2019-04-19

Inimestest ja koertest

Kui lugesin, et Epp võttis Mariale seltsiks koerakutsika Venemaalt, siis lausa ehmatasin ära. Kes teab, see teab. Koera ei võeta lapsele mänguasjaks. On ju teada, et laps tüdineb varsti ja ei ole võimeline mingit vastutust loomakese eest võtma. Peale selle vajab koer hoolitsust ja armastust 24 h, teda ei saa jätta üksi õue mitmeks päevaks, kui tuleb tahtmine kuhugi pikemaks minna.

Kui meie olime lapsed, siis tahtsime ka endale hirmsasti koera (kesse ei tahaks!!). Kord tõid vennad ühe pika kerega koeravolaski meile koju. Esialgu peitsid ta kuuri alla ja käisid teda seal vaatamas/ toitmas. Õige pea tuli saladus ilmsiks ja vanemad käskisid koera kohe tagasi viia. Ema ütles, et meil on suur pere ja vähe ruumi, endalgi väga kitsas, meil pole võimalik koera võtta.
Nii see lõppes.

Kui mu tütar oli kooliminekueas, saime tuttavate käest ühe segatõugu koerakutsika. Panime Bibi nimeks. Ta oli väikest kasvu ja väga emotsionaalne. Talle ei meeldinud joodikud, rattasõitjad ja teised koerad. Ta armastas hullupööra oma inimesi ja talus kassi, kellega  oli sunnitud ühe katuse all elama. Bibi oli koolitamata/kasvatamata, ta ei kuulanud üldse sõna ja kasutas alati juhust, kui sai toitu varastada. Sellegipoolest oli ta meile armas. Jooksu ajal pani ta kodust punuma, sellest tuli ka pahandusi. Siiski ma ei tea, et temast oleks järglasi sündinud. Ta oli selline kaugelt passija vist. Paar korda kadus ta ka ära, aga tuli ikka koju tagasi. Ükskord tuli Bibi kooli ja tekitas sellega väga suurt furoori. Ma pidin tütre tunnist välja võtma ja laskma tal koera koju viia.
Bibi elas 18aastaseks. Tema elutahe oli hämmastav. Lõpuks ta enam ei näinud ega jaganud tuhkagi, põis ka ei pidanud ja voodisse tuli teda juba tõsta.
Lõpuks otsustasime tütrega, et laseme tal minna...sinna, kuhu nad ikka lähevad.

Kui mu tütar 4 aastat tagasi koerakutsika võttis, siis olin ma algul vastu. Minu argumendid olid: tuleb palju muret juurde, lapsed alles väikesed, kui tahavad perega ära minna, siis kuhu koer jääb. Salamisi mõtlesin ka, et mul tuleb osa kohustusi enda peale võtta, mis on ka tõsi (näiteks korjan koeras...a aiast kokku). Koer, nimi Joosep, hüütakse Jossuks, on suurt kasvu. Ema kuldne retriiver ja isa teadmata, arvatavasti berni karjakoer. Mõistagi polnud see suhe planeeritud ja soositud.
 Teda on ka koolitatud ja isegi natuke treenitud agility vallas. Kuna tal aga ilmselt palju eeldusi võistlusspordiga tegelemiseks polnud, siis jooksis ta oma rabeduses  perenaise esimesel võistlusel jalust maha. Tulemuseks - põlvevigastus ja operatsioon( perenaisel).
Meie koer on sotsiaalne, ta võtab kiiresti inimesi omaks.  Kui pere sõidab kottu ära, siis saab Jossu kaasa või lähen mina kodu- ja koerahoidjaks. Kui ta noorem oli, siis enne ta magama ei läinud, kui kogu pere oli koju jõudnud. Truu hing.
Muide, minu sõna ei suvatse ta eriti kuulata, kui just isklikku kasu ei näe. Muidu armastab ta mind väga, sest  mul on ju alati tema jaoks midagi kaasa võetud.



                                                  Mari  koos Joosepiga

                          Jossu koos šveitsi valge lambakoera kutsikatega

Jossu aastasena koduküla rannas

Jossu ja kevad (2019)

2019-04-03

Janest

Ma pole muidugi ainus, kellele Jane kurb saatus hinge läks.
 Lugesin läbi ta blogi, millele enam iialgi lisa ei tule. Hakkasin lugema, nagu need postitused on. Viimane kõige lõpus. Ja siis ajas tagasi algusesse.
Meedia vahendusel oleme kõigega kursis- kuidas haigus avastati (põhiliselt pani Jane ise  endale esmase diagnoosi dr Guugli abiga), kui kiiresti kõik allamäge läks ja kuidas sündis mõte Šveitsi minna abistatud enesetapule. Jane kirjutab  värvikalt. Kui kõik ei oleks nii lõpmata kurb, võiks isegi naeru pugistada Jane eneseiroonia üle.
 Praegu pole me veel näinud, mida lisandab tänane "Pealtnägija", kes Jane elu viimast aastat on jälginud ja  vaatajaid kursis hoidnud.

