2010-12-28

Selle aasta viimane meem

Kaamos läkitas meemi. Tänan, täidan häämeelega.

1. Külastan oma blogi sagedusega…

No ikka väga sageli, eriti kui midagi üllitanud olen. Vaatan, kas keegi on viitsinud kommenteerida. Blogipidajate ühine omadus on edevus ja soov olla märgatud.

2. Poliitikute blogisid loen…
Regulaarselt küll ei loe, pole neid ka oma listi pannud. Eks nendel ole oma asi ajada, mul oma. Need "asjad" ei kattu enamasti.

3. Blogid, mida loen, köidavad mind, kuna...
Loen blogisid, mis on aruka ja arenenud inimese kirjutatud. Mõte köidab ja ka stiil/keel. Mõned blogid on sellised mängulised, teised jälle tõsised, arutluskäik hästi läbi mõeldud. Kunagi oli diskussioon blogide teemade osas ja siis jäi kõlama seisukoht, et sellised "söön, joon, vahin niisama"-blogid ei kõlba. Minu arvates kirjutatagu millest tahes, iseasi kas mina neid loen. Igaühel omad joped.

4. Blogi eelistan/ei eelista muudele kanalitele
Millistele muudele? Blogi nimetatakse sotsiaalmeediaks. Eks ma meedia tarbija ikka olen, isegi lehte loen veel paberkandjal (Postimeest). Ei eelista üht teisele.

5. Millal (ja kas üldse) sina viimati netisuhtluses solvusid?
Ei mäleta suurt solvumist. Väikest ka ei mäleta. Mida ei mäleta, pole olnud.

6. Millest sa praegu blogimaailmas kõige enam puudust tunned?
Uusi huvitavaid tulijaid on vähe ja vanadest on ka paljud tagasi tõmbunud või hoopis ära kadunud, teistesse kanalitesse suubunud. Mulle pole meeldinud ka see parooli taha pugemine. Lühidalt - ma tunnen puudust blogimise kuldajast, kus oli palju sisulisi vaidlusi, kommenteeriti ja anti üksteisele hinnaguid ja medaleid, palju meemitati jne

7. Miks sa üldse blogid?
Tont seda teab, vanast harjumusest vist. Millegagi peab ju oma aega täitma!!!:-) Samas hoiab blogimine mõningaid tähtsaid oskusi töökorras, näiteks pildi lisamine, lingitamine, eneseväljendus...

8. Kas oled kunagi postitanud midagi, mida hiljem kahetsed?
Ei mäleta. Ja kui midagi sobimatut ongi olnud, siis saab ju blogis alati postituse maha võtta või siis muuta sõnastust. Ka kommentaari saab ära kustutada. Kui ma hästi järele mõtlen, siis olen võib-olla midagi ebasobivat mõnes kommentaariumis öelnud. Vahel tunnen häbi, kui olen asjast valesti aru saanud.

9. Blogide populaarsus on langenud, fakt. Milles näed sina peamist põhjust?
Iga uus asi on algul põnev ja popp. Siis uudsus kaob, asemele tulevad uued nähtused ja moevoolud. Sama on ka blogivärgis.
Kunagi olid jututoad väga moes, siis igasugused foorumid, suhtlusportaalid. Blogimine on igal juhul süvenemist eeldav tegevus, siin ei aita paljast säutsumisest. Samas, ehkki pidevalt lisandub uusi sotsiaalmeedia avaldumisvorme, ei kao vanad ka päriselt ära. Näiteks ajaleht paberkandjal pole ju kuhugi kadunud.

10. Sinu küsimus? (lisab iga uus meemitaja)

Liigutagu oma näpukesi vanal aastal veel Tiia, Bianka, Lendav Konn, Linda, Emmeliina. Palun.

2010-12-26

Elu pärast: kohtumõistmine

"Klassi" viimane järg tõmbas otsad kokku. Kaspar Kordes sai oma karistuse, mis oli nii leebe kui võimalik sellise teo eest. Järgmine aste oleks õigeksmõistmine.
Muidugi ei arva ma, et Kaspari oleks pidanud avalikult hukkama, aga tavaarusaamise järgi on "tingimisi" karistus umbes nagu noomimine.
Kuulasin eile ka Vikerraadiost arutelu, mis järgnes näidatud osale iga kord. Seni ma pold seda kuulanud. Sissehelistajad olid enamasti vanad inimesed, kes tundsid muret, et sellised asjad võivad juhtuda. Üks papi arvas, et tuleb õpetada enda eest seisma nagu vene sõjaväes. Seal kiusati ka nii, et vähe pole, kui sa olid mömm.
Saates seletas asju lahti ka psühholoog ja jurist, targemaks sain. Oleneb inimesest/kurjategijast, kuidas ta karistuse vastu võtab. Mõni kannab ära ka reaalse karistuse, ise ennast süüdi tunnistamata, ja vabanedes alustab otsast.
Kaspari kuritegu oli tingitud kõrgeimast õiglustundest ja ülitundlikust loomusest. Aga psühholoog arvas, et, kuigi fiktsioon, ei ole Kasparil tulevases elus kerge. Nii impulsiivne ei tohiks olla, peab ennast talitsema, manitses psühholoog.

Ma ei oskagi midagi lisada.
Armastuse tärkamine kaitsja ja kaitstava vahel oli veidi "hollivuudilik". Ingrid (Laura Peterson) oli kaunis noor naine, Kaspar katki ja pettunud nooruk. Miks ei võinud viimasel tunded tekkida, liiati kui ta ennast nii hüljatuna ja üksikuna tundis? Aga kas see on eluline, et koolitulistaja riiklikuks kaitsjaks määratakse alles nii kogenematu algaja advokaat?

Kogu kohtumõistmine oli minu jaoks arusaamatu, aga mul pole ka ses osas mingit kogemust.
Kollase meedia ajakirjanikke ja advokaadibüroo juriste näidati ka väga eetikavabadena.

See osa meeldis mulle rohkem kui eelmine. Kõigele vaatamata läks hinge ja mõjus emotsionaalselt.

On vist aeg vaadata algusest lõpuni läbi ka põhifilm.

Loe ka siit.

2010-12-23

Üks päev enne jõule








Kauneid jõule ja palju rõõmsaid päevi uuel aastal! Blogime veel!

2010-12-19

Elu pärast: Tingimisi vabadusekaotus


Endine koolikiusaja Toomas saab tulistamisel raskelt viga ja peab nüüd kogu ülejäänud elu olema ratastoolis.

Toomas on noor inimene ja tema ei näi esialgu aduvat, et ratastooli jäämine ei ole "tingimisi", vaid lõplik. Aga sellega kohanetakse enamasti. Toomast toidab lootus, et meditsiin areneb ja paranemine on veel võimalik.
Tema vanemad nii positiivselt meelestatud pole ega suuda oma masendust varjata, vähemalt ema.
Toomas on ilus sportlik selgete silmadega nooruk. Järje põhjal ei taha kuidagi uskuda, et ta põhifilmis nii julm kiusaja oli.

Vaataja süda võib nüüd rahulik olla: leidub koole ja klasse, kus koolivägivalda ei ole ja kus tehakse tublit ennetustööd. See on kool/klass, kuhu Toomas pärast taastusravi õppima asus.
Aga õige pea saame teadmise, et vale ja varjamisega uut elu alustada ei tohi.
Võtmeküsimus oli, miks üldse kiusatakse (koolis).
Kui Tooma uued klassikaaslased küsisid, miks Toomas seda tegi, siis jäi ta korraks mõtlema: "Tahtsin lihtsalt pulli teha. Algusest peale oli see üks pullitegemine."
Nii see vist ongi!??
Kui meie koolis põletas üks poiss teisele kaela peale kuuma kruviga jälje, siis ütles ta umbes sama: "Nalja tegin!"

See osa meeldis mulle vähem kui mõni eelmine. Liiga palju oli probleeme kokku kuhjatud. Näiteks see Afganistani- mehe enesetapp, mis jäi isegi arusaamatuks (ma tean küll, et juhtum on elust maha kirjutatud). Vanemate suutmatus uue olukorraga leppida. Noore alakehast halvatud mehe seksuaalelu jms

Aga kõige rohkem häiris mind peategelase ja ka mõne teise mittenäitleja halb diktsioon. Mul puudub oskus huultelt lugeda. Seetõttu läks minu jaoks palju kaduma.

