Koroona /covid/ on alles!

Tuli mõte kirjutada. Pole nii ammu seda teinud, ei tea, kas oskangi. Tähed on nii väikesed?? See on lühike sissejuhatus.

  Juunikuu keskel jäin jalapealt haigeks. Nii paha oli olla, et ei oska kirjeldadagi. Pole palavikus olnud palju aastaid, nüüd kippus üle 38 olema. Peavalu, kondivalu, silmavalu. Tohutu väsimus. Köha, nohu, kurk haige. Söögil pold mingit maitset ega lõhna. Tütar tõi testi ja mis imelugu - mul covid 19 kogu oma täiuses. Nõrganärviline nagu ma olen, hakkasin kohe kartma, et millal olukord kriitiliseks muutub. Tulid meelde koledad juhtumid, kus inimesed koolesid tänaval ja haiglas, kus oht elule oli eriti just vanemaealistel.

 Olin küll mitu vaktsiini saanud, aga sellest juba aastaid möödas. Kartsin kõige rohkem, et jään vinduma (nö pikk covid) ja ei pääse laulupeole. Olin ju terve aasta käinud harjutamas ja ette laulmas (muidugi mitte üksi!, ikka kooriga).

Umbes nädala pärast tundsin, et tervis hakkab tagasi tulema, ainult kohutav väsimus oli veel. Magasin päeval ja und jätkus ka ööseks. Higistasin hirmsasti ja kaotasin kaalu (ainuke hea asi selle juures). Nüüd on täpselt kuu möödas haigestumisest ja võib küll öelda, et pääsesin eluga. Ka maitse- ja haistmismeel taastus, maovaevused ja seedehäired taandusid.

 Sm blogijad! Koroona pole kuhugi kadunud ja võib tabada meist igaüht. Just kuulsingi, et üks tuttav, mh meditsiinitöötaja, jäi covidisse. Muidu elan hästi ja naudin Eestimaa tüüpilist suve! 

P.S oskused on kadunud. Ei saa näiteks aru, miks taandread ei ilmu tekstis, kuigi ma neid olen mustandis jätnud. Kui keegi vanadest blogijatest saab aru, mis mul siin valesti on, kuidas saab parandada, siis võiks kommentaariumis anda teada.

On õelust päikese all

 Käisin väljas jalutamas. On imelilus talveilm. Külma paar kraadi, tuult pole, värskelt sadanud lumi. Jalutasin surnuaias. Ühtki inimest ei kohanud.

Liinibussiga ma viimastel nädalatel ei sõida. Poes käin ka 1-2 korda nädalas, siinsamas Coopis või Selveris. Valin hommikuse aja, kui inimesi on vähem. Ega ma tegelikult inimesi reaalelus pelga. Enamasti kannavad nad maski, isegi tuttavaid ei tunne ära. Vahel mõni ei kanna ka, aga ma ei hakka "märkust" tegema. Võibolla on nad juba haiguse läbi põdenud, vaktsineeritud või siis...põhimõttelised vastased. Olen minagi väsinud ja tülpinud sellest va koroonajamast.

Kodus tunnen end turvaliselt. Lahutan meelt üldlevinud moel: loen, vaatan telekat, kuulan raadiot, teen ristsõnu.  Uue harrastusena juurutan sudokude lahendamist. Ostsin endale ühe sudokuajakirja, kus on sees kergemaid, keskmisi ja raskemaid. Ma ei saa nendega eriti hästi hakkama, sest ma ei tea, kust alustada ja mitu käiku peab ette nägema. Kas on üldse mingi strateegia, kuidas sudokusid lahendada? Kui puntrasse jään( ja ma jään), siis vaatan lahendust. Iga vaatamisega võtan ühe hinde alla. Kõige parem hinne on siiani olnud 3(2 vaatamist).

Ja muidugi olen ka arvutis teatud aja päevast. Loen uudiseid, tuulan sotsmeedias. Nüüd jõuan põhiteema juurde. Kui reaalses elus võib inimestega rahule jääda, siis ma ei saa aru, kes on need, kes seal virtuaalses keskkonnas möllavad. Tütar ütleb, et pole vaja üldse lugeda ega südamesse võtta. Ja hoidku ometi - mitte kommenteerida!!!

