Väljas on veebruar täna - 05.02.12

01.02. 2012 sündis mu teine lapselaps, mis teeb mind tohutult õnnelikuks.

Köögiaknal näitab termomeeter + 11, toas +15.

Päike tõuseb. Nii ilus on, aga väga külm.


Akna taga näitab kraadiklaas - 30C. See pole muidugi mingi rekordnäit.

Aeg on kuulata jälle SEDA laulu.

Hmmm! Pühapäevahommik Reet Linnaga!!! Äsja lõppes "Prillitoos", nüüd algas "Tähelaev". Reet Linna ja jalgpall?

Ma nägin und

Viimasel ajal näen ma imelikke unenägusid. Need pole just õudukad, aga ma olen neis väga suures kimbatuses.
Ega oma unenägudest jutustamine pole vist hea toon, aga olgu pääle.


Esimene unenägu
Olen ühes suures majas, mis meenutab interjöörilt mingit baari või ööklubi. Rahvast on seal ka, aga mina olen omaette - mul pole seal tuttavaid ja kellelgi pole minuga asja. Siis tahan ma lahkuda, sest pean jõudma ... eksamile. Ega unes keegi just seda öelnud, aga ma vaatasin kella ja teadsin, et mul on väga kiire- vaja ÕSid veel saali viia. Ei leidnud aga ust - ust polnudki. Mind valdas paanika. Lõpuks leidsin mingi väljapääsu, aga see viis kinnisesse hoovi. Oli kõrge plank ees, mida hindasin mõttega, kas suudan üle ronida. Ei suuda!!!
Tahtsin helistada, ilmselt õppealajuhatajale, et ei saa tulla, aga telefon(mobla) oli võõras, mitte minu oma, ja sellega ei saanudki helistada. Seal polnud üldse klahve.
Siis ma ärkasin. Oligi aeg tõusta.

Teine unenägu
Oli kas riigikogu või valitsuse pildistamine. Sätiti inimesi ritta istuma, aga mina magasin oma voodis objektidel jalus. Teadsin, et pean sealt ära minema, aga mul polnud riideid, ei saanud teki alt välja tulla. Oli hirmus piinlik, mind vaadati pilkavalt või põlastavalt. Siis veeti mu voodi platsilt ära. Olin nii alandatud, et nutsin. Ma ei saanud midagi iseenda aitamiseks teha- ei saanud isegi rääkida.


Ma ei otsi unenägudest mingeid teateid, aga seda ma usun, et alateadvuses on peidus muremõtted, mis end unenägudes ilmutavad.


Häid kevadpühi kõigile! On nii kaunis pühapäev! Mõne päevaga on läinud roheliseks, ehkki heki all leidub veel lund!

pilt netist

Talvetüdimus

Harjal ära käidud. Mõte sellest, et pool talve on veel ees, tekitab stressi. Mitte niivõrd lumi, kui just see, et pärast tõusu on järsk langus. Millal uus hari kätte jõuab, ei tea. Võib-olla märtsis. Ootame, loodame. Säästame energiavarusid.
Välja sellest valgest lõpmatusest!
Kui seda päikestki rohkem oleks ja kui see päevgi nii lühike poleks!

Metsas seenel

Kogu saak on siin.

Leidsime ka kukekate koloonia ja isegi kuuseriisikaid.

Seenel on vahva käia. Eriti, kui seeni on. Puravikke mina ei leidnud, aga minu kaaslane küll. Tal oli suurem korv ka ja pikemad jalad. Mina ei julgenudki autost väga kaugele minna, sest päikest pold, kartsin ära eksida. Mobiili ei võtt kaasa, huilgasin niisama ajaviiteks.
Vahepeal korjasin pohli, kuigi see just eesmärgiks polnud. Palju neid ei olnud ka.

Nüüd olen metsaskäigust ja seentega tegelemisest täitsa väsinud.

Tradition must go on...

Koolipere Lembitu juures ja tagasiteel. 1. september 2010.
Traditsioon loodi siis, kui taastati Lembitu ausammas. Viimase koolipäeva aktus on samuti seal. Mäletan ainult ühte korda, kui see ära jäi vihma tõttu.
Kristi räägib iga kord huvitava ja õpetliku loo. Seekord oli harilikust pliiatsist, mille kõige olulisem komponent on süda ehk terav süsi. Kui pliiats on karbis teiste omasuguste hulgas, siis on ta tugev. Üksi võib teda kergesti katki murda.
Kui koolil oli veel oma puhkpilliorkester, oli lõbusam astuda. Linnarahvas lehvitab teepervel.

