Inimõigus või olmemure?

Kirjutan ühest olmeprobleemist või õigemini - murest. Elan juba 10 aastat ühes tavalises hruštšovkas Pärnu kesklinnas jõe lähedal. Meie majas on põhiliselt üksikud pensionärid või muidu vanad inimesed. Igal aastal on ikka mõni päriselt lahkunud. Asemele tulevad järgmised vanad ja üksikud. Või siis üürnikud. Korterid tühjalt ei seisa.

 Kaks aastat tagasi suvel lahkus päevapealt Olga, kes elas minu peal olevas korteris. Tema tütar, kes elab Tallinnas, pani korteri müüki. Ma pole pisiasjadega kursis, aga õige pea tuli korterisse üüriline - noor ema imikuga ja lapse isaga (arvatavasti). Kohe tulid ka probleemid. Selgus, et noormees on narkomaan ja vägivaldne. Isegi politsei käis mitu korda teda ära viimas. Siis kuulsin ma, et korteri omanik tõstis ta (nad) välja. Ema lapsega lahkus varem. Jälle oli ilus vaikne elada.

 Uuest sügisest tulid uued üürilised - 2 õde, kes käivat väidetavalt Wendres tööl. Vanemal õel on 2 kassi. Noorem aga on suitsetaja. Ta suitsetab toas. Nad käivad tööl vahetustega. Ma nende töögraafikut ei tea, aga suitsetamise järgi korteris saan ma aru, et mõnikord algab vahetus varahommikul ja mõnikord lõpeb hilisõhtul. Vastik-vastik suitsuhais tungib minu magamistuppa vastavalt töögraafikule. 

 Algul ma proovisin heaga. Rääkisin neile, et tänapäeval püüavad noored pigem mitte suitsetada(ma ei rääkinud ju teismelistega), et õige oleks üldse maha jätta või kui ei saa päevapealt, siis suitsetagu õues. Rõhusin kahjule rahakotis ja tervisele nagunii. Kirjutasin isegi veenva  kirja, mille panin uksematile. Kirjas kirjutasin, et üldse on ebakultuurne suitsetada eluruumis. 

 Paar päeva pärast seda vist oli puhtam õhk. Aga siis jätkus uue hooga. Seejärel pöördusin KÜ esimehe poole. Ta käis olukorraga tutvumas, aga ei saanud korterisse sisse. Minu palvel võttis ta kontakti korteri omanikuga (tuletan meelde, suhteliselt värske omanik), kes väidetavalt olevat käinud üürnikega rääkimas. Ja kes olevat väitnud, et keegi ei suitseta korteris.

 

Kurtsin muret oma tütrele, kes omakorda rääkis uuesti korteriühistu esimehega, mispeale trepikotta ilmusid eeskirjad ja ettekirjutused suitsetamise kohta. Olukord on aga endine. Öösel, kui kõik normaalsed inimesed magavad, suitsetab minu peal korteris noor neiu ennastunustavalt (akna peal?). See olukord teeb mind lausa õnnetuks. 

 P.S.  Ühistu koosolekul nenditi, et  inimesel on õigus oma toas mida tahes teha. Võibolla tuld keset põrandat just mitte, aga ma ei tea ka. Mis see suitsetamine muud on!!  See tegi mu tuju ikka päris halvaks. Kannatasin nii füüsiliselt kui vaimselt.

 Siis võttis üks õdedest oma kaks kassi ja kolis välja. Ta oli ju tegelikult kaassuitsetaja ja kassid ei talunud suitsuhaisu. 

(Eelnev kirjutatud juunis 2023)

Edit 23. sept 2023

Umbes kuu tagasi, just sel ajal, kui olin väikesel reisil, kolis välja ka teine õde, see suitsetav. Kui jõudsin koju, teavitas mind uudisest altnaaber. Algul ma ei uskunud. Kartsin, et küllap ta on ka mõneks päevaks kuhugi ära läinud. Siiani käin õues kontrollimas, kas aknad on ikka kinni. (Suitsetamise ajal olid pärani lahti). Nüüd hoian pöialt, et järgmine üüriline poleks peopanija, sest pidev tümps, eriti öötundidel, poleks ka vastuvõetav. 

Järeleaitamistund

Otsisin hommikul tükk aega taga Johann Voldemar Jannseni õpikulugu "Albikära Ants". Leidsin ka, aga linki ei oska panna. 

