2008-12-31

Selle aasta viimane


Kuigi olen nagu pesueht grafomaan iga päev midagi postitanud, tundub ikka, et polegi nagu aastat pidulikult veel lõpetanud. Nüüd siis tõeopoolest selle aasta viimane.

(Olge pürotehnikaga ettevaatlik!)

Säravat uut aastat ja inimlikku õnne kõigile!

2008-12-30

Helenduvad inimesed

On inimesi, kes helenduvad - umbes nagu tähed või tulukesed pimedas öös. See valgus tuleb neil seest katkematu joana. Need on sellised inimesed, kes teavad, miks nad on siia ilma sündinud. Kui nad ka algul ei teadnud seda, siis on nad hiljem oma õige koha üles leidnud. Nad on pidevalt muutunud paremaks, sest ainult head ja ilusad inimesed helenduvad.

Ma vaatasin Vahur Kersna saadet "Helenduvad olendid".
Arvatavasti vaatasid teisedki.

Mõned intervjueeritavatest olid nn vanad tegijad - Fred Jüssi, Helgi Sallo, Jaan Tätte. Nad on kõik väga head ja heledad, kõikide ammused lemmikud.
Aga iseendalegi üllatusena võtsin täiesti tõsiselt "bioväljade tikkija" juttu, mis igasuguste selgeltnägijate taustal tundus usaldusväärne. Nimi ei jäänud meelde, eks seda on võimalik välja uurida, tal ju ka raamatud ilmunud.
Muidugi olid äärmiselt sümpaatsed nii 72aastane siiani tegutsev kirurg, särasilmne neiu ökopoest, kohvikupidaja, 8 miljonit võitnud Urve kui ka 12lapseline pere. Kõiki ühendav joon oli positiivsus ja avatus.

Mõtted, mis mulle meelde jäid:
- meid on siia ilma saadetud midagi tegema, mitte olesklema ja asju ostma
- endast peab midagi maha jätma (järglased, looming)
- üksi ei saa keegi õnnelik olla, inimene on sotsiaalne olend
- head tehes muutud ise paremaks
- täiuslik on see, mis on ülimalt lihtne - nii, et sealt ei saa enam midagi ära võtta
- kõik on inimeses endas olemas, tuleb see ainult üles leida (kõik ei leia)
- saatus on olemas ja midagi on veel, võib-olla jumal

Kersna on tagasi! Enam mitte terav ja irooniline, vaid selline, kelle silmis oli pisar, kui ta helendavaid inimesi intervjueeris.

NB! Mulle meeldis see saade ja need inimesed seal väga!

Aeg ei peatu

Iseenda muutumist ei märka (ei tunnista), aja kulgu ei näe (ei tunneta).
Laulab noor Ivo Linna. Kaasa laulda vana-aasta ööl! Kui sul sõnum arusaamatuks jääb, kuula sisukokkuvõtet.
Kõigile ilusat uut aastat!

2008-12-29

Üks teiseta

Mulle meeldivad lihtsa sõnumiga lihtsad laulud, millel on lihtne meeldejääv viis. Näiteks see... Raadio Elmar selle aasta hitt. Elmar Liitmaa viis ja Liis Lassi sõnad. Esitab Elmar.

Tagasi vaadates aastale 2008


Igas aastas on midagi head ja ilusat, aga ka muret ja ebaõnne. Võib-olla kaalukausile pannes selguks, et ongi jumalik tasakaal, aga ei hakka igaks juhuks kaaluma.

Halba ei taha meenutada.
Aasta algus oli töö mõttes raske, aga see ei murdnud pooleks.
Suvi algas murega, aga lõppes hästi. Kaks vahvat reisi, mitu toredat suguvõsaüritust.
Vanad truud sõbrad ja uus armas sõber.
Kukkumine haiglasse operatsioonile.
Mõistmine, et hädas tõepoolest tullakse appi.
Tõdemine, et õnn (või hingerahu) ongi ränkraskete murede puudumine.
Toimetulek ja rahu iseendaga. Stabiilsus majanduslikus mõttes.

Sellise eluargliku loomuse juures, nagu jumal on mulle andnud, on seda kõike parasjagu.
Uuelt aastalt soovingi kõige rohkem, et mulle ei laotaks selga rohkem, kui suudan kanda/taluda.
Eelkõige, et tervis vastu peaks ja meelerahu püsiks.
Ei ole veel ühtki horoskoopi lugenud, seega usun lihtsameelselt, et mul ja minu lähedastel-sõpradel ning Eestil läheb kõik hästi.
Ma ei karda seda Pühvlit!

pilt Tiiu blogist

2008-12-28

Eestlane on parem kui ta maine


...ütles Vello Salo pühapäeval "Tähelaevas". Veel ütles ta, et "ela 10 aastat vähem, aga ära virise!"

****
"Sügisballi" alguse magasin maha, pool oli juba läbi, kui vaatama hakkasin. Olen ju teost mitu korda lugenud, aga film on hoopis midagi muud.
Vat siin tahaksingi Vello Salo moodi öelda, et eestlane on parem kui ta maine. Joobes või pohmas mööduvad päevad, tühised, ehkki inimlikud unistused, sissepoole elatud elu, üksindus, masendus. Suhtekomöödiaid lavastav " kuulus mees" pekstakse surnuks. (teosest ma küll seda episoodi ei tea!?) Hädine, armetu elu pidevas poolpimedas, hämaras. Vähe sõnu, palju rasket vaikust. Isegi karjatused ja südantlõhestav nutt "maha keeratud".
Hea film, kuigi masendust sisendav.
****
Mati Undi kohta lugesin äsja Kersti Kreismanni teosest "Paljajalu kõrrepõllul"( 2008).
Kui palju on neid mehi, kes oskaksid või kirjutaksid niisuguseid armastuskirju? Muidugi, Unt oli ju kirjanik. Siis 28aastane, olnud juba kaks korda abielus, "kes pole iseenesest paha poiss, küll aga loru ja egoist" jne (loe ise kirja nimetet raamatust lk 110).
Mati Unt on sündinud 1. jaanuaril 1944 ja ta oleks saanud nüüd alles 65aastaseks.

Mul on temast ka isiklik mälestus. Olin siis veel koolitüdruk, kui nad Ela Liimeoniga (tema esimene naine) käisid meie koolis üht noortesaadet tegemas (olid ülikoolist praktikal). Ega ma siis teda välimuse järgi tundnud, aga Undi "Hüvasti, kollane kass" ja " Võlg" olid ju ilmunud ja kõikidel noortel läbi loetud. Mäletan, ma muutusin Loti naiseks, kui Ela tutvustas- Mati Unt. Seni arvasin ma, et kõik kirjanikud on kiilaneva pea ja igava jutuga keskeas mehed. (Ma tundsin isiklikult ka Arvo Valtonit, kes oli meie naaber mõnda aega).
****
"Eestlane on ikka täitsa tore," ütles Märt Avandi raadiointervjuus pärast seda, kui ta oli eestlaste rullnoklust, isamaatundetust, kitsarinnalisust, ahnust kirunud. See oli vastus küsimusele, miks talle meeldib Eestis elada.
Mulle meeldib see vastus, nagu meeldib ka Märt Avandi.

Pildil Mati Unt 60ndatel

2008-12-27

Vaiki kui võid



Otsisin ühe Ruja esinemise video. Kvaliteet hea pole.
Tänane teleülekanne jättis mind suhteliselt külmaks. Priit Võigemast meeldis muidugi. Tema Rannap polnud üksnes koomiline tegelane- mina nägin seal ka igasuguseid allhoovusi.
Sergo Vares kahjuks Urmas Alendrit küll välja ei mänginud ja oli vokaalselt nõrk. Kohati polnud aga viga Jaanus Nõgistol (kes teda mängis?). Eriti Ruja tippajal. Seda ma olin enne kuulnud, kuidas Nõgisto ansamblist välja hääletati. Neid Venemaal käimisi ma minevikust ei mäleta.
Mind üllatasid dokumentaalsed võtted, näiteks Kersna saade noortega ja seal väga kirglikult sõna võtnud Nõgisto-tõeline (80ndate lõpp). Huvitav, et Ruja ei vedanudki siis ööalulupidudeni ja ärkamisajani välja!?
Alendrist on muidugi väga kahju, aga arvan, et kui ta merepõhja poleks jäänud, poleks ta tänapäeval ka nii suureks legendiks saanud. Millal enne elusatest on hoolitud!?
Rannap tegi sel ajal ikka väga häid laule ja kasutas heade luuletajate tekste. Mina sain küll nii aru, et Rannapi osa Ruja headuses oli väga suur, kuigi ta isikuna oli/on/ koomiline.
Mis mulle tõeliselt ei meeldinud selles lavastuses, oli mõttetute tibide hordid ja nende uimerdamine, aga see on ajastu( praeguse) märk - tähendab tuleb lavale tuua ka paljaid naisi, muidu ei müü.
Kui palju see pilet maksiski?

2008-12-26

Uut oodates

Jõulud möödas, uus aasta kohe siin.
Istun arvutis, kuulan raadiot, mõtlen möödunule ja tulevale.

Jõuluõhtul naersime kui hullud - ei mingit harrast pühalikkust. Kohe õhtu alguses leppisime kokku, et halbadest asjadest, rasketest aegadest, majanduslangusest, haigustest, poliitikast ei räägi, telekat ei vaata. Ainult seda ütles Merle, et Ugala remont külmutati. Ma ei teadnud.

Kingituste trend oli sel aastal raamatud(uudiskirjandus, eelnevalt maad kuulatud soovide osas) ja CD-d(eesti muusika).
Mina sain Kersti Kreismanni. Kust need päkapikud küll teadsid, et seda ma tahan!! Juba loen. Teised said Merle Karusoo elulood, Juhan Viidingu, Leelo Tungla "Sm laps" jt
Teeme peresisese laenutusringi.
Kella 4ni mängisime lauamänge. Oli muretsetud uus versioon Eesti mängust. Kohati isegi kergemate küsimustega kui vana. Järjekordselt sai kinnitust, et geograafia on mu nõrgim ala.
Aliases olime Merlega paaris, aga itsitasime aja täis ja jäime kõige viimaseks. (Kuidas seletada mõistet sugutung?)
Nii lõbusat jõuluõhtut ei mäleta ammust ajast. Võib-olla ka seepärast, et seltskonnas oli värsket verd. Ja et üldiselt ja laias laastus on meil ju kõik hästi!!! Ega ma nüüd midagi ära sõnunud??

! Lauri oli kõigile ostnud bingo-loto piletid, mida me õhinaga täitsime (väljaprinditud variandi järgi). Keegi ei võitnud miljonit, mõistagi, aga olime toetanud kultuuri!

pilt ja intervjuu

2008-12-24

Kauneid jõule!

Kaunist jõuluaega ja hingerahu kõigile armsatele blogijatele!

Pilt isetegijalt!

