Noored ja ilusad

Ülemisel pildil meie ema Aino oma vendadega. Täpset aega ei tea, võib ainult oletada. Ilmselt on varakevad, aga ikkagi selline aeg, kus lapsed võisid ilma mütsi ja kinnasteta pildi peal olla. Tütarlaps (Aino) on ilusas kleidis ja valgete sokkidega lakkkingades. Tutt on peas. Pidulikkust lisab valge krae. 

Täpsustus: pilt aastast 1932

Järgmisel pildil mina oma õega. Õde on minust 2 aastat vanem. Tore detail: meil on raamatud kaenlas. Ja tolle aja moe kohane soeng ning tutt peas. 

Viimasel pildil ema Aino lapselapsed, kes praeguseks on ka juba noored keskealised. Siin ema ei ole enam. Terve aasta. Needsamad lapsed ei mäletagi vanaema, olid liiga väikesed alles. Nende endi lapsed on juba  täisealised peaaegu. Diivanil ema tehtud vaip ja padi. 

Elu paratamatu käik. 

 

Katsetused

Uued kingad.

Uus tolmuimeja, pole veel imeda saanudki - nii uus on alles.

Ilusasti õitsev lill, minu sõber, sest ta pole õiteta 4 aasta jooksul olnudki.

Valaste juga, mitte just liiga veerohke (12. mail s.a)

Toila pargi puu - üks paljudest. Tundub kuidagi erootiline;)

Tahaksin pihlapuu rüppe (laulge kaasa!)

Tahaksin pihlapuu rüppe,
Okstesse varjata pea.
Tahaksin pihlapuu rüppe,
Puhata oleks seal hea.

Pesevad vihmad ta marju,
Nendele vajutan suu.
Võta mind lehtede varju
Lõkendav sügise puu!

Sinule laulan ja sina saad aru,
Oled nii lihtne ja hea.
Sinule laulan ja sina saad aru
Toetan su tüvele pea.
(Viivi Luik, Urmas Alender)

****
Taas punab pihlakaid*

Taas punab päiksekiirtes pihlapuu
ja kase kuldses kuues mängib tuul
ning kõrgel taevavõlvil õhtu eel
on kureparved kaugel teel

Taas tihti vihmast märg on rannaliiv
ja hallauttu hääbub silmapiir
kus oled nüüd mu väike viirelind
ei otsida ma oska sind

Refr:
Nii hell ja hea, kõik oli siis
suurt õnne tundis mu meel
külm sügistuul sind kaasa viis
jäid ainult unelmad veel

Taas punab päiksekiirtes pihlapuu
ja kase kuldses kuues mängib tuul
kuid suvi soe ei iial meelest läe
ta südamesse alles jääb.
(laulab Ivo Linna. Autor Kustas Kikerpuu/sõnad-viis)

* mehi langeb nagu lehti puult - Kustas Kikerpuu (19. okt 1937 - 20. okt 2008)

Pildid: Lapimaa, pihlad ja Riina

Unustamatu Lapimaa

Virmaliste maja juurde!
Erilist elevust tekitas põhja polaarjoone ületamine. Kõik oleks kohe tahtnud polaaröö saabumist näha! Aga aega veel on. Jõuludki naa kaugel, kuigi toimetamised käivad Rovaniemis aasta läbi.
Tankavaara küla - kõige põhjapoolsem koht, kus olime. See on kullauhtjate küla. Ei tulnud meiegi sealt ilma tagasi! Olime seal kaks ööd ja päeva. Ei tahtnudki ära tulla!
All on uhtjale ( või uhtijale?) püstitatud monument.

Kas võib üldse midagi ilusamat välja mõelda!! Looduslik kuld - lapinkulta.
Alumisel pildil tundra ja vikerkaar.

Terviserajal hommikul vara. Loodus ja ka meie veel unised, poolenisti ärkamata.
All - pärlid, tuhandeid pärle...

Sügis ei koonerda värvidega!! Tegelikult võib sellist kooslust ka meil siin märgata!

Fotod Riina tehtud (see on valik u 400st pildist)

Depressiivses Eesti väikelinnas***

Kuulsin täna raadiost üht laulu pealkirjaga "Depressiivsed Eesti väikelinnad". Issand, millest küll tänapäeval ei laulda! Vanasti lauldi ikka armastusest ja igatsusest, ilusatest silmadest ja kaunitest suveöödest, isamaast ja emajõest, sekka ka lillelõhnast ja linnulaulust. Lühidalt - nunnudest asjadest.

Kuulasin sõnu, kõik ei jäänud korraga meelde, aga üks mõte oli, et "seal on lemmikspordialaks meeleheide ja et sa olid oma linna parim, oma klassi parim" (sellel alal?). Võib-olla õnnestub veel kunagi kuulda, siis katsun hoolikamalt sõnumit tabada.