2010-12-13

Tüdinud kõigest

Tüdinud kõigest, tüdinud armust ja hirmust,
tüdinud tänavaaukudest, juustest enese pääs.
Tüdinud mõtteist, suurist raamatuvirnust,
tüdinud sellest, et kuskil ei kumagi pääs.

Tüdinud tööstusest, tüdinud paadist ja parvest,
tüdinud autodest, tüdinud aatomijõust,
tüdinud uuest ja vanast undavast sarvest,
tüdinud kohtlusest, tüdinud nõukate nõust.

Oled, sest pead, isuta hulgud ja hingad,
seegi su meelest ei muu kui tühi rutiin,
võbelus veel, lillede lõhn, - neid ehk veel hindad,
enesest öelda ei tea, milleks muigutad siin.

Elu sind üllatas kord, otsisid elule mõtet,
nõnda kuis elu sul kaob, nõnda mõtegi kaob,
kerkib ja kaob, pole jäädavat mõtet,
see, mille avastab üks, teise jaoks ikkagi kaob.

(1976)
Hando Runnel

P.S. Mõeldes V-le, kellele see luuletus äkitselt meenus.

2010-12-12

Viies osa - "Trööst"


Viies osa alapealkirjaga "Trööst" sobis hästi oma tonaalsuse poolest jõulu-eelsesse perioodi, kui inimeste meeled on rohkem avatud valgusele ja headusele, õigemini on vastuvõtlikumad.
Selle järje puhul tundsin, et põhifilmi kehv tundmine tuleb mulle isegi kasuks. Ma lihtsalt ei tea täpselt, millised need poisid olid, kelle vanematel tuli neid kaotada 2 korda ja kelle kohta on öeldud "koletised".

Nii ma vaatasingi...seda järge ja püüdsin aru saada.
Inimesed reageerivad valule ja leinale erinevalt. Kuigi pool aastat on traagilistest sündmustest möödas, ei tarvitse veel möödas olla terav süütunne ja mõistmatus, mis on valeti tehtud, et lastest on tulnud sellised jõhkardid.
Täitsa normaalsed ja intellektuaalsed kodud olid ju. Pauli isa Väino (Erik Ruus) lausa kirjanduse professor, ema Ireen (Liina Olmaru) arvatavalt psühholoog, kodu kui külaraamatukogu(või see polnud kodu?)
Teise poisi Olavi ema Julia on loomaarst (Anu Lamp), kahe taksikoera omanik. Tagasihoidlik, leebe, südamik naine, üksikvanem! Kas on üldse humaansemat elukutset kui loomaarst!

Ja nende pojad olid siis koolivägivalla algatajad ja mentorid, organiseerijad ja suunajad!

Olen viimasel ajal lugenud, et kasvatuse osatähtsust on kõvasti ülehinnatud, et empaatiatunnet, tolerantsust on nii vähe hoopis seepärast, et aeg on selline - meedia, internet ja kogu ümbritsev keskkond on inimlikkuse ja vaimsuse hävitanud. Kodu ei paku seda, mida ta vanasti pakkus - turvatunnet, mõistmist ja armastust, sest moodsa haiguse läbi on kõik nakatunud tuimusesse ja lootusetusse, mille kaasnähud on jõhkrus, julmus, hoolimatus.
Lähedust ja soojust otsid/leiad pigem oma looma juurest, kui saad seda kodakondsetelt.
Ei tahaks seda ikka 100% uskuda.

Siiski oli see palju rõõmsam ja lootusrikkam film kui see Joosepi isa Marguse lugu.
Aga koduloomad pakuvad troosti küll, kogetud asi.

See oli Gerda Kordemetsa film.
Pilt ja jutt siit.

2010-12-11

Fotojaht: Piibli eest

Mõni raamat on nagu piibel, kuigi ei ole Piibel. Võtad lahti kust tahes ja loed. Piiblit polegi nii põhjalikult lugenud, tükati ainult.
Märkused servadel ja allakriipsutused tähistavad, et on olnud eriti tähtis mõte. Käsitlemist vajav mõte.
Kui ma enam midagi ei pea "käsitlema", siis võtan kätte mõne uuema väljaande ja loen kui esimest korda. Üldiselt ma ju raamatuid täis ei sodi...





Teised siin

2010-12-05

Jõulumeem. Teine advent

Kingitus kõige kallimale.


1. Kas sulle meeldivad jõulud? Kui ei, siis miks? Kui jah, siis miks?

Ikka meeldivad, kuigi hulluks ei lähe ja jõulumeluga kuu aega enne ka ei liitu. Lähtun sellest, et jõulud tulevad nagunii. Parem on neid siis juba heatahtlikult vastu võtta. Jõulumeeleolu tekib või ei teki olenevalt ilmast. Kui lumi on maas ja väljas ilus talveilm (nagu praegu), siis on parem tuju küll. Ei meeldi see tohutu kommertslikkus, mis tarbimisühiskonnas ilmselt paratamatu on. Aga seda võib eirata.

2. Ideaalsed jõulud? Kuidas ja kellega koos tahaksid need veeta?

Üksi ei tahaks jõuluõhtul olla ja pole ka olnud siiani (vana-aastaõhtul küll täitsa vabatahtlikult). Viimased paarkümmend aastat oleme jõulud veetnud keskmise venna perega koos. Meie ühispere on nüüd küll oluliselt kasvanud, aga venna maja on ka suurenenud - jõuluks on mõni uus ruum või tuba valmis saanud. Nii et mahume kõik ära. Loodan, et ka sel aastal on kõik vanamoodi. Jõulude juures hindan traditsioone ja seda, et pere on koos.
Jõuluööl mängime väsimuseni lauamänge, näiteks Aliast ja Eesti mängu. Nalja kui palju!
Kõik saavad kõigilt kingitusi.

3. Milline on su esimene jõulumälestus?

Kui mina laps olin, siis räägiti nääridest. Jõulud olid küll vanemate inimeste meeltes, aga kuuske meil vähemalt jõuluks tuppa ei toodud. Oli selline loll aeg, mis teha. Oleks ju siin tobe meenutada aega, mil jõulud legaliseeriti ja hakati neid riiklikult tähistama. Ma olin siis juba "päris suur tüdruk".

4. Kas sa kartsid lapsena jõuluvana?

Vt eelmine vastus. Aga oma lapsele kutsusin ikka naabrimehe jõuluvanaks, kuni ta mängu läbi nägi. Meie lapsepõlves käisid näärivanad, aga neil oli nii palju tööd, et nad jätsid kingikotid ukse taha.
Vastus on: meie küll ei kartnud jõuluvana. Mis tast karta! Lapsel olid ka salmid kenasti peas.

5. Parim jõulumälestus?

Tiia mäletab, et tal sündis tütreke. Mul tuli sellega seoses meelde, et sain jõuluks haiglast koju ja sõitsin vanemate juurde. Ootasin oma tütart ja pool rasedusest veetsin haiglas.

6. Lemmikjõulutoit?

Jõulud on totaalsed söömispühad. Mulle meeldivad kõik jõulutoidud, iseäranis muidugi seapraad koos hapukapsastega, sült, verivorstid, pohlamoos, kõrvitsasalat, marineeritud seened, kala igasuguses töötluses jne
Spetsiaalset magustoitu jõuludega seoses ei tea nimetada - hästi palju mandariine, piparkooke ja šokolaadikomme söön küll.


7. Kus veedad sellel aastal jõulud?

Vt vastus nr 2. Loodan, et kutsutakse ikka.

8. Kas sul on mingeid jõulutraditsioone?

Teen oma kodu korda. Kuusk on ikka ka olnud. Varakult käin ära surnuaias, panen haudadele küünlad. Käin kirikust läbi. Siis sõidan venna juurde. Vt vastus nr 2.

9. Sinu jõulukingisoov?

Et ise ja teised armsad inimesed terved püsiksid. Muu polegi nii tähtis. Kingitused on toredad, kui nad tulevad südamest. Parima kingituse endale teen tavaliselt ise. Ostan midagi, mida olen ihaldanud ja nii mõtlengi: see on nüüd minu jõulukink.