Ma saan aru, et inimestel on põhimõtted ja väärtushinnangud. Mul on ka. Aga kuidas käib sellega kokku jõhkrus, matslus, lollus, tigedus, kättemaksuiha, kultuuritus, harimatus, jäikus, labane keelekasutus, vihkamine, ähvardamine? Kui iga solvang oleks oda, siis oleks tapetuid ja haavatuid sadu iga päev. Kes on need inimesed, kes mõnitavad ja parastavad Irja Lutsarit (värske näide)? Või Marika Prisket, kes pahaaimamatult võttis vastu pakkumise 6. doosi vaktsineerimiseks. Jah, ei olnud vist ilus, et ta seda tegi, aga pärast mitmekordset kahetsemist ja vabandamist võiks jätta levitamata pahatahtlik tekst, kus mõnitatakse kantslerit nime ja välimuse pärast. Üldse on madal ja koletu inimest alandada tema väljanägemise või mingi eripära tõttu. 

Miks me üksteist ei salli?

Sa ei ütle ju vastutulijale, et "sa oled jõle paks eit, aura ära!" või "et ära enam peale võta" (viimane on suht süütu variant).  Aga sotsiaalmeedias võib absoluutselt kõike öelda. Ja üdse igasugustes kommentaariumides. Seal minnakse kohe isiklikuks ja labaseks. Millegipärast domineerib halb ja solvav. Katsu sa kedagi korrale kutsuda või  kaitsta. Saad nii, et tolmab!

Poliitikast olen teadlikult eemale hoidnud, sest seal toimuvat mõjutada näiteks mina ei saa. Mul on tunne, et naispoliitikuid meil ei sallita. Parem, kui nad üldse oma nina köögist välja ei pistaks. Kusjuures naispoliitikute vastu pole mitte üksnes mehed, vaid ka naised. 

 Kas olete kuulanud "Uudis+" saatesse sissehelistajaid? Millist tigedust sealt vahel tuleb! Ja enamasti on helistajateks vanemad  inimesed, isegi üle 80aastased.

Rohkem ma praegu ei tahagi sellel teemal kirjutada, sest südames hakkab pistma.

Ajad on muidugi hullud olnud alati. Lugesin äsja Aleksandra Lapierre`i romaani "Mura leegitsevad mälestused"( eesti keeles 2020), mis on  paruness Maria Ignatjeva Budbergi elust. Palju  ajaloolist, eluloolist ja ka Eesti teemat. Ühest erakordselt intelligentsest ja kaunist naisest, kelle elu oli äärmiselt põnev ja ka väga keeruline.

                      Jossule meeldib talv ja lumi.

Aastavahetuse ülevaade (kokkuvõtte asemel)

 Paljud blogijad on teinud oma blogiaastast kokkuvõtteid. Mul ei jätkuks selleks materjali, sest olen  liiga vähe postitanud ja neistki 4 koroonast. Eks aasta 2020 jääbki ajaloo annaalidesse kui üleilmse pandeemia aasta ja aega hakataksegi määratlema kui aeg "enne koroonat", "koroona ajal" ja loodetavasti ka "pärast koroonat". Eks see õudus ükskord ikka lõpeb või vähemasti stabiliseerub mingi olukord niivõrd, et muutub talutavaks ja tavapäraseks.  

Jõulude osas otsustasime nädal varem, et ei sõida Viljandisse, kus olime viimased 40 aastat koos venna perega jõulu ajal olnud. Liiga suur tundus risk, sest ligi 20 inimese hulgas oleks neljandik olnud riskirühmas. Jõulud muidugi ära ei jäänud, sest lapsed ju ootasid juba alates oktoobrist. Jõuluvana astus läbi ja jagas pakke õues ladiseva vihma käes. Vahva oli, et Jossu oli "vanaga" suur sõber ja istus truult koti kõrval. See äratas lastes muidugi natuke kahtlusi.  Noorem lapselaps oli õppinud selgeks 28 salmi ja laulu. Vanem  lootis vana rasva peale. Mina puterdasin isegi 4realise salmi juures. Tütar õpib igaks jõuluks uue salmi. Seekord oli võrukeelne. Üks tegelane sai paki "tutvuse kaudu".