Lugu on liiga detailirohke, et  siin tekstilähedaselt ümber jutustada. 

Lühidalt  nii, et Albikära Ants ostis koos oma poja Antsuga laadalt hobuse, vana mära. Vankrit ei ostnud ja seepärast otsustasid, et sõidavad ratsa kordamööda. Kuni üks ratsa sõidab, käib/jookseb teine  kõrval. 

Ja siis hakkab peale. Kõigepealt tulevad külamehed vastu ja hurjutavad noort Antsu, kelle kord oli ratsa sõita: vitsu vaja anda, laseb oma isa nagu karjapoissi maas joosta. 

Kui isa ratsa sõidab ja poiss kõrval silkab, kurjustavad heinalised, et kuidas nii kõlbab: vaene väeti poisike peab, hing paelaga kaelas, jooksma, kui elujõus isa hobuse seljas sõidab. 

Kui  isa ja poeg mõlemad hobuse selga istuvad, riidleb salk naisi, kes lähevad oma lastele rõugeid panema, et nemad peavad jala käima ja siin sõidab kaks inimest ühe vaese hobuse seljas. 

jne

Koduülesanne:

1. Loe pala tervikuna läbi!

2. Sõnasta loo mõte!

3.  Too näiteid kaasajast!

4.  Mida tähendab  "rõugeid panema"?

Inimestest ja koertest

Kui lugesin, et Epp võttis Mariale seltsiks koerakutsika Venemaalt, siis lausa ehmatasin ära. Kes teab, see teab. Koera ei võeta lapsele mänguasjaks. On ju teada, et laps tüdineb varsti ja ei ole võimeline mingit vastutust loomakese eest võtma. Peale selle vajab koer hoolitsust ja armastust 24 h, teda ei saa jätta üksi õue mitmeks päevaks, kui tuleb tahtmine kuhugi pikemaks minna.

Kui meie olime lapsed, siis tahtsime ka endale hirmsasti koera (kesse ei tahaks!!). Kord tõid vennad ühe pika kerega koeravolaski meile koju. Esialgu peitsid ta kuuri alla ja käisid teda seal vaatamas/ toitmas. Õige pea tuli saladus ilmsiks ja vanemad käskisid koera kohe tagasi viia. Ema ütles, et meil on suur pere ja vähe ruumi, endalgi väga kitsas, meil pole võimalik koera võtta.
Nii see lõppes.

Kui mu tütar oli kooliminekueas, saime tuttavate käest ühe segatõugu koerakutsika. Panime Bibi nimeks. Ta oli väikest kasvu ja väga emotsionaalne. Talle ei meeldinud joodikud, rattasõitjad ja teised koerad. Ta armastas hullupööra oma inimesi ja talus kassi, kellega  oli sunnitud ühe katuse all elama. Bibi oli koolitamata/kasvatamata, ta ei kuulanud üldse sõna ja kasutas alati juhust, kui sai toitu varastada. Sellegipoolest oli ta meile armas. Jooksu ajal pani ta kodust punuma, sellest tuli ka pahandusi. Siiski ma ei tea, et temast oleks järglasi sündinud. Ta oli selline kaugelt passija vist. Paar korda kadus ta ka ära, aga tuli ikka koju tagasi. Ükskord tuli Bibi kooli ja tekitas sellega väga suurt furoori. Ma pidin tütre tunnist välja võtma ja laskma tal koera koju viia.
Bibi elas 18aastaseks. Tema elutahe oli hämmastav. Lõpuks ta enam ei näinud ega jaganud tuhkagi, põis ka ei pidanud ja voodisse tuli teda juba tõsta.
Lõpuks otsustasime tütrega, et laseme tal minna...sinna, kuhu nad ikka lähevad.