10. Parim kink, mida oled jõuluks saanud?

Päris palju aastaid tagasi pani vend mulle sooja vee boileri üles ja ütles, et see on nüüd minu jõulukink. Olin talle ammu peale käinud, et boilerit vaja (tsentraalne soe vesi lõpetas eksisteerimise).

11. Kes ei peaks sellel aastal kinki saama?

Pahad inimesed võiksid vitsu saada, et nad enam nii pahad poleks. Ei mingit kinki neile!


12. Mida soovid oma blogikülastajatele?

Seda, mida endalegi - et nad terved oleksid, et neil ikka tööd ja leiba oleks, et kallimad neid ei hülgaks, et nende lastel hästi läheks, et meie riik püsiks ja et euro meie vaesust nii haledana välja ei näitaks, kui ta ilmselt näitab.

Aga kõige tähtsam on hingerahu!!

Hagi Šein rääkis "Tähelaevas" ühe vana juudi mõistujutu.

Oli üks rikas juudi vanamees, kes vaatamata oma jõukusele ei olnud õnnelik. Läks ta siis juudi jumala juurde paluma endale hingerahu.
Jumal ütles talle:" Ma olen küll maailma koos kõige sinna kuuluvaga loonud, aga vat hingerahu ma loonud pole. Selle peab igaüks endale ise tagama."

Selle meemi võiks täita neiud ärevil, Bianka ja Kukupai.

Mina sain meemi Tiia käest. Seal on ka tegemise õpetus.

2010-11-28

Esimene advent



Uue talve algus. Lund on parasjagu, külma omajagu. Eelmine talv on veel nii hästi meeltes, nagu poleks vahepeal erakordselt kuuma suve olnudki.

Kas reetmist saab andestada?

"Klassi" 4. järg käsitleb reetmise lugu.
See, et Thea tunneb süümepiinu oma reeturliku käitumise pärast rannas, on loomulik. Nõuab südikust, kodanikujulgust, üldse julgust astuda massi ja tumeda jõu vastu. Kõik seda ei suudaks. Thea ei suutnud, aga ta oli intelligentne tüdruk, palju lugenud, tal oli empaatiatunnet ja eneseanalüüsimisvõimet.

Kui meie põlvkond (praegused 50+!) kasvasime, siis olid meie eeskujudeks pioneerkangelased, kes lasid end piinata, keele suust välja kiskuda, kuumade oradega silmad peast torgata, aga ei reetnud ... eelkõige muidugi kodumaad.
Mille põhjal kujuneb tänapäeva noortel veendumus, et reetmine on üks alatumaid käitumisakte inimeste vahel ja üldse?(NB! riigireetmine!)
Keegi tegelastest (Thea isa vist?) ütles, et lastele antakse andeks, et väike reetmine antakse andeks. Ma ei oska arvata, kust läheb piir- mis on väike reetmine ja mis juba suur. Kaspari väga sümpaatne vanaema ei arvanud vist, et reetmist saab andestada.

Filmi lõpus saab Thea Kasparilt kirja. Kas Kaspar andestab Theale selle, mis juhtus rannas? Kas olulise, tähtsa inimese reeturlik käitumine võis vallandada selle, mis toimus hiljem kooli sööklas?
Küsimused jäävad... Vastuseid ei tea vist keegi...

2010-11-25

Tarbisin kultuuri

Ei mäletagi, millal viimati teatris käisin.
Oi, mis ma räägin - eile käisin. Ugalas. Tom Ziegleri tükki "Grace ja Glorie" vaatamas. Ameerika autor, maailmas rohkesti lavastatud ja kõrgelt koteeritud.
Kahe naise tükk - üks on vana ja haige, elab viimaseid päevi ehk Grace, teine- tunduvalt noorem, edukas, aga elus juba traagika üle elanud, ainuke poeg liiklusavariis hukkunud ehk Glorie.
Publik oli silmnähtavalt eakas, noh vanemapoolne.

Lugesin läbi ka kriitika, mis ülistas Leila Säälikut, aga heitis Kadri Lepale ette mõningast rabedust ja liigset paberkottide ja toidunõudega sahkerdamist. Mind ei häirinud.
Raske, aga üdini inimlik teema. Kuidas olla ja mida teha, kui tead, et surm saabub lähiajal. Mingit lootust pole, aga hirm on, kuigi Grace väidab vastupidist.
Grace koob kampsunit kaugelt sugulasele, noorele lapsele, keda ta näinudki pole. Magama ei julge jääda, sest teab, et siis on lõpp.
Glorie, vabatahtlik hospiitsist, aitab vanal naisel viimaseid päevi üle elada ja asju kokku tõmmata. Samas avab ka oma elu tagakülje.
Varandus (majake mägedes koos 50 aakri maaga) on läinud sulide kätte, sest Grace`i raha ei huvita.
Südamlik (ja natuke naljakas) oli testamendi tegemise stseen, kus Grace avaldab kaamera ees oma "viimse tahte", olles eelnevalt noore naise poolt meigitud ja ilusaks tehtud.
Gloriele pärandati ämma uhke supitirin, mida vana naine kasutas viimastel elupäevadel mittesihtotstarbeliselt ehk siibrina.

Oli küll natuke ameerikalik, eriti mis puutub suhtumisse jumalasse ja usku saatuse vääramatusse jõusse.
Sain elamuse.

2010-11-21

Õpetaja Laine


"Klassi" 3. järg mulle eriti ei meeldinud.
Olid mõned episoodid, mis mind kohutavalt häirisid (näiteks see vannistseen, kus Laine endalt elu hakkas võtma, või rannas huligaanitsevad teismelised, kes Laine kotiga palli mängisid, ei mingit respekti vanema inimese suhtes!!!). Need venisid lõputult.

Oli ka episoode, mis mind ajasid naerma oma grotesksuses, näiteks naisõpetajate tripsutamised ja suitsetamine...koolis, nagu koolilapsed - salaja!!, see maskiball, kus Laine koos hea kolleegiga käis, Guido Kangur lugemas naissoost lugejaile ette oma surmigavat romaani jne

Põhiteema jälgimine. See on päris kindel, et klassijuhatajale on tõeliselt šokeeriv, kui tema klassis midagi koledat juhtub, sest koolis vastutab klassijuhataja kõige eest, mis tema klassis toimub või ei toimu. Vahel ütleb meie õppealajuhataja ka, et klass on klassijuhataja nägu (a la laps on kodu peegel), mis pole kindlasti ei tõde ega vale, kusagil vahepeal.

Klassis kujuneb mingi vaim, seda mõjutavad ühelt poolt liidrid, aga ka massipsühhoos. Koolis on tänapäeval palju raskeid probleeme. Kiuslikkust ja pahatahtlikkust on väga palju, empaatiat ja tolerantsi vähe. Olen nõus mõne autoriteedi arvamusega, et headus- ja väärtuskasvatusega on lood pahad nii koolis, perekonnas kui ühiskonnas.
Lainel polnud õpetajana viga midagi. Laine Mägi näitlejana meeldib mulle ka.
Temas oli nii südant kui hinge, mida veel tahta! Kord oli ka majas. Nunnutamine ei vii kuhugi, aga see "häppi end" oli lausa võlts!!! Silmakirjalikkuse triumf.

pilt

2010-11-14

Elu pärast "Klassi"


Ma ei ole "Klassi" ühtegi korda otsast lõpuni vaadanud, kaks korda olen alustanud. Aga ma tean, mis seal lõpus toimus, või vähemalt aiman.
Nüüd järgesid vaatan küll. Väga hästi tehtud, mis sest, et odavalt. (Mis kasu oleks filmist, mille peale on kulutatud tohutult, mis aga mingeid mõtteid ega tundeid ei ärata.)

Eilne lugu - Joosepi isa Marguse lugu- oli nii kurb, et oleks tahtnud nutta. Kogu filmi jooksul kartsin, et Margus murdub ja ta kas võtab endalt elu või saab infarkti. Viimast hirmu sisendas reklaamiklipp, kus näidati Margust diivanil pikali kooljanäoga.

