2019-02-08

Keda valida, keda mitte

Ka mina vaatasin eile Mihkel Raua "Kolmeraudset", kus ta tulistas kolmest rauast korraga. Mida aeg edasi, seda kiiremaks muutub ta kõne ja närvilisemaks liigutused.
Eluvõitluses karastunud vanad ja uued poliitikud olid,  nagu olid. Aga ma jälgisin Andrus Vaarikut ja tema mõningast kimbatust ning mõtlesin: "Vaene Vaarik, kas on sulle ikka kõike seda vaja? Kas näitlemisest kõrini? Kas rahva armastus pole tõesti enam tähtis?" Keegi ju ei keela olla maailmavaatelt sots või mis tahes...
Ma kardan, et äkki hakkab Vaariku naljasoon nüüd taandarenema ja lõpuks kuivab väikeseks märkamatuks kärnakeseks naba piirkonnas. Või ongi ta nüüd tõepoolest koju jõudnud ja hilise küpsejana valmis, nagu ise väitis?

Teine, kelle valiku üle olen viimasel ajal mõelnud, on Raivo E. Tamm, kandideerijanimega Raivo Tamm. Tema valimisklippi vaadates noogutan kurvalt:"Jah, sa pole tõepoolest see Illar- joppenbuhh sealt ENSVst ega ka see suur et Allan Õnne tänavalt, aga kas saab  kinnitada, et sust ei tule poliitik a la Aadu Kägu filmist "Seenelkäik" - sama korrumpeerunud,(metsa) eksinud vilets vennike, kes ei varjagi oma siiralt omakasupüüdlikke eesmärke."
Eks alguses ole nad kõik äraostmatud ja innustunud!
Ohh! Milline risk ikka see poliitikasse minek!

2019-01-21

Külalised

Reede õhtul pool 9 koputati mu uksele (elan kortermajas 2. korrusel). Ma ei oodanud külla kedagi - tütrega alles saime kokku. Ükskord käisid maja ühistu liikmed veenäitu kontrollimas. Äkki need?
Tegin ukse lahti ja...kaotasin kõnevõime. Ukse taga seisis Eesti peaminister Jüri Ratas, lahke-lõbus naeratus suul, rohelise reklaamijope hõlmad vallali.
"Mina olen Jüri Ratas!" ütles ta valju selge häälega, "ja minuga on kaasas Kadri Simson!"
Ma ei olnud veel päriselt toibunud, kui väljapoole avanenud ukse tagant ilmus välja äärmiselt kaunis ja rõõmsameelne Kadri.
Aga kes siis on kolmas, küsisin. "Tema on Jaan Ida-Virumaalt."
Rohkem mul küsimusi polnud. Mul pole enne poliitikud ukse taga käinud-  ma ei tundnud etiketti. Kas kutsuda sisse, kas arendada vestlust? Igaks juhuks ei teinud midagi. Jüri ulatas Kadri-nimelise pastaka ja kolmnurkse kalendri. Kadri ütles, et "vali mind", aga võib-olla ei öelnud kah.
Kui ukse sulgesin ja peeglisse pilgu heitsin,  märkasin, et mu juuksed olid kammimata ja  T-särk liiga kodune.
  Nüüd mõtlen iga koputamise peale, kas ukse taga on Mart Helme või Indrek Tarandi.

2019-01-20

Katse: vaatasin, kas veel oskan. Vana postitus aastast 2009 jaanuar

2009-01-14


Igaüks ajab oma asja

Eesti keeles on üks universaalne sõna, mis sobib absoluutselt igasse lausesse, sest ta tähendab nii paljusid asju. - Näe, sobiski siia lausesse ka!-

Otsides vajalikke asju jäi näppu igasuguseid asju, mille olemasolu oli ammu meelest läinud.
Näiteks üks Andrus Vaariku kirjutatud asi, millel kahjuks puuduvad esimese lõigu ridade algused ja ka viited.
Igal juhul on see asi pärit ajast enne majandustõusu, eelmise surutise ajast ehk.

Pealkiri on "Mis asja ma kardan?" 

Tervet asja ei hakka siia trükkima, mõned laused ainult, õigemini refereerin või resümeerin kohati, asjaga suhteliselt suvaliselt ümber käies.

