2007-05-29

Üks kask meil kasvas...


Meie kooli sissekäigu juures kasvab suur kolmetüveline kask. Ilus ja võimas puu. Pärast juurdeehituse valmimist sai temast kooli sümbol. Tema ümber laoti ümmargune kivist barjäär, kus lapsed istuvad ja bussi ootavad. Pimedas on ta valgustatud, igal aastaajal mõjub ta lummavalt.

Juba läinud suvel hakkas ta aga kiduma, langetades oma lehed väga varakult. Nüüd kevadel aga lehtis ainult kolmandik puust, ülejäänud on ära kuivanud. Miski on puu hävitanud. Võib-olla see, et uus sissekäik on kividega kaetud ja muru pole enam üldse? Või siis see, et tema ümber ja läheduses on parkimisplats, mis pole tühi isegi nädalavahetusel?
Kas saab veel päästa näiliselt nii elujõulist puud või on tema saatus otsustatud? Ma pole asjatundja, aga tundub, et viimane on õige.

Puudega on nagu inimestega - kui nad on su kõrval, siis sageli ei teadvustagi nende olemasolu. Nii harjumuspärane on kõik. Aga kui nendega midagi juhtub, siis tunned tohutut ängi ja hirmu. Ja kaotusvalu.

Võib-olla on puudega (kindlasti on!) samuti nagu inimestegagi, et ükskord on AEG käes ja tuleb lahkuda. KOGUJA ütleb: on aeg hoida ja aeg lahti lasta.

2007-05-27

Hing vajab midagi muud

Minu vend sai valmis oma esimese autoriplaadi. Tegelikult on see pereprojekt, aga ikkagi... 10 uut lugu. Lastelaulud küll, aga pole "päkapikudisko", nagu üks kriitik ütles. Ei tea, kas see plaat äratab tähelepanu. Promotud on seda omajagu. Olen ise lugenud kolme artiklit, näinud kodulehekülge, kuulanud sealt laule...

Kõige rohkem meeldib mulle laul "Midagi muud", mille sõnad on Tiidu enda tehtud (viis nagunii) ja esitaja Ave-Liis.
Nii me enamasti tunnemegi: "Näiliselt on elu nii hea, aga hing vajab hoopis midagi muud."
Mida täpselt, seda ei oska öelda.

Minu vennal on homme sünnipäev. Tema muusikusaatus pole just kõige lennukam olnud. Ta on kindlasti väärinud enamat, osaliselt on siin põhjus temas endas. Ta on olnud natuke liiga tagasihoidlik ja võib-olla ka mugav. Oma isiklikku stuudiot ehitas ta peaaegu kümme aastat. Millal ta selle tagasi teenib?

Ma pean teda väga heaks klahvpillimängijaks ja heaks heliloojaks, aga ta vajab taganttõukajat ja eestvedajat. Tema loomuses ei ole elada ja töötada rutiinis. Nii on loodud ja nii jääbki.
Niisama ei muutu midagi.

Loodan, et esimene plaat ei jää viimaseks ja et hing saaks ikka seda, mida ta vajab.
Palju õnne sünnipäevaks!

Pildil Marilin.

2007-05-20

Naiivne või isegi rumal?

Olen bloginud umbes kolm kuud. Õppisin selle ära ühel koolitusel, aga lugenud erinevaid blogisid olen juba mitu aastat. Esialgu lugesin ainult tuttavate või siis tuntud inimeste blogisid. Nüüd on ring oluliselt suurenenud. Sellest on saanud omamoodi sõltuvus.

Kes on need inimesed, kes blooge kirjutavad?
Esiteks kindlasti need, kellele meeldib üldse kirjutada. Teiseks need, kellele meeldib, et neid loetakse. Need on natuke edevad inimesed ka - neile( meile) meeldib tähelepanu.

Olin algul nii naiivne või rumal, et ma isegi ei teadnud midagi blog.tr.ee´st. Nüüd tean muidugi.
Aga ma ei tea siiani, mille põhjal valitakse(kes valib?) need sissekanded, mis pannakse blogipuus nn päeva pingeritta. Olen kuulnud, et kusagilt on võimalik vaadata, kui palju külastusi on ühel või teisel sissekandel.