2008-12-23

Kaelakee hääl

Mis teha - nostalg kipub peale. Tahaks tagasi kaugeid ilusaid aegu! Kas või 90ndaid. Tahaks visata minema mured ja pahad mõtted. Tahaks ilusat elu. Tahaks veel paljutki, mida ei saa raha eest.
Üks ilus laul, mis sest, et juba 13 aastat vana. Head asjad lähevadki vananedes aina paremaks. Näiteks vein.


2008-12-22

M nagu mees

TV3 on võtnud näidata M- klubi. Kas see on esimene või teine hooaeg, täpselt ei tea.
Igal juhul väidan, et Toomas Kall on Eesti üks paremaid humoriste.
Lavastaja Roman Baskin is very good too.

Tüübid on kõik jube head, näitlejad samuti.
Igal on oma stereotüüp mängida, kusjuures on igaüks nii eksimatult isikupärane. Ainult need m-tähega sõnad/nimed võivad natuke sassi minna.

Markii on minu arvates Rüütli parim roll läbi aegade - selline rumalavõitu, aga agar. Vaimne liider ta küll pole, keegi teda tõsiselt ei võta.
Milordi vaatan kogu aeg mõttega "vaene Krjukov", kurb-kurb.
Maahärrale teevad teised kõvasti liiga - ei ole ta ainukesena klubi juhatuses ega pole tal ka visiitkaarti, aga ta ei võta seda väga isiklikult ja valuliselt. Matvere on veel puhta poisike.
Monsenjöör aga seevastu tõeline alfaisane, kes oskab isegi naise väärtust adekvaatselt hinnata, olgu muuga, kuidas on. Oskab ka flirtida. Ilus mehine tüüp, Kark oma parimas vormis.
Rekkor on nagunii mu lemmikmees. Ja need tema jutustused oma elujuhtumustest...
Lutsepale sobib suurepäraselt see rohuteadlas-luuletaja naiiv-idealistlik imago, nagu Rohumaale geeniuse roll, kes jagab isegi arvuteid ja trende.

Imelik on mõelda, et M-klubist on juba üle kümne aasta möödas. Isegi mobiiltelefone polnud siis kasutuses. Kuidas Markii jagas peoga sularaha Liisile, et "mine pane ennast korralikult riidesse!"! Ja Eesti polnud veel Euroopa Liiduski. Euroopa oli muidugi sees igas lauses.

Kokkuvõtteks - M klubi on üks andekamaid ja enesekriitilisemaid sarju meieaegses Eestis. Kusjuures mõjub väga kainestavalt kui näide, kus me alles hiljuti olime ja kuhu me tagasi võime kukkuda.

Rikkalikku peolauda kõigile!

Truudus on

Leidsin noore Joala laulmas. Ilusale laulule vaatamata ajas naerma video - Joala oleks nagu paljasääri:) Aga laul on ilus, sõnad ka.

2008-12-21

Toomapäeva mõtted, vol 3


Toomapäev, 21. detsember. Talvine pööripäev - aasta kõige lühem päev ja kõige pikem öö. Kell 14.04 - talve algus.

Olen terve päev oma arust koristanud. Vähemalt kolmel erineval objektil.
Muidugi mõista ei teinud ma keelatud töid, milleks on ketramine, jahvatamine ja puude raiumine. Täiesti lubatud on koristamine ja kraamimine!
Paraku selgus, et minu füüsiline võimekus on oluliselt langenud, seoses sellega loomulikult ka tööjõudlus.
Juba hommikul kohe pärast Dave Bentoni tähelaeva alustasin koristamist suures toas. Võtsin ette kõige keerulisema objekti - põrandalambi, mille ülemine kausikujuline osa oli tolmu ja kärbselaipu täis (no mitte just ääreni).
Keerasin raske metallist korpusega lambi külili üle diivani seljatoe, et siis edasi tegutseda. Aga läks midagi valesti - pirn (spetsiifiline, pliiatsikujuline) läks katki ja üks klaasist osa veel, mis katteks peale käis. Olin südamest õnnetu, kahetsesin, et üldse kärbselaipade osas nii peps olin, aga parata pole midagi. Kuidas edasi ilma lambita elada, ei tea.

Võtsin uue objekti ette - köögis kraanikausi aluse kapi koristamine. Seal oli vaja peadpidi kappi ronida, et ikka põhjalikult puhtaks saaks. Siis selgus, et põlvili olla ei või, istuma kappi ei mahu. No igavene häda! Suurema sodi sain kokku!

Kolmas objekt. Mõtlesin korda teha peeglilaua, kus on ühtlasi ka lauatelefon, mitmed kosmeetikatarbed, korvike võtmete ja variaga, märkmik aadressidega + nimekiri telefoninumbritega jms
Viimane inspireeris mind helistama läbi kõik tuttavad ja sugulased, kellel on lauakas veel olemas. Peab ütlema - üle ühe ei vastatud. See-eest aga olid mõned kõned ca 1 tund pikad.

Nüüd ma olen nii väsinud, aga koristamine alles puhta pooleli. Ega pimedas näegi koristada.
Loodetavasti ei tooda mulle ukse taha Tahma-Toomast!
Ja õue pole ma täna üldse saanud.
Mis nädalapäev täna on??


2008-12-20

Jõulused mõtted, vol 2


Juba mitu viimast aastat olen mõelnud, et ma ei too endale jõuluks tuppa kuuske. Et loon meeleolu kuidagi teisiti. Aga siis pannakse tööl üles nimekiri, kes tahab kuuske, ja ma panen ennast ka kirja. Kuuskede pärast ei tasu põdeda, sest neid ju meie metsades jagub. Plastmasskuusk on nii võlts.
Lapsi, kelle pärast peaks kuuse uhkelt ära ehtima, enam/veel pole, seepärast panen ainult elektriküünlad. Ei paneks neidki, aga päris ilma oleks ka imelik.
Nii tekibki meeleolu.
Surnuaial käin juba varakult ära. Mitte just valges, aga hämaras. Kuna tänapäeva kalmuküünlad põlevad kas või mitu ööpäeva, siis pole vahet. Surnuaed, eriti lumega, on lummav. Kirikusse iga kord ei lähegi, sest meie kirik on kohutavalt külm ja ... räämas.
Jõulutoidud valmistab vennanaine.
Igal aastal on midagi uutmoodi. Eelmisel aastal sai valmis kamin ja me istusime selle ees.
Kui kõht on kurguni täis, siis koristame laua ära ja hakkame kinke jagama. Lõputult saab nalja sellega, et vähemalt 20 aastat pole keegi ühtki uut salmi omandanud.
"Kus on pliiats/ kus on käärid/ varsti tulevad ju näärid" on kõikide repertuaaris, aga võidab see, kes saab selle esimesena öeldud. Korrata ei lubata! Võib ka tantsida ja laulda, kui oskad.
Edasi tulevad lauamängud. Eesti mäng ja Alias. Nagu aamen kirikus. Aastatega on mõned küsimused ja vastused pähe kulunud, aga ikkagi on ärev, sest kesse kaotada tahab.
Selleks õhtuks on kõik oma elu nii sättinud, et oleme koos. Vana-aasta õhtul on noored kes kus.
Mulgi puudub selle osas plaan. Vahel ei taha üldse kodust ära minna - siingi tore teleka seltsis, ei pea seltskondlik olema ega pulti kellegagi jagama. Kurb ma pole, ainult veidi nostalgiline.
Aasta läheb igavikku, tagasi enam midagi ei saa. On, nagu on.
Aeg liigub vääramatult.

Mõtlemise aeg, vol 1

Eile oli viimane tööpäev sel aastal.

- Vahel ma blokeerin need mõtted, mis mind otseselt ja eluliselt ei puuduta. Näiteks koondamine. Aga eile-üleeile äkki adusin, mis TUNNE võib olla saada koondamisteade...,"et seoses ettevõtte üleviimisega N. riiki, ei vaja me enam teie tööalaseid oskusi". Lühidalt - ma mõtlesin Kohila Paberivabrikule ja selle 200 töölisele, kellel uuest aastast enam töökohta pole.
Ma ei jaga väga hästi majandust ega ka kapitalismi. Millal ja miks müüdi Kohila Paberivabrik Hollandi omanikule?
Need meie väikelinnad on kõik kas olnud või on analoogilises olukorras. Hiljuti oli juttu Kehra Paberivabrikust. Kas me siis enam paberit ei vajagi? Miks me peame paberit ostma riigist, kus pole puidki (Holland)?
Hiljuti pandi kinni Wendre ettevõte Võhmas. (Kunagi ammu suleti Võhma Lihakombinaat, see lõi linnakesel täielikult jalad alt, siiani pole toibunud). Kokku tõmmatakse kõvasti puidutööstust. Imavere, mis oli alles hiljuti väike majandusime, on tootmist n korda vähendanud.
Postimehest lugesin, et Mulgimaal vähendatakse gümnaasiumide arvu 8lt 2le. Ja õige ka! Milleks neid koolegi vaja on!??
Rasked ajad, mõistate?!

- Täna öösel sadas maha kolmas lumi. Kas see kattis nüüd kinni kogu selle salaliku ja eluohtliku libeduse? Või on libedus üksnes varjatud ja varitseb salakavalalt ebakindlaid endiselt? Kui nüüd 3-4 päeva jooksul jälle suurt sula ei tule, võib loota valgeid jõule. Isegi (või eriti?) ilmale ei saa kunagi kindel olla.
Millelegi ei saa.
***
Mõtlen mööduvale aastale, mõtlen endale ja teistele. Mõtlen nendele, kelle elu on palju keerulisem kui minul. Mõtlen oma lähedastele. Mõtlen iseendale. Mõtlen sulle...
On mõtlemise aeg.

Kooli jõulukontserdil lauldi üht mu vana lemmiklaulu ( ei ole jõululaul).

2008-12-17

Jube libe!

Minu lapsepõlve esimene mälestus on kuidagimoodi seotud kohutava libedusega. See oli Abjas. Vanemad tulid meile lasteaeda järele kahekesi. Midagi erilist nagu polnudki, aga meeles on, et jube libe oli. Tuli käia tee serval, käega majade seintele toetudes.
Meie, lapsed, tahtsime meelega kukkuda! Isa-ema hoidsid teineteisel käest kinni.

Vat täna on sama libe.
Tööle tuli teade, et üks kolleeg oli rängalt kukkunud oma kodutrepil. Viidi kiirabisse, nõeluti põlve. Täpsemalt ei tea veel. Aga temast sõltub kõikide meie jõulupidude muusikaline osa.
Muide, see on kolmas põlvega seotud õnnetusjuhtum meie kollektiivis lühikese ajaga.
Hoiatati kõiki koperdajaid. Kel võimalus, kutsus mehe autoga järele.
Mina tulin koju üle heinamaa äärmiselt ettevaatlikult. Õnnestus tervena pääseda.