Kui mu tütar 4 aastat tagasi koerakutsika võttis, siis olin ma algul vastu. Minu argumendid olid: tuleb palju muret juurde, lapsed alles väikesed, kui tahavad perega ära minna, siis kuhu koer jääb. Salamisi mõtlesin ka, et mul tuleb osa kohustusi enda peale võtta, mis on ka tõsi (näiteks korjan koeras...a aiast kokku). Koer, nimi Joosep, hüütakse Jossuks, on suurt kasvu. Ema kuldne retriiver ja isa teadmata, arvatavasti berni karjakoer. Mõistagi polnud see suhe planeeritud ja soositud.
 Teda on ka koolitatud ja isegi natuke treenitud agility vallas. Kuna tal aga ilmselt palju eeldusi võistlusspordiga tegelemiseks polnud, siis jooksis ta oma rabeduses  perenaise esimesel võistlusel jalust maha. Tulemuseks - põlvevigastus ja operatsioon( perenaisel).
Meie koer on sotsiaalne, ta võtab kiiresti inimesi omaks.  Kui pere sõidab kottu ära, siis saab Jossu kaasa või lähen mina kodu- ja koerahoidjaks. Kui ta noorem oli, siis enne ta magama ei läinud, kui kogu pere oli koju jõudnud. Truu hing.
Muide, minu sõna ei suvatse ta eriti kuulata, kui just isklikku kasu ei näe. Muidu armastab ta mind väga, sest  mul on ju alati tema jaoks midagi kaasa võetud.

                                                  Mari  koos Joosepiga

                          Jossu koos šveitsi valge lambakoera kutsikatega

Jossu aastasena koduküla rannas

Jossu ja kevad (2019)

Albumite suurmood

Õed karupükstega

Õed raamatutega

Täna ma tegelen albumitega. See on suur töö. Ma ei saa /ei või/ albumeid minema visata, sest need on nii väärtuslikud. Neid albumeid on üle 30 (lugemine läks sassi). Ma ei saa ka kõiki albumeid endaga kaasa kolida, sest minu uues kodus on 2/3 vähem pinda kui praeguses. Te ju mõistate, milles on probleem.
Mida teha albumitega?

Kõigepeal ma vaatan neid, ammu pole vaadanud. Korrastan veidi, lahtised pildid kleebin  tagasi, aukudesse lisan uusi. Millegipärast on mõned albumid väga ära räsitud. On pilte võetud, aga tagasi pole enam pandud.
Need ei ole mitte ainult perealbumid, vaid eelkõige kellegi isiklikud.
Minu emapoolsed vanavanemad (papi ja mammi) olid mõlemad õpetajad. Nendele on tänulikud õpilased ja kallid kolleegid kinkinud tähtpäevade puhul suuri nahkalbumeid, millel on peal ka graveeritud hõbeplaat ja sisse kirjutatud pühendus koos allkirjadega.

Album pühendusega "Kallile vennale...60. sünnipäeva puhul õdedelt..." on täidetud piltidega isa enda poolt siis, kui ta jäi haigeks. Piltide sorteerimine ja albumisse kleepimine oli tema vaimsetest hobidest üks viimaseid ( lugeda ja kirjutada ta enam ei saanud, hiljem ka rääkida mitte). Valik on isegi naljakas, sest pilte on pandud suvalt- lapsepõlveaegsed hobused koplis segamini Gruusia sõjateede ja sanatooriumi piltidega. Aga ka väga haruldasi perepilte. Sellisena ongi see album armas.

Kui mu ema jäi haigeks (esimene infarkt), siis ta tegi oma  maitse järgi laste ja lastelaste albumi. Kõigepealt olid seal poiste pulmapildid, siis tulid lapselapsed riburadapidi. Kui ema läks, siis oli tal 5 lapselast. Nüüd on tal 10 lapselast ja 14 lapselapselast. Seda albumit olen ma hiljem täiendanud piltidega  ja allkirjadega.


 Ma jätan  siin pikemalt  mainimata, et albumeid on igast eluperioodist. Kui tuli juba värviliste piltide aeg, siis tulid ka teistsugused albumid - sellised moodsamad, polnud vaja pilte kleepida, neid pandi kiletaskutesse
Nüüd on pildid kõik arvutis (või kus iganes), õnneks pole neid füüsiliselt enam siin. Ma saan ka nüüd vahel paberil pilte, näiteks klassi- ja koolipilte, aga neid on vähe selle kõrval, mis on albumites.
Vähe sellest - pilte on ka karpides. Õnneks on paremad ikkagi albumitesse koondatud. Mina pole üldiselt matusepiltide poolt. Parem, kui neid ei tehtaks üldse. Eriti lahtisest kirstust.

Mida ma siis teen nende rohkete albumitega?
Jagan laiali oma vendade ja teiste sugulaste vahel. Igaüks saab vähemalt 5 albumit. Ja tütar viigu oma albumid ka lõpuks ära. Jäävad minu isklikud ja siis veel mõned armsad perealbumid, mida kiivalt endale hoian.