Nädal jõulude ja vana-aasta vahel  on alati selline jõude olemise aeg. Varasematel aegadel ma koristasin põhjalikult sahtleid ja kappe, pesin ja triikisin pesu. Nüüd ainult laisklesin - lõin aega surnuks. Kui väljas hakkas pimenema, panin teleka mängima. Vaatasin valimatult seda, mis näidati. Uusi asju oli väga vähe, aina kordused. Vahur Kersna palju tagasidet saanud epopöad vaatasin tükati. Püüdsin teda mõista: jah, on raskelt haige, aga ikka nii kangelaslikult teeb oma köögilaua taga kvaliteetset televisooni. Kaldun nende kriitikute poole, kes leidsid, et eneseupitus ja möödutundetu kiitmine kolleegide ja Liina poolt oli liig mis liig. Kui seda kõike oleks olnud 3x vähem, oleks ehk lõpptulemus  parem olnud. Näiteks üks tunnine saade suurematest saavutustest koos kommentaaridega. 

Siis veel tunnine saade Sulev Nõmmikust. Kersna intervjuudel on see häda, et ta paneb küsitletavatele sõnu suhu, suunab talle sobivas suunas. Noh aga kes olen mina, et võtab telelegendi arvustada!!

Vana-aasta programmi vaatasin siit ja sealt. Mis mul viga - ei pidanud puldi pärast kellegagi kaklema. Palju oli kontserte, uusi ja kordusi. On aeg, kus mälestatakse suurte kontsertidega lahkunud  või elutöö teinud lauljaid ja heliloojaid. Miks ka mitte! Aeg puudutab ka kuulsaid inimesi! Üht asja polnud ma varem näinud - see oli "Eesti matuse" ainetel ja tegelastega tehtud  vana-aasta ärasaatmine (või olid jõulud?) Vargamäel. Lugu algas sellega, et vana telekas oli ära koolnud ja see oli sama suur ehmatus/õnnetus, kui vana Andrese surm puude lõhkumise pealt. Kivirähk on täpne ja tabab pakku. Alati vaatan ka "Oravat ja Merit", mida paar korda aastas näidatakse.

Nii see vana aasta läks ja uus tuli. Varsti pidi külmalaine tulema! Isegi lund on oodata (mõnes kohas juba on). 

 Mina mingeid lubadusi ei anna ja soove mul ka enam palju pole. Võibolla ainult see, et pere jääks koroonast puutumata ja et elu normaliseeruks. Ja et tuleks üks hea/parem/ aasta! Ja et Eestil läheks ikka hästi!

Ääd uut aastet! (Mulgi)

Koroonast, aerosoolidest, maskist ja muust

 Koroona on tagasi ja hullemini kui kevadel. Õnneks oli suvel ja varasügisel suhteliselt muretu olla. Midagi otseselt ei nõutud, rõhutati ainult, et peske ikka käsi ja hoidke võimalusel distantsi. Selle teadmisega käisin kevadel ja suvel Lätis, sugulase sünnipäeval ja ühel mälestusüritusel, Järvide kontserdil ja Rakvere külalisetendusel Endla teatris. Oli üks klassikokkutulek. Sõitsin liinibussiga ja käisin poes. Maski ei kandnud - ei nõutud, ainult kontserdil istutati vaatajad hajutatult, teatris mõõdeti temperatuuri ja korjati isikuandmeid. Vahepeal oli Eesti isegi oivik naaberriikide seas - nii väike nakatavus. 

Nüüd on see kõik minevik. Näitajad on kaugelt ületanud kevadise eriolukorra omad. On tekkinud ulatuslikud kolded ja valitsus karmistab järjest piiranguid. Enam ei suudeta taga ajada lähikondseid ja kontaktseid. Koole suletakse ja kaugel ei ole minu arvates kogu riigi lukkupanek. See oleks väga frustreeriv. Märtsis-aprillis, kui kõik pidid istuma kodus ja näitlejad tegid klippe, kus väga kurja häälega öeldi: püsi kodus!, kus ETV näitas lõbusaid videosid peredest, kes lõbusalt kodus aega veetsid, oli elu ikka väga masendav. 

