Pikka iga, Eesti!

"Mulle meeldib see riik. Ma olen uhke meie mineviku üle ja tänan saatust ja inimesi, kes on loonud olukorra, kus meil on olemas kõige olulisem inimlik ressurss, vabadus. Ja see vabadus on kaitstud. Olen veendunud, et enamik suuri otsuseid siin riigis on tehtud õigesti, loendamatute väikeste vigade peale ei viitsi kurjustada, sest neid teeme me kõik. Inimestena me loomulikult ühel päeval sureme, rahvana mitte, olen veendunud. Olen veendunud seepärast, et meie esivanemad ja ajalugu on arendanud Eestile väga tugeva ellujäämisinstinkti ja võime keerulistes olukordades hakkama saada. See on ju täitsa julgustav mõte, et riigi uude aastasse minna."

Raul Rebane
 22. 02. 2013,  Postimees
Presidendi peokõne 25.02.13

Maidu fotod - suurepärased!

Vaatasin ja vaatasin. Nii head! Valisin endale mõned. Panen lingi kah. Soovitan vaadata, võib-olla leiate ka ennast või oma tuttavaid laulmas või lippu lehvitamas. Mina küll leidsin!!!

Käisin laulupeol ... ja mitte ainult

Võtsin ette ja "lavastasin" ennast laulupeole. Mis sest, et see oli seotud ka igasuguste ebamugavustega, nagu näiteks kolm päeva kandsin seljakotti nagu tigu oma karpi seljas.


Rahvamassist ja täis bussidest ja laupäeva õhtul sadanud külmast vihmast ma ei hakka rääkimagi - see kuulub kogu paketi sisse kohustuslikult.
Nägin inimesi, keda pole sada aastat näinud, mõnda neist rongkäigus.


Eelmine kord käisin ma kohal vist 20. sajandi 90ndate alguses, kui oli esimene sinimustvalge laulupidu.


Jah, see on fenomen, öelgu skeptikud ja muidu ilkujad mis tahes. Meie rahvas vajab laulupidu, saab sellest jõudu ja rõõmu. Nii palju sinimustvalgeid ei olnud vist isegi laulva revolutsiooni päevil. (Lipuvabrik sai kena kasumi!!!)
Igasugune rahvuslik oli väga populaarne. Isegi mina ostsin mitu paari suva etno sokke.



Tegin ka pilte. Kahjuks ei haara pildile isegi 1% seda vaimustust ja väge, mida isiklikult kohal olles tajud.
Kõige eredam elamus - see, kui kogu rahvas lainetas!!
Viimase pildi peal meie rõõsa lastekoor.

Järgmisel korral lähen jälle!

Ta lendab mesipuu poole (2004)

Kitzbergi -mail

Igal paigal on oma mees või naine, kes annab sellele (jätkuvat) kuulsust.
Näiteks Karksi-Nuia kant on uhke oma Kitzbergi üle. Miks ka mitte?! Koolgi on nüüd seal Kitzbergi-nimeline.

Hea koduhaldjas, Kitzbergi maja ja mälestuse hoidja Asta Jaaksoo(kübaraga) jutustab mahlakas Mulgi murdes sellest, mis oli kord.
Hea tuju ja rõõmus meel on valuuta, mis ei kaota kunagi väärtust.







Erakordselt suur oli seekord "punaste" kontsentratsioon, nagu näha pildil.





Kuri kukk, aga kallale ei julgenud tulla.








Kaunid looduspildid võetud kõik Kitzbergi- mail.

Ilus kevadpäev oli.