Elukutse needus

Kui mu sõbranna läks pensionile, hakkas ta aasta varem läbi vaatama oma pabereid (töötas juristina Eesti pangas) ja neid jõudumööda hävitama- lasi läbi paberihundist. Ta hoiatas mind - see lõik on kõige raskem, nimelt otsustada, mis on veel vajalik, olgu tal siis mis tahes väärtus. Ja veel ütles ta, et paratamatult tuleb läbi teha mitu ringi. Esialgne valik ja lõplik valik.
Mina ei ole jurist, aga võin kinnitada, et õpetaja amet on sama hull või hullemgi veel. Olen jõudnud faasi, kus juhe jookseb kokku, tekib lühis. Kuidas  ja kuhu ma viskan asjad, mida olen oma töös pidanud tähtsaks ja hädavajalikuks? Kõik need testid, konspektid, väljaläiked, temaatilised kaustad, näidistööd, koolituste materjalid jne jne
See pole mingi käsitsi kirjutatud materjal, vaid kvaliteetpaberil. Kesse tänapäeval käsitsi midagi teeb!! Kui palju puid on maha võetud, et mina saaksin oma tähtsaid  pabereid välja printida ja õpilaste jaoks paljundada! Kui palju inimtunde vaimset tööd on selle kõige taga!
Ja nüüd viskan tulle!! Süda tilgub verd.
Omaette kroonika ja ajaloo moodustavad õpetaja päevikud, mis vähemalt minul olid igal aasta eri värvi ja sisaldasid tunniplaani ja muu säärase kõrval ka kogu igapäevaeluks vajalikku infot, päeva kommentaare, märkusi ja tähelepanekuid. Üldse oli see minu jaoks nagu mälu protees.
Kuna sahtlite ja kappide- riiulite üldpind väheneb uues kodus katastroofiliselt, siis pean tegema radikaalse otsuse.

Unikaalne leid!
Leidsin oma ema kirjad suvest, kui meie pere hakkas kolima Abjast Suure-Jaani. Need olid saadetud papile-mammile ehk siis  minu  vanaemale- vanaisale.  Kõik viis last olid juba olemas, noorim alles pooleaastane. Isa oli juba käinud kohta vaatamas, korterit veel ei leitud. Tol ajal varustas  õpetajaid korteriga linna täitevkomitee (võin vahelepõikena öelda, et korteriturg oli olematu või väga vilets, meie lapsepõlvekodus elati äärmises kitsikuses).
Nüüd mõelge - need kirjad on kirjutatud suvel 1953. Neid on alles hoitud läbi mitmete kolimiste ja põlvede.

Möödunut ei ole me võimelised muutma (Cicero)

Õieti on see jätk eelmisele sissekandele.
Olen jõudnud sinnamaani, et pean otsustama - kas hävitada oma päevikud täies mahus või jätta osa neist alles. Kas loen neid veel kunagi? Vaevalt.
Keskkooliaegseteni pole veel jõudnudki. Täna lugesin oma ülikooliaegseid. Kindlasti on neid, kes arvavad - säilitada! Ise ma selles kindel pole. On üks helesinine kaustik, mille esileheküljel on väikselt kirjas "Kes seda loeb, on viimane siga!" ("siga" alla joonitud.) Eks ma siis ole, kui vaja! (ma sea-aastal sündinud)
Mul ei olnud üldse kerge seda järjekordselt lugeda. sest need tunded ja rasked mõtted, mis olid minu esimeste ülikooliaastate sagedased kaaslased, pole üldse meeldivad ega nostalgiat tekitavad. 
Vähe sellest, ma isegi ei tunne ennast kohati nende seest ära, olen unustanud selle ängi ja enese tühisuse tunde, mis seal valdav oli. Tagantjärele tundub mulle, et oli vaimse küpsemise aeg, mis murdis teed  läbi mustade enesehaletsushoogude, alaväärsustunde ja madala enesehinnangu.
Valdavalt tüdrukute (filoloogide) kursus koosnes suurtest egodest ja isiksustest, kes kõik tahtsid vist mingil moel ennast kehtestada kaaslaste silmis. Ma ei mäleta ühestki oma varasemast ega hilisemast eluperioodist  sellist maailmavalu ja hirmu üksinduse ees. Ja nii palju pisaraid ( kui see ikka tõsi oli).
 Mõned näited:
- Need intrilaupäevad on kõige õnnetumad laupäevad maailmas. Istun toas ja olen pisarateni kurb.
- Mul on mõnikord nii vilets, et tahaksin ära joosta. Aga mõtete eest pole kuhugi minna.
- See kevad tundus mulle eriti raske. Kuna nüüd on vaimne pinge null, siis ei oska ma isegi enam mõelda.
- Ma olen täiesti endast väljas  ja seda juba mitmendat nädalat. Eile ma ulusin nagu 3aastane.
- Kuidas mina ometi nii nõrk ja vilets olen!
- Meie toa õhkkond on talumatu!
- Võibolla pean ma lihtsalt ootama, ainult - KUI KAUA?
- Miks on kõik nii kaugele läinud? Kuskil peab ju olema lahendus - rahuldav lahendus. 
 