Vahepeal on teadlased teinud koroona suhtes uusi avastusi. Näiteks see, et pindadelt nakatumine ja näkku köhimine polegi kõige ohtlikum viis haigestuda. Aina rohkem räägitakse, et viiruse levitajad on tihti ilma sümptomiteta ja noored inimesed, kes mingile tühipaljale nohule üldse tähelepanu ei pööra. Enam polegi kõige suurem haigestunute grupp vanurid ja 60+, vaid nooremapoolsed keskealised, kes ise võivad põdeda väga kergelt. 

Uus avastus on, et Covid 19 levib nähtamatute ja imepisikeste aerosoolide kaudu, mis levivad juba rääkimisel, eriti hästi aga lauldes või näiteks võistlustel häälekalt kaasa elades.Selle vastu aitab abinõu, mis on maski massiivne kandmine. Käesolevast nädalast on maski kandmine avalikes siseruumides ja liinibussides kohustuslik. Mina siin probleemi ei näe - kui vaja, siis vaja. Usun, mida teadlased räägivad, ja teen, mida valitsus nõuab. 

Aga üks segment ei usu, et koroonat üldse olemas on (põhiargument: näidake mulle mõni koroonahaige ja sellesse surnu!!). Nende arvates on epideemia ja pandeemia välja mõeldud, et rahvast suukorvistada. Ja et maski kandmine on isikut diskrimineeriv ja kahjulik meede, liiati põhiseadusevastane. Vandeadvokaat ja endine õiguskantsler Alar Jõks valas õli tulle, avaldades artikli, kus taunib maski kandmise meedet kui põhiseaduse vastast. Ise kannab maski kui kodanik, kel on elu armas. Õiguskantsler Ülle Madise, kellest ma muidu väga lugu pean, ütleb umbes sama ja soovitab pöörduda halduskohtusse.

 "Tule taevas appi!" ütleks Lennart Meri selle peale. 

Kas vaktsiin lõpetab selle paranoilise olukorra?

Mälestusi koroonast III: aprill

Hakkabki juba meelest ära minema, mis toimus aprillikuus. Õnneks tegin jooksvalt märkmeid. Sealt loen, et pärast 2nädalast isolatsiooni läksin esimest korda õue 29. märtsil. Sellest ajast saati käisin iga päev Jaansoni rajal jalutamas. Iga ilmaga, aga aprillikuu on ju teatavasti tujukas. Jõe ääres oli enamasti tuuline.
Mul  oli 2 erinevat marsruuti. (Lähenesin jõele ja Jaansoni rajale tinglikus keskpunktis.)
Üks - keerasin paremale kuni Papiniidu sillani ja siis variatsioonidega tagasi. Selle marsruudi boonuseks olid väikesed männitukad, kus oli linnulaulu kuulda.
Teine- vasakule kuni kesklinna sillani, tagasi mööda väikseid ja vaikseid tänavaid, kus oli tavaliselt  vähe inimesi. Sellel teekonnal ma avastasingi Pärnu vana haigla ja vangla (vt karantiin).  Vahel juhtusin kalameeste peale, kes müüsid värskeid räimi.

 Üldiselt oli jõe ääres tore jalutada.  Ajapikku hakkas rohkem rahvast välja tulema, eriti nädalavahetustel. Põhilised jalutajad olid vanemad inimesed koos koeraga või ilma ja emmed koos 1 või mitme lapsega või lapsevankriga. Hiljem lisandusid jooksjad ja jalgratturid. Viimased kimasid hääletult, vaata, et alla ei jää!
Selle aasta aprill ilmselt jääbki mällu kui 4 nädalat ühetaolist elu, kus üks päev ei erine teisest.
Kujunes omamoodi rutiin. Hommikul magasin nii kaua, kui magasin. Siis järgnes pikk kohvijoomine ja uudiste kuulamine. Pärast briifingut läksin jalutama. Siis tegin lõunat ja õhtul vaatasin telekat... valikuta.
Vaatasin seda, mida näidati. Midagi uut ju ei olnud. Mõned head filmid siiski olid.
Lugesin läbi ka mõned raamatud.