Oma lühikese blogikarjääri jooksul on mulgi tekkinud oma lemmikblogijad. Need kirjutavad tavaliselt huvitavalt, näevad asju originaalselt, on teravmeelsed.
Olen aru saanud, et eksisteerivad teatud sõpruskonnad ehk siis need, kelle elust teatakse rohkem ja kelle blogi kommenteeritakse. Oleks nagu kirjutamata seadus, et võõraid blogisid ei kommenteerita, kui just teema pole intrigeeriv.
Enamasti tõuseb mõni teema teravalt päevakorda, siis vaob vaikselt. Nagu meediaski. Eks blogimine olegi natuke meedia ka.

Kui palju võib blogimisel loota diskreetsusele? Mina küll ei kirjuta asjadest, mis on sügavalt isiklikud.

2007-05-19

Kuidas ma muudkui naeratasin...


Juba kolm päeva järjest valutab mul pea. Selline tuim valu, pigistab meelekohtades. Pingevalu, öeldakse selle kohta.

Ütlesin tööl kolleegile halvasti, täiesti mõtlematult. Pärast oli häbi. Järgmisel päeval püüdsin heaks teha ja kiitsin tema uut pluusi.

Hommikul läksin linna.
Kui ilus ilm! Väikeses kohas tunnevad kõik kõiki. Teretasin vastutulijaid ja naeratasin.
Turul oli kaltsumüüja. Leidsin endale kaks peaaegu uut toppi. Palusin ühel võõral proual arvata, kas need sobivad mulle. Proua sulas ja soovitas mulle lisaks veel üht jakki. Naeratasime teineteisele. Lihtsalt niisama.

Toidupoes oli tuhat inimest, pikad sabad kassade juures. Teretasin tuttavaid ja aina naeratasin.
Tagasiteel seisatasin mitu korda: kui ilus on praegu Eestimaa- kirsid õitsevad, õunapuud hakkavad ka kohe-kohe, võililli terve meri.
Möödasõitvast autost lehvitati. Ei jõudnud ära tunda, aga naeratasin. Niisama.

Pea valutab natuke vähem...

2007-05-13

Emadepäev Eestis


Tühja sest Eurovisioonist. Seal meie laulud ei meeldi teistele. Meil on teistsugused laulud ja maitsed.
Muide, Peeter Volkonski ütles hiljuti ühes intervjuus, et Eesti venelastest saab asja alles siis, kui nad hakkavad kuulama Rannapi ja Mattiiseni laule.
Meil on ilusad kodu- ja isamaalaulud. Meil on maailmatasemel koorid. Ka meie kooli lastekoor laulab imeliselt. Emadepäeva kontserdi lõpetas ta Tõnis Mägi lauluga "Palve": Looja , hoia Eestimaad!

Muidugi öeldakse nüüd, et igal rahval on ju omad südamelähedased laulud. On ja peabki olema! Kellele sobib rohkem "Julgesti, vennad, nüüd tööle"-stiil, lasku käia!
Mina ei väsi kunagi emadepäeval kuulamast "Emasüdant". Meie laulud on nii nukrad, räägivad kurbadest asjadest - igatsusest, surmast, valust, aga ka kodust, vaiksest ojast, metsamühast. See on meile hingelähedane. Miks muidu Jaan Tättet nii armastatakse!

Vaatasin täna enne emadepäeva kontserdi ülekannet üht saadet, kus räägiti emadest, kellel on haiged lapsed. Kõik tervena ilmale kantud lapsed jäid kasvades haigemaks ja haigemaks. Ühes peres olid kõik neli last ratastoolis.

Milline õnn on omada head ema!

2007-05-10

Mis on ksenofoobia?


