Suvepuhkus käes

Ootad seda suve ja puhkust juba jõulust saati ("mu kevad algab peale jõulu juba" M. Under), ja kui ta lõpuks käes on, ei oska algul midagi sellega ette võtta.

Oskus puhata on väga suur oskus. Tean, kui paljud inimesed kadestavad(osatavad) õpetajaid, et mis teil/ neil viga - pikk puhkus ja alati suvel. Tõsi. Soovitan õpetajaks hakata!
Tunnid lõpevad ära tõesti juba juuni algul, aga ametlikult saab puhkusele ikka pärast jaani. Ja päris nii ka pole, et käid koolis ainult nägu näitamas ja tühja juttu ajamas.

Ja siis tulid need Kappide päevad, mis on selleks aastaks jälle läbi saanud. Ostsin endale festivali passi, et ikka publikuks olla. Inimene on ju nii loodud, et on laisk ja mugav, mugav ja laisk, kui tal sundust peal pole. Pass on ses mõttes sundus, et vähemalt väljakäidud raha saaks tasa. Käisin 8 kontserdil, sh vaimulikul laulupäeval, mis oli ekstreemsete ilmaolude tõttu tõeline kangelastegu.
Eriliselt võimas oli muidugi ERSO ja RAM meie kooli suures saalis (võimlas). Ja miniatuurne (tõesti väike naine) Anu Tali rasket meeste tööd tegemas. Ütelge, mitut naisdirigenti te teate, kes suurt sümfooniaorkestrit juhatab! Rappa ma jaaniööl ei läinud.

Öösel ei tule uni peale, loen siis, kuni hommik ahetab - ööd on ju nii lühikesed:)
Lugesin läbi meie kandi tüdruku Reet Klettenbergi "Minu Ungari"(Petrone Print 2010).
Tubli tüdruk! Pärit paljulapselisest perest (suguvõsast), on ta jõudnud oma noore eluga nii kaugele ehk siis teisisõnu õpetab Ungaris Budapesti ülikoolis eesti keelt (tänapäeval öeldakse, et on eesti keele õppetooli lektor).
Olen tema õdesid-vendi õpetanud ja tema onu on minu klassivend!
Nii tihedalt on kõik põimunud.
Suvi on käes. Jääb veel oodata, millal saabub soe periood.

Ajalugu tänapäevas

Meie väikses kodulinnas tehti täna ajalugu.

Lembitu monumendi originaalfiguur toodi kooli fuajeesse. Koopia asub oma ajaloolises paigas aastast 1990.

Lembit. Amandus Adamsoni taies, mis püstitati 24. juunil 1926.a ja mida hiljem lõhuti võimul olevate kommunistide poolt kaks korda.

Käesoleval pildil on Lembit lina all peidus ja ootab taasavamist.

Kooli aulas jälgivad õpilased ja külalised all fuajees toimuvat pidulikku tseremooniat!

On 23. veebruar 2012, Eesti Vabariigi 94. sünnipäeva eelõhtu.
Õnne, Eesti!

Valla raamatu esitlus

Igal juhul nüüd on ta valmis!

Pookstave panemas.

"Kaua tehtud kaunike" kehtib täiega!

Hääästi magus...mmmmm...

Suvekroonikast

Alates 2000. aastast, kui mul on oma arvuti, olen kirjutanud suvekroonikat. Niisama, et meelde jääks, mis toimus, kes külas käis, kus mina ise käisin, mida lugesin ja milline suvi oli.

Ma ei kujuta ette, et peaks suvel tööl käima. Nii hea on elada vabapidamisel - teha midagi või mitte teha, oma voli.

Ma ei suuda mõelda, et peaksin suures linnas ühistranspordis trügima, kuumadel tänavatel rüsima.

Sellisele luuserile nagu mina on suvi parim aeg. See praegune - on jah liiga palav, aga ma lähen kohaliku järve äärde. Rattaga. Istun seal, loen lehte või raamatut, käin vees.

Kui uskuda ilmaprognoosi, siis homsest läheb veidi jahedamaks ja hakkab sadama. Mingu, sadagu. Toas ka hea olla.

Olen oma eluga praegu nii rahul, kui üldse võib olla.