Poes ma ise ei  käinud. Tütar  tõi nädalas korra vajaliku tavaari mulle koju. Ma pole kunagi nii läbimõeldult toitunud.

Kui 6 nädalat  eriolukorda sai täis, läksin ise poodi.  Meie kandis avati taas SELVER, mis oli kuu aega remondis. Enamasti käin siiski Tiina Konsumis(COOP), mis on üle õue. See on väike pood, aga kõik hädavajalik olemas.
Elu on imelik. Kummaline on, et iga asjaga võib harjuda. Ainult hirmuga mu meelest mitte. Ma tardusin isegi siis, kui sattusin trepikojas kokku võõra inimesega. Olen oma loomult ülemuretseja ja paniköör.
Õnneks on vähemaks jäänud neid inimesi, kes prõõkavad: ei karda midagi, tuleb, mis tuleb.

1. mail läksin esimest korda üle 7 nädala Lupja.*

(NB! Lubja siin ja edaspidi tähendab minu tütre pere kodu Pärnu Ülejõel)

Meie Jossu vaatab, kuidas jõgi voolab (aprill 2020)

Lubja tänav aprillis 2020

Mälestusi koroonast II: Saaremaa

Meil oli väike kursus. Viimastel aastatel oleme hakanud rohkem kokku hoidma ja üksteise käekäigu vastu huvi tundma. Aasta tagasi olime koos Tartus ülikooli juubelil. Sellest aasta varem oli kursuse kokkutulek, kust puudusid ainult 2 ja needki mõjuvatel põhjustel.  Muidugi on ka meil kaotusi.
Meil on kursuse list, kus kirjutame oma elust ja anname aru/nõu. Jagame muljeid ja nüüd kriisi ajal ka igasuguseid soovitusi. Ja muidugi julgustame üksteist. Sellest oli algul ikka palju abi.

Meie kursusel õppis saarlane Aili, kes elab Kuressaares.
Kui Saaremaal  koroonapaanika puhkes, siis muretsesime, kuidas Ailil läheb ja kas ta on ikka endiselt negatiivne. Me keelasime tal korterist väljuda, kirjutasime ja helistasime iga päev, et olukorda kontrollida. Mure oli seda suurem, et üks tema sugulane sai haigla õenduses viiruse (hiljem sai õnneks terveks!).
Aili istus samuti karantiinis 14 päeva, nagu valitsus ette nägi. Siis hakkas tasapisi ja salaja väljas käima. Hommikul varavalges sõitis autoga äärelinna ja tegi kergliiklusteel 10 000 sammu.  Pärast seda tuli koju kohvi jooma.
Siinkohal lisan veel fakti, et meie kursusel oli ka Anna, keda kutsuti siis ja ka edaspidi Läti Annaks.
Me teame kõik, et lätlased on koroonaga võitlemisel eestlastest palju edukamad olnud.
Anna kirjutas  Läti juhtivas ajalehes ühe kursuse ehk meie näitel, kuidas eestlased täidavad valitsuse ja kriisikomisjoni soovitusi ja korraldusi.

Lehe link on siin.

Kes oskab läti keelt, see saab aru, mis siin kirjas. Või kasutab google translate`i abi.

Pealkiri on "Aili, ära mine isegi välja!" See oli Läti meedias üks esimesi ja põhjalikumaid pandeemiakäsitlusi, keskendudes just Saaremaalt alguse saanud puhangule.

Nüüd on kõik oma urgu tagasi tõmbunud, kuniks miski jälle meie kui riskirühma turvatunnet kõigutama hakkab.
Oleme arutanud, et vaatamata sellele, et koroonaga(ja surmaga) meid hirmutatakse, oleme kindlustatuim  grupp ühiskonnas. Meid ei ähvarda koondamine, vallandamine, pankrot ega võlavanglasse sattumine. Pole meil ka enam väikseid lapsi, kellega koos koduõppes olla. Kuldne elu! Kahjuks oleme aga ka enim ohustatud.