Ksenofoobia on võõrapelgus, võõraviha. Ja seda esineb IGAS rahvusriigis, sest see on nii liigiomane. Ma ei tea, mis -foobia on omade vihkamine, aga foobia see on. Mul on tunne, et pronkssündmuste ebameeldivaim tagajärg ongi ühtede fanaatiline viha omade vastu. Tunnistan üles, ma ei loe lõpuni selliseid artikleid, kommentaare, blogi sissekandeid, kus rünnatakse rahvuskaaslasi ehk siis asutakse vastaspoolele. Mulle ei meeldi fanatism üheski tema avaldumisvormis.

Minu arvates on nüüd tõeliselt silmakirjalik rääkida, mis tehti valesti kuu, aasta, kümme või sajand tagasi. Nüüd peab kokku hoidma ja katsuma ellu jääda. Meie, eestlased!

Ma ei kujuta ette, mida tähendab kübersõda oma mustimas variandis. Tundub, et see on sada korda kohutavam kui pätid pimedas Tallinnas, sest siin pole ju enam asi pronkssõduris ega identiteedis. Ega ennegi polnud.
Vaenlased ei vali vahendeid.

Vaatame parem täna Eurovisiooni eelvooru ja hoiame omadele pöialt!

2007-05-08

Dialooge pidama!


Vaatasin õhtul venekeelset saadet ETVs, "Vaateväljas"oli vist pealkiri.

Päris avardav oli. Aaviksoo esines väga loogiliselt ja arusaadavalt. Semjonov oli tüüpiline suurvene poliitika ajaja, kes ei tahtnudki midagi mõista ja ei mõistnud ka. Audentese õppejõud, kes on tegelikult ukrainlane, selgitas väga veenvalt, kuidas tuleb asukohamaal elada. Ei mingeid etteheiteid põlisrahvusele.
Vene kogukonna esindaja oli rahulik- ajas seda kultuurautonoomiajuttu. Kultuur päästaks küll.
Kõik rõhutasid, et peab dialooge pidama, mitte ainult ümarlaudu tegema! Keegi ei ärritunud ega muutunud ebaadekvaatseks. Ei räägitud ka seda lõputut venelaste solvumise- ja identiteedijuttu.

Korrektne saade, aga kas seda venelased ka vaatasid?

Ma arvan, et me saaksime oma venelastega hakkama, kui Moskva oma karvase käega siia korda ei tuleks looma.

Lõikasin 7. mai Postimehest välja Sven Grünbergi artikli " Trooja hobuse sündroom".
Vat sellele ma kirjutaksin kohe alla!

Näis, mida toob homne päev!

2007-05-06

Kas eestlane on inimsööja?

Mulle ei meeldi väide, et eestlase lemmiktoit on teine eestlane. Seda hakati kasutama juba 90ndatel aastatel, õige varsti pärast taasiseseisvumist. Ilmselt siis, kui tekkisid edukad ja rikkad, ühesõnaga ühiskond kihistus.

Kui rääkida eestlase rahvuslikust iseloomust(kas üldse selline asi on olemas?), siis üks joon vist seal tõesti on - see on kadedus. No ütelge ausalt, kas olete sellest patust puhas?
Viimasel ajal on hakanud kõrva väited, et eestlane on harukordselt kuri. Võib-olla tuleb see ka kadedusest? Kommentaare lugedes imestan alati, miks on nii palju kibestunud, õelaid inimesi, aga ma ei mõtle kunagi, et eestlane(kõik eestlased!) ongi selline. Kui üldistatakse, siis on see ebaõiglane ja solvav.

Täna on üleüldine palvepäev. Andres Põder kutsus iseenda sisse vaatama ja olema sallivam.
Kui rääkida veel rahvuslikust iseloomust, siis on eestlasele iseloomulik pikk meel ja kannatlikkus. Loodetavasti mitte alandlikkus ja orjameelsus.

Ma ei arva, et eesti rahvas on oma olemuselt halvem kui mõni teine. Võib-olla on ajalugu meis kujundanud teatud individualistlikke jooni, aga teisiti vist poleks meid enam rahvusena olemas.