-----

Lisatud 19.05.08
***Nimetet laulust on vist kujunemas (kujunenud) hitt, sest tal on kõik eeldused selleks. Laulab kena noor inimene Hannaliisa Uusma, kes juba ühe hitiga on maha saanud. ("Absoluutselt") Kuulasin Kaja antud viite peale nüüd põhjalikumalt. Ilusad puhtad riimid: ....kus elu unistus on kasutatud bemar/või eramaja ning suur-suur-suur peenar; kus jaanitulel alati saab keegi lõuga/ja raha teenitakse toore jõuga; seal mehed alalõpmata on täis/seal Smilers ikka suvetuuril käis ... jne ***

-----

Külastasin meie ainukest toidupoodi. Rahvast nagu ikka murdu ja ainult kaks kassat töös. Ei märkigi majanduslangusest. Automaattaarapunkt suletud rikke tõttu. Rahvas tige - taara kodust kaasa veetud, aga näe! ei saagi ära anda. Mine jälle kottidega koju tagasi!
Ongi depressiivne väikelinn!?

Pildil Vanemuine Arturi Juures (Tiiu kogust)

Kevad on peetunud

Kevad on peetunud, majandus jahtunud.
Mida kõike sellest on johtunud!?
Vähemalt meil ei värise maa.
Aga külm on... ja kurb on ka.

Soovitus: mitte külvata paanikat, vaid süstida optimismi ;) (oh seda eesti keelt küll;))

Pildil meie kodulinna järv kevadel 2008
Foto Tiiu kogust. Väga ilus, Tiiu! (miks Su blogi suletud on?)

Vana pilt: ema vaip ja kimbuke lapselapsi

Otsisin ja leidsin ühe pildi, mille peal on ema tehtud vaip. Mustvalgel pildil jääb nägemata värvide gamma - palju kollast, oranži, rohelist, pruuni, halli, musta- nagu eluski. Musta on tegelikult vähe, see, mis pildil paistab tume, on pruun. Ka padi on ema tehtud.
Lapsed alles naa tillukesed. Paremalt vaadates Priit, Epp, Elo, Triin.

Kaunist emadepäeva praegustele ja tulevastele emadele!

Laps olla muretuna veel...

Tulevikuauto

Kivisse raiutud

Laululahingusse!?

Kaksikud

Tublipoiss

Kes puu on istutanud, pole asjata elanud

60. lennu puu istutamine. Puu nimi KOREA NULG

Naerab

Otsisin täna Internetist Tammsaare kohta materjali. Pilte on muidugi vähe. Enamasti portreefotod. Aga ühe peal naerab kirjanik nii südamest.
Pildi allkiri on: A. H.Tammsaare 1935. aastal kirjandusauhindade kättesaamisel. (T sai peaauhinna romaani "Ma armastasin sakslast" eest.)

Üldiselt oli suur kirjanik väga tagasihoidlik ja hoidus igasugustest austusavaldustest eemale. Isegi oma mälestussamba avamisele ei läinud (1936). Samuti jättis minemata oma 60. sünnipäevale pühendatud aktusele Estonias. Kas teate tänapäeval mõnda nii tagasihoidlikku avaliku elu tegelast? Mina ei tea.

Kui tänapäeval mõni avalikkuse eest ära kaob, siis on enamvähem kindel, et kukkus tsüklisse.

Pilt on võetud filmilindilt, kus Tammsaaret on jäädvustatud vaid 15 sekundit. See on ainuke taoline jäädvustus, kuigi Tammsaare oli selleks ajaks juba oma parimad teosed kirjutanud ja filmikunst ka lapseeast väljas.

Pidulik poseeritud perepilt ehk pipope

Varem oli nii, et pandi korralikult riidesse (pioneerikaelarätid kaela!) ja kutsuti piltnik koju. Objektid sätiti ritta, kes püsti, kes pikali, ja öeldi: "Tähelepanu! Võte!"
Selliseid sätitud perepilte on mul albumid täis (kesse tänapäeval üldse pilte albumise paneb!!?).

Nüüd on enamasti nii, et klõpsutatakse sadu võtteid, vahel ainsaks erinevuseks see, et mõne peal on objektil silmad kinni või suu lahti.

Kui pilte saab juba väga-väga palju, pannakse need arvutisse või CD peale. Kui tahad mõnda pilti vahel põhjalikumalt vaadata, siis pead varuma aega, et kõik teised ka silmadega üle libistada.

Mulle meeldivad need vanaaegsed mustvalged pildid väga. Neis on tihti rohkem elu kui tänapäeva hetkevõtetes.