Ailiga  populaarse atraktsiooni juures Kuressaares septembris 2019

Kimbuke kursusekaaslasi  Tartu ülikooli aulas 19. mail 2019

...järgneb

Mälestusi koroonast I: karantiin

12. märtsil oli mu sünnipäev. Tütar kinkis Tõnis Niinemetsa etendusele pileti, et ehk saab  suutäie naerda. Ootasin tütart kontserdisaali fuajees ja olin närvis, et ei tule ega tule. Juba vilgutati tulesid. Helistasin.
 -" Kohe hakkab peale! Kus sa oled?"
 -"Ma ootan sind. Peab juba saali minema!"
Natuke seletamist, mille peale selgus, et tütar ootab mind teatris (etendus toimus kontserdimajas). Kes teab, see teab, et need on eraldi kohad.
See oli selle õhtu kõige parem nali.
Jõudsime viimasel minutil oma kohale esimeses reas.
Ilm oli väga sant. Tuul ja vihm laamendasid, auto oli ka nii kaugele pargitud.

See oli nüüd eellugu.

Kodus tagasi, panin kohe teleka mängima. Mingi häirekell juba tiksus kuklas, et esineb nakkusjuhtumeid. (Esimese koroonasurmani oli jäänud veel 2 nädalat.)  Samal õhtul teatas Jüri Ratas surmtõsise näoga, et reedest, 13. märtsist pannakse kõik kohad kinni ja edasi tuleb kodus püsida. Eriti ohtlik on viirus vanuritele. Ma just sain aasta vanemaks!  Järgmisel hommikul oli mul nohu, kurguvalu ja hääl ära. Läksin kohe hulluks. Koroona! Kindlapeale istus mu kõrval või taga mõni nakatanu, kes levitas viirust. Hiljem hakati rääkima superlevitajatest, kel endal sümptomeid pole. Siis ma õnneks seda ei teadnud.
Nii ma jäin koju karantiini nagu tuhanded teisedki. Ajasin ilmselt kõik närvi oma koroonahirmuga. Kui tütar tõi süüa, siis rääkisin temaga magamistoast, et 2 m distantsi oleks.
Nii möödusid esimesed 2 nädalat. Ei olnud eriti tore. Uni muutus katkendlikuks, unenäod "tähenduslikuks". Paar korda päevas haaras mind ärevus. Uudised koosnesid eranditult koroonast. Enam ei mäletagi, mis enne seda oli päevakorras. Vist pensioni II sammas.
Head oli ka  - hakkasin väga hästi toituma. Mõtlesin välja nädalamenüü, et oleks ikka mitmekesine. Nüüd olen hädas paari-kolme juurdetulnud kiloga.
Kui 2 nädala möödudes selgus, et mul ikka pole koroonat, tulin isolatsioonist välja. Jalutasin, jalutasin. Liikusin, liikusin. Igasuguse ilmaga. Terve Jaansoni rada ja jõeäärsed tänavad on nüüd minu jalajälgi täis.

Õppisin Pärnu kohta nii mõndagi. Nii avastasin vana ja hüljatud, punasest tellisest haigla, mille vastas seisab peaaegu sama uhke mahajäetud vangla. Miks need majad maha jäeti ja miks pole neist midagi saanud?  Haigla juures on kasutuses ainult torniga kabel, mille kohta oli sügisel uudis, et keegi pätt süütas selle põlema ja toimus laibarüvetus. Nüüdseks on kõik jälle nagu uus.
Vandaalid on palju vaeva näinud, et haigla kõik aknad sisse visata ja muid sigadusi teha, aga ikka on vanal üle 100 aastasel majal mingi kummaline võlu. Vana haigla sai kuulsaks metanoolitragöödia aegu 2001. aasta sügisel. Siis hukkus 68 inimest, üle 40 jäi invaliidiks.  Paljud ellujäänud jõid ennast hiljem ikka surnuks.

 Pärnu haigla täies hiilguses (avatud 1910, maha jäetud 2005)

 Vandaalid on juba kõvasti lõhkunud. Esiuks on kinni löödud, et majja ei pääseks

 Haigla vastas on vana vangla, mis nii lummavalt ei mõju kui haigla

Vaade haiglale õue poolt, otse ees on hiljem ehitatud osa, kus oli sünnitusosakond. Mõned mu tuttavad on seal veel sel sajandil sünnitanud oma lapsed.

Fotod võetud internetist

...järgneb