Libedaga seoses on mul veel üks mälestus. Ma ei teadnud, kuidas on vene keeles "libe"(nüüd tean!), ja tõlkisin "libe tee" - "lipitšeskaja darooga".

Hoiatus: ärge sattuge libedale teele!!

Nõuandeid ja pilt siit.

2008-12-14

Kolmas advent



Otsisin mitu tundi jõululaulu, mille nime ma päris täpselt ei teadnud: kas "Väike trummimees" või midagi taolist. Siis kandis minu ponnistusi edu. See laul on siin kahe videona - üks on Londoni sümfooniorkester ja teine live-esitus. Laulu pealkiri "Drummer Boy" ehk "Little Drummer Boy". Eesti keeles olen seda kuulnud Ivo Linna esituses. Vat see on üks minu lemmikjõululauludest.
Otsimise käigus leidsin veel ühe väikese kitarripoisi.
Kaunist adventi!

2008-12-13

Hakka või uskuma

Uurisin Tiia blogikalendrist astroloogiale pühendet sissekannet.
Siis vaatasin huvi pärast, mida see habemik Mang ennustas selleks, õige pea lõppevaks aastaks. Otsisin üles ka oma vastava postituse.

Kaladel* läheb kõik hästi. Nii ongi kirjutatud: "Uus aasta tuleb parem. Rohkem vabadust, liikumist, uusi tutvusi ja üldse sisukam." (10x kuulsam??)
Aina ilusamaks läheb: "Tänu kaasasündinud heale intuitsioonile teeb ta (Kala) õigeid valikuid ja jätab maha kõik, mis tundub segavana. "
"Aprillis toimub Kaladel tundeseisundi muutus, mis on tingitud uuenenud olukorrast. Ta võib nüüd vabamalt hingata." (Ahhaa, see on riigikirjand!!)
Natuke halvasti läheb aasta lõpu poole- pinged tööl ja terviseprobleemid, aga küll ta need üle elab. Kalad on ju optimistlikud ja paindlikud.

Kui kõike muud võibki nn universaalseks nimetada, siis jalahäda mul oli, op oli, lihaspinged ja uneprobleemid on.
Hakka või horoskoope uskuma!!!
* Mina olen kalake vees.

Vaatame, mida maag Mang ütles maailmas toimuvate arengute kohta.

7. veebruaril algav rotiaasta ei tõota midagi head. Juba rott ise on selline kahtlane loom - armastab hämarust ja tegutseb pimedas. Ta on kõigesööja ja väga viljakas. Peale kõige muu loetakse teda intelligentseks ja nutikaks loomaks. Rott elab üle mis tahes katastroofi, sest ta on kohanemisvõimeline ja ühtlasi ettevaatlik. Ta mõtleb alati varude soetamisele ja tegeleb sellega.

Igor Mang ja Pauksonid ennustavad väga rasket aastat ja võib-olla tõesti rotid ainult selle üle elavadki. Igor Mang ütleb, et "rotiaastal hakkavad struktuurid lagunema, tulevad majanduslikud kollapsid, valitsuste vahetused, stiihilised rahvarahutused, terroriaktid, tööstusavariid, sõjakollete laienemine, pöördelised, dramaatilised sündmused paljudes riikides, paanika, kaos."
Samas käib kusagil šõu, karneval, lõbu ja fun, pöörane ööelu.
2008. aasta peaküsimuseks saab inimkonna vaimne tervis!

Lase minna, 2008!
2009. tuleb nagunii!!! Pühvel siis seekord!

Kõikidele tiivalistele

2008-12-12

Igavene armastus

Kinnistamine: üks õppimise/õpetamise põhitõde on, et asju tuleb korrata, kuni nad kinnistuvad.

2008-12-11

Suhteline

Päevad on nii lühikesed, et kell 6 tundub - on juba õhtu hilja.
Kui hommikul oled kuupäeva endale selgeks teinud, siis õhtul seda enam ei mäleta.
Ööd justkui polekski - vaevalt oled voodisse jõudnud, kui heliseb äratuskell - kell on 6.
Pimedas lähed ja pimedas tuled, ehkki -õnneks - lumi valgustab natuke teed. Polaaröö?
Nädal on nii lühike, et esmaspäevale järgneb reede.
Nädalavahetust ei pane üldse tähele.
Aina hullemaks läheb.

2008-12-09

Nii vaikseks kõik on jäänud

15 päeva jõuludeni

Ma ei mõtle veel üldse jõulude peale - vähemalt kirglikult mitte. Aga kuna täna on meie mail ilus talveilm, lume ja mõne külmakraadiga, siis võib ju natuke mõelda ka (jõuludele).

Teine mõte täna on, et kõike ma juba oskan(!!?), aga videot oma blogisse panna vist mitte. See ongi nüüd proov. Otsisin üles ühe ilusamatest jõululauludest "Valgete jõulude" kõrval ja teen katse selle siia panna.

See laul on siin.

Kuna katse õnnestus peaaegu esimesel korral, jääb üle ennast kiita - küll ma ikka olen ilus, tark ja hea!!!
Kaunist elu kõigile!
(Ähh, kõike ikka veel ei oska;)

2008-12-06

Mitut internetti ma vajan?

Minu käsutuses on nüüd armas väike sülearvuti. Juba ma oskan teda avada, tööle panna ja tema imepehmetel turvalistel klahvidel trükkida. Tütar tõi ka minu tellimisel hiirekese, sellise nunnu, mahub peopessa ära. Hiirega on ikka parem! See( hiir) on siis täiesti minu oma ja lepingu alla ei kuulu!
Tööl on nüüd ka juba igas kohas Wifi, löö läptop lahti kus tahes.

Aga mul kodus pole wifit. Kutsusin tuttava koolipoisi asja uurima, et äkki ikka saab kusagilt midagi. Eelmine ruuter oli küll wifi antenniga, aga see vahetati välja seoses digi-tv lisamisega minu majapidamisse.( Muuseas, täna saab sellest täpselt aasta mööda. Vaatan ma jah iga päev neid sadu kanaleid!!)
Poiss proovis küll wifit igate moodi minu tuppa manada, aga tagajärjetult.
Siis helistasin Elionisse, et äkki saab uue ruuteri soodustusega. "Kampaania ei laiene vanadele klientidele," ütles teenindajanna viisakalt.
Juba ma olin valmis autoga kiiresti Viljandisse sõitma, et osta selline ruuter, kus on wifi antenn ka olemas. 1000 krooni ringis pidi maksma.
"Aga milleks sulle seda wifit koju vaja on?" küsis tütar.
"Kuidas milleks? Aga mul on ju nüüd läpakas!!" olin siiralt imestunud.

Läks aega enne, kui sain aru, et ma ei tööta üheaegselt kahe arvutiga ja erinevates kasutusalades ehk ma ei vaja mitut erinevat internetti.

P.S. Paljon onnea, Suomi!!!
Eelmisel aastal oli esimene asi, mis ma oma digi-tv-ga vaatasin, Soome "pingviinide paraad".

2008-12-01

Lisandusi eelmisele postitusele

Lugesin oma eelmise posti alt sõbralikke kommentaare ja siis sain aru, et olen probleemi veidi vildakalt püstitanud. Parandan siinkohal ära.
Mitte seda ei tahtnud ma öelda (kuigi ütlesin vist), et blogimine kulutab minu niigi kasinaid energiavarusid, vaid seda, et mul ei jätku lihtsalt käesoleval ajaperioodil energiat blogimiseks. Vahet märkate? Tegelikult - vahet pole.
***
Kolm nädalat sundpuhkust oli mõnes mõttes kena küll, aga olen paljudes tööasjades nii palju maha jäänud, et muuks aega ja jõudu eriti ei jää.
Arenguvestlused, kui te teate, mis need on. Sõidan vist nendega otsapidi jõuludesse sisse.
Hindeid vaja panna. Jõulunäidendit harjutada. Ellen Niidu sünnipäeva korraldada.
Pimedas lähen ja pimedas tulen.
Õnneks pole mul kodus rinnalapsi, keda toita, ahju, mida kütta, lehma, keda lüpsta.
Blogides on juba kenasti jõuluaeg (advent) kätte jõudnud. Tublimad on uudsete ideedega välja tulnud.
5.b aga ei usugi enam päkapikke!?? Mis ajast alates?

***
Teisest ooperist

On mingid stamplaused ja tüüpilised klišeed, mida kasutatakse enamjaolt keskpärastes ja halbades filmides, kuid oma lihtsalt inimliku mõtte tõttu tulnud ka igapäevasesse kõnepruuki (tõlge inglise keelest).
Näiteks
- Ma olen alati su jaoks olemas.
- Sa oled parim asi, mis minuga juhtunud on. (variatsioonidega)
- Igaüks väärib uut võimalust. (variant "Anna mulle uus võimalus!")
- Ma luban, et annan endast parima.
- Ma armastan sind. - Mina sind kaa. (
see kõik nii muuseas)
- Ma ju palusin andeks, mida sa veel tahad!? (Selle pakkus välja Kaamos, aitäh!)
- Mitte keegi meist pole täiuslik!

Neid lauseid on kindlasti veel, aga mul ei tule praegu rohkem pähe. Kui teil tuleb, lisage kommentaariumisse, ma siis täiendan.

pilt ja ilusaid talve- ja jõululuuletusi siit

2008-11-30

Advendiaeg

No tee või tina, mina küll ei mäleta oma lapsepõlvest ja veidi hilisemast ajast mingit advendiaega, vähe sellest - jõulugi peeti täitsa salaja teki all. Millal need sussid-sokid, päkapikujutud ja avalikud küünla süütamise tseremooniad meie maile tulid? Ilmselt vabaduse saabumisega.

Esimene advent - süüta üks küünal. Mina süütasin viis, aga üks on suur ja selle ma kustutan varsti ära (et seda säästa pikemaks ajaks), sest sel aastal on mul varutud ainult väikseid teeküünlaid. Neid põletangi igal õhtul.

Lugesin kusagilt, võib-olla Algarvu kommentaariumist energia teemadel, et blogimine on ka üks energiaõgard. Ja muide, ma usun seda. Pole nii, et kirjutad kümne minutiga ühe mõttearenduse ja unustad. Sa jääd sellesse kinni terveks päevaks (mina vähemalt küll). Mingi kiiks.

Energiaga on mul alati kitsas käes. Räägitagu mulle, kust seda saadakse - kallistades, seksides, muusikat kuulates, mediteerides, lilli imetledes- ikka on vähe ja juurde ei tule. Isegi varastada ei oska.
Seepärast ma hoian seda (energiat) kokku ja vaatan veidi aega pealt. Püüan vähemalt.
Ilusat advendiaja algust!

pildil loevad hingeluulet minu inimesed

2008-11-29

Ellen Niit 2008

Soovitus

Kui teed ukse lahti,
üle õla vaata,
ehk on mõnel mahti
viipega sind saata.