 Põhiliselt siis suhtedraamad, intriigid, (armu)kadedus. Sekka ka labrakatest ja ime küll- õppimisest ja eksamisessioonist.
Kõige rohkem olen maininud soome keele igapäevast õppimist ja eesolevat ladina keele arvestust, mis tundus kaelamurdvalt raske (oli ka).
Ja pidev hädaldamine lektüüri lugemise pärast, et ei jõua, aega nii vähe jäänud jms
Terviseprobleemidest olen maininud unetust ja närvilöövet. Veel üks tõsine angiin, mille pärast jäi väliskirjanduse eksam õigel ajal tegemata. Sooritasin väljaspool sessiooni.
Väga vähe olen kirjutanud kodus käimisest, sest ega sel ajal käidudki rohkem kui kord kuus, kui sedagi. Olid ju ka laupäeval loengud. Koju minek tähendas nendest puudumist.

Teine ülikooliaegne päevik on ka, mis jõuab aga välja esimese töökohani, tütre sünnini ja hiljem koju naasmiseni pärast ema surma. Selle jätan esialgu alles.
Muide, ebameeldivana kogen, et mõned pastakad on jätnud rasvased leheküljed, nagu oleks nende peal keegi praepanni hoidnud. Polegi tint  ja paber igavene!

Mälestused tulle!

Pika elu jooksul koguneb sügavatesse sahtlitesse nii mõndagi. Näiteks kirju - palju kirju erinevatest aegadest. Postkaarte ja telegramme naistepäevaks, sünnipäevaks, aastavahetuseks. Sekka ka igasuguseid dokumente, palju pilte. Lühidalt- mälestusi.
Kõigepealt kirjad ajast, kui arvutist ei osatud undki näha. Kursusekaaslaste naljakad  kirjad, poiste sõjaväest saadetud kirjad, üks pikk kirjavahetus, mis lõppes eimillegagi, esimesse töökohta maha jäänud heade sõprade kirjad. Sadu kirju.
Mida nendega teha, kui hakkad kolima?
Mõne  võiks ju alles jätta, aga milleks. Ükskord on nad  nagunii kellegi jaoks tühipaljas praht.
Kõik suurde musta kotti ja jaanitulle! Kas on paremat aega põletada mälestusi, kui aasta pikimal päeval, kui ööd peaaegu polegi!
Nüüd on jäänud sorteeerida veel karbitäite viisi fotosid.
Eh elu!
Pilt võetud netist ja ei ole selle looga otseselt seotud.

Kas Eestis on hea elada ja muid uitmõtteid

Jõuluvana tõi mulle Vahur Kersna elulooraamatu, kus on palju pilte sees ja suhteliselt vähe juttu.
Vaatasin ka intervjuusid, mida VK oli teinud eriliste inimestega. Ma saan aru, et VK on üle elanud suure puhastuse. Loomulik ju, et pärast rasket haigust hindad ümber eluväärtusi.
Põhiline mõte, et tervis (ja hingerahu) on kõige tähtsam siinpool jõge, ja muidugi inimsuhted- lähedased, kes ei jäta sind üksi mis tahes raskes elusituatsioonis, läbis punase joonena kogu paketti.
Kõike muud saab raha eest osta. Ja kui raha ei jagu, siis järelikult pole ka vaja nii palju tarbida.
Küsimus, mida VK kõikidelt intervujeeritavatelt küsis, oli "kas Eestis on hea elada?". Eranditult kõik vastasid jaa, tuues põhjenduseks nii vaimseid kui geograafilis-poliitilisi aspekte.
Kõikide küsitletute nimed ei jäänud meelde, aga sisukaim oli mu meelest Sven Grünbergiga tehtud usutlus. Üllatus oli ka Erik Tohvri, rahvakirjanik, kelle teoseid ma paraku lugenud pole. Sümpaatne vana oli.