Eks igaühe elus tuleb ette raskeid päevi, ängi, haigusi, kaotusi ja ebaõnnestumisi, aga enamasti on ka lootust (Lootuste maal talve pole- vanasõna) ja leppimist, et on, nagu on, elame edasi.
Kuni ise pole midagi nii traagilist üle elanud, ei oska millegagi võrrelda.

Vaatasin eile ETV pealt Soome haiglaseriaali "Pulss", kus üks episood oli ka ALSi põdeva naisega, kes oli teinud enesetapu, millest ta aga päästeti. Esialgu tundus, et ta tahtiski seda (et päästetaks!), aga selgus, et tegu oli lihtsalt valearvestusega. Ja siis aitas haiglas (EMOs) töötav paar - arst ja õde- tal elust lahkuda. Lihtsalt. Nagu Janegi rääkis, et ise peab suutma ampulli pealt korgi ära keerata (filmis vajalikku nuppu vajutada).

Ma ei saanud kaua und, mõtlesin,  kas Soomes ongi see nii lihtsalt võimalik. Või kas see peakski olema võimalik lahendus, kui inimesel pole enam mingit lootust ja meditsiiniliste vahenditega elus hoidmine on pigem ressursi raiskamine ja niigi vaevatud  haige ja tema lähedaste  piinade pikendamine?
Kas keegi teab?

Edit
Vaatasin ka eilset "Pealtnägijat".
Kui enne kahtlesin, kas ikka tasub näidata  nii raske teekonna lõppu, siis pärast PN saadet  mõtlen ma teisiti. Ja on hea, et seda teemat ei noppinud üles Katrin Lust oma "Kuuuurijaga", kelle lemmiktemaatika on õudu tekitavad krematooriumi-saated.

https://www.err.ee/926416/pealtnagija-saatis-jane-paberiti-tema-viimsel-reisil-sveitsi

2019-03-20

Mälust ja eufemismist

Kui eile koju tulin,  kohtusin trepikojas oma altnaabriga. Vanem proua, väga peente näojoontega. Kindlasti olnud nooruses kaunitar. Ma olen temaga enne ka rääkinud, aga nii pikalt mitte. Tahtsin juba oma tuppa minna, aga ta polnud veel lõpetanud.
Enamasti ta sosistas, et keegi ei kuuleks. Ma nagunii kuulen veidi kehvasti, seekord ei kuulnud midagi. Seepärast reageerisin tihti valesti. Imestamise asemel näiteks noogutasin. Põhiliselt rääkis ta, kuidas tema juures käivad vargad ja kuidas tema juttu kuulatakse pealt (interneti kaudu).

"Mul ka varastati trepikojast jalgratas ära esimesel aastal, kui Pärnusse kolisin, " suskasin vahele.
No aga temalt varastati taldrikud laualt ja külmkapist mingit head sööki, mida ta kavatses hiljem süüa. Ja välisukse võti murti pooleks.
"Kes siis varastas? Kas mõni tuttav omab su korteri võtit?" pärisin otsekoheselt.
"Tsss, keegi võib kuulda! Mine tea, mis minuga siis teevad!" sosistas naaber.
Lõpuks sain tulema. Olin juhtunust/jutust nii frustreeritud. Ja aina selgemalt mõistan, et pole midagi tähtsamat, kui see, et mõistus säiliks kõrge eani, olgu siis muude ihuliikmetega, kuidas on.

Nagu sellest veel vähe oleks, vaatasin õhtul ETV pealt jutusaadet "Suu puhtaks!" Eriliselt silmapaistvalt esines Jaak Madison, kes lausa filoloogi osavusega kasutas  väga kujundlikku keelt.  Meelde jäi, et tema pole kedagi solvanud ega hukka mõistnud, tema on kasutanud eufemismi kui kõnekujundit. Kui ta ütleb, et Raimond Kaljulaiul on "tühi pea", siis see on eufemism. Tegelikult  mingi ollus seal peas ikka on (naer saalis!) Lisaks lubas ta õpilane  Kaljulaiule teha pärast saadet järelaitamistunni eufemismide mõistmise osas.

Ma tean, mis on eufemism. Igaks juhuks kontrollisin üle.
"Eufemism on pehmendav, ilustav või peiteliselt ümberütlev väljend ebasündsa, ebameeldiva või hirmutava asemel, näiteks metsakutsu hundi asemel, vikatimees surma asemel."(Reet Neithal, Mis on mis kirjanduses, 1999)

2019-03-03

Vargamäe film

Üks sõber ütles pärast filmi "Tõde ja õigus" vaatamist, et ta ei mäletanud kooliaegsest lugemisest, et Andres nii julm oli. Mina ei olnud siis veel filmi näinud.