Päriselus ei oskagi alati pooli valida, ja kas peakski. Siin aga Joosepi vanemad versus hukkunud laste vanemad, kes eranditult jätsid külma ja kalgi mulje. Samas, miks nad pididki kaasa tundma "mõrtsuka" vanematele! Õpetaja ja kooli süüdistamine, et need midagi ei märganud. Hukkunute isad Margust peksmas... Ja Margus kuidagi äpu, ennast alaväärsena tundev.

Hästi joonistus välja lihtsakoelise eesti mehe (isa) tüüp, kes ei oska abi paluda ega abi vastu võtta (hingelist), kes ei oska isegi oma tundeid analüüsida. Juhtunu tõeline õudus jõudis talle pärale alles pärast matust, kuhu ta ei jõudnudki.

Joosepi ema tegi mulle vahepeal täitsa viha, aga lõpp lepitas. Omapärane noormees oli Ingmar, Marguse vennapoeg, kuigi temast ma ka lõpuni aru ei saanud. Kuidagi robotlik ja liiga mõistlik...

Väga mõtlemapanev lugu isadepäeva eelõhtul.
Ja Margus Prangel isa rollis oli väga-väga hea.

2010-11-13

Isadepäevaks


Tore, et isadepäeva peetakse.
Täna oli poes kohe märgata, et tähtpäev lähenemas - erakordselt palju inimesi teostasid sisseoste, kõik kolm kassat olid töös ja ostukorvidest tuli vahepeal puudus kätte. Tuli võtta käru.

Kui koolis isadepäeva kutseid jagasin, siis vaatasin oma klassi lapsi. Kolmel on isa kodus olemas, kolmel töötab isa välismaal, kahel isa surnud, kolmel on kasuisa, ülejäänutel kasvatab ema üksi.
Üritusel oli minu klassist ainult üks isa, õigemini ema järjekordne mees.
Kui mul on lastevanemate koosolek, siis eksib sinna harva mõni isa.
Isasid oleks aga hädasti vaja, selliseid õigeid isasid, kes oleksid ikka eeskujuks ka. Poistele näitaksid, milline üks mees välja peaks nägema, tüdrukutele näitaksid, millist meest ja laste isa nad tulevikus sooviksid.

See naistekeskne kasvatus teeb ikka karuteene küll. Lugesin kusagilt, et naised ei taha abielluda, sest meeste haridustase jääb nende omale alla, aga last tahavad. Üksikud haritud naised, kes puhtegoistlikest kaalutlustest lähtudes "muretsevad" endale "vanaduspõlve toeks" lapse, võivad hiljem seista probleemi ees - materiaalseid vahendeid küll piisab, et üks laps suureks kasvatada, kuid üksinda ei suuda ega oska ka õpetada kõike, mis elus vajalik.

Olen näinud üksikema kasvatatud poegi, kes jäävadki koju ema juurde, kuni ema silmad suleb. Siis on aga hilja midagi oma elus ette võtta. Võib-olla on ka ema kasvatanud sellise memmepoja?

Meil ei räägita enam ammu sellest, et kasvatus peaks olema sookeskne, aga minu arvates peaks.
Sest vaadake, mis välja tuleb, kui üksikul naisel on poeg - see läheb lasteaeda, kus on kõik ainult "tädid". Siis läheb kooli, kus on kõik ainult naisõpetajad (heal juhul direktor on mees). Kust ta siis õpib meheks olemise kunsti? Tänavalt?
Poe juures kakerdavad aastatepikkuses joobes mehepojad. Aeg-ajalt sureb mõni ära, aga asemele tuleb ka. Neil pole tööd, sest kes neid tahab, ja nad ise ka eriti enam ei taha.
Ma võin teile kinnitada, et see on väikese maakoha suurim sotsiaalne probleem, see nimelt, et ei jätku tublisid isasid.

Head isadepäeva!

2010-11-06

Sõnadega peksma

Me teame, et sõnadel on jõudu ja väge. Sõnadega võib rohkem haiget teha kui käsist väänates või pikali tõugates. Te ju saate aru, mis ma mõtlen?
Füüsiline valu läheb üle, solvavad ja mõnitavad sõnad aga ei unune, jäävad hinge alles ja meenuvad iga kord, kui meenub situatsioon, millal või kuidas need öeldi.
Viisakas ja empaatiliseks kasvatatud inimene ei ütle teisele näkku asju, mis võivad isikut solvata. Näiteks, et oled paks, kole, haised higi või mõne muu kehavedeliku järele, oled kõverate jalgadega, liiga pika ninaga, katkiste hammastega, haisva suuga. Ei öelda ka, et oled nii vastik, et ei taha suga isegi ühel maakeral elada.
Koolikiusamise tagamaad on just siin - midagi teises ei meeldi ja nauditakse seda tunnet, et saab teisele haiget teha.
Omaette nähtus on Sami Lotila, kes on endale võtnud õiguse solvata kogu eesti rahvast.
Ma pole Õhtulehe tellija ega ostja, netist vahel loen pealkirju või kommentaare.
Ma ei tea isegi seda, kas Soome kodanik Lotila kirjutab Õhtulehes iga kuu või iga nädal midagi meie rahva kohta ja kas tal on kogu aeg üks- ja seesama jutt või lisab ta iga järgmine kord ka uusi detaile ja tähelepanekuid. Ma olen kord või paar tema üllitisi lugenud. Vastik on, aga veel vastikum on, kui mõned meie kaasmaalased kiidavad takka - jah, tal on õigus, on jah eestlased niisugused ja naasugused. Mitte keegi ei ütle, et tema on just selline, et ta tunneb ennast selles karakteristikas ära, vaid ikka teised.
Peeter Oja on impulsiivne inimene, aga mitte rumal. Võib-olla tõesti kaotas ta otsesaates närvid ja unustas sõnu valida, aga tal oli ju õigus. Kaua võib taluda, et meid mõnitatakse!
Kommentaarid, mis Lotila artiklite all on, pole peatoimetajat mõtlema pannud. Võib-olla paneb see, kui tema kohta avalikus eetris öeldakse "limusk, sitajunn, mollusk"?
Ja miks ei tulnud peatoimetaja ise saatesse kohale, et ausas debatis omi seisukohti kaitsta?

Nüüd mind huvitabki, kas lõpeb ära see Lotila "sitaloopimine" meie inforuumis või jätkub kõik samas vaimus?

Lugesin täna ühte blogi, ja ma oleks tahtnud, et ka mina oskaks nii kirjutada.

2010-11-04

Tore asi see GENI!

Anton Hansen-Tammsaare is your first cousin twice removed.

You -> Aino Lenk, your mother -> Peeter Lenk, her father -> Ann Lenk, his mother -> (Albu) Peeter Hansen, her brother -> Anton-Hansen Tammsaare his son

Vat! Nii ma olengi Tammsaarega sugulane!

2010-10-27

Aktuaalsel teemal

Lugesin Kaamose ja Tiia blogist teemal, kas ja miks tagasi tulla oma sünnimaale ja kuidas suhtuda presidendi üleskutsesse "talendid koju tagasi!"

Mul on mitmeid tuttavaid, minuealisi, kel on lapsed mööda ilma laiali. Nad läksid juba kümmekond aastat tagasi nooruseuljusest ja seiklushimust. Nägid vett ja vilet, töötades lapsehoidjatena ja koduabilistena, läbi raskuste integreerunud uuel elukohamaal, leidnud sealt endale "teise poole", abiellunud, saanud lapse(d) ja... kohanenud/kodunenud.

Vanemad muidugi igatsevad ja kurvastavad, et ei saa lapselapse kasvamist jälgida, aga on ka leppinud olukorraga. Lõppude lõpuks on ju ükskõik, kus tänapäeval elada. Euroopas on muidugi lihtsam, saad võib-olla isegi külla sõita ja lapsed tulevad ikka koju käima. Peale selle on ju võimalusi suhtlemiseks, skype, messenger jms

Mul on lähisugulaste hulgas noori, kes on kõrghariduse omandanud välismaal ja saanud seal hea töökoha. Mõned neist on isegi kaalunud tagasipöördumist kusagil tulevikus, aga aeg läheb, lapsed käivad juba koolis, pole nii kerge enam elu kardinaalselt muuta.
Mulle meeldib Epu seisukoht, et maailm on nagu globaalne küla, isegi Viljandis võid end tunda ühe mosaiigikilluna maailma kirevuses.