Tegin täna pilte ka järvest ja ujumiskohast. Meil on õieti kaks järve. Esimene on linna keskel ja teine surnuaia taga. Teist kutsutakse Kõpukaks kunagise koolidirektori järgi, kes poistega olevat selle rajanud. Kahte järve ühendab tamm.

Esimesel järvel kasvavad vesiroosid ja ujuvad pardid. Seal on ka kaks ujumiskohta, aga mulle meeldib Kõpukas ikka rohkem.

Arturi juurde

Vana veski kohale ehitatud lokaal/pubi on mõnus koht eriti suvel, sest seal pakutakse kergeid suviseid suppe ja pannkooke (meega, moosiga).

Kohaliku kunstniku tehtud taies kannelt mängivast Vanemuisest on aastate jooksul oma pillist olulise osa kaotanud ("laenajad" on väga jõhkrad olnud). Sestap on vanake väga õnnetu.

Artur on kolinud eestuppa, sest pahad poisid on tema käest piibu ära rebinud.

Enne ja nüüd

Veel aasta tagasi ei olnud siin kohvikut ega midagi, ainult ühe vana maja varemed.

Nüüd aga on kohvik-külalistemaja.

Päikesetõusukontsert soosaarel

Taevas juba ahetab ja aimata on päikese tõusu (mis ka juhtus, kuid mõne aja pärast oli jälle pilves)





Tagasitee oli lõbus ja vaheldusrikas. Laudtee oli väga libe ja oht märjaks saada täitsa reaalne:)

See silmitu sajune suvi...

Kui meil seda muusikafestivali poleks, siis oleks siin ikka poole igavam elu.
Eile ehk pühapäeval käisin kogunisti kahel kontserdil.

Esimene oli Olustvere lossis (pildil) ja seal laulsid EMTA ooperistuudio üliõpilased. Kena keik - noored ilusad andekad lauljad ja ooperi- ja operetiklassika. Solistideks - kaks hiinlast, kaks eestlast ja neli venelast.
"Me veel kuuleme nendest," ütles lavastaja Taimo Toomast (seesama jah, kes Vilja kätt palus!). Võluv Vilja oli ka kontserdil. Üldse oli kõik nii ülivõrdes, ilm ja inimesed kaasa arvatud.
Pärast jalutasime veel pargis ringi, ei tahtnud kohe koju tagasi tulla.

Õhtul oli kohalikul lauluväljakul Mahavok koos Karl Madise ja Kare Kauksiga.
Soojenduseks tegid kõvamuusikat Marten Kuningas ja Lenna koos oma bändidega.

Karet andis kaua oodata. Ta ütles, et 20 aastat ... oli lavalt eemal.
Ta laulud on ikka niisama head (Heini Vaikmaa), aastad pole talt midagi nähtavat röövinud. Ainult peapaelast on loobunud;)
Kõik laulud olid vanad tuttavad ja panid kaasa tümisema. Äärepealt oleks ka noortega lava ette näppu viskama läinud:)
Kontserdil oli väikelinna kohta päris palju inimesi, kõiki ei tundnudki ja kõiki ei näinud ka.
Igatahes toob selline vägev muusikafestival kokku külalisi nii lähedalt kui kaugelt.

Täna, nüüdsama just, algas suvi. Vihmasadu algas varem, juba eile enne keskööd. See-eest aga sajab v-a-h-e-t-p-i-d-a-m-a-t-a.

On hall ja hämar esmaspäev, 21. juuni. 2010
Suvi on käes!

Ütlesin presidendile tere

Vähemalt kord aastas on meie väikelinn nö pildil. See on nädal enne jaani, kui siin on muusikafestival. 13. korda juba.
Mäletan esimesi aastaid, kui kontserdid olid põhiliselt kirikus ja lauluväljakul ning rahvast oli piinlikult vähe. Nüüd on üritus kasvanud rahvusvaheliseks ja tõsiste muusikasõprade hulgas saanud magnetiks.
Olen igal aastal ostnud festivali passi ja käinud kohusetundlikult vähemalt pooltel kontsertidel. Kõikidel ei jõua, sest kokku on neid üle 20.
Esmaspäeval oli meie kooli võimlas ERSO, eile mängis Itaalia pianist Chopini (koos koreograafiaga).
Aastatega on ka kohalik rahvas õppinud kontserdil käituma. Enam ei plaksuta keegi pausi ajal, mis tekib paratamatult, kui noodilehte keeratakse.
Täna laulavad kolm vene basso profundo`t.