2007-05-05

Igasuguseid mõtteid

Ainult nädal aega ongi möödas pronksmehega seotud ärevatest sündmustest, kui juba hakkavad üksikasjad ununema ja üldistused tekkima.

Ma mõtlesin alles nüüd sellele, et pronksist mees on tegelikult eestlane Kristjan Palusalu ja skulptor samuti eestlane Enn Roos. Miks nimetatakse teda pidevalt Aljoshaks?
Miks ei hakanud venelased omaks pidama Maarjamäe memoriaali, mis rajati nii uhkena ja kauni koha peale?

Lõhki ei ole mitte ainult Eesti ühiskond, vaid ka eestlaste kogukond. Nii hüsteerilisi ja süüdistavaid sõnavõtte poleks ma oma rahvuskaaslastelt oodanud. Üks 10. kl poiss rääkis, et tema külas on vana mees, kes ootab venelasi ja ärvardab: küll te näete, nii see ei jää!

Tegelikult on ka meie linnas alles "tundmatule sõdurile "püstitatud mälestusmärk. Neid oli vene ajal igas linnas. Sinna vist kedagi maetud pole. Mäletan hästi, kuidas käisime kogu kooliga kohustuslikus korras seal võidupühal pärgi viimas. Peeti kõnesid ja lapsed esinesid luuletuste ja lauludega.
Teine väga tähtis päev oli 23. veebruar, armee aastapäev. Siis kutsuti kooli "sõjaveterane", kelle vanust silmas pidades võisid nad üksnes "polgu pojad" olla.

Oi aegu ammuseid!

2007-05-01

Meie ja nemad

Vaatasin täna Aunaste saadet "Meie" ja kuulasin pärast jätku ka Vikerraadiost. Ma arvan, et Aunaste ei teinud selle saatega midagi head. Pigem vihastas ja solvas tõsiseid vanemapoolseid eestlasi(ega noored tema saadet ei vaata!), kes pole milleski süüdi.

Ilmselt ei võtnud ta raadios teadlikult kõnesid vastu eestlastelt(tõsi, mõned ikka olid), et saate ideest - meie oleme süüdi! - ikka kinni pidada. Ta lasi liiga pikalt rääkida tegelikult integreerunud, kuid hingepõhjani solvunud venelastel. Liiga vara on selliseid asju arutada, sest kumbki pool pole veel juhtunust toibunud. Iga asi tahab settimist. Miks arvab Aunaste, et eestlastel pole tundeid?

Nagunii ei räägitud põhilisest, mis pole tegelikult ju pronksmees ja selle paigutamise viis ja aeg, vaid kahe kogukonna erinevad arusaamised ajaloost(lihtinimese tasemel). Miks selles saates ei räägitud, et noored karjusid Rossia, Rossia, ja vanemad ässitasid takka?
Igaüks, kes mõelda oskab, saab ju aru, et kõike juhitakse Moskvast, et äärepealt võib korduda 1940. aasta.

Elagu 1 (loe üks) mai!

On riiklik püha. Töörahva püha või mis. Vene ajal oli 2. mai ka vaba. Mida sellega tähistati, ei mäletagi enam. Vist sõja lõppu Euroopas. Siis oli veel punane püha 9. mai, kurikuulus võidupüha. Riiklikke pühi on üldse vähemaks jäänud ehk siis vabade päevadega meie riigis koonerdatakse.

Linn, kus ma praegu olen, on vaikne ja välja surnud. Ei kuulnud öösel ka mingit melu (ma pole oma kodus). Võib-olla on põhjuseks üleriigiline alkoholikeeld ja ka külm ilm?
Kuidas küll rahvas pidutses ilma viinata? Pooldan alkoholipoliitika karmistamist. Alkohol ei pea olema iga kell kättesaadav. Kas niisama ei saa lõbus olla?

Lugesin delfi uudiseid ja blogisid. Tundub küll, et elu Eestimaal hakkab rahunema. Kõik kaasmaalased pole küll ühte meelt, aga nii on see alati olnud. Rahustab see, et mõistlik ja tasakaalukas suhtumine on ülekaalus.