Renee pildid (võtsin Facebookist)

Jälle algab kõik, algab uuesti

Anu Välba küsis tänases "Ringvaates" koolilaste käest, kas nad tahavad kooli minna. Üks poiss ainult tahtis, sest ta on "õppimishull". Üks tüdruk tahtis ka, aga põhjust ei osanud öelda.
Minu käest pole keegi õnneks küsinud, aga vastus oleks ei.
Anekdoot tuleb ikka meelde.

Tegelikult pole asi muidugi lootusetu. Paar nädalat võtab aega, kuni harjub vara tõusma, palju rääkima, mööda treppe käima.
Küll ta läheb, kus ta pääseb! Ega ma -Urmas Otti tsiteerides- "labidat ka taha vibutada".
Koolis pole kerge, aga seal pole ka igav.
Peame vastu, ainult 10 kuud uue suveni.

Saksamaa võit

Saksamaa võit Eurovisioonil on suurepärane kompromiss, mis peaks rahuldama küll kõiki mitmel põhjusel.
1. Ükski suurtest pole kaua aega võitnud, Saksamaa vist üldse kunagi ammu 1 kord - "Peace and Freedom"
2. Saksa tüdruk Lena oli nii armas ja vahetu, laul minu arvates suhteliselt keskpärane, puudus igasugune akrobaatika ja kostüümidraama, mis näitab, et võidu otsustavad muusikavälised asjad.
3. Oli väga uhkeid ja glamuurseid etteasteid, mis jäid esiviisikust kaugele.
4. Finaalist jäid välja meiega koos ka meie lähimad naabrid (Soome, Rootsi, Läti, Leedu, Poola), seega võiks jätta juba see jahumine (mis jälle kommentaariumis hoogu saanud), et Eesti laul oli nõrk ja liiga erinev standardist.
5. Eesti meedia saab natuke uurimistööd teha teemal "Lena Eesti juured" ja leevendada seega meie suurt kaotusvalu ja ühes sellega ka rahuldada ambitsiooni olla eriline.
6. Eestis on palju häid noori lauljaid, tuleks neid rohkem innustada. Robinil pold viga midagi, ja kui selgub, et Lena veel teda nimetas oma intervjuus (balti poiss!), siis on ju eriti puhvis tunne.

Vaatan Eurovisiooni (otse)

Vaatan jah, kuigi mingi fänn ma pole. Nagu mingi tõeline kodukootu lootsin minagi, et Eesti saab edasi. Aga ei saanud, nagu teada.

Imelik asi on selle meie eurolauluga pidevalt. Ise valime avaliku hääletuse läbi loo (mina küll ei helistanud!), ise kiidame, ise laidame, ise teame, et pole erurolugu - on mingi alternatiivne, aga kui teistele ei meeldi, siis oleme solvunud, pahased, otsime igasuguseid õigustusi. Kõige parem õigustus on- NAD lihtsalt ei mõista, kui hea (loe: alternatiivne) meie lugu tegelikult on.

Mulle ka hakkasid meie noored poisid meeldima, isegi laul meeldis ja see, mis liigutusi laval tehti (minimaalseid!). Eriti meeldisid mulle Robini mõnusad grimassid ja see karjapoisihüpe, mille abil vanasti kõrgust hüpati. Ja kui ilusasti nad riides olid! Sametpintsakus ja siidrätid kaelas! Kompud!
Nojah.

Muide, 2. finaal on palju särtsakam kui 1. Esimese lõpus jäin magama, selle vist vaatan lõpuni.
Erilist favoriiti mul pole. Kuulan, mida Reikop taustaks räägib.

No kas me siis tõesti ei tea, et edu valemit pole olemas? Reeglite muutmine ei muuda sisuliselt midagi. Tervik peab mõjuma, see aga koosneb sajast mosaiigikillust. Igal juhul sünnib otsus emotsionaalsel tasandil ja loogikat pole siin mingisugust.
Või on?

Ühisosast

Voldemar-August kirjutas ühisosast, mis inimesi/blogijaid omavahel seob. See peab olema, et huvi teise vastu tekiks ja/või püsiks. Kui ringid kattuvad täielikult, on see siis õnn või mitte?