Pole mõtet kõnel,
aega seks ei leita.
Ehk on juhust mõnel
pilk su poole heita.

Julgust andev jõud on
pilgu tulikiirel,
mis sind teele saadab
päeval tulikiirel.
/Ellen Niit/

Otsin juba mitmendat päeva Ellen Niidu kohta materjali. Mitte, et ma temast midagi ei teaks, tean ikka. Kes siis tema rongisõitu ei tea, või Krõlli ja onu Ööbikut, Triinut-Taavit, Pille-Riini?
Tema "Suur maalritöö" on lausa omamüüt! Mulle meeldib väga.

Ellen Niit on minu jaoks Eesti naise etalon, mitte ainult selle pärast, et ta on luuletaja, tõlkija, teadlane, vaid et....
- tal on 4 last ja 13 lapselast, ise ta kasvas üles üksiklapsena
- ta oli Jaan Krossi tagala, teenija, lapsehoidja, majapidaja, autojuht, elektrik, ennastsalgav ja armastav naine
- tema intervjuudest on mul meelde jäänud mõned elutargad mõtted, näiteks laps on täiskasvanu siis, kui ta on võimeline pere pesu pesema ja WC-d kasima (näide toodud mälu järgi)
- tema lapsepõlveunistus oli suur rannapall ja tänini tuksatab ta rinnas miski, kui rannapalli näeb
- tema ema töötas õmblejana ja tal polnud aega lapsega lakkamatult tegelda - ise pidi hakkama saama. Ema andis vahel ka "kergel kujul sirtsakaid vastu kintsu", kuluks ta tänapäeva lastele mõnikord ära.
- kui vanasti kadus lapsel koolis ära pliiatsijupp, siis aeti seda taga, nagu midagi hullu. Aga kui tänapäeval läheb koolis kaduma jopp, pole sellest midagi (näide intervjuust 10. nov 2008 - Pere ja Kodu - "Kullateraga Ellen Niit", autor Tiia Kõnnussaar)
- elu pole tänapäeval raskem kui varem - liiga ebaolulised asjad on üles puhvitud, näiteks raha. Ei peaks nii hirmus nõudlik olema. Ei pruugi ka muidugi kartulikoori süüa, aga väikseid järeleandmisi võiks ikkagi teha (samast)
- "Vana on palju lihtsam olla kui noor. Võid palju jätta tegemata, kui oled lapsed kasvatanud nii, et nad oma laste eest hoolitsevad. Ega ma viitsiks küll uuesti enam noor olla." (tsitaat samast)

pilt

Räägime ilmast ja ...muust


Epp kirjutab oma tänases Arteri kolumnis ilma mõjust inimese meeleolule või isegi psüühikale, ja tsiteerib kaudselt ka mind ("Minu tädi ütleb...").

Käisin poes süüa varumas. Mina üksiku inimesena ostan umbes 300 krooni eest endale toitu, mida siis kõnelda pereinimestest. Teen toidutrette kaks korda nädalas, seepärast ostan rohkem valmis. Kui kusagilt peaks kokku hoidma hakkama, siis siit. Ei ostaks kilo mandariine, teine õunu, šokolaadi ja kommi, erinevaid jogurteid, kallist juustu ja sinki jne jne!! Sööks putru veega keedetult (oleks ka tervislik) ja keedaks suppi külmutatud juurviljast, maitseks puljongibrikett sisse.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.
Poes nägin oma vana kooliõde, keda polnud vähemalt kümme aastat trehvanud (elab maakonna teises servas). Kunagi elasime ühes majas ja meie vanemad käisid läbi.
Mis te arvate, millest me juttu alustasime? Muidugi ilmast! Sellest, et küll ikka oli uhke tuisk nädal tagasi, ja näe, nüüd pole lumest midagi järel. Et oleks ikka tore selline vaikne talveilm kuni -10 kraadiga ja mõõduka lumega. Et karta on, jälle tulevad mustad (porised) jõulud.

Te mõtelge, me polnud NII kaua näinud, aga SEE teave oli kõige tähtsam vahetada!??
Alles siis küsisime, mis meie lapsed teevad ja kas oleme juba vanaemad. Ja kas majandusraskused meile ka on tunda andnud, mul korvitäis toitu, temal kärutäis (tädile maale varuks).
Kõige sirgem tee tööle ja poodi viib üle staadioni serva. Eile oli see veel väga ohtlik, täna absoluutselt lume- ja jäävaba.
P.S. Ostsin endale punased elektriküünlad. No selle peaks küll toidukorvist maha arvama;)

2008-11-28

Nädal möödas, uus tulekul

Töö on selline, mida nö poole vinnaga eriti teha ei saa. Ja kui teedki, siis ise kannatad. Kui hoog läheb maha, siis annab ponnistada, et jälle käima saada.
Igal juhul saabunud reede õhtust ja nädalalõpust on mul jube hea meel.
Lumest on muidugi ainult porised räbalad järel. Ükski jalanõu vett ei pea - säärikutega ka lausa käia ei taha.
Olin just koju jõudnud, kui tagasi kutsuti. Saabusid ministri poolt lubatud sülearvutid, esimesed kümme. Üks poiss aitas minu oma koju tuua. Kast raske ju polnud, aga suurevõitu - minu väikesed käekesed ei suutnud seda hästi kinni pidada ja käimine ka alles na hädisevõitu.
Kas rõõmustada? Vist ikka, sest minu klassis oli selline arvuti, mis peaks juba ammu kolikambris või prügimäel olema. Läpakaga töötamiseks igasuguse riistvaraga mul seni kogemused puuduvad.
Eks me õpime! Elukestev õppimine ja tiigrihüpe.ee, ütles juba kadunud Lennart Meri.
Kirjutasin lepingule alla, pean seda nüüd ilusasti hoidma, võib-olla nagu Kaval-Ants kirvest, õrnalt süles. Sülearvuti ikkagi...

2008-11-25

Lumi sadas õhtust hommikuni


Täitsa ootamatult sadanud lumi tekitas ka minu teele raskesti ületatavaid takistusi.
Eile (esmaspäeva) hommikul väljusin oma trepikojast ilmselt esimesena - välisuks oli kinni tuisanud. Võtsin oma kasina jõu kokku ja surusin metallukse praokile nii, et pääsesin välja. Mingit teed polnud. Suunasin oma sammud koolimaja poole mäletamise järgi. Äraeksimist polnud karta, sest maja paistis täistuledes. Linnulennult mitte üle 500 m, aga otseteest polnud õhkagi järel. Ei hakanud teerajajaks. Ohh, lõpuks jõudsin pärale, väikese ringiga.
Päev otsa sadas lund juurde. Tulid juba esimesed ärevad teated, et koolibussid ei välju ja lapsed mingu koju, kuidas saavad. Ma ei teagi, kuidas nad said.
Mina sain, sest kõige kindlam viis edasi liikuda on ikka oma jalgade abil kõhuni sumades. Kui juhtudki kukkuma, siis on lumi vähemasti pehme.
Et elekter ära läheb, oli ette arvata, sest terve päev vilkus. Arvutit ja telekat ei tasunud lahti tehagi. Lõpuks läkski vool ja oli ära 5 tundi. Õhtuks jõudis tagasi.
Kõigele vaatamata on ilus ja lumi meie vöötmes pole ju mingi katastroof. Ega me Aafrikas ela.
Rohkem tuleb karta ootamatut sula, mis uputab ja tekitab eluohtlikke libedusi kinnitambitud rajakestel.
"On, mida meenutada," kirjutas Kaamos oma blogis. Siinkohal tuleb meelde, et eelmine ootamatu lumi tuli maha käesoleva aasta 26. märtsil. Mäletate?
Vaatame, mis edasi juhtub!

Pilt kaamose blogist, mul endal pole.

2008-11-22

Jõuludeks häälestudes


Täna mõtlesin esimest korda, et jõulud on varsti jälle käes. Võib-olla sellepärast, et lumi sadas maha ja oh imet, isegi püsib. Aga midagi ilusamat kui valged jõulud ju pole!

Vaatasin meie oma Konsumis ringi, et mis siis jõuludeks pakutakse. Seal küll keegi ei mõtle, et kujundaks kuidagi. Kaupa on nii palju, et mõned teed riiulite vahel on tupikud.
Jõuluehteid on, elektriküünlaid, piparkooke, mandariine ka. Värvieelistustest ei saanud tolku. Küsisin huvi pärast ühe saalitöötaja käest, kas punaseid elektriküünlaid ka on. Otsisin juba eelmisel aastal. Ta arvas, et ei ole, on siniseid.

Piparkookide sortiment on nii rikas, et ei tea, mida võtta või jätta. Mulle meeldivad sellised õhukesed ja krõbedad. Mõelda, vanasti tehti kodus ise piparkooke!
Küünlavalik oli vilets. Ostsin sajase paki teeküünlaid. Need mulle meeldivad. Põletan neid juba hingedeajast peale. Umbes 4-5 tundi põlevad. Kui ära kustuvad, lähen magama.
Kingituste ostmise ajan Triinu kaela. Läheme iga jõulu ajal venna pere juurde Viljandisse, juba aegade algusest peale.

Ostsin postkontorist valmis jõulukaardid, sest vanematele sugulastele ja välismaale pean neid ikka saatma, kui noorematele saab sõnumdatud või emeilitud.
Püüan sel aastal igasugusest stressamisest hoiduda. Olen nüüd saanud omaette küll olla, loodan, et jõulueelsed nädalad mind ei ruineeri ega frustreeri.

Jõulutoite pole veel söönud. Hapukapsa isu oli nii suur, et lasin endale Viljandi turult tuua. Keetsin suure potitäie suppi. Jõulutoit vist see pole?
Häälestan ennast positiivsele.

ilusaid postmarke siit

Igasuguseid segadusi... telefoniga


Vahel helistab mulle Ülo. Kui Ülo, siis Ülo, ainult mul on kaks tuttavat Ülo. Üks on klassivend, teine kaugelt sugulane. Ega nad ei ütle, et "tead, ma olen sugulane-Ülo" või et "siin klassivend-Ülo". Hääled on millegipärast sarnased.
Vahel räägin pool juttu ära, vastan küsimustele, ja kui tuleb aeg tervitada või ise midagi küsida, siis olen hädas. Kas küsin naise ja laste kohta(sugulase käest) või pärin mõne klassikaaslase käekäigu järele(klassivend). *
Kui "Vabariigi kodanikesse" helistab igas saates keegi Ülo, siis ma mõtlen, kumb Ülo:)

Üks kursusekaaslane helistab ka päris tihti ja tema samuti ei ütle, kes ta on. Pean ise teadma. Ta alustab juttu sealt, kust eelmisel korral pooleli jäi. Reedel käskis ta mul klassikaraadiost Tobiase "Joonase lähetamist" kuulata. Ma tahtsin hoopis telekast "Vabariigi kodanikke" vaadata, aga panin kohusetundlikult raadio ka mängima. Igavene segadus... Esimese osa kuulasin ära.