- Eesti asjast ei saa asja! Ma ei ole küll teab mis asjatundja, aga asi tundub sedamoodi minevat.
- Ei ole õige asi selle asjaga, sest igaüks ajab üksnes oma asja.
- Asja eest, teist taga keegi sulle ju asju ei anna!
- Hädaldamine on täiesti asjatu. Hakka asjaga pihta! Tegutse, ära passi asjatult nurgas!
- On sust üldse veel asja? Kas ei ole siis asjameest, kes selle asja ära teeks?
- Ons asi on tõepoolest nii hull, nagu asjapulgad räägivad? Selle Eesti asjaga nimelt.
- On sügav oht taandada kultuur lihtsalt iluasjaks. Igal asjal on lõpuks piir!
- Asjast kah! Õite asi, kui muul maailmal Eestiga asja ei ole!
- Asjatu on muu maailma asjadega võistelda. Meil on oma asi ajada! Tõeline Eesti Asi nimelt.

Hoiame kokku, meid on vähe!! Ja asi Ants!


Asi aetud, hakkan koju minema! Enne korjan veel oma asjad kokku.
Asjatatud küll juba täna!
(Kah asi, millest blogida!)

2013-08-26

Uus elu!

Ma olen kõikidele oma blogituttavatele ja juhulugejatele võlgu olulise info - ma olen nüüd Pärnu elanik. Lõplik kolimine toimus 17. augustil, eelnevalt oli ära kolitud mööbel ja paar päeva enne mind veel Pätu. Pätu pärast oli kõige suurem mure. Keegi ei osanud ette arvata, kuidas õnnestub 12aastase kastreeritud vana isepäise kõutsi integreerumine 2toalisse, endise korteriga võrreldes kitsastesse oludesse.
Esialgu oli päris närvesööv, aga tänase seisuga võib öelda, et kass on kohanenud, minust endast rääkimata.
Asjade lahtipakkimine ja nende jaoks koha leidmine võtab kindlasti mitu kuud aega. Vaatamata sellele, et  ära on antud, visatud, jagatud tohutult maist vara, on seda siin ikka veel liiga palju. Kõige suurem puudus on sahtlitest ja kapipealsetest, kus oli hea hoida igasugust pudi-padi.
Ilmad on siin ilusad, aga randa pole siiski saanud. Põhiliselt liigun linnaliinibussiga ja jalgsi. Olen juba päris osav orienteeruja.
Tasapisi hakkan last ka hoidma. Seni on mind säästetud tõstmistest, venitamistest, üldse liigsest pingutamisest, sest 4 nädalat haiglas on jätnud jälje. Aga küllap ma kosun. Vana elu pole isegi enam unes näinud!
Ja need õudusunenäod, et lähen klassi ja olen unustanud ennast riidesse panna või siis, et ei mäleta, mis klass ja mis teema, on nüüd ehk igaveseks lõppenud.

2013-07-10

„Kui palju on asju, mida ma ei vaja.“ (Sokrates)

Kui ma ükskord kolitud saan ja uues kodus ennast sisse sean, siis, ma vannun, ei osta ma endale enam ühtki raamatut, ei telli ühtki ajalehte ega -kirja, ei lase õmmelda ühtki riideeset, ei lase endale kinkida midagi materiaalset, ei paljunda ühtki paberit, ei muretse ühtki jalanõud, sest mul  ei ole mitte midagi enam vaja, mul on kõiki asju ka järgmise elu jaoks. Ma vajan ainult  aega, rahu ja puhkust.
Aamen.

2013-07-08

Albumite suurmood

Õed karupükstega
Õed raamatutega













Täna ma tegelen albumitega. See on suur töö. Ma ei saa /ei või/ albumeid minema visata, sest need on nii väärtuslikud. Neid albumeid on üle 30 (lugemine läks sassi). Ma ei saa ka kõiki albumeid endaga kaasa kolida, sest minu uues kodus on 2/3 vähem pinda kui praeguses. Te ju mõistate, milles on probleem.
Mida teha albumitega?

Kõigepeal ma vaatan neid, ammu pole vaadanud. Korrastan veidi, lahtised pildid kleebin  tagasi, aukudesse lisan uusi. Millegipärast on mõned albumid väga ära räsitud. On pilte võetud, aga tagasi pole enam pandud.
Need ei ole mitte ainult perealbumid, vaid eelkõige kellegi isiklikud.
Minu emapoolsed vanavanemad (papi ja mammi) olid mõlemad õpetajad. Nendele on tänulikud õpilased ja kallid kolleegid kinkinud tähtpäevade puhul suuri nahkalbumeid, millel on peal ka graveeritud hõbeplaat ja sisse kirjutatud pühendus koos allkirjadega.