Tont seda teab. Oleks vist õõvastav, et enne, kui suu lahti teed või mõtte lõpuni mõtled, teab juba teine, mida sa tunned. Turvaline on sõnade taha peituda, öelda seda, mida tegelikult ei mõtle.
Pika elu koos elanud paarid, kus üks alustab lauset ja teine lõpetab selle, on pigem harv erand.

Matemaatika on täppisteadus, inimsuhted kuuluvad rohkem ulme valdkonda. Suhted on kui ämblikuvõrk, näiliselt habras, kuid salakaval - enne, kui arugi saad, oled kinni püütud. Rapsid ja rapsid, aga aina rohkem mässid end sisse. Rapsida üldse ei tohiks, pigem tuleks rahuneda, kainelt olukorda hinnata, kuidas vabaks saada.
Keemia inimsuhetes on täiesti hoomamatu valdkond. Kui kaks ainet panna omavahel reageerima, on enamvähem teada, mis tekib - sade, aur, plahvatus ... või ei toimu midagi.
Inimestega on kõik ettearvamatu. Läbi eetri, kilomeetrite taha või samas ruumis võid tunda reaktsiooni, mis oma intensiivsuses ehmatab ja sa ei oska aimata, kas toimub plahvatus või tekib uus aine. Keemiatunnist mäletan, et reaktsioonivõrrandi puhul on vaja see tasakaalustada, et võrdusmärk kehtiks. Kuidas seda inimeste vahel teha?
Kuidas ronida üle barjääri, kui see on nii kõrge ja ronida ei julge või ei saa? Kuidas ületada komplekse, kui puudub selleks julgus ja oskus?

Sõbrapäeva eelõhtul mõtlen, et blogivõrk või facebook või ükskõik milline suhtluskeskkond (üldse virtuaalelu) sarnaneb pigem ämblikuvõrguga kui keemia-, füüsika- või matemaatikavalemitega.

Ma olen peaaegu kolm aastat bloginud. Paljud need, kellega suhtlesin algusaasta(te)l, on lõpetanud. Kus nad on, millega tegelevad, mida mõtlevad, ei saa enam kunagi teada.
Oleks ehk aeg moodsalt väljendudes "edasi liikuda" või ... tagasi tõmbuda?

Ahjaa! Ilusat sõbrapäeva kõigile!

Turvaline

Juba mitu päeva sain MSNi kaudu etteheitvaid teateid: sa levitad viirust, tee oma arvuti korda.
Olin isegi solvunud- mina ja viirused? Ma olen ju niii korralik, ei kola kusagil ringi, ainult kindlad sissetallatud rajad.

Kutsusin siis täna kaks toredat poissi oma arvutit vaatama. Istusid siin jupi aega, panid tõrjed peale, sättisid siit ja sealt, vahetasid paroole.
Nii, nüüd peaks korras olema.
Turvaline.
Turvalisus on ikka üle kõige. Igas valdkonnas.

Noored metsas sinililli korjamas (Epu erakogust)

Kuidas süüa pulkadega

See on ju imelihtne!
- Võtad kaks pulka õigetpidi kätte - peenemad ja ümmargused otsad taldriku poole, kandilisemad ülespoole.
- Haarad umbes keskelt natuke sedamoodi kui pliiatsit, ainult näpud üsna sirged.
- Siis algab söömine - püüad saavutada midagi kahe pulga vahele. Esialgu ei õnnestu, aga mis siis - naljakas on ikkagi. Lõhki just ennast ei söö. Pulkadega.
- Pärast ponnistusi võtad noa ja kahvli ning lõpetad "piruka" kiiresti ja kadudeta.
- Et järgmisel korral paremini esineda, tuleb kodus harjutada - pulgad pihku ja riisi nokkima!!!

Vaatasin õhtul üht dokfilmi, kus hiinlased sõid rikkaliku laua taga, pulgad peos. Mingi raskesisuline film oli immigrantidest ja ülemaailmsest majandussurutisest.

NB! Sel aastal tuleb kevad teisiti! Kuula ise!