Mõnikord helistab keegi Kristi või Katrin ja pakub midagi, kas Viasat-ühendust või mingit hirmkallist tolmuimejat. Ma ei taha midagi. Kui just, siis koduabilist, aga seda ei paku keegi.
Viimasel ajal helistab mulle "kaaskannataja". Tema käis ka meniski operatsioonil umbes samal ajal kui mina. Ennast ei tutvusta(tegelikult ma tean teda küll!), alustab kohe asjast, et "kuidas sul paranemine läheb ja millal tööle lased kirjutada?". Nüüd just helistas ja ütles, et tema sai veel nädala juurde, et jalg ikka valutab. Või ütles, et valutab.

Need kõned on lauakaga. Mõni kõne läheb nii pikaks, et mul keeb toit põhja või siis ütlen, et keeb...
Mobiiliga nii palju segadusi ei teki, sest seal on ju näha, kes helistab või helistanud on. Pean täna helistama ühele oma vanale kolleegile, kellel on homme sünnipäev ja kes ootab mind külla. Ma ei lähe... Varsti helistan, kui ta ise enne ei helista.

*tegelikult on kirjeldet segadus juhtunud ainult üks kord, tavaliselt räägime klassivennaga mobiilitsi.

Kas teil on ka kodus lauakas veel alles?

2008-11-21

Julgesti, vennad, nüüd tööle!


Täna lasin end tööle kirjutada. Olen hästi paranenud - käin ilma kepi ja karguta. Ainus mure on, et kolme nädalaga on füüsilist võhma nii väheks jäänud, et tavaline poering koos intensiivse suhtlemisega mitmel tasandil võttis täitsa läbi.

On ilus talveilm- lumi, päikesepaiste ja heinamaa (härmas kõrrekesed lumevaibas püsti).
Mõnikord on ju haige hea olla, eriti siis, kui võid olla nö "ametlikult haige" (lugesin Marta blogist!) ja kui keegi su eest hellalt hoolitseb. Selline priviligeeritud seisund võib kesta paar-kolm päeva, mitte mitu nädalat ega- oh õudust!- aastaid.
Olla terve ja saada iseendaga hakkama! See on elujõu allikas ja suur õnn.

Lugesin siin vahepeal igasuguseid pingeridu ja analüüse (meditsiini vallast)- üldiselt ma vihkan neid- , millest jäi meelde, et tähtis pole mitte keskmine eluiga või üldse elatud aastad kokku, vaid aastad üle 50, mis ollakse terved. Noh näiteks elan 75aastaseks, aga olen sellest 15 aastat krooniliselt haige. Pähh, mis teema!! Lõpetan.

Loen väljavõtet oma haigusloost ja ei mõista sest suurt midagi. Pole isegi ladina keeles. Lausekatked "suprapatellaarne sünoviaalne hõljum, patella kõhr, kiilunud kondüüli vahele" ei ütle mulle midagi. See-eest "ACL terve, olulist kõhrekahjustust pole" kõlab väga hästi, eks ju!
Arvan nüüd rohkem kui kunagi varem, et inimene on sotsiaalne olend ja et ta psühhopaadistub(!!!) väga kiiresti, kui ta kontaktid välismaailmaga jäävad harvaks ehk lihtsalt väljendudes - kui ta on kodus haige. Ja mis kõige koledam - ühel päeval tekib tunne, et ei tahakski enam tööle minna!!?

foto Henn Soodla

2008-11-19

Meeste elueast


Lugesin hommikul Lendava konna postitust, kus ta muuhulgas puudutab ka meeste keskmise eluea küsimust. Et mehed võiksid pärast viiekümnenda kukkumist juubeleid tähistada kiirendatud korras. Mehi ju kaunistab soliidne iga.
Naised seevastu võiksid soolise ebavõrdsuse vähendamiseks keskmise eluea aspektist lähtudes lakata lugemast aastaid üle kuuekümne. Siis tekikski ideaalis olukord, kus mees ja naine saaksid vananeda üheskoos.
Nujah...
Vaatasin eile Tõnis Mägi juubeli klippe ja intervjuusid, hilisõhtul ka paari aasta tagust "Tähelaeva". Mees pole veel eriti hallgi. Ega ta võikski - tal ju noor naine ja väiksed lapsed. Ise elujõudu ja -rõõmu täis. Õnneliku kunstnikusaatusega muusik. Kõikide generatsioonide laulik. Arvatavasti, kuni on veel kas või üks põlvepikkune eesti poisike, esitatakse laulupeol ka saja aasta pärast Mägi "Koitu" või "Palvet" (Looja, hoia Maarjamaad!). Ja eurooplaseks integreerunud baltlased pillavad pisara muistsete aegade mälestuseks. Nii nagu praegu "Mu isamaa on minu arm" lauldes.

Palju õnne ka Lätimaale!

2008-11-18

Eesti elu kõverpeeglis


Seoses liikumisvabaduse mõningase piiranguga ja aja lahedamalt käes olemisega olen vaadanud rohkem telekat kui muidu (muidu ma vaatan alla keskmise, vist!).
Isegi Võsa-Petsi ja Tuuli Roosma saladusi olen vaadanud. Ja venelane + eestlane. Ja erisaadet jpms
Niimoodi valiku ja kriitikata saateid vahtides kaob piir žanrite vahel ära ja ei saa enam arugi, mis on naljakas ja mis tõsieluliselt traagilis-koomiline. Või kas üldse ongi vaja vahet teha?? Üks elu ja pull puha;)
Võsa-Pets on omas elemendis tõeliselt fenomenaalne. Kust ta need sitaloopijad ja muidu hullud üles leiab? Või on neid nii palju? Oli temalgi viimases saates lõik, mis lõikas kui nuga - tühjaks jäänud ääremaa, elu kadumine maalt (kohanimi ei meenu praegu). Nutmaajavalt kurb oli ühe vene poisi lugu, kes elas juba kaks aastat sõbra kaubikus. Võib-olla leiab temagi nüüd heatahtlikke, kes abikäe ulatavad, nagu sai abi see vana naine Võnnust, kes kassidega eluaset jagas.
Olgu, et Petsil endal on pikk isiklik paturegister, on ta rahva seas popp ja teeb tublit ühiskonna sanitaritööd.

"Saladuste" kohta olen lugenud kriitikat( võib-olla vale!?), et Tuulikene pätsab ideid ja laseb Kerttu Rakkel need sketšideks kirjutada. Las pätsab, see mind ei häiri. Saade on ilusti tasakaalus - kui üks on kurb lugu, siis teine...veidi lõbusam. Näiteks poisist, kes pani end hommikul tipp-topp riidesse, et läheb tööle, ise aga oli teadmata kus. Selline sileda näoga poiss oli, natuke Tiit Suka nägu.

"Venelast ja eestlast" ma üldse enne ei vaadanud- pidasin seda punnitatult "naljakaks", kus nalja pole. Ei tea, palju seda vaatavad need, kellele mõeldud - potentsiaalsed integreerujad?! Soliidses eas näitleja Guido Kangur on leidnud rakendust pooltopakate vanameeste osade mängimises pluss inglireklaam. Rääkimata Henrik Normannist. Minu jaoks lööb igas tema žestis välja Maie Põld, kes mulle tegelikult meeldib koos oma Valduriga.

Nii ma lõbustan end Eesti elu kõverpeeglit jälgides. Tegelik elu jääb mul suures osas nägemata, sest ma puutun kokku ainult segmendiga sellest.

pildil Võsa Pets netist

2008-11-17

Kolmas nädal


Käes on kolmas nädal haiguslehel. Haigus - parema põlve meniski erakorraline operatsioon ja selle järelravi.
Veel hiljuti olin ma ainult kuulnud sõna menisk, teadmata, kus see asub ja mis on tema funktsioon. Internetiajastul uurid kohe muidugi täpsemalt järele ja rohkemgi veel.
Me kõik oleme endale interneti abil diagnoose pannud ja võimalikku ravi määranud.

Täna on mul juba natuke tunne, et võiks varsti tööle naasta. Väga positiivne areng, mu meelest.
Olen piisavalt lugenud, elu üle järele mõelnud. Leidnud, et minuga ühel ajal elab ilmas palju heatahtlikke ja abi pakkuvaid inimesi. Ma pole olnud näljas ega unustatud. Päevas heliseb telefon n korda. Eriti pikad ja põhjalikud kõned toimuvad lauakaga (on mul ka see veel alles). Mõni kõne teeb natuke haiget ka, tekitades tahtmatult süümepiinu, mille suhtes puudub mul täielikult immuunsus.
Mind on kerge endast välja viia...

Vahel saadetaksegi haigus selleks, et väärtusi ümber hinnata või taasväärtustada näiteks tervist, sotsiaalsust ja sõprust ehk lihtsalt ELU.

pildil saami trumm

2008-11-16

Tiiu-Tiiu, sole mio ehk Tiiu talutütrekene


Tiiu nime vist tänapäeval lastele väga sageli ei panda. Võib-olla ootab ta uuestisündi, nagu mõned vanad nimed on taas moodi läinud, näiteks Marta, Liisi, Anna, Maria.
Minu põlvkonnas on palju Tiiusid. Meie kollektiiviski oli ühel perioodil neid 3. Üks minu eluaegne sõbranna on ka Tiiu.
Blogisõprade hulgas tean ma vähemalt 3 Tiiut. Siinkohal tervitan neid palavalt!!

Täna vaatasin "Tähelaeva" Tiiu Randviirust. Kena inimene - palju oma elus saavutanud, kange karakteriga naine. Tore lähemalt tutvuda! Muidu tundub vahel, et ükskõik millise eestikeelse kanali avad, on ikka ühed ja samad persoonid ja esinejad.

***
See postitus on nüüd katse nr 2. Ma ei aita teda blogipuusse. Vaatan, kaua läheb sellega aega.
Kontrollajad:
Kell 12.12
Kell 17.52
Tõe huvides ütlen, et lõpuks vajutasin nuppu.

pilt siit

2008-11-15

Küsimus/katse

Miks ei tule värsked postitused blogipuusse?
Blogi on valideeritud.
Vaatan nüüd, millal ja kas see ilmub.
Kell on 9.13

Kell on 11.30 - ei mitään

13.18 - ei midagi

Lisatud kell 14.04. Selgub, et probleem on üldine, et ei tööta ka see oma postitusest teatamise nupp (vt Trulla kommentaar). Milleks siis üldse blogipuud vaja? Tõepoolest - neid, keda lugeda tahan, loen ka ilma igasuguse puuta.
Mingu nad kõik puu taha;)!

Lisatud kell 20.08. Seis sama. Iltaka on mind vaatamas käinud. Seda postitust pole siiani üles korjatud.

Kl 22.24 - nothing.