Mul on ka sugulasi, kelle vanemad emigreerusid sõja ajal keerulistes oludes. Vanem põlvkond on muidugi juba ammu päris kaugele/kõrgele kolinud, aga noored teavad, kust nad pärit on, ja käivad aeg-ajalt Eestis.

Mina olen täitsa egoistlikult õnnelik, et minu ainuke tütar ei tahtnud omal ajal kuhugi lapsehoidjaks minna ja otsustas, et talle meeldib Eestis, täpsemalt Pärnus, elada. Nüüd saan ma tal külas käia ja lapselast reaalselt kallistada, mitte virtuaalselt kussutada.

Kui midagi hullu maailmaga ei juhtu, riikide piirid ei suleta ega maailmasõda ei puhke, siis las olla. Kogu rahvas nagunii ära ei lähe, lähevad julgemad, ettevõtlikumad, seiklushimulisemad, aga jääb siia ka.
Pole mõtet paanitseda ega halada. Ja mis mulle üldse ei meeldi - pole vaja oma riiki ja rahvast alavääristada ega anda vaikimisi mõista, nagu siia jäänud oleksid kõik hädapätakad ja susserdajad, samas kui minejad on õiged - andekad ja ajudega. Elu näitab, et minemiseks on palju põhjusi ja üks põhilisemaid on oma elujärje hüppeline parandamine (või lootus selleks). Poliitilise varjupaiga otsimine vist praegusel ajal aktuaalne pole?!

2010-10-21

Kujundav hindamine


Kooliga seotud inimesed teavad, et homme lõpeb I veerand. Õpetajad teavad, et viimased päevad on väga pingelised, sest tuleb välja panna veerandihinded, hinnata iga õpilase käitumist ja hoolsust ainetunnis ja klassijuhatajana panna välja keskmine. Siis esitada aruanded õpitulemuste ja puudumiste kohta.
Viimasel ajal on hakatud rääkima, et numbriline hindamine on ajast ja arust ega motiveeri kedagi rohkem õppima. Kahed ajavad üldse musta auku, kust raske välja ronida.
Lugesin Postimehest (19.okt 2010) Viimsi kooli kogemustest kujundava hindamise alal.
Ei kujuta ette, kuidas see oleks. Teen kontrolltöö, parandan vead, aga tagasisidet annan hinnanguna "pole viga", "käib kah", "oled tubli" nagu Tootsi-aegadel? Hinne(hinnang) tuleb alles õppeaasta lõpuks, kui õpilane sooritab suure (terve õppeaasta materjali hõlmava) töö-eksami?- ja saab selle eest hinde/hinnangu (kujundava?).
Kui järjepideva hindamise vastu räägib see, et hinne ei motiveeri kedagi pingutama ja hoiab õpilast pidevalt stressis, siis kuidas see välja näeks, kui õpilane peaks kõikides ainetes näitama oma aasta jooksul kogutud teadmisi kevadel lühikese ajavahemiku jooksul?
Ja siis veel see mõte, et õpilane koostab õppeaasta jooksul aines õpimapi, mida õpetaja siis kujundavalt hindab/analüüsib.

Ma saaks veel asjast aru juhul, kui mul oleks üks klass umbes 15-20 õpilasega. Küllap mul siis oleks aega juhendada, tiivustada igaüht eraldi ja samas suulist tagasisidet jagada, aga mul ei ole. On 5 klassi, kus 2 kuni 3 eraldi ainet (keel, kirjandus, tekstiõpetus). Seega tuleks mul jälgida jooksvalt ja pidevalt üle 200 õpilase.

Oehh, ei saa aru.
Aega rohkem sellele mõelda ka pole, hakkan 12. kl töid parandama.

2010-10-16

Kes peaks pesema trepikoda?


Elan juba 25 aastat kortermaja teisel korrusel 4toalises korteris. Iga kuu maksan 777 krooni hooldustasu. Külm vesi, kanalisatsioon, prügi vedu juurde ja nii pole mul isegi ilma kütteta arve palju alla tuhande. Küttest ma ei räägigi.
Meie trepikojas on 6 korterit, igal korrusel 2.

Viimasel ajal olen täheldanud, et kellegi asi suurt pole trepikoja koristamine. Suvel ja talvel pole hullu, tekib veidi tolmu, mille kokkupühkimine pole raske. Porisel ajal aga on probleem. Kes peaks treppe ja mademeid pesema, kui puudub ses osas kord või graafik?
Peseb see, keda hakkab kasimatus häirima.
Mind vahel hakkab, siis pühin trepid ära ja käin mopiga ka üle. 3. korrusele ma ei lähe, sest mul pole sinna asja. Vahel jätan tegemata ka alumise korruse, sest sinna on ladustatud 3 jalgratast ja vahel ka motikas.
Ükskord oli meie trepikotta ära eksinud võõras kass. Vihast või paanikast oli ta kuhugi sirtsutanud vingehaisulist. Kuna mul on ka kass, hakkasin kartma, et naabrid süüdistavad haisu tekitamises vaikimisi mind (minu kassi). Pesin treppe ja aluseid igasuguste vahenditega, lasin õhuvärskendajat, aga hais ei taht kaduda. Öösel käisin salaja vastaskorteri uksematti pesemas, sest tundus, et sealt see tuleb.
Vat selline probleem.
Mul pole raske koristada üldkasutatavat pinda, aga kas see on õiglane, kui minu peal elab perekond, kus on 3 last permanentselt ja 2 teismelist poissi veel, kes käivad iga päev ema juurest läbi. (Muidu elavad poisid maal isa juures, emal on uus pere.)
See pere aga ei korista.
Nii palju mul ka kodanikualgatust ja -julgust pole, et küsimus näiteks ühistu koosolekul üles tõsta.
Jääb ainult loota, et varsti tuleb talv ja lahtist pori enam nii palju ei ole.

Lisatud õhtul.
Üks asi tuli veel meelde. Minu vend elas vanasti ühes Lasnamäe karpmajas 7. korrusel. Kord pidid neile külla tulema välismaa sugulased. Siis nad küürisid öösel lifti, seda polnud vist mitte keegi kunagi pesnud. Eriti keeruline oli roppe kritseldusi seinalt maha nühkida:) Enam ei mäleta kui tulemuslikult.

2010-10-09

Kas sul juba on...mündikott?



Kolleeg tõi reisilt kogu perele mündikotid. Lõbusad sellised, pealt krõpsuga, värvilised. Neid vaadates hakkasin mõtlema, et oleks aeg endale ka sebida mingisugune. Ükski olemasolevatest ei kõlba, sest minu eelistus on alati olnud väike rahakott, mis mahub peopessa ära. Kui palju sinna euromünte mahuks?
Praktiline küsimus!
Ilmselt tuleb aeg, kus paberrahaga asjatamist üldse pole. Suuremad summad lähevad kaardi pealt või ülekandega. Nii et siis ikkagi ainult... mündikott.
Ühes "Ringvaates" demonstreerisid Reikop ja Välba mingisuguseid. Neist ei meeldinud mulle küll ükski. Lilleline või riidest ka ei meeldiks.
Võib-olla peab üleminekuajal kasutama käepäraseid vahendeid, näiteks kosmeetikakotti või plastmassist karbikest!? Selliseid on mul mitu seismas.

Kas sul juba on mündikott ja millist sa eelistaksid? Kas näiteks Tallinnas on kusagil sobivaid müügil?

2010-10-05

Õpetajate päev


Tänasel aktusel jutustasid õpetajad oma koolimälestusi. Minul ei tulnud midagi sobilikku meelde, aga oleks võinud rääkida näiteks seda. Minu isa oli õppealajuhataja. Kui ma tunnis lobisesin või naersin, siis kutsuti mind korrale nii: "Ära lobise (või ära naera)! Ise õppealajuhataja tütar!" Vahel saadeti mind tunnist välja isa kabinetti oma käitumisest aru andma.
Olin hinge põhjani solvunud. Ei mäleta, et ma eriti palju oleks korda rikkunud. Võib-olla ainult natuke:)

Kogu koolis õpetamise vältel pole ma arvanud, et õpetaja laps peaks kuidagi eriti pai olema.
Õpetasin 6 aastat ka oma tütart, aga mitte kunagi ei teinud ma talle tunnis märkusi. Kui oli midagi vaja ütelda, ütlesin kodus privaatselt.