Epp on pulkadega väga osav(pilt erakogust)

Pühapäev, 1. märts

Kuu algused tuleb ära fikseerida, on mu kinnisidee.
Keerasin lehte ka oma kolmes kalendris. See on nagu mingi rituaalne toiming.
Terve kuu pead sa vaatama seda pilti, mida üldjuhul näed esimest korda 1. kuupäeval. Arvutitoa kalendri tõi Triin eelmisel suvel Itaaliast ja seal on kuues keeles kirjutatud kuu- ja päevanimed. Mis keeles on märts Mars?
Fotod on üles võetud Toscanas ja kõik on eranditult suvised.

Mul kohe peab igas tähtsamas ruumis kalender olema!!!

Kuna veebruar oli täpselt 4 nädalat, siis märts kordab seda plaani. Järelikult tuleb ka märtsis 13. ja reede. Ega see kuupäev mind õlgu väristama pane! Minu ebausk välistab selle ohuna.

Märtsilaulu ma ei leidnud.
Kevade tulek seostub Jaan Tättega, kes on ise ka kevadepoiss, sündinud 24. märtsil (1964), kelle minemine-tulemine-olemine on mu südamele oluline.

Seni on kevad veel kaugel.
Märts on meie vöötmes ikka talvekuu, lundki sajab pidevalt juurde.
Siia sobib üks lumine talvepilt.

(pilt võetud delfist)

Millesse uskuda?

Ajal, kui meedia kisendab kriis, kriis, tuleks vist rahulikuks jääda ja mõelda, mida iseenda ja oma eluga ette võtta, et võimalikult tervelt pääseda. Optimistid ütlevad, et kriis läheb varsti mööda ja elu sinusoid pöördub. Pessimistid ennustavad, et ei me pääse, riik läheb põhja.
Oma loomult pole ma kunagi paduoptimist olnud, aga õnneks mitte ka lootusetu pessimist. Selline keskmine olen, alalhoidlik ja ettevaatlik. ("keskmised koju tulevad" - Kalevipojast)
Ennast säästes (ja pettes?) jätan kõige halvemad uudised lugemata/kuulmata. Õnneks on lehed jäänud nii õhukeseks, piisab veerandtunnist, et Postimehele pilk peale heita. Harjumus delfis kolada või netist lehti lugeda on ka taandumas.
Nüüd ütlevad kindlasti mõned õiged kodanikud, et selline jaanalinnu kombel pea peitmine on vale, vale ja rumal. Olgu!
Millesse ma usun?
Usun, et nälga me ei näe, et kevad tuleb nagunii, et inimsuhted ei kärise, et troonile tõusevad tõelised väärtused (sh empaatiavõime), et riik ja valitsus leiab mõistust oma rahvast aidata, mitte ainult üksteisele süüd otsida.
Usun ja muidugi loodan, et palju head ja ilusat on veel tulemas mägede tagant.

Võib-olla peaks harjutama endale külge kombe igal õhtul tänada Loojat, et ta on andnud meile päeva, mis on suuremate kadudeta õhtusse jõudnud? Tänulikkust peaks õppima, jah!

Igaüks ajab oma asja

Eesti keeles on üks universaalne sõna, mis sobib absoluutselt igasse lausesse, sest ta tähendab nii paljusid asju. - Näe, sobiski siia lausesse ka!-

Otsides vajalikke asju jäi näppu igasuguseid asju, mille olemasolu oli ammu meelest läinud.
Näiteks üks Andrus Vaariku kirjutatud asi, millel kahjuks puuduvad esimese lõigu ridade algused ja ka viited.
Igal juhul on see asi pärit ajast enne majandustõusu, eelmise surutise ajast ehk.

Pealkiri on "Mis asja ma kardan?"

Tervet asja ei hakka siia trükkima, mõned laused ainult, õigemini refereerin või resümeerin kohati, asjaga suhteliselt suvaliselt ümber käies.

- Eesti asjast ei saa asja! Ma ei ole küll teab mis asjatundja, aga asi tundub sedamoodi minevat.
- Ei ole õige asi selle asjaga, sest igaüks ajab üksnes oma asja.
- Asja eest, teist taga keegi sulle ju asju ei anna!
- Hädaldamine on täiesti asjatu. Hakka asjaga pihta! Tegutse, ära passi asjatult nurgas!
- On sust üldse veel asja? Kas ei ole siis asjameest, kes selle asja ära teeks?
- Ons asi on tõepoolest nii hull, nagu asjapulgad räägivad? Selle Eesti asjaga nimelt.
- On sügav oht taandada kultuur lihtsalt iluasjaks. Igal asjal on lõpuks piir!
- Asjast kah! Õite asi, kui muul maailmal Eestiga asja ei ole!
- Asjatu on muu maailma asjadega võistelda. Meil on oma asi ajada! Tõeline Eesti Asi nimelt.