Järeldus - kui keegi tahab üldse blogipuuse minna, siis hoolitsegu ise, kuidas saab.

Uus hommik kell 9.15 . Eelmise päeva postitus on ilmunud. 24 tundi hiljem.

2008-11-13

Täiskuu-uni

Niigi on raskusi unega, nüüd aga eriti. Esiteks ei väsi ma päeval nii ära, et õhtul notina voodisse kukuks. Teiseks või esimeseks? oli täiskuu. Kolmandaks valutas parem õlg ja parem põlv. Neljandaks hiilib unedesse, neisse katkendlikesse, alateadlik mure töö pärast.
Lühidalt - oli õuduste öö.
Imestan alati, kuidas mõni inimene oskab detailselt oma unenägu kirjeldada ja mäletab seda veel pikka aega. Mina üldjuhul unustan ära ja ümberjutustamisega jään hoopis hätta. See-eest ma ka ei usu eriti unenägude tähenduslikkusesse. Kui just, siis arvan, et alateadvus ei jäta momendikski meid maha ja muretseb 24 h. Halvast unenäost jääb siiski terveks päevaks mingi raskustunne hinge.

Üllatuseks avastasin, et on olemas ka spetsiaalne blogi une kui nähtuse kohta. NB! Väga atraktiivne!!

2008-11-12

"Parim enne" möödas


Leidsin oma külmkapist, sealt tagantpoolt ühe activa-jogurti ja hakkasin hooga sööma. Siis mõtlesin vaadata kuupäeva. "Parim enne" oli möödas juba juunikuust. Kuigi mulle tundus, et maitseomadused on säilinud, ei tihanud siiski edasi süüa. Mine tea- ajab äkki kõhu valutama!
Et keegi valesti aru ei saaks: mitte pood ei müünud mulle vana toitu, vaid olin ise kunagi ostnud ja unustanud.
Mõtlesin, et teen pannkooke. Pannkoogijahu leidus väike nutsakas, aga oh õnnetust - parim enne möödas. See mõni kuu midagi ei tee, otsustasin riskida. Hästi läks!

Vaatasin veidi kriitilisema pilguga ringi oma sahvris. Kui majandussurutis peaks mind otseselt pigistama tulema, siis tarbin oma tagavarasid. Loodetavasti pole kuivained ussitama läinud. Meepurke on veel aastate varu, kuigi tarvitan mett iga päev. Teesid on ka igasuguseid - kümneid erinevaid sorte. Mul lihtsalt pole teejoomise harjumust. Tuleb harjutada.
Leidsin veel kiirtoidu pakikesi - erinevatelt reisidelt tagasi toodud. Teate küll, sellised, millele valad kuuma vett peale ja ootad siis 3 minti.
Mõned ilmselt vananenud, tähtaja ületanud asjad viskasin minema. Näiteks rukkinäkileivad, mille best before oli juba 2005.

Tunnen viimasel ajal ka enda peal, et "parim enne" on juba ammu möödunud. Aga...

2008-11-10

Sunnitud hädavajalik puhkus


Täna sai nädal sellest, kui ma kukkusin ja oma parema põlve meniskit rebestasin. Miks see kukkumine vajalik oli, teab jumal taevas, sest ma ju ei komistanud, ei kaotanud tasakaalu. Lihtsalt kukkusin.
Ma kinnitan teile, et on hoopis kaks iseasja, kas oled vabatahtlikult või sunnitult toas vangis, kuigi aega võid jaotada oma äranägemise järgi ühtviisi.
Õieti ongi mul kolm tegevust, mida siis vaheldumisi teen. Loen. Vaatan telekat. Istun arvutis.
Vahepeal harjutan natuke põlvesirutust ja -kõverdust. Ei saa aru, kus on optimaalne piir "säästva režiimi" ja "liikuvust taastava võimlemise" vahel.
Aeg on maha võetud. Minust sõltumata.

Lugemine. Pooled ööd olen lugenud, sest ma ei väsi päeval piisavalt ära ja kannatan unetuse käes.
Lõpetasin Käbi Laretei "Otsekui tõlkes: teema variatsioonidega" (kirjastus Tänapäev, 2005).

Mulle meeldivad autobiograafiad, mälestused, elulood. Mind huvitab INIMENE, tema hing ja unikaalsus, tema mõttemaailm. Mitte niivõrd see, mis ja millal midagi juhtus, vaid kuidas TA sellest räägib ja mõtleb, kuidas olukorda analüüsib. Olgu, et tänapäeval võib igaüks endast kirjutada raamatu ja kõik pole sugugi puu mahavõtmist väärt.
Inimeste saatused avaldavad mulle sügavat mõju.

Aga Käbist ikka. 86aastane, ikka veel nii ilus ja naiselik, nii hea analüüsivõimega, nii värske, nii andekas, hea intuitsiooniga. Kuigi eesti keelt kõnes valdav, on ta oma teosed kirjutanud rootsi keeles, samas muretsenud, kui palju jääb arusaamatuks ja ebatäpseks tõlke läbi.

Alljärgnev katkend on aga Käbist kaks aastat vanema õe Maimu kirjast (kirjutatud siis, kui Käbi oli oma esimesest mehest Gunnarist lahku läinud ja parajasti kahtles, kas Ingmariga ikka leiab uue õnne):

"Tuleb võidelda vajadusega oma isiksust ja oma soove elukaaslasega arutada. See on ohtlik ja sageli isegi katastroofiline, pea meeles! Küps naine hoidub oma hingeelu lõputust arutamisest, ta saab aru, et naine ja mees ei räägi kunagi üht ja sama keelt. Mehe bioloogiline, füüsiline ja hingeline ehitus on naise omast nii erinev, et isegi siis, kui ta arvab mõistvat, interpreteerib ta seda omamoodi." (Otsekui tõlkes, lk 112)

Miskipärast tundus mulle see mõte nii tähenduslik.

Pilt ja teose tutvustus siit

2008-11-08

Tuulepealne ja Õnne 13



Küsimus on, miks mulle ei meeldi suurelt kavandatud ajalooline draamasari "Tuulepealne maa" ja meeldib väike Eesti elumudelit järgiv "Õnne 13".
Algul ma mõtlesin, et "Tuulepealne" lihtsalt nõuab sisseelamist ja saab edaspidi südamelähedaseks - et head näitlejad, toredad liinid, huvitav aeg. Aga ei tuhkagi.
Vaatasin ühel hommikul 5. osa kordust, ikkagi ei meeldinud. Vabadussõjast on viis aastat möödas, aga tegelased pole kriimugi muutunud. Peategelaseks valitud Rasmus Kaljujärv on nii uimane, no kuidas saab üks elukutseline sõjaväelane selline olla. Ei päästa ka noorte armuasjade esiletõus, isegi seksistseenid ja paljad kehad mitte. On lihtsalt igav ja ei haara kaasa.

Nüüd vaatasin ka "Õnne 13" kordust. Ei midagi erilist, aga väga head stseenid. Teplenkovi ja Kõre ühepoolne? armastus. Silmade kõne. Üksküla ja Aav raamatupoes silmadest ja prillidest rääkimas ja hiljem kohvikus jäätist limpsimas, eakaaslastena teineteist leidmas. Mõnus, hästi lavastatud ja mängitud.

Siis ma mõtlesingi, et "Tuulepealse" kirjanduslik algmaterjal (stsenarist Mihkel Ulman) on lihtsalt nõrk. Ajaloolist tõde võib ju seal sees kübeke olla (kaasautor Lauri Vahtre), aga ilukirjandust pole mõhkagi. Näitlejad ja lavastaja ei suuda imet teha, nagu näha.(Režissöör on ju mõlemal seriaalil üks - Ain Prosa)
Võib-olla oleks aidanud, kui oleks kaasatud stsenaariumi kirjutamisele mõni kogenud ja paremas vormis dramaturg( kas või Jaan Tätte või siis Teet Kallaski dialooge üle vaatama või Kivirähk natuke villast sisse viskama).
Nüüd on kahju - palju raha magama pandud, suur töö ära tehtud, aga tolku nii vähe. Kunsti malo.

pildid netist

2008-11-06

Mis minuga juhtus


No olgu, kirjutan siis, mis minuga juhtus. Tavaliselt ei juhtu ju minuga midagi - elu on nii rutiini täis - , et vahel hakkab lausa igav.

Alustan nagu Agu Sihvka algusest peale.
Esiku pirn põles läbi, aga see on strateegiliselt tähtis pirn. Ma ju ei näe muidu endale silmi pähe joonistada. Asusin hommikul pool 7 pirni vahetama. Lihtne töö - roni tooli peale, keera kuppel laes maha, võta vana pirn välja, pane uus asemele, keera kuppel tagasi.
Kui toolilt maha astusin, langesin kui niidet selili. Oigasin ja toibusin, siis sain aru, et luud on terved, aga paremat jalga enam põlvest sirgu ei saanud. Selle nimi on vist meditsiiniliselt väljendudes blokk, haigusloos "sirutuse defitsiit". Ma taipasin, et asi on hull - helistasin tööle ja siis perearstile.
Nüüd jätan mõned etapid vahele (kesse viitsib pikka lugu lugeda!), näiteks selle, et kiirabi saatis röntgenisse, kus tehti vajalikud ülesvõtted, ja seejärel teatati, et operatsioon on vältimatu. Kohe järgmisel päeval.

Nii ma sattusin haiglasse kirurgia osakonda. Esimesel päeval siiski ei opereeritud. Tehti hädavajalikud proovid ja mul oli aega haiglaellu sisse elada. Palatikaaslasteks olid üks 80aastane äärmiselt vitaalne vanaproua ja 97aastane lamav haige, kes oli mingil müstilisel moel saanud lahtise jalaluumurru.
Ma tunnen paljusid vanu inimesi, kelle tervis on räbaldunud ja kes on kaotanud seeläbi igasuguse elurõõmu. Aga vat see 80aastane proua oli nii imeks pandavalt ja kadedaks tegevalt optimistlik ja lõbus, kuigi oli tänaval kokku kukkunud, oma näo ja põlved ära äestanud. Tal olevat oma elus olnud juba 16 operatsiooni (mul mitte ühtki). Kui ta käima sai, näitas mõned oma uued ja vanad haavad ja armid ette. Mobiil helises tal vahetpidamata, ja ma kuulsin kümnes erinevas variatsioonis tema kukkumise lugu.
No oli vahva mutt!! Kodust lasi järele tuua lilla siidpesu ja kulmupliiatsi, et äkki saadetakse röntgenisse...või kuhugi. Mina aga jätsin hommikul isegi meigi tegemata, et võib-olla ei sobi.
Ilmaasjata, ütles ta, kirurgid on enamasti mehed!!