Kõige eksootilisemad kontserdipaigad on vene õigeusu kirik ja Hüpassaare soosaar. Kirik on küll poolenisti lagunenud, kuid väga hea kõlaga. Rappa minek lühima öö kõige hämaramal ajal on eriline elamus.
Jaanipäevaks on kõik jälle läbi ja algab väikelinna unine suvi.

Eile külastas kontserti ka president Rüütel koos proua Ingridiga. Ütlesin neile tere, imelik olnuks niisama mööda minna.

Eelmisel aastal toodi rappa klaver(pildil)

Muusikafestivalist kirjutatakse siin ka.

Elust väikelinnas

Meil on siin rahulik.

Valimised toimusid, nüüd on kõik jälle vaikne. Volikogusse valiti kenad viisakad inimesed. 16 meest ja 2 naist. Võitis IRL. Minu hääl ei läinud kaduma. Ilmselt saab vallavanemaks see, kes on kõige õigem.
Vaatasin täna, mida siis lubati.
Palju lubati! Aga mis saab selle vastu olla, et meie linnakese teed, pargid, majad saavad korda! Et ehitatakse valda ainuke kaasaegne ujula.
Seni käime Olustvere vanas ujulas, mis küll mitte mingil moel ei vasta nõuetele(v.a see, et basseinis on vesi sees, ei pea kuivalt konnaliigutusi tegema!). Igal kevadel on hirm, et äkki sügisel enam ei avatagi. Aga näe - saab jälle! Mis rõõm!

Andsin tuttavale talunikule 3liitriseid purke. Vastu sain kartuleid, porgandeid, punapeeti, õunamahla ja kohupiima.
Mul on veel keldris purke!

Esmaspäevast lähen puhkusele. Veel ei tea, kas palgata või palgaga, aga vahet pole. Solidaarsus ülekõige! Hea, et ei koondata ega vallandata.

Olen õppinud tervislikumalt ja läbimõeldumalt toituma.
Remont edeneb ka, kuigi tigusammul.
Ülevaltnaabrid on sisse kolinud. Juba teretame, kui trepi peal kohtume. Nime veel ei tea.

Tütar kinkis Tätte uue plaadi.

Lembitu juures

Mida vanemaks ma saan, seda rohkem mulle sügis meeldib.
Juba eelmisel aastal meeldis!!!


Sügis on küll alles poisike! Pole veel riidest lahtigi kiskunud!!!


Sel aastal pole üldse pihlamarju. Puud on täitsa tühjad. Ei tea, mida see peaks ennustama?
Äkki seda, et tuleb soe ja lühike talv?


Täna viskasin jope taskust välja eelmise aasta kastanimuna. Tuleb uus otsida, sest kastanimuna peab taskus olema.

Sada aastat raamatukogu

Meie linna raamatukogu sai 100-aastaseks. ( Ma ei viitsi hakata meelde tuletama, millal üldse esimesed avalikud raamatukogud tekkisid.)


Vana kultuurimaja, õigemini Ilmatari Seltsi maja ehitati 1904. aastal. Nüüd on see hüljatud, vist odavalt mahagi müüdud, millest on väga kahju.
Praegu on seal kirbuturg!!!
Ja ühes otsas veel alles ka päästeamet (tuletõrje).


Sama maja õuel oligi täna kultuuriüritus.


Mitte keegi pole enne selle peale tulnud, et vana kultuurimaja hoov on kui kinnine ruum ja justkui loodud väikeste suviste koduste sündmuste jaoks nagu raamatukogu sünnipäev.


Tore pidu oli!

Joosep ja Hans Kapp olid isiklikult kohale tulnud, Mihkel Veske saatis pika läkituse, K. A. Hermann kirjutas sündmuse tähtsust silmas pidades mõned kaunid laulud.