Hoiame kokku, meid on vähe!! Ja asi Ants!


Asi aetud, hakkan koju minema! Enne korjan veel oma asjad kokku.
Asjatatud küll juba täna!
(Kah asi, millest blogida!)

Küsimus/katse

Miks ei tule värsked postitused blogipuusse?
Blogi on valideeritud.
Vaatan nüüd, millal ja kas see ilmub.
Kell on 9.13

Kell on 11.30 - ei mitään

13.18 - ei midagi

Lisatud kell 14.04. Selgub, et probleem on üldine, et ei tööta ka see oma postitusest teatamise nupp (vt Trulla kommentaar). Milleks siis üldse blogipuud vaja? Tõepoolest - neid, keda lugeda tahan, loen ka ilma igasuguse puuta.
Mingu nad kõik puu taha;)!

Lisatud kell 20.08. Seis sama. Iltaka on mind vaatamas käinud. Seda postitust pole siiani üles korjatud.

Kl 22.24 - nothing.

Järeldus - kui keegi tahab üldse blogipuuse minna, siis hoolitsegu ise, kuidas saab.

Uus hommik kell 9.15 . Eelmise päeva postitus on ilmunud. 24 tundi hiljem.

Täiskuu-uni

Niigi on raskusi unega, nüüd aga eriti. Esiteks ei väsi ma päeval nii ära, et õhtul notina voodisse kukuks. Teiseks või esimeseks? oli täiskuu. Kolmandaks valutas parem õlg ja parem põlv. Neljandaks hiilib unedesse, neisse katkendlikesse, alateadlik mure töö pärast.
Lühidalt - oli õuduste öö.
Imestan alati, kuidas mõni inimene oskab detailselt oma unenägu kirjeldada ja mäletab seda veel pikka aega. Mina üldjuhul unustan ära ja ümberjutustamisega jään hoopis hätta. See-eest ma ka ei usu eriti unenägude tähenduslikkusesse. Kui just, siis arvan, et alateadvus ei jäta momendikski meid maha ja muretseb 24 h. Halvast unenäost jääb siiski terveks päevaks mingi raskustunne hinge.

Üllatuseks avastasin, et on olemas ka spetsiaalne blogi une kui nähtuse kohta. NB! Väga atraktiivne!!

Tartu ja Tasku

Käisin täna Tartus. Muu toimetamise kõrvalt jooksin korraks läbi ka Taskust.

Tartu ei ole enam ammu väike armas linn Emajõe kaldal. Emajõge õieti ei näegi, sest see on varjatud suurte klaasist kolosside taha, ühe nimi Plasku ja teise nimi Tasku. Viimane vähemalt riimub sõnaga Tartu...
Bussijaam on kui kitsaks jäänud king seal vahel.
Aega oli vähe, jõudsin ainult uusimat raamatupoodi kaeda. Oli küll uhke ja kõik raamatud, mis viimasel kümnendil ilmunud, poes ka olemas. Nii punnis pole meie omakeelne raamatuturg küll kunagi olnud.

Mida see Tasku veel sisaldab, ei jõudnud kahjuks uurida. Kusagil peab olema kobarkino ja Rehepapi restoran koos lastele mõeldud liivakastiga... ja tohutult brändipoode. Ma ei ostnud midagi, vaatasin niisama.

Pildil Tasku avamise eel ( Netist)

Oodates ...midagi

Elu möödub oodates. (Meenub "Godot`d oodates"!)
Kui oled laps, siis ootad, et saaks täiskasvanuks, keda keegi ei kamanda ega kontrolli. (See on muidugi puhas fiktsioon.)

Siis ootad õnne, mida see ka endas ei sisaldaks. Näiteks armastust, rikkust igal kujul. Vahepeal ootad last, siis tema kasvamist, teda koju...Ühest momendist hakkad ootama lapselast.

Õnn teadagi on petlik ja peibutab virvatulena. Siis ootad, et kui suurt õnne ei olegi, tuleks vähemalt väike - stabiilisus, hingerahu. Majanduslik kindlustatus. Suurte murede puudumine.