No sellist aastavahetust annab mäletada.

Tulin ühel õhtul venna juurest. Avasin oma korteri ukse, kass lippas nagu välk jalge vahelt välja. (Ta on tohutult solvunud, kui ma ära käin) Siis kuulen äkki helinat, õigemini viisi "I wish you a Merry Christmas and a Happy New Year". See kestis nonstop.

Esialgu arvasin, et pissipott laulab, aga siis meenus, et laulev pi-pott on ju Viljandi lapsel.
Hakkasin lauluallikat otsima. Lõpuks leidsin- see oli üks väike ilukarbike ehete jaoks. Kui sahtel oli lahti, siis laulis. Mis teda äkki laulma pani, ei tea. Ilmselt oli laps eelnevalt sellega mänginud. Arvatavalt laulis leierkast kõik need päevad, mis ma ära olin.

Eile õhtul tabas mind uus katsumus. Kui olin teleka kinni pannud ja sättisin magamist, kuulsin katkematut ja kõrget heli. Noh umbes sellist, mida teeb tuleandur, ainult veidi nõrgemalt. Kass oli ärritet ja hakkas kiunuma. Otsisin jälle heliallikat kaua enne, kui leidsin. See oli UPS. Lülitasin selle välja. Ilmselt pidev voolu kõikumine oli ta lolliks ajanud.

Aasta hakkab lõppema. Seekord oli ta siis selline - minu arvates sugugi mitte kõige halvem. Hinnad on jah palju tõusnud ja elu kallis, aga rääkisime noorte sugulastega, kes elavad Rootsis, ja resümeerisme, et Eestis on paljud asjad isegi paremini korraldatud. Ja tagasi keerates loo algusesse võin ikka ja jälle kinnitada, et iseenda eest pole kuhugi põgeneda. Hea on seal elada, kus sa tunned hingerahu ja tuge lähedaste olemasolust. Muid hüvesid võime ju endale osta !!???

Kui uus aasta on vähemalt sama hea kui eelmine, siis oleme mäel. Aga alati tasub loota, et tuleb parem!
Uut ja paremat kõigile blogijaile!!

Ombudsman ja taevaminemispüha

Eile oli lastekaitsepäev. Sellega seoses võeti intervjuu meie lasteombudsmanilt, kes on ühtlasi õiguskantsler Indrek Teder. (Katsuge öelda kiiresti mitu korda järjest ombudsman, ombudsam, ombusman...)

Ombudsman pärineb rootsi keelest ja selle tähenduseks märgivad kaks rootsi-eesti sõnaraamatut: volinik, asjaajaja, esindaja. Meile on see sõna tulnud siiski inglise keele kaudu. J. Silveti inglise-eesti sõnaraamatus on eesti poole peal kirjas niimoodi: "ombutsmann".
Ombudsman "uurib, kas riigiasutuses on rikutud inimeste õigusi ja mida oleks tarvis õiguste kaitseks teha. Või pole kaebuse esitaja asjadest aru saanud ning vajab ägedaks paisunud konfliktis rahulikku vahemehe selgitust."

Olgu mis on, aga nii keerulise sõna taga ei oska esialgu aimatagi lihtsat ja selget sisu: kui sa ei saa seadustest tolku või pole su seaduslikke õigusi tagatud, pöördu ombudsmani poole. Küll tema aitab!

Taevaminemispüha ehk suure ristipäevaga on aga nii, et see on tähtis kiriklik püha ja seda peetakse alati neljapäeval 6 nädalat pärast Jeesuse ülestõusmist. Selle sisu: Jeesuse taevaminemise päev (40 päeva ülestõusmisest). Sellest edasi 10 päeva on nelipühad (alati pühapäeval). Vat nii.
Et täna on taevaminemispüha, kuulsin hommikul raadiost. Ja paljudes riikides on see töövaba päev (ei tohi puuoksagi murda!).

Täna said lapsed koolist lahti. Milline pidu ja püha! Selle nimel võib ju välja kannatada poolteist tundi aktust lõõskava päikese ja tigedate sääskede käes- püstijalu!
Mina küll ei kujutaks ette, kui meie lapsed peaksid veel 3 nädalat koolis piinlema. Õnneks seda ei ole, vastasel juhul tuleks küll ombudsmani poole pöörduda.