Alandus püsib elu lõpuni meeles.

Head õpetajate päeva, blogijad-õpetajad!

2010-09-30

Keerulise diagnoosiga lapsed

Olen vaadanud tõsielul põhinevat saadet "Rääkimata lugu"(Kanal 2). Kõik räägitud lood on traagilised, haledust esile kutsuvad. Eilne näiteks jutustas poisist, kellel oli keerulise nimega diagnoos. Kuulsin ka korraks sõna "autist", mille raskeima vormiga puutusin kokku möödunud suvel.
Nägin kohalikus ujumiskohas tihti üht hilisteismelist poissi, kes käis koos oma noore sugulasega ujumas. Tema käitumine erines kardinaalselt tavapärasest. Ta puristas ühtejärge tunde vees nagu hüljes - ei ujunud, vaid sukeldus ja huilgas. Väiksemad lapsed ja nende vanemad natuke pelgasid poissi, aga ta oli teistele absoluutselt ohutu. Nii vähemasti tundus, sest ümbrus talle korda ei läinud. Autist 100 %.
Hiljem kuulsin, et ta pole tavalises koolis päevagi käinud, õpib erikoolis, kuid aastate jooksul on omandanud ainult mõningad algteadmised. Õnnetu laps.

Eilses saates olnud Rasmus (11aastane) tekitas probleeme eelkõige oma hüperaktiivse käitumisega. Intellekt paistis olevat üle keskmise, ometi ei sobinud ta ühessegi tavalisse kooli, sest ta oli nii taltsutamatu, spontaanne ja äkiline, ohtlik nii endale kui oma kaaslastele. Ema ja vanaema(pedagoog) olid väga õnnetud, sest nad olid teinud kõike, mis võimalik, et poissi kasvatada/ravida.

Olen oma töös kohanud viimasel ajal aina rohkem nn hüperaktiivseid lapsi, kes ei püsi sekunditki paigal ei tunnis ega vahetunnis. Kui laps rabeleb vahetpidamata, on motoorselt rahutu, ei allu ühelegi korraldusele, ei kuulagi, mis talle räägitakse, siis tundub mulle ja ka minu kolleegidele, et tegemist on lihtlabase kasvatamatusega ... kui talle just pole pandud keerulise nimega diagnoosi. Kasvatus aga algab kodust ja lapse elu esimesest päevast.

Või ma ei tea.... Kes teab? Mõtlemise aine.

2010-09-27

Kuidas jagada raha ...ebavõrdselt?

Võistlusmäng "100 sekundit" (TV 3) on oma olemuselt geniaalne näitamaks, kui ahne, rumal ja ebatäiuslik on inimene, kui mängu tuleb raha ehk isiklik kasu.
Pole oluline, milliseid küsimusi esitatakse ja kuidas või kes vastust teab. Põhiosas leitakse siiski kompromiss suhteliselt kergesti. Kui vähemalt 2 mängijaist usuvad, et vastus on õige, siis kolmas loobub vaidlemast.
Eriti pingeline on aga aeg 1,5 minutit, mil tuleb kokku leppida, kes saab summa a, b või c. Vaatajana saad üldjuhul aru, kes on kõige targem, kes kõige rumalam. Vahel ei saa ka, aga vastajad ise ei saa vist sedagi.
Ükski kolmest aga ei nõustu kõige väiksema summaga. Vaadatud saadetest mäletan ainult ühte korda, kus suhteliselt kiiresti kokkuleppele jõuti. Eelmises mängus blokeeris üks meesmängijaist teadlikult otsustamist, sest tema vähemaga kui suurim summa ei nõustunud. Argumendid "saage aru, mul on seda raha väga vaja" või et "mul pere ja võlad kaelas" töötavad vales suunas.
Ei tea, kuidas ise seal käituks. Kui võtaks vabatahtlikult väikseima summa, annaks nagu liiga kergesti alla, tunnistaks end lolliks. Parem juba siis nii, et summa läheb nulli?!
Eriti jama on, kui lõpuks leitakse küll kompromiss, aga summad on selleks ajaks kahanenud imepisikeseks.
Oh, loll mäng! Aga õpetlik ja inimlik.

p.s. täna jagati siiski raha, mitte ainult erimeelsusi.

2010-09-25

Unetus

On laupäev. Varahommik. Uni läks ära poole kuuest. Kuu paistis aknast sisse ... voodisse. Suur kuu, vist ainult n-a-a-tu-ke väiksem kui täiskuu. Ma usun küll nendesse "pahadesse päevadesse", mis kuidagi kuu ja muuga seotud on.
Lootsin, et uni tuleb tagasi, aga ei tulnud. Siiski pool tunnikest pigistasin veel välja. Siis tõusin üles ja läksin kööki kohvi keetma. Inimestel on söömisega seotud väga erinevaid harjumusi. Minul näiteks see, et ükskõik, mis kell ma ka ei tõuseks, pean kohe kohvi saama. Ega ma päeva peale rohkem kohvi joogi kui see hommikune.

Nüüd on kell juba 7 läbi. Argipäeval olen selleks ajaks valmis tööle minema, silmad peas ja püksid jalas.
Laupäeval on tõeliselt tobe nii vara tõusta. Kogu maja on vaikne, naaberkortermajadki magavad alles.
Lehed netist loetud, blogid üle vaadatud, istun arvutis ja toksin nupukest tühjast-tähjast, mis kedagi ei huvita.
Pean minagi tõdema, et mul on loominguline ... või mõni muu ... kriis. Lisaks sellele, et unetus on nagunii.

Päike on tõusnud. Alanud on loodetavasti ilus sügispäev.

Pilt, mis on täitsa iseenesest tekkinud mu digikasse, mina küll sellist pole teinud:)

2010-09-23

Mitu peotäit sina päevas sööd?

Ühes "Ringvaates" kõneldi, et eestlased ei söö piisavalt juur- ja puuvilju. Et peaks sööma 5-9 peotäit päevas (nimetatakse ka portsjoniks, aga see pidi olema eestlasele eksitav termin).
Mina ka ei söö nimetatud hulk peotäisi, sest ma lihtsalt ei tea, kust neid saada/osta. Tahaks aga küll õunu, tomateid, viinamarju, pirne, ploome jms

Käisin täna poes mõttega, et ostan. Meie turul (no see on küll suisa liialdus!) müüs üks vanatädi kodumaiseid õunu 25-30 krooni kilo, aga tingimuseks oli, et ostetaks kastitäis korraga (5 kilo). Õunad, olgugi et oma aiast, olid vissid ja plekkidega. Ma olin nõus ostma kilo, aga tingimusel, et on korralikud. Ei saa, ütles väga pahane müüjatädi. See oli tema õigus, minu õigus oli mitte osta.
"Mis inimesed siin on, Viljandi turul on õunad 35 krooni kilo!"porises tädi omaette.

Läksin poodi, Konsumisse, ainukesse meie linnas. Seal väljamaised õunad 11.90 krooni kilo. Otsisin ilusamad välja. Mis teha, kui ongi pritsitud. Panin korvi veel kobartomateid (ei tea, kust imporditud). Viinamarjadest seekord loobusin.
Nii sain 2 tingpeotäit.
Toitu siis tervislikult!
Kodus ootab pangetäis männiriisikaid. Kupatan ja marineerin. Pärast söön nii palju peotäisi, kui tahan.
Tegelikult on isu kodumaiste õunte ja tomatite järele, aga mis teha, kui neid pole.