Aga on 2 episoodi, mis mind lugemise ajal on iga kord hingepõhjani vapustanud.
(Mitte see, et Pearu tuli joobnuna kõrtsist  ja hakkas siis asja eest, teist taga märatsema ja peksma, sest tema tahtis näidata, mis tema võib.)

* Andres peksis Marit südapäeval keset õue, kui Mari tuli parajasti pinumaalt, pool kubu hagu lahtiselt süles. Peksmist juhtus pealt nägema väike Indrek, kes langes Mari ette maha ja haaras ema jalge ümbert kinni.  Andres lõi vemblaga  kõigest jõust, Mari seisis tummalt paigal, justkui oodates, millal tuleks hoop pähe, mis kustutaks teadvusest kõik - kogu Vargamäe ta viletsuse ja õnnetusega. (XXX peatükk)

** Kallil jõuluõhtul olid suuremad lapsed sõitnud  kirikusse, kuna Andres ja Mari jäid kahe väiksemaga koju.  Andres luges parajasti palveraamatust ette, kui eestoast kostis kahtlane kolks. Edasist peab ise teosest lugema (XXXIV). Vaene teisepere koer Valtu. Kas tema süü oli ikka õiges proportsioonis karistuse määraga?  Andres peksis viha ja ägedusega, hoopidel ja vahenditel ei paistnudki lõppu tulevat. Külm vesi, kuum vesi. Ime, et loomal eluvaim sisse jäi.

Ma kartsin neid episoode kinos näha. Olid küll olemas, aga veidi pehmendatud. Mari peksmine toimus hämaras läbi vihmasaju ja kestis vähe. Valtu jooksis küll teisepere toas jõuluõhtul ringi ja Andres ajas teda taga, aga lõpus hiilis karvane koerake tünni tagant välja rõõmsa näoga - ta vist ei saanud eluaegset traumat!!

Mulle nagu paljudele eestlastele oli see kaua oodatud film. Lugesin nüüd ka esimese osa uuesti läbi. Nii palju oli asju, mida enam ei mäletanud. Filmi tahaks veel korra kinos näha. Võib-olla jälgiks siis ka droonivõtteid, vanutatud v vanutamata rõivaid ja vanameeste habemeid.
Valdav tunne  - heldimus. Siiani veel.

Lisatud 19. märtsil 2019
Lugesin Manjana blogist, et talle see film ei meeldinud.  Eks see on tõesti igaühe  sisetunde, maitse, eelhäälestuse, hariduse jm asi, miks miski väga meeldib või mitte üldse ei meeldi või natuke ikka meeldib, aga mind paneb imestama, et inimesed ehk kinokülastajad jõuavad vaadata ja oskavad märgata selliseid asju, nagu et Krõõdal olid kulmukaared liiga ära sätitud või jalakarvad raseeritud või et Andrese osatäitja Priit Loogi juuksed olid filmis helendatud!! Ja et katused polnud õiged!?  Tiina Lokk kritiseeris esimeste seas, et pilved ei liikunud taevas (droonifotode eripära) ja vanameeste habemed olid liiga koledasti tehtud.
Minu jaoks need argumendid tõsiselt võetavad pole. Küll võib aga nendest aru saada, kes teost ei tunne, sest pole seda kunagi lugenudki, või pole kooliajal tuhkagi mõistnud.
Mul käis siin ükspäev üks abiturient riigieksamiks ette valmistumas. Küsisin, mis raamatuid ta viimasel ajal lugenud on (pidasin silmas koolis läbivõetavaid). Mitte ühtki! Küsisin, kas "Tõde ja õigust" on näinud? Ei ole! Lugemisel ei saanud ka asjale pihta. Natuke luges.
Ega ta selle pärast halvem inimene ole, arvan ma. Aga kahju on, et nii on.

Tammsaare ei ole igaühele.
Film sellest, kuidas seda filmi tehti.

https://etv.err.ee/908285/tode-ja-oigus-filmi-lugu

2019-02-08

Keda valida, keda mitte

Ka mina vaatasin eile Mihkel Raua "Kolmeraudset".  Mida aeg edasi, seda kiiremaks muutub ta kõne ja närvilisemaks liigutused.
Eluvõitluses karastunud vanad ja uued poliitikud olid,  nagu olid. Aga ma jälgisin Andrus Vaarikut ja tema mõningast kimbatust ning mõtlesin: "Vaene Vaarik, kas on sulle ikka kõike seda vaja? Kas näitlemisest kõrini? Kas rahva armastus pole tõesti enam tähtis?" Keegi ju ei keela olla maailmavaatelt sots või mis tahes...
Ma kardan, et äkki hakkab Vaariku naljasoon nüüd taandarenema ja lõpuks kuivab väikeseks märkamatuks kärnakeseks naba piirkonnas. Või ongi ta nüüd tõepoolest koju jõudnud ja hilise küpsejana valmis, nagu ise väitis?