Kuigi meniski operatsioon pidavat olema kergemate killast (kaks auku põlve sisse jne), oli minu jaoks kõik uus ja hirmus. Operatsioon toimus spinaalanesteesias ( kes ei tea - see on tuimestus allapoole naba, süst selgroosse) ja kestis umbes tund. Toibumine võttis aega neli tundi ja õhtuks olin juba oma kodus.
Nüüd hüppan ühel jalal ja ootan, et mulle toodaks kargud. Öösel haav valutas kui pöörane. Kaua paranemine aega võtab, ei tea.

Pilt netist. Need pole kargud:), aga paremaid ei leidnud.

2008-11-02

Mitte iialgi -meem

Õpetus:
Anna meem edasi 4-le blogipidajale, kelle vastuseid tahad lugeda. Viita blogile, kellelt said meemikutse ja teata blogipidajale, kellele teatepulga edasi andsid.
Mina sain meemi kutse Tiia käest.

MITTE IIALGI! meem, 2 x 4 küsimust.

1. KIRJUTA 4 TEGEVUST, MIDA SA MITTE IIALGI EI TEEKS.
- ei kandideeriks Riigikokku
- ei osaleks tõsielusarjades, sh "Tõehetkes"
- ei teeks langevarju- ega benjihüppeid (kardan kõrgust)
- ei töötaks hullumajas ega vanglas

2. KUS SA MITTE IIALGI EI TAHAKS ELADA?
- välismaal (kui just peaks, siis elaks Põhjamaades)
- paksus metsas, kus on karud ja hundid
- suurlinnas pilvelõhkuja viimasel korrusel
- ühiselamus ühisköögi peal

3. MIDA SA MITTE IIALGI EI SÖÖKS?
- elusaid asju (tigusid, konni, usse, tõuke)
- haisvaid asju, isegi kui see on mingi gurmaani maiuspala
- kassi, koera, inimese liha
- sitta

4. KELLENA SA IIALGI EI TÖÖTAKS?
- vangivalvurina
- laibakoristajana
- pikaravihaiglas sanitarina
- lõvitaltsutajana

5. MILLIST RIIDEESET SA IIALGI EI KANNAKS?

läbipaistvaid sügavalt dekolteeritud sätendavaid kergesti süttivaid kaharaid riideid

6. KELLEGA SA MITTE MINGIL JUHUL EI TAHAKS TUTTAVAKS SAADA?

pahade ja rumalate inimestega

7. KUS SA MITTE IIALGI EI SEKSIKS?

avalikus ebamugavas ohtlikus kohas pealtvaatajate nähes (vuih!)

8. MILLIST SITUATSIOONI SA EI TAHAKS ENAM MITTE IIALGI ÜLE ELADA?

tänahommikust, kui kukkusin toolilt maha astudes esiku põrandale selili ja sattusin põlvemeniski operatsioonile (täiendatud 6. nov)

Samadele küsimustele võiks vastata
Kaamos
Elsa
Metsapiiga
Emmeliina

pluss veel nii mõnigi

2008-11-01

On hingedeaeg


Löön vahel guuglisse märksõnu ja vaatan, mis välja tuleb.
Sõnale hing tuli ligi 8 miljonit vastust. Keegi ei tea päriselt, mis see hing on, sest ta on nähtamatu, hoomamatu, aga ometi olemas.
Tal on palju omadusi, öeldakse noor, vana, ilus, õrn, õnnetu, vaene...hing.

Arvatakse, et hing on surematu, et ta külastab elavaid hingedeajal ja ka muidu unenägudes.
Öeldakse, et hing on vaevas (haige), kui on raske olla.
Räägitakse hingeabist ja hingehoiust.
"Sina pead on oma hinge eest hoolt kandma!" käratas köster Tootsile.

Vikipedia ka midagi uut ei lisa. Hing on seotud hingamisega (sama tüvi). Kui inimene lakkab hingamast, lahkub hing tema kehast. Hing on seotud emotsioonidega - hing on täis või hing hõiskab õnnest.
On hingevalu ja hingehäda. On tunne, et hing asub südames, sest kui hing on raske, siis tunned seda südamega (füüsiliselt).

Mõne kurjami kohta öeldakse, et sel pole hinge sees, on hingetu (= südametu). Või müüs oma hinge maha saatanale( = andis käe halvale). Mõnikord võib jääda hingest kinni - ei saa hingata. Rõõmust või hirmust. Hinge sisse puhuma tähendab mõnele asjale elu juurde andma.

2. november on hingedepäev. Vana uskumuse kohaselt külastavad hinged siis kodu, küünal pannakse aknale, et nad selle üles leiaks. Seda osa uskumusest olen alati täitnud. Küünlaleek mõjub ka muidu rahustavalt, on hingele hea.
Mida hing ihkab, vahel me ei tea. See on kõik kuidagi aimamisi. Me saame oma ligimest tema hingevalus aidata, kui hoolime. On veel üks ilus sõna- hingesugulane - hingelt lähedane. Või sugulashing.

Andrus Kivirähk, igavene lõuapoolik, kirjutab "Rehepapis":
"Mitte igal hingel polnud taret, kus teda oodati, ega kuumaks köetud sauna, kuhu olid valmis pandud toit ja paremad kasevihad. Oli üksildasi ja omasteta hingekesi, kellel kunagised elumajad maha põlenud ja sugulased samuti surnud. Säärased hulkusid nüüd kurvalt võõraste hoonete vahel ning kössitasid /---/ mõne räästa all, puntras nagu ussid. "

Hingelind siit

2008-10-30

Raha teeb õnnelikuks!?


Vaatasin eile ETV pealt üht filmi, mis rääkis lotomiljonäridest. Hästi sümpaatselt tehtud, kuigi oli vist mõeldud reklaamina: ostke lotopileteid.
Mina ise ei osta ja seepärast ka ei võida kunagi midagi. Või vastupidi?
Üldiselt võitjad soovivad jääda varju, põhjendades, et kadedaid on nii palju, aga võib-olla ka muu pärast. Näiteks kardavad röövleid, arvan ma. Või häbenevad, et võit on tulnud nii paljude tühimängijate arvel!?

Need kaks võitjat, kes olid soostunud filmis esinema, olid julged - ei kartnud-häbenenud midagi.

Vana mees Rudolf, kes elas koos kasupoja ja "mammaga" pärapõrgus, kasutas võidetud raha (alla miljoni) oma majapidamise turgutamiseks: ostis uusi tööriistu ja masinaid, tegi maja korda, muretses küttepuid aastateks ette, lubas vanadekodule plasmateleka kinkida ja pani osa raha ka tallele. Väga mõistlik vana oli. Poeg kaadrisse rääkima ei tulnud. Korduva motiivina näidati, kuidas nad oma motorollerite eest hoolitsesid. Kuigi tööl käisid kusagil kaugemal, oli neil ka suur maasikakasvatus. Rudolf leidis, et raha pole elus kõige tähtsam, tööl peab ikka käima - siis oled inimene.

Urve oli võitnud ligi 9 miljonit, mille eest ostis maja ja kõik sinna sisse ja juurde kuuluva. Tal oli ka neli last ja vaikne mees. Eks kõik said võitu maitsta. Urve oli väga avatud, tunnistas, et enam ei pea raha lugema ja võib endale kõike lubada, ka mittetöötamist. Samas andis endale aru, et ükskord saab võidusumma otsa, eks siis peab jälle tööle minema. Talle meeldiks sotsiaaltöö.

Filmis oli veel muudki, mille üle järgmisel päeval mõtiskleda. Näiteks - noored arvasid, et miljon pole mingi raha, õigemini on nii vähe, et sellest ei saaks eluasetki. Vanad pidasid miljonit nii suureks rahaks, millest ei oska konkreetselt mõeldagi. Ilmvõimatu on miljonit palgatööga teenida, arvasid kõik. Keskmise palgaga saaks miljoni kokku paarikümne aastaga, kui midagi eriti ei kuluta.
Mitte keegi ei ütleks miljonist ära!!
Kunagi ringles siin meem, mida teeksid miljoniga. Küll rakenduse leiaks!

Loo moraal: raha teeb õnnelikuks küll, kui kõik muud tähtsad asjad (ise teate mis) olemas on.

2008-10-29

Kingafetiš


Kas sul on nüüd kingafetiš, küsis sõber, kui ma ütlesin, et ostsin endale veel ühed kingad (ortopeedilised!).
Ei tea, kas seda saab juba fetišiks nimetada, aga ma olen lühikese aja jooksul (umbes 3,5 kuud) muretsenud endale 2 tallatoed ja 3 ortopeedilised kingad. Ma ju pidin kõik oma jalanõud kriitiliselt üle vaatama ja valed minema viskama (seni veel viskamata!).
See-eest olen nüüd tõeline ekspert antud küsimuses.
Ei hakka pikalt heietama. Lühidalt on nii, et kevadel hakkasid pahkluud paistetama ja valutama, kuni selgus, et mul on täiesti laialt levinud viga- tallavõlvi lamendumine.
Esimesed ortopeedilised jalanõud (plätu-tüüpi) ostsin paremate puudusel, sest kiiresti oli vaja. Käisin nendega ära Hollandis. Head ja ilusad ei ole, aga hädas haarad õlekõrrest.
Nüüd külastasin Tartus spetsiaalset arsti (ortopeedi? tehnikut?), kes joonistas minu tallad (jalalabad) paberile ja vaatas siis, mis täpselt viga on. Selgus, et parem jalg vajub sissepoole ja vasem väljapoole. Ma tahaks ennast eemalt vaadata!! See peaks siis kuidagi nii välja nägema, nagu tuul puhuks paremalt küljelt ja ma püüan püstiasendit säilitada.
Vahepeal olen endale ostnud veel ühed kallid pooltoed (Scholli firma) ja sobivad kingad nende juurde ja Ecco ortopeedilised jalatsid (Tallinnas on spetsiaalne ECCO kingapood Rotermani kaubamajas).
Ma ei hakkagi arvutama, kui palju see kõik on mulle maksma läinud. Tervis ehk jalad on kõige tähtsamad!!

Pilt ja artikkel siit

2008-10-28

Tartu ja Tasku


Käisin täna Tartus. Muu toimetamise kõrvalt jooksin korraks läbi ka Taskust.

Tartu ei ole enam ammu väike armas linn Emajõe kaldal. Emajõge õieti ei näegi, sest see on varjatud suurte klaasist kolosside taha, ühe nimi Plasku ja teise nimi Tasku. Viimane vähemalt riimub sõnaga Tartu...
Bussijaam on kui kitsaks jäänud king seal vahel.
Aega oli vähe, jõudsin ainult uusimat raamatupoodi kaeda. Oli küll uhke ja kõik raamatud, mis viimasel kümnendil ilmunud, poes ka olemas. Nii punnis pole meie omakeelne raamatuturg küll kunagi olnud.

Mida see Tasku veel sisaldab, ei jõudnud kahjuks uurida. Kusagil peab olema kobarkino ja Rehepapi restoran koos lastele mõeldud liivakastiga... ja tohutult brändipoode. Ma ei ostnud midagi, vaatasin niisama.