Iga päev ootad midagi. Et tuju läheb paremaks, et ilm läheb ilusamaks, et keegi helistab/kirjutab/kutsub(tuleb) külla. Ootad lahendust probleemile või motivatsiooni tegutsemiseks. Kui käid tööl, ootad nädalavahetust, vaba päeva, vaheaega, puhkust.
Öösel ootad und, vahel hommikuni välja. Mõnikord ootad hommikut, mõnikord õhtut.

Aga sa ei oota - vanadust, haigust, dementsust, töövõimetust, halbu uudiseid. Need tulevad ise, ootamata. Loodad, et halvad asjad sind ei taba. Ootad, et elul on sinu jaoks veel midagi ilusat varuks.
Sa ei ole nii lootusetu pessimist, kui oli Urmas Ott.
Kogu elu ootad midagi...
Ootusega kaasneb lootus, muidu vist väsiks ootamast.

Illustratsioon netist

Kuhu kõik on jäänud?

Kes on lõunamaale lennanud, kes talveunne jäänud, kes lukku pandud, kes urgu pugenud, kes endasse sulgunud, kes niisama taandunud, kes päriselt lõpetanud...
Kellele minagi siis kirjutan!? Ja tundub, et polegi miskit kirjutada... Hakkan parem erakuks...

Kassielu, vol 2

Põhimõtteliselt elan ma ju maal, kuigi nime järgi linnas. Enne valdade ühinemist oli nii, et meiepoolse tänava majad kuulusid linna alla ja vastasolevad valla alla. See vahe ilmnes siis, kui olid valimised. Erinevates kohtades olid jaoskonnad.
Nüüd oleme siis suure valla sisene linn ja mine tea, kas tohibki depressiivseks väikelinnaks nimetada.
Tegelikult tahtsin kirjutada hoopis oma kassist nimega Pätu.
Igal majaühistu koosolekul tõstatub teema, et mida teha kassidega. Seepärast ma enamasti neil koosolekuil ei käigi. Nüüd oli aga kuri käsk kõigil kohal olla, sest anti kätte väliskoridoride võtmed ja räägiti uuest korrast (uksed hakkavad käima ööseks lukus - normaalne ju).
Jälle tõstatus kasside probleem. Muidugi räägiti ilma nimesid nimetamata, et kassid käivad võõrastel rõdudel ja liivakastis asjal ja on tülinaks. Et linnas ei tohi üldse kassid väljas käia jne...

Meie majas on päris mitmel kass, enamasti toakassid ja kastreeritud ja ilusasti kasvatatud. Vahel põgeneb mõni õue ja siis aitavad kõik otsida. Kassiomanikud on solidaarsed üksteisega.
Ainult ühel vanainimesel on vist mitu kassi, üks on selline punakas ja kole õel. Meie Pätu kardab seda ja põgeneb alumise korruse rõdule. Vahel käib mõnel teisel rõdul ka magamas. Nii et kriitikat peab taluma. Halva ilmaga õue ei kipugi.
Liivakasti kohta ütlen ma seda, et see on ainult mälestus kunagisest liivakastist. Praegused noored vanemad ei pea lapse liivakasti oluliseks. Olen mõnes linnas näinud, et liivakastile tõmmatakse paks kate või kaas ööseks peale, sest looma järele ei jaksa ju keegi valvata.

Ei jõua täna oma jutuga kuhugi...

Kokkuvõtteks siis nii palju, et pärast ametliku osa lõppu küsisin oma trepikoja naabritelt (kaks üksikut pensionäri), et mis on ütelda, ütelgu otse, ma ei kannata seda ümbernurga juttu.
No siis öeldi, üks lausa tõstis häält. Ei hakka kordama, mida öeldi. Läksin tuppa ja panin mõne pisara maha. Mõtlesin öö otsa ja välja mõtlesin.
Järgmisel päeval ostsin kaks kommikarpi ja käisin kummagi naabri juures vabandust palumas oma kassi pärast.
Jälle kipub jutt pikaks minema...

Lühidalt - toimus täielik leppimine, mis päädis kallistamise ja käeandmisega. Nüüd ma vist tohin jälle oma kastreeritud, põhimõtteliselt toakassi vahel ilusa ilmaga õue ka lasta...

Pildil- selline kahenäoline kass meil ongi (Elo foto)