Teine, kelle valiku üle olen viimasel ajal mõelnud, on Raivo E. Tamm, kandideerijanimega Raivo Tamm. Tema valimisklippi vaadates noogutan kurvalt:"Jah, sa pole tõepoolest see Illar- joppenbuhh sealt ENSVst ega ka see suur et Allan Õnne tänavalt, aga kas saab  kinnitada, et sust ei tule poliitik a la Aadu Kägu filmist "Seenelkäik" - sama korrumpeerunud,(metsa) eksinud vilets vennike, kes ei varjagi oma siiralt omakasupüüdlikke eesmärke."
Eks alguses ole nad kõik äraostmatud ja innustunud!
Ohh! Milline risk ikka see poliitikasse minek!

2019-01-21

Külalised

Reede õhtul pool 9 koputati mu uksele (elan kortermajas 2. korrusel). Ma ei oodanud külla kedagi - tütrega alles saime kokku. Ükskord käisid maja ühistu liikmed veenäitu kontrollimas. Äkki need?
Tegin ukse lahti ja...kaotasin kõnevõime. Ukse taga seisis Eesti peaminister Jüri Ratas, lahke-lõbus naeratus suul, rohelise reklaamijope hõlmad vallali.
"Mina olen Jüri Ratas!" ütles ta valju selge häälega, "ja minuga on kaasas Kadri Simson!"
Ma ei olnud veel päriselt toibunud, kui väljapoole avanenud ukse tagant ilmus välja äärmiselt kaunis ja rõõmsameelne Kadri.
Aga kes siis on kolmas, küsisin. "Tema on Jaan Ida-Virumaalt."
Rohkem mul küsimusi polnud. Mul pole enne poliitikud ukse taga käinud-  ma ei tundnud etiketti. Kas kutsuda sisse, kas arendada vestlust? Igaks juhuks ei teinud midagi. Jüri ulatas Kadri-nimelise pastaka ja kolmnurkse kalendri. Kadri ütles, et "vali mind", aga võib-olla ei öelnud kah.
Kui ukse sulgesin ja peeglisse pilgu heitsin,  märkasin, et mu juuksed olid kammimata ja  T-särk liiga kodune.
  Nüüd mõtlen iga koputamise peale, kas ukse taga on Mart Helme või Indrek Tarandi.

2019-01-20

Katse: vaatasin, kas veel oskan. Vana postitus aastast 2009 jaanuar

2009-01-14


Igaüks ajab oma asja

Eesti keeles on üks universaalne sõna, mis sobib absoluutselt igasse lausesse, sest ta tähendab nii paljusid asju. - Näe, sobiski siia lausesse ka!-

Otsides vajalikke asju jäi näppu igasuguseid asju, mille olemasolu oli ammu meelest läinud.
Näiteks üks Andrus Vaariku kirjutatud asi, millel kahjuks puuduvad esimese lõigu ridade algused ja ka viited.
Igal juhul on see asi pärit ajast enne majandustõusu, eelmise surutise ajast ehk.

Pealkiri on "Mis asja ma kardan?" 

Tervet asja ei hakka siia trükkima, mõned laused ainult, õigemini refereerin või resümeerin kohati, asjaga suhteliselt suvaliselt ümber käies.

- Eesti asjast ei saa asja! Ma ei ole küll teab mis asjatundja, aga asi tundub sedamoodi minevat.
- Ei ole õige asi selle asjaga, sest igaüks ajab üksnes oma asja.
- Asja eest, teist taga keegi sulle ju asju ei anna!
- Hädaldamine on täiesti asjatu. Hakka asjaga pihta! Tegutse, ära passi asjatult nurgas!
- On sust üldse veel asja? Kas ei ole siis asjameest, kes selle asja ära teeks?
- Ons asi on tõepoolest nii hull, nagu asjapulgad räägivad? Selle Eesti asjaga nimelt.
- On sügav oht taandada kultuur lihtsalt iluasjaks. Igal asjal on lõpuks piir!
- Asjast kah! Õite asi, kui muul maailmal Eestiga asja ei ole!
- Asjatu on muu maailma asjadega võistelda. Meil on oma asi ajada! Tõeline Eesti Asi nimelt.

Hoiame kokku, meid on vähe!! Ja asi Ants!


Asi aetud, hakkan koju minema! Enne korjan veel oma asjad kokku.
Asjatatud küll juba täna!
(Kah asi, millest blogida!)