Pildil Tasku avamise eel ( Netist)

2008-10-27

Oodates ...midagi


Elu möödub oodates. (Meenub "Godot`d oodates"!)
Kui oled laps, siis ootad, et saaks täiskasvanuks, keda keegi ei kamanda ega kontrolli. (See on muidugi puhas fiktsioon.)

Siis ootad õnne, mida see ka endas ei sisaldaks. Näiteks armastust, rikkust igal kujul. Vahepeal ootad last, siis tema kasvamist, teda koju...Ühest momendist hakkad ootama lapselast.

Õnn teadagi on petlik ja peibutab virvatulena. Siis ootad, et kui suurt õnne ei olegi, tuleks vähemalt väike - stabiilisus, hingerahu. Majanduslik kindlustatus. Suurte murede puudumine.

Iga päev ootad midagi. Et tuju läheb paremaks, et ilm läheb ilusamaks, et keegi helistab/kirjutab/kutsub(tuleb) külla. Ootad lahendust probleemile või motivatsiooni tegutsemiseks. Kui käid tööl, ootad nädalavahetust, vaba päeva, vaheaega, puhkust.
Öösel ootad und, vahel hommikuni välja. Mõnikord ootad hommikut, mõnikord õhtut.

Aga sa ei oota - vanadust, haigust, dementsust, töövõimetust, halbu uudiseid. Need tulevad ise, ootamata. Loodad, et halvad asjad sind ei taba. Ootad, et elul on sinu jaoks veel midagi ilusat varuks.
Sa ei ole nii lootusetu pessimist, kui oli Urmas Ott.
Kogu elu ootad midagi...
Ootusega kaasneb lootus, muidu vist väsiks ootamast.

Illustratsioon netist

2008-10-21

Mind on kerge hirmutada


...sest ma olen kartlik, ebausklik, kergesti mõjutatav ja nõrk inimene.

- "Müü kiiresti oma korter maha ja osta midagi odavamat! Sa ei suuda seda 4toalist pidada!" soovitavad juba mitu aastat mõned mu head tuttavad ja isegi sõbrad. Mida aeg edasi, seda nõudlikumad nad on. Aga mina ei saa sellega hakkama mitmel põhjusel: see on mu kodu, siin meeldib mulle elada ja mul pole kuhugi mujale tahtmist kolida. Ma ei taha minna tagasi 20. saj esimesse poolde, kus inimesed elasid lihtsalt ja mugavusteta - vets ja vesi õues, hagu korjasid metsa alt. Minu tädi elas veel hiljemgi ilma elektrita majas.

- Kui panin ennast ortopeedi, õigemini tehniku, kes ortopeedilisi jalanõusid valmistab, juurde kirja, siis selgus, et soodustus, mis veel augustis kehtis SELLE diagnoosiga, on maha võetud. Registratuuritädi küsis, "kas teil on amputatsioon, kompjalgsus, halvatus?" Ei, ainult tallavõlvi lamendumine. Siis on tavalises korras.
No tore, hea ikka, et pole ilma jalata!!

- Aeg on hakata kokkuhoidlikult elama, mingid tagavarad peaks ikka kõigil olema, kisatakse uudistes päevast päeva. Suur Edgargi ütles, et hullemad ajad on veel ees. Äkki peaks soola ja tikke varuma, kuigi kumbagi ei tarvita ma ülearu? (tikke polegi rohkem vaja, kui küünla süütamiseks hingedeajal). Niigi ei kuluta eriti - söön lihtsat toitu, ei õmble igaks hooajaks uusi riideid. Võib-olla tuleks nüüd reisid suvel ära unustada?

Tegelikult ei vajagi ma rohkem kui stabiilsust ja teadmist, et kui mind tabab kollaps, siis leidub mõni, kes appi tuleb. Ei tahaks küll, et miski mu lihtsa elu päevaga uppi keeraks!! Keegi ei tahaks, aga või SAATUS sellest küsib. Ta astub sisse koputamata ja ... võtab kõige hinnalisema ehk inimliku õnne ja tasakaalu (= hingerahu).

Kastanimuna peaks igaks juhuks taskus olema, ütles keegi. Mul on.

Piltmõistatus: mis see on? (märksõna Lapimaa)

2008-10-17

Urmas Oti raamatutest kaks katkendit

Urmas Ott (23.aprill 1955 - 17.oktoober 2008)

«Ma ei mõtle juba ammu enam sellele, mis tulla võib, ning usun rohkem neid, kes väidavad, et elada tuleb üks päev korraga, taipamata küll vähemalt esialgu, kuidas see neil tegelikult õnnestub. Ja ometi usun ma neid rohkem kui ükskõik keda teist, kes usub muud. Inimese elu polegi ju tegelikult midagi muud kui illusioon, kujutlus, mis sarnaneb petlikult tegelikkusega, saamata selleks ometi kunagi. Plaanid ja kavatsused ei täitu iial. Vähemalt mitte päris nii, nagu sa lootsid. Seda, mis olnud on, on alati rohkem kui seda, mis tuleb. Paremad päevad on alati möödas, parimad aastad su elust. Õnn on alati minevikus.»

«Kui on asju, millele mõtlemist ma alati vältida püüan, on see just nimelt mu tulevik. Ja mitte ainult sellepärast, et ma kindlalt tean: vähesed rõõmud, mis mul saada olid, on juba kätte saadud. Seevastu suur osa probleemidest lootusetus seisus ja lahendamata. Suurimad raskused ületamata, vaevad nägemata ja raskemad haigused põdemata. Kõik see on veel ees ja täidab suure osa mulle antud päevadest ja öödest. Enam pole vähimatki mõtet arutleda asjade üle, mis siiski midagi ei muuda. On mõttetu mõelda tehtud vigadele ja lohutada end kunagiste kordaminekutega.»

Pilt netist

Tahaksin pihlapuu rüppe (laulge kaasa!)





Tahaksin pihlapuu rüppe,
Okstesse varjata pea.
Tahaksin pihlapuu rüppe,
Puhata oleks seal hea.

Pesevad vihmad ta marju,
Nendele vajutan suu.
Võta mind lehtede varju
Lõkendav sügise puu!

Sinule laulan ja sina saad aru,
Oled nii lihtne ja hea.
Sinule laulan ja sina saad aru
Toetan su tüvele pea.
(Viivi Luik, Urmas Alender)

****
Taas punab pihlakaid*

Taas punab päiksekiirtes pihlapuu
ja kase kuldses kuues mängib tuul
ning kõrgel taevavõlvil õhtu eel
on kureparved kaugel teel

Taas tihti vihmast märg on rannaliiv
ja hallauttu hääbub silmapiir
kus oled nüüd mu väike viirelind
ei otsida ma oska sind

Refr:
Nii hell ja hea, kõik oli siis
suurt õnne tundis mu meel
külm sügistuul sind kaasa viis
jäid ainult unelmad veel

Taas punab päiksekiirtes pihlapuu
ja kase kuldses kuues mängib tuul
kuid suvi soe ei iial meelest läe
ta südamesse alles jääb.
(laulab Ivo Linna. Autor Kustas Kikerpuu/sõnad-viis)

* mehi langeb nagu lehti puult - Kustas Kikerpuu (19. okt 1937 - 20. okt 2008)

Pildid: Lapimaa, pihlad ja Riina

2008-10-14

Lihtsa elu väärtused


"Ma kadestan sind lihtsa elu pärast, " ütles sõber, kui me arutasime, miks on mõne elu nii kuradima keeruline ja raske. Kui ma väljendiga "lihtne elu" hästi nõus ei tahtnud olla, siis ta parandas: lihtsam elu.

No olgu, ma püüan siin lahti mõtestada oma kuvandit "lihtsast elust".

- Ela üks päev korraga - täna mõtle homsele, homme ülehomsele jne. Olgu, et see tundub liiga lihtne, säästad ennast liigsest ettemuretsemisest majandusraskuste, tervise- ja töömurede pärast.
- Ära kahetse tehtut või elatud elu. See ei aita ega tee ka olnut olematuks. Liigsed enesesüüdistamised muudavad elu päris keeruliseks.
- Ära konuta ega kapseldu koduseinte vahele. SUHTLE! Mine õue iga ilmaga, sa näed teisi samasuguseid, tekib solidaarsustunne ja mõistmine: sa pole ilmas üksi!
- Vali selliseid sõpru, partnereid, kes mõjuvad sulle hästi, mitte ei ohi, et elu ongi raske ja keeruline. HELISTA sõbrale!
- Käi tööl, kuigi teed seda vahel kaunis vastumeelselt. Töö eest makstakse palka ja see aitab sul oma eluga toime tulla. Sunni ennast takka näiteks koristama, süüa tegema.
- Kurda oma "rasket elu" nendele, kes sinust hoolivad, mitte ei ütle "ära hädalda, kõigil on raske".
- Tee midagi enda heaks. Naised, minge juuksurisse, massööri juurde, ilusalongi, spaasse, veeaeroobikasse. Mehed? Ei oska soovitada, aga kindlasti on ka meestel omad tuunimisvõtted ja eelistused. Ja mingid hobid näiteks.
- Rõõmusta lihtsate asjade üle. Kui sul on näiteks lapsed või lapselapsed, siis nende edusammude üle. Või ilusa ilma, toreda reisi, hea sõbra üle. Kui vähegi leiad põhjust, NAERA! (See on väga tähtis!)
- Ära mõtle probleeme välja ega võimenda olemasolevaid. Taga endale hea uni selle läbi, et oled enda ja päevaga rahul. (See pole kerge!)

Muidugi ei ole alati "lihtsat elu" võimalik saavutada, aga püüa, püüa kõigest hingest!!

Pildil ikka Lapimaa - Tarkavaara kullaoja.

2008-10-12

Unustamatu Lapimaa

Virmaliste maja juurde!
Erilist elevust tekitas põhja polaarjoone ületamine. Kõik oleks kohe tahtnud polaaröö saabumist näha! Aga aega veel on. Jõuludki naa kaugel, kuigi toimetamised käivad Rovaniemis aasta läbi.
Tankavaara küla - kõige põhjapoolsem koht, kus olime. See on kullauhtjate küla. Ei tulnud meiegi sealt ilma tagasi! Olime seal kaks ööd ja päeva. Ei tahtnudki ära tulla!
All on uhtjale ( või uhtijale?) püstitatud monument.

Kas võib üldse midagi ilusamat välja mõelda!! Looduslik kuld - lapinkulta.
Alumisel pildil tundra ja vikerkaar.

Terviserajal hommikul vara. Loodus ja ka meie veel unised, poolenisti ärkamata.
All - pärlid, tuhandeid pärle...

Sügis ei koonerda värvidega!! Tegelikult võib sellist kooslust ka meil siin märgata!

Fotod Riina tehtud (see on valik u 400st pildist)