ette ja "lavastasin" ennast laulupeole. Mis sest, et see oli seotud ka igasuguste ebamugavustega, nagu näiteks kolm päeva kandsin seljakotti nagu tigu oma karpi seljas.


Rahvamassist ja täis bussidest ja laupäeva õhtul sadanud külmast vihmast ma ei hakka rääkimagi - see kuulub kogu paketti sisse kohustuslikult.
Nägin inimesi, keda pole sada aastat näinud, mõnda neist rongkäigus.


Eelmine kord käisin ma kohal vist 20. sajandi 90ndate alguses, kui oli esimene sinimustvalge laulupidu.


Jah, see on fenomen, öelgu skeptikud ja muidu ilkujad mis tahes. Meie rahvas vajab laulupidu, saab sellest jõudu ja rõõmu. Nii palju sinimustvalgeid ei olnud vist isegi laulva revolutsiooni päevil. (Lipuvabrik sai kena kasumi!!!)
Igasugune rahvuslik oli väga populaarne. Isegi mina ostsin mitu paari suva etno sokke.



Tegin ka pilte. Kahjuks ei haara pildile isegi 1% seda vaimustust ja väge, mida isiklikult kohal olles tajud.
Kõige eredam elamus - see, kui kogu rahvas lainetas!!
Viimase pildi peal meie rõõsa lastekoor.

Järgmisel korral lähen jälle!

Minu jalgratas

Mul on veneaegne jalgratas, Saljut nime poolest. Ta on raske, aga veereb küll.
Lasin oma ratta tuttaval korda teha ja korvi ka külge panna, ise pesin fairiga puhtaks.

Tänapäeval on muidugi palju uhkemad ja kallimad jalgrattad, aga ma arvan, et mulle kõlbab see veel küll. Suvel hea poodi, järve äärde, surnuaeda või linna teise otsa külla sõita. Ja vargad ka võib-olla nii vanamoodsat ei taha:)

Muide, maal on jalgratas hädavajalik. Hommikul oli neid poe juures nii palju, et probleeme oli parkimisega.

Eelmisel suvel ei sõitnud ma kordagi jalgrattaga - põdesin oma jalahäda.

Hommikul tegin pildi ka. Enne, kui läksin järve äärde peesitama ja ujuma.
Kui uskuda ilmaprognoose, siis läheb varsti jälle jahedaks ja vihmaseks.
Sellised need meie suved on, mis teha!