2012-07-27

Ellujääja


Sain läbi paksu raamatu - Valentine Nõlvak "Ellujääja"(ilmunud 2007)
Raamat vapustas mind mitmel põhjusel:
1. Millised raskused ja kannatused on inimene läbi elanud, ja ikka ellu jäänud, sealjuures säilitanud oma inimlikkuse ja positiivsuse!
2. Kuidas on võimalik nii täpselt, detailselt aegu, asjaolusid, nimesid jms mäletada! ( 679 lk)

Kohati ma väsisin ka ära, kaotasin huvi, jätsin lehekülgi vahele, aga üldiselt võib öelda - köitvalt kirjutatud.
Omapärased on peategelase suhted meestega. Hilise küpsemisega, läks ta mehele ilma armastuseta - ilusa välimusega, aga südametule Juhanile, kes teda peksis ja mõnitas. See jäigi tema ainukeseks ametlikuks abieluks. Pikemalt on kirjutatud ka liigestepõletikus Karlist, kes oli parandamatult haige ja vajas pidevat hoolitsust. Järgmistele meestele erilist tähelepanu pole pühendatud, kuid selle järgi, et sünnivad lapsed, igaüks eri isaga, võib öelda, et ka rasketes oludes on eraelu väga tähtis. Kokku 6 last, kellest osa kasvas lastekodus või kasuperes.
Tundub, et ajad olid ühtviisi rasked nii Eesti Vabariigis, sõja ajal kui pärast sõda. Nälg, külm, jube raske töö, Siber ja vangla, halvad inimesed, haigused - miski ei murdnud meie tublit naist.
Võib-olla on siin ka teatud feministlikke kallutusi, sest naiste hingelisele tugevusele ja sitkusele pole midagi võrdväärset vastu panna meessoo osas. Mehed kipuvad olema allajääjad, joodikud, vägivallatsejad ja jõhkardid. Muidugi on esindatud ka teine väga levinud inimtüüp - litsakad naised:)
Ja veel - inimesed jagunevad laias laastus kaheks : ühed on pahad ja teised on head. Nii on see aegade algusest peale.

2012-07-08

Peegelpilt


Olin eile valla laulu- ja tantsupeol. Mulle meeldis, sest "oma rahvaga mul meeldib olla koos". Eriti meeldisid tantsu- ja ilunumbrid. Iseäranis vahva oli Ernst Idla liikumissüsteemi harjutused 20. saj algusest. Esitasid valikrühmad spordiriietuses.
Vahetekstid olid ka naljakad. Üks Maie Põllu vurfi rahvariietes mees luges äärmiselt ilmekalt ette ärkamisaegsete laulude sõnu. (Laulude tekstid on ju väga koomilised, eriti korduste ja refrääniga koos)

Istusin kõrvuti inimesega, keda tunnen ammust ajast, aga kellega pole vist kunagi nii pikalt ühtejärge koos olnud. Ega`s muidu poleks kogu "inf", mis ta jagas, mulle nii suur üllatus olnud. Ma sain teada, kes on kelle armuke olnud, kes on kellele lapse teinud, kes on tühijuttude tegija ja tagarääkija, kelle suu ei seisa minutitki kinni.
Millises pimeduses olen ma siiani elanud!!!
Lõpuks resümeeris mu kaaslane:" S i i n elavad nii õelad ja kadedad inimesed. Sul veab, et sa siit minema saad!"
Mul hakkas isegi natuke kahju tast, kes on sündinud ja kogu elu elanud ühes ja samas kohas.

Peo lõppedes sulandusin rahvamassidesse ja kohtusin imearmsate kaksikutega, kes lükkasid täpselt ühesuguseid lapsevankreid. Olen neid õpetanud, aga vahet ei tee.
Peo üks korraldajatest tõi meile põllulilli, lihtsalt niisama. Väga armas.

(Pildi tegemiseks küsisin luba, siia üles panen juba omal vastutusel.)

2012-07-07

Sammulugeja



Sõbrannad kinkisid mulle sünnipäevaks sammulugeja. Umbes sellise - vt pilti (netist)
Kui klassiõde siin oli, siis sättisime minu sammulugeja töökorda. Temal oli ka olemas. Kuigi manuaal oli eestikeelne, nägime tükk aega vaeva, et kõik funktsioonid tööle saada.
Kaalu ja kellaaja märkimisega pold probleeme. Keerulisem oli sammu pikkuse mõõtmine. Kas arvestada varbast varbani, kannast kannani või varbast kannani? Siis leidsime lahenduse - tegin 10 sammu, mõõtsin pikkuse mõõdulindiga ära ja jagasin 10ga. Lihtne!
Seejärel hakkasin toas harjutama. Sammusin kõik toad ja koridori läbi ja vaatasin, mitu sammu kokku tuli.
Esimesed katsetused välitingimustes tegime siis, kui käisime "kodukohas". Üldiselt sõitsime muidugi jalgrattaga, aga mäest üles ei jõudnud vändata. Kodus võrdlesime näitusid ja oh pettumust - minul oli palju vähem sammusid. Nüüd ei teagi, kas sammulugeja vassis või oli tundlikkusega midagi valesti.
Ei tea, miks on minu sammulugejal ka paanikanupp (alarm)? Mina arvasin, et selle pärast, et kui keegi mulle kallale tungib(!!), saan selle abil märku anda. Klassiõde arvas, et kui sammulugeja ära kaob, hakkab alarm tööle.

Katsetused jätkuvad.
Sammulugeja tähtsusest ja seosest tervisenäitajatega loe siit.

2012-07-06

Elu Eestimaal

Mõtlesin, et kirjutan midagi lugejate rõõmuks, aga ei tule vist välja. Pea on tühi nagu vana kaev. Klassiõde tuli üle mitme aasta maale oma kodukohta väisama. Võtsime oma vanad jalgrattad ja tegime mõned tuurid ümbruskonnas.
Lõhavere park on korda tehtud. Õnneks mitte ära nüsitud - kogu pilt on selline veidi metsik, v.a pingid istumiseks ja sillad oja ületamiseks. Jalge all prõksusid sajad teod, polnud võimalik neist mööda astuda.

Ei tea, ei mäleta, mis hoone see kunagi oli. Kindlasti mitte loss ega mõis. Võib-olla silohoidla. Kohati meenutas Pompeji linna pärast laavapurset. Toonekurel oli hea ülevaade.

Meie surnuaias puhkab oma viimast und Tartu ülikooli soome keele professor Paula Palmeos, kelle hauda olen kaua otsinud. Surnuaed oma kaootilisuses on vahel hullemgi kui labürint.

Viljapõllud ja kaunid maaelamised pole päriselt kadunud, kuid neid on ikka väga väheks jäänud. On üks laul "Kuni su küla veel elab, elad sina ka". Nojah.

Metsmaasikad on valmimas, kahjuks ei saa neist kunagi kõhtu täis.

Pilt räägib iseenda eest. Ülal: klassiõe kodu, kus pole ligi paarkümmend aastat keegi elanud.

Rattad on väsinud.
Kevadel varastatud ja suve hakul taas leitud jalgratas.