2010-09-19

Nõuka-aeg ja nostalgia


Minu elu tegusamad ja mõnes mõttes ka ilusamad aastad (noorus on ju ilus aeg!) möödusid nõuka-ajal. Mäletan vaesust ja viletsust (lapsepõlv ja ülikooliaeg), pioneeriat ja komsomooliat, rivivõistlusi, leninlikke arvestusi, igasuguseid kampaaniaid ja kohustuslikke üritusi, mida tuli õpetajana ja klassijuhatajana juhendada-vedada ja kõige eest vastutada. Olen isegi üks aasta enne ülikooli töötanud pioneerijuhina.
Ma ei tahagi väita, et kogu see pealesunnitud kasvatus oli läbinisti ja üdini, viimse niidikeseni paha.( Absurdsus kasvas ajas seoses sellega, kuidas venestamispoliitika igasse valdkonda, eelkõige haridusse, tungis) Vähemasti püüti noori selle läbi distsiplineerida ja kasvatada nendest lojaalseid kodanikke, olgugi et täitsa valele ja võõrale riigile. Kindlasti püüti ka nende vaba aega sisukamaks muuta:)
Praegused noored (ei räägi kõikidest, vaid oma kogemustest) ei võta üldse vastu isamaalist kasvatust, sest nad on parasjagu küünilised, kriitilised ja vabad kui linnud. Nemad on kasvanud üles oma riigis, vabas Eestis ja nad ei saagi teada midagi nõuka-ajast, sest see on nende jaoks sama võõras nagu kiviaeg.
Mul on tunne, et vanem põlvkond (vähemalt maal) on neisse süstinud teatud väärarusaami ja nostalgiat vene aja suhtes. Miks nad muidu räägivad mulle, et "siis oli kõikidel tööd, et arstiabi oli kättesaadav, et riik andis haridust kõigile tasuta" jne
Ma soovitasin abiturientidele vaadata sarja "ENSV" - et võrrelgu üht ja teist aega. Ise ma kahtlen oma sisimas natuke, kas see aeg ikka NII absurdne ja groteskne oli, et on liialt urtreeritud. Aga võib-olla oli ka, kui stsenarist Villu Kangur kinnitab, et kõik on elust endast maha kirjutatud ja kõige värvikamad seigad on veel tagataskus varus.

Aga mingi totter sõnulseletamatu nostalgia on ka minul, kui ma vaatan vene kanalite pealt vanu filme või kuulan juutjuubist vene muusikat, näiteks multikatest või filmidest tuttavaid laule. Vene keel, vene kultuur, paljuülistatud russkaja duša ei tekita minus ksenoboobiat. Ma usun ka, et venelane on meile lähem ja arusaadavam kui mõni muu rahvus, kes elab meist lõuna- või põhjapool (Vt Maire Aunaste eelmine saade "Eestlane ja venelane" 17.09 ETV)

Mina küll ei taha tagasi neid kaugeid aegu, kaugel sellest. Ma ei taha isegi noorust tagasi ja igavest elu ei taha ma kaa.

Ei taha mina tagasi ei tea mis kuldseid aegu,
ma tahan olla õnnelik siinsamas ja just praegu
ja nõnda väga õnnelik kuis üldse jaksab olla,
ma tahan olla õnnelik või üldse mitte olla!
(Hando Runnel)

2010-09-12

Täna on vanavanemate päev!!!

Kuulsin sellest juhuslikult, kui raadio hommikul lahti tegin.
Miks ka mitte! Veel üks päev, kus ennast tegelasena tunda!
Teistele ka head vv-päeva! Mis siin salata, nagu praegu on moes öelda, oleme siin ju enamasti kõik v-vanemad või lihtsalt vanemad:) Või siis tulevased! Peaks ennast kuidagi premeerima...

Üks lõbus lugu, mida ka Kanal-2 pühapäeval näitas.

2010-09-11

Metsas seenel

Kogu saak on siin.

Leidsime ka kukekate koloonia ja isegi kuuseriisikaid.

Seenel on vahva käia. Eriti, kui seeni on. Puravikke mina ei leidnud, aga minu kaaslane küll. Tal oli suurem korv ka ja pikemad jalad. Mina ei julgenudki autost väga kaugele minna, sest päikest pold, kartsin ära eksida. Mobiili ei võtt kaasa, huilgasin niisama ajaviiteks.
Vahepeal korjasin pohli, kuigi see just eesmärgiks polnud. Palju neid ei olnud ka.

Nüüd olen metsaskäigust ja seentega tegelemisest täitsa väsinud.

2010-09-04

Tradition must go on...



Koolipere Lembitu juures ja tagasiteel. 1. september 2010.
Traditsioon loodi siis, kui taastati Lembitu ausammas. Viimase koolipäeva aktus on samuti seal. Mäletan ainult ühte korda, kui see ära jäi vihma tõttu.
Kristi räägib iga kord huvitava ja õpetliku loo. Seekord oli harilikust pliiatsist, mille kõige olulisem komponent on süda ehk terav süsi. Kui pliiats on karbis teiste omasuguste hulgas, siis on ta tugev. Üksi võib teda kergesti katki murda.
Kui koolil oli veel oma puhkpilliorkester, oli lõbusam astuda. Linnarahvas lehvitab teepervel.

Renee pildid (võtsin Facebookist)

2010-09-01

Jälle algab kõik, algab uuesti


Anu Välba küsis tänases "Ringvaates" koolilaste käest, kas nad tahavad kooli minna. Üks poiss ainult tahtis, sest ta on "õppimishull". Üks tüdruk tahtis ka, aga põhjust ei osanud öelda.
Minu käest pole keegi õnneks küsinud, aga vastus oleks ei.
Anekdoot tuleb ikka meelde.

Tegelikult pole asi muidugi lootusetu. Paar nädalat võtab aega, kuni harjub vara tõusma, palju rääkima, mööda treppe käima.
Küll ta läheb, kus ta pääseb! Ega ma -Urmas Otti tsiteerides- "labidat ka taha vibutada".
Koolis pole kerge, aga seal pole ka igav.
Peame vastu, ainult 10 kuud uue suveni.

2010-08-28

Kommunikatsioonihäired


Vahel kisub kõik viltu. Teed küll plaane, kavatsed parimat, aga häired kommunikatsioonis rikuvad asja ära.
Pidime sõpruskonnaga minema Vanaõue sauna kala sööma ja suve kokku võtma. Kõik oli selgeks räägitud, kui langes ära transport/võtmeisik. Ühel momendil ei võtnud ta lihtsalt telefoni vastu/ei olnud levi/oli välja lülitatud.

Mõnda segadust või arusaamatust harutad mitu päeva ja asi läheb aina imelikumaks. Lõpuks katkeb kommunikatsioon üldse...

Sugulastega ammu kokku lepitud, et teeme ühe suvelõputuuri, aga üks lüli vahelt ei kommunikeeru. Ei saa mobiiliga kätte ega oska ka aimata, mis toimub.

Midagi tähtsat on kaduma läinud suhtluses inimene-inimene, otsekui võtaks eeter ja elektroonika matti suhtlemise supipoti paksemast servast.

2010-08-22

Leidsin konksu!






Pesin hommikul pesu ja viisin õue, et hea tuul, puhub kiiresti kuivaks. Ja siis ...ja siis...märkasin konksu. Tegelikult palju konkse, sest suurel majal peab ju pesunööre palju olema.
Konks on üks väheseid asju maailmas, mis on nii ainufunktsionaalne. Konksu otsa saab midagi siduda või riputada. Ilu pärast neid ei panda.

Leidsin ka trepikojast konksu, kuhu ülaltnaaber on lillepoti riputanud (ei jäänud hästi pildile). Meie maja rõdudel ripuvad amplid, ikka konksude otsas.
Riidepuu ilma konksuta on tarbetu ese.

Konks on strateegiliselt väga tähtis jupstükk.
Mul on koolis üks poiss, kelle perenimi on Konks. Tõeline masuurikas on.

Vaata teisi konkse.