Varem oli nii, et pildi tegi elukutseline fotograaf, nüüd teeb aparaat ja arvuti.
Aga samas - ega tagasi puu otsa enam keegi ronida taha...
Värvilised pildid on ka ikka väga ilusad ju.

Edit.
Teema lõpetuseks.
Muidugi on tänapäeval endiselt olemas fotograafi elukutse ja neid, kes käivad mööda koole oma teenust pakkumas, jagub. Näiteks 1. septembril pildistatakse kõik klassid üle. Lõpuklassidele tehakse pisipiltidest album, mille hind on kaunis kirves.
Ma pole aga enam kuulnud, et tehakse portreefotosid, mida siis üksteisele kingitakse. Selle asemel on nüüd rated ja orkutid, kuhu võid ennast üles riputada. Või siis blogid.

Igaüks on edev omamoodi.

Rabas olek ja rabast tulek

Üks osa emapoolsest suguvõsast rabajärve ääres 2005. aasta kevadsuvel.




Rabast väljatulek 1, 2 ja 3.

Pudinad

Kõik ei ole meie lapsed, osa on onulapsed. Mäletan, et oli 1. mai, aastaga võin mööda panna. Ammu-ammu. Minu arvates elasime esimest aastat Nurme tänav 5, mille kohta poisid ütlevad "kodukoht".
Oligi armas kodu, kuigi meile kuulus suurest majast ainult kaks tuba. Selle-eest oli õues ruumi küll.
Andresel on mingi must täpp(!) kõrva juures, paremal istub Tiit ja vasakul Toomas. Keskel onu lapsed. Mul on rahvariided seljas. Võib-olla tulin kusagilt esinemast. Tähtis päev ikkagi.

Pilt aastast 1992: Tiit Inglismaalt ja tema Citroen

Pildil onupoeg Tiit Inglismaalt külas oma Citroeniga(vasakul). See oli ainuke kord, kui ta oma autoga tuli läbi Euroopa- käis Hollandis Laurit ja Merlet haiglas vaatamas. Edaspidi on ta käinud nii: sõidab lennukiga Tallinna ja siis rendib siit auto.
Tiidu kõrval seisab taat, siis väike Ave-Liis (3-aastane) ja Triin(16-aastane). Küljega meie koer Bibi, kes elas 18aastaseks.
Tähelepanuväärne on see, et Eestis siis veel eriti välismaa autosid polnud. Taamal uuemat tüüpi sapikas.

Praegu seisab meie maja ees keskmiselt 20 autot.

... ja mööda on läinud 15 aastat. Nagu üks silmapilk või äärmisel juhul kaks.

Haruldane pilt aastast 1932

Mind on alati võlunud vanad mustvalged pildid. Mis aparaatidega neid küll tehti ja millistes lahustes ilmutati-kinnitati, et nad on siiani nagu uued?
Kui pildi peal klõpsata, võid näha igat rohuliblet, oksaraagu, kleidimustrit ja selgeid lapsesilmi. Millised saapad on poistel jalas! Isegi pori on nendel veel värske. Ja kõige väiksemal oleks nagu linnupoeg peos! On varakevad, lehed pole veel puuski ja ees peenral õitseb märtsikelluke.
Ilule ohvreid tuues on tüdrukul paljad jalasääred lakkkingakestega ja seljas suvekleit.

Pildil on meie ema Aino oma vendadega. Kui armsad nad kõik on!

Vana pilt: isa oma suurte lastega

Mäletan, et olime Marta 80. sünnipäeval Sauel. Aasta pärast ema surma.
Värvid on haledad, Toomase esimesed katsetused värvipiltide tegemisel.
Kui noored me veel siin oleme! Eh elu!

Siis kui lumi oli valgem...

Üks armas pilt: ainult naised

Ühel aastavahetusel meie kodus (seitsmekümnendad). Kõik kallid inimesed. Taga keskel vanaema (viimane ülesvõte temast). Paremal meie kallis ema Aino. Teised tagareas isa 3 õde. Elus veel mina( all paremal) ja minu õde(all vasakul).

Tittesid vaatamas, 2

Käisime täna Tartus tittesid vaatamas.
Nii nunnud! Sündinud 9päevase vahega. Õdede lapsed. Mina olen neile...uhh...vanatädi!

Mammud on ise alles kolmekuused, aga juba nii täiuslikud. Oskavad naeratada ja käte-jalgadega sip-sip teha ja oma õdedel juustest kinni krabada ja nii lõpmata armsad olla.

Sünnib inimene, kasvab ja areneb - milline ime see on!
Kahju, et aega ei saa peatada, et seda imet kauem nautida.

Foto Elo tehtud.

Tittesid vaatamas, 1

Kumb on Anna ja kumb Ilona? Ise nad vist veel ei tea!?