Pärast sõi kõik see rahvas sünnipäevatorti.


Vihm lasi ka olla.

NB! Suvelillede kompad olid vapustavad!


Pildid on suured, ei mahu ekraanile ära, kui avada. Aga kerides näeb.

Minu jalgratas

Mul on veneaegne jalgratas, Saljut nime poolest. Ta on raske, aga veereb küll.
Lasin oma ratta tuttaval korda teha ja korvi ka külge panna, ise pesin fairiga puhtaks.

Tänapäeval on muidugi palju uhkemad ja kallimad jalgrattad, aga ma arvan, et mulle kõlbab see veel küll. Suvel hea poodi, järve äärde, surnuaeda või linna teise otsa külla sõita. Ja vargad ka võib-olla nii vanamoodsat ei taha:)

Muide, maal on jalgratas hädavajalik. Hommikul oli neid poe juures nii palju, et probleeme oli parkimisega.

Eelmisel suvel ei sõitnud ma kordagi jalgrattaga - põdesin oma jalahäda.

Hommikul tegin pildi ka. Enne, kui läksin järve äärde peesitama ja ujuma.
Kui uskuda ilmaprognoose, siis läheb varsti jälle jahedaks ja vihmaseks.
Sellised need meie suved on, mis teha!

Pühapäev kodulinnas

Vaade üle järve linnale.














See polnud tavaline pühapäev.
Käisime vennaga vaatamas oma lapsepõlvekodu, kus kasvasime üles.

SEE SUUR MAJA pole meile kuulunud, aga me elasime seal oma lapsepõlves. Viimati oli seal vallavalitsus (kuni 2005), nüüd noortekeskus. Muidugi on sel väga austusväärne minevik.
Majal endal pole viga, aga ümbrus, eriti õuepoolne osa on väga korrast ära. Hein kaelani, kola siin ja seal, puuhunnik ladumata (ei hakka pilte sellest panema!). Vana kaevu ei leidnudki, vist kinni aetud.

Meie kodu oli õue pool, fassaad kuulus ikka mõnele asutusele - mis seal ka parajasti ei olnud.


Kirik, surnuaed, Arturi Juures, Lembitu sammas, järv - kõike vaatad justkui värske pilguga.
Jah, siin väikelinnas ma olen kasvanud, vahepeal ära olnud ja nüüd pikemat aega elanud.
Vaevalt ma vabatahtlikult siit enam kuhugi lähen!


Vend, kes elab aastakümneid pealinnas, nostalgitseb alati, kui siin käib, ja unistab sellest, et tuleb veel tagasi. Ma ei usu muidugi.


Need on mõned pildid, mis valisin välja suuremast hulgast. (Vend pildistas minu digikaga)


P.S. Pöörake tähelepanu sellele, et pildid ei avane enam mxm suuruseks, v.a esimene, mis on vähendamata.

Kevadpäev väikelinnas

Võtsin täna oma digika tööle kaasa ja tegin pilte igasuguseid. Siin on valik mõningatest.

Paar pilti mu töökohast ka.



Kaire oli kunagi minu naaber vastaskorterist. Siis ostis ta väikese majakese(tõesti väike), tegi korda, ja nüüd on see tõeline nukumaja. Nii maitsekas, lihtne ja omanäoline - kõik korraga!!


Kuna pildi kõrvale on raske teksti kirjutada (ei oska!), siis lihtsalt jutustan, mis siin veel on.
Kaunis iluaed on endise kolleegi näputöö. Hakkasin töölt koju minema, kui ta rattaga mööda sõitis ja vaatama kutsus.
Pildid räägivad iseenda eest. Oh, kadedaks teeb! Seal ei tule mingit masu ega väsu mõttessegi!
Tõeline väike paradiis. Suurt polegi ju vaja. Inimene üldse ei vaja suuri asju. Sellest ma olen ammu aru saanud.

Muide, pilte on palju rohkem, aga osa jätan edaspidiseks.



















Siin ma istun oma korteris ja mõtlen, kui ma ükskord vanaks jään, siis vaatan aknast välja, kes tuleb ja kes läheb, missugune on ilm ja kas postiljon on juba käinud.
Vuihh, milline perspektiiv!!