2010-08-19

Õnne valem


500 eestlase käest oli küsitud, kas nad on õnnelikud. Küsitluse tulemusena selgus, et 80% on.
Mis teeb inimesi õnnelikuks? Oli vist kodu, pere, sõbrad, tervis, töö, aga ka ...ostlemine.
Käisin täna poes. Konsumis oli õnneihalejaid rohkesti, sest seal olid mingid...päevad. Kaupa oli nii palju, et ruumi liikumiseks ja ostukorve ei jagunud. Olin poes poole kauem kui tavaliselt.
Näe, jahu on ainult 4.90 kilo. Panen korvi, olgugi et ostsin eelmisel nädalal kallima hinnaga. Jahu läheb ikka vaja, võib-olla hakkan rohkem küpsetama.
Mahl tohutu soodsalt - 2 l maksab ainult 15.90. Sukkpüksid 2 paari 31.90. Talvel läheb neid nagu leiba. Korvi! Sokid paar 7.90. On küll sokke, aga sellist värvi pole.
Nõudepesuvahend hakkab otsa saama, suur pudel täitsa soodsalt! Kõigest 26.90!
Korv juba venitab käe maani.
Milleks ma üldse poodi tulin? Koort ja piima vaja, leiba ka ja midagi leiva peale. Jogurtit. Need ei mahu kuhugi.
Väike revisjon. Mida ma olen siia kuhjanud? Ma ei joo ju poemahla, panen tagasi. Pole mul vaja ka nii suurt šokolaadi, ananassikonservi ja lastele mõeldud Lotte maisikepikesi. Tagasi!
Kodus vaatan oma ostukorvi - 150 krooni. Olen õnnelik, et mitte 300.

2010-08-17

Sügise lähenemine



Ega lõputult saa eirata seda, mis tuleb nagunii.
Täna hommikul oli juba/ainult/ kõigest 15 kraadi sooja.
Pihlakad on juba/ peaaegu/ täitsa punased.


Sel aastal pole meie kandis üldse õunu, mitte ühtki. Isegi alõtšahekk on pooltühi.
Räägitakse, et seeni ka pole peale kukekate. Aga seente aeg on veel ees. Nagu sügiski.

2010-08-15

Täna on rukkimaarjapäev

Ma tean seda päeva juba ammust ajast, sest meil peetakse selle puhul lauluväljakul rahvapidu.

Ma arvasin, et see rahvakalendri tähtpäev on seotud rukki valmimisega ja koristamisega (kombainiga), aga tutkit - hoopistükkis rukki külvamisega on. Vat siis!

Minu jaoks tähendab see aga eelkõige, et "hakkame lõpetama-hakkame lõpetama!" - suvepuhkust nimelt.
Sellest sain aru ka eile õhtul, kui märkasin - kell 10 juba täitsa pime. Vaatasin rõdult üles, kas tähti mitte ei kuku kolinal ( see perseiidide sadu pidi ju olema!), soov valmis mõeldud, aga oli kottpime, ilmselt pilves. Soe küll, õhk seisis.
Suvele joont alla tõmmates peab ikka rõhutama, et oli/on erakordselt kuum, kaunis, absoluutselt stressivaba suvi. Ühtki muremõtet ei lasknud lähedale. Mine tea, kui palju neid eelolev talv kaasa toob (ptüi!)!!!
Ma saan aru küll, et pole ilus siin keksida - mõnel viis torm katuse pealt ja kirikult torni otsast, mõnel on vamm majas, Venemaal lõõmavad tulekahjud ja mitmel pool Euroopas uputab, Pakistanis koolera lahti, aga ...

Kuni ma siin oma nupukest treisin ja pesumasin oma pesu loputas, ujus selja taha hiigelsuur äikesepilv. Seda ma imestasin, et äkki läks hämaraks (kell 10 hommikul). Pesu pole mõtet välja viia. Tuul on juba tõusnud, õhk toas on hakanud liikuma. Igaks juhuks panen arvuti kinni. Äike on kohe siin. Kui hakkab varakult lööma, siis saab lõunaks läbi - ma ju tahan rukkimaarjapäeva peole minna.
Ongi kohal - vihm, äike ja kolin....

kell13
Sadas ja müristas, võtsin välja kõik juhtmed, mis toidavad elektroonikat. Ei taha riskida. Ühel kolleegil läks suve algul digiboks ja ruuter, teisel arvuti ja teler.

Kell 16
Käisin rahvapeol. Rahvast oli küll vähevõitu, põhiliselt pensionärid ja lapselapsed. Kohalik näitering astus üles Kati Murutari (nüüd Kati Murdmaa) näidendiga, mille pealkirja ma ei tea. Tegelasteks oli 3 rasedat naist, kes arutlesid lapsesaamise teemadel.
Rase 1 oli idealist ja lootis, et tema sünnitus kulgeb valudeta ja mees armastab teda ka lõpp-rasedana ning rasedusarmidega.
Rase 2 oli väga skeptiline, pidas mehi naistepetjaiks, kellel lastest pole sooja ega külma. Arvas, et meestel pole sünnituse juures midagi vaja vahtida. Parem, kui neid jalus ei kakerda.
Rase 3 oli prominent-naine, kellele oli sünnitamine üks aste karjääriredelil, kes ei kavatsenudki last ise kasvatama hakata, vaid palgata hoidja-amm. Viimase naise osatäitja on tegelikus elus paljulapseline ema ja väga kaugel prominentsusest, pigem vastupidi.
Mees-osatäitja täitis mitmet rolli - oli jutustaja, naistearst, Rase1 armastav mees, lisaks veel lavastaja.
Nalja üldiselt ei saanud, va see, et tuttavaid inimesi oli tore laval näha.

Siis sain aru, et ma pole sihtgrupp, ja tulin enne lõppu ära.
Ostsin ka poti värsket mett, sõin tasuta jagatud suppi, vestlesin mõne tuttavaga.

Väljas on selline läpatis, et kindlapeale tuleb veel äikest.

2010-08-14

Lahe lugemine


Õues on ikka veel nii lämmi, õhku pole ja tahtmist kusagile minna ka pole.
Tõin endale raamatukogust lugemist. Ma ei tea, kas see on ealistest iseärasustest või hoopis pealiskaudsusest tingitud, aga ei viitsi tõsiseid ja mõttetööd nõudvaid raamatuid enam lugeda. Eks neid ole elus loetud ka juba omajagu.
Võtsin siis Eino Baskini eluloo "Naer läbi pisarate" (kirja pannud Piret Tali). Eelmist Baskini raamatut "Raudse eesriide taga" olen ka lugenud, aga ei mäleta sest enam tuhkagi. Seal oli vist põhiline see poliitiline värk, võitlus võimudega ellujäämise nimel?

Baskin pole mu kõige suurem lemmik kunagi olnud, aga noh naljamehena päris vahva omal ajal ja see "Mees, naine ja kontsert", kus nad Ita Everiga mängisid, meeldis(b) mulle kah, igal juhul rohkem kui see uuem lavastus (Tõnu Kilkaga peaosas).

Mind üllatas Baskini avameelsus ja ausus oma elu intiimseimate ja eraeluliste seikade valgustamisel. Naisi võlus ta poisikesest peale ja on mehe eest väljas ka vanamehena, nagu ta ise mainib. Vaevalt ta muidu oleks endast 28 aastat noorema naisega abiellunud.
Itat on ta kõvasti kiitnud ja ülistanud näitleja ja inimesena. Üldse pole ta naistest välja arvatud üks erand (oli üks hull Olga Rudenko, kes ta peale julgeolekusse, parteisse ja ei tea kuhu veel kaebas, nii et Baskin sai kaela süüdistuse pornograafia levitamises ja liiderdamises, mille tõttu istus 60ndatel vangis ja oli aastaid Eestist eemal) pahasti rääkinud ega mõelnud. Isegi üheöösuhted ja väikesed flirdid on ära mainitud, kui nad talle meelde on jäänud. (Aga mälu on vanameistril siiani briljantne!!)

Keeruline elukäik juutidele omase anderikkuse ja läbilöögivõimega. Ja milline elujõud ja visadus! Juba see, et ta pärast 47päevast koomat tuli tagasi ja tegi veel oma teise ja kolmandagi elutöö.
Raamatus oli palju pilte, mis mulle ka meeldis väga:)

Lisatud. Kui illustratsiooniks pilti otsisin, leidsin Hundi ulu postituse. Olen täitsa sama meelt. Piret Tali on teinud suurepärase raamatu. Ja töö maht on olnud tohutu. Usun, et tänapäeval tehakse selliseid raamatuid nii, et isik jutustab diktofonile või vastab suunavatele küsimustele, mis tuleb siis autoril maha kirjutada ja ilusaks toimetada...sest suuline ja kirjalik kõne erinevad üksteisest oluliselt.