Album pühendusega "Kallile vennale...60. sünnipäeva puhul õdedelt..." on täidetud piltidega isa enda poolt siis, kui ta jäi haigeks. Piltide sorteerimine ja albumisse kleepimine oli tema vaimsetest hobidest üks viimaseid ( lugeda ja kirjutada ta enam ei saanud, hiljem ka rääkida mitte). Valik on isegi naljakas, sest pilte on pandud suvalt- lapsepõlveaegsed hobused koplis segamini Gruusia sõjateede ja sanatooriumi piltidega. Aga ka väga haruldasi perepilte. Sellisena ongi see album armas.

Kui mu ema jäi haigeks (esimene infarkt), siis ta tegi oma  maitse järgi laste ja lastelaste albumi. Kõigepealt olid seal poiste pulmapildid, siis tulid lapselapsed riburadapidi. Kui ema läks, siis oli tal 5 lapselast. Nüüd on tal 10 lapselast ja 14 lapselapselast. Seda albumit olen ma hiljem täiendanud piltidega  ja allkirjadega.


 Ma jätan  siin pikemalt  mainimata, et albumeid on igast eluperioodist. Kui tuli juba värviliste piltide aeg, siis tulid ka teistsugused albumid - sellised moodsamad, polnud vaja pilte kleepida, neid pandi kiletaskutesse
Nüüd on pildid kõik arvutis (või kus iganes), õnneks pole neid füüsiliselt enam siin. Ma saan ka nüüd vahel paberil pilte, näiteks klassi- ja koolipilte, aga neid on vähe selle kõrval, mis on albumites.
Vähe sellest - pilte on ka karpides. Õnneks on paremad ikkagi albumitesse koondatud. Mina pole üldiselt matusepiltide poolt. Parem, kui neid ei tehtaks üldse. Eriti lahtisest kirstust.

Mida ma siis teen nende rohkete albumitega?
Jagan laiali oma vendade ja teiste sugulaste vahel. Igaüks saab vähemalt 5 albumit. Ja tütar viigu oma albumid ka lõpuks ära. Jäävad minu isklikud ja siis veel mõned armsad perealbumid, mida kiivalt endale hoian.

2013-07-06

Elukutse needus

Kui mu sõbranna läks pensionile, hakkas ta aasta varem läbi vaatama oma pabereid (töötas juristina Eesti pangas) ja neid jõudumööda hävitama- lasi läbi paberihundist. Ta hoiatas mind - see lõik on kõige raskem, nimelt otsustada, mis on veel vajalik, olgu tal siis mis tahes väärtus. Ja veel ütles ta, et paratamatult tuleb läbi teha mitu ringi. Esialgne valik ja lõplik valik.
Mina ei ole jurist, aga võin kinnitada, et õpetaja amet on sama hull või hullemgi veel. Olen jõudnud faasi, kus juhe jookseb kokku, tekib lühis. Kuidas  ja kuhu ma viskan asjad, mida olen oma töös pidanud tähtsaks ja hädavajalikuks? Kõik need testid, konspektid, väljaläiked, temaatilised kaustad, näidistööd, koolituste materjalid jne jne
See pole mingi käsitsi kirjutatud materjal, vaid kvaliteetpaberil. Kesse tänapäeval käsitsi midagi teeb!! Kui palju puid on maha võetud, et mina saaksin oma tähtsaid  pabereid välja printida ja õpilaste jaoks paljundada! Kui palju inimtunde vaimset tööd on selle kõige taga!
Ja nüüd viskan tulle!! Süda tilgub verd.
Omaette kroonika ja ajaloo moodustavad õpetaja päevikud, mis vähemalt minul olid igal aasta eri värvi ja sisaldasid tunniplaani ja muu säärase kõrval ka kogu igapäevaeluks vajalikku infot, päeva kommentaare, märkusi ja tähelepanekuid. Üldse oli see minu jaoks nagu mälu protees.
Kuna sahtlite ja kappide- riiulite üldpind väheneb uues kodus katastroofiliselt, siis pean tegema radikaalse otsuse.

Unikaalne leid!
Leidsin oma ema kirjad suvest, kui meie pere hakkas kolima Abjast Suure-Jaani. Need olid saadetud papile-mammile ehk siis  minu  vanaemale- vanaisale.  Kõik viis last olid juba olemas, noorim alles pooleaastane. Isa oli juba käinud kohta vaatamas, korterit veel ei leitud. Tol ajal varustas  õpetajaid korteriga linna täitevkomitee (võin vahelepõikena öelda, et korteriturg oli olematu või väga vilets, meie lapsepõlvekodus elati äärmises kitsikuses).
Nüüd mõelge - need kirjad on kirjutatud suvel 1953. Neid on alles hoitud läbi mitmete kolimiste ja põlvede.