Suvi on käes.

Kohtumine

Tulin töölt läbi linna, et ühtlasi ka poest midagi osta.
Ilm oli nii ilus, kui ainult maikuus võib olla. Täiuslik.

- "Ooo tere! Ammu pole näinud. Kuidas sa elad?"
- "Hästi ikka! Hing sees, mis sa veel tahad!"

Vestlesime põhjalikult ilmast, siis tühjast majast siinsamas, kust elanikud on kõik välja kolinud, ja maja nüüd müügis.
Kiitsime kevadet ja oma kodulinna ilu (on tõepoolest ilus).

- "Kuule," võttis ta mul äkki käest, "mul ei tule su nimi meelde."
Ütlesin.
- "Aga kas sa minu nime tead?" küsib siis kavalalt.
- "Muidugi, sa oled ju... Eha... Mäe...ee...oru..."
- "Ei ole, Maie olen. Eha on mu kõige vanem tütar."

Hahhahhhaaaaa, naersime südamest ja läksime kumbki oma teed.

Foto Tanel Voormansik (aprill 2011)

Kus prillid?

Mul on igaks otstarbeks eri prillid. Ühtedega olen arvutis.

Eile õhtul olid need aga kadunud nagu tina tuhka. Küll ma otsisin siit ja sealt. Kõik toad tuulasin läbi, köögis käisin korduvalt. Isegi külmkappi ja prügikotti vaatasin.
Õhtul läksin magama lootuses, et küllap nad hommikuks välja tulevad.
Tulidki. Olid teised sangapidi altnaabri rõdu küljes. Nüüd ma mõistatan, kuidas nad sinna said.
On kaks varianti.
1. Vaatasin üle oma rõdu piirde alla, kas kass Pätu ootab välisukse taga sissesaamist. Prillid kukkusid märkamatult alla.
2. Käisin õhtul pimedas kassi koju kutsumas, aga tema hüppas mulle altrõdu serva pealt ootamatult selga. Ehmatusega ei märganud, et kaotasin prillid.

Ükskõik, kumb variant on õige, igal juhul on kass süüdi!!!
Mina ju ometi pole ohmu:)

Epp loomingulisel lähetusel

Epp on oma postituses maininud, et on Suure-Jaanis kirjutamas...
On jah. Siin ju ruumi palju, kummalgi oma tuba ja 2 jääb veel tagavarakski.
Epuga oleme kümmekond aastat tagasi ka koos elanud. See oli aeg, kui tal oli pelgupaika vaja. Tuli Tallinnast ära koos oma seitsme asjaga, millest suure osa moodustasid raamatud.

Mäletan, kuidas ma saatsin ta siit bussi peale - läks Soome mingitele rahvusvahelistele kursustele (taotles ja sai stipendiumi). Seal nad kohtusid Justiniga.....ja edasisest võib lugeda juba "Minu Eesti" 1. ja 2. osast.

Siin me nüüd oleme kahekesi. Kuulen Eppu tundide viisi arvuti klaviatuuril klõbistamas. Kiiresti-kiiresti, kusjuures ta trükib ainult kahe sõrmega. Ta on siin toimetanud mälestuste raamatuid ja kirjutanud oma India-värki märkmikust arvutisse. Ma imestan, kui suure töövõimega ta on.
Telekas teda ei ahvatle, lobisemine samuti. Nii me austame teineteise privaatsust.

Justin on ka väga tubli mees. Ta saab suurepäraselt hakkama kahe tütre kantseldamisega samal ajal, kui ema on Indias või Suure-Jaanis või ... kus tahes.

Vargus algab vaatamisest ...(eesti vanasõna)

Lugesin Delfist, et Soomes on eestlased suhtarvult endiselt kõige suuremad kurjategijad (vargad). Mitte et see nüüd suur "uudis" oleks, aga vastik ja ebameeldiv ikka.
Siis lugesin veel ühte blogi, milles avaldatud mõtetega olen ühte meelt.

Nägin samuti seda "Ringvaadet", kus kutsuti inimesi meenutama, kuidas nad nõuka-ajal riiki varastasid. Isegi väga lugupeetud Mati Talvik meenutas midagi, mis mul praegu kahjuks ei meenu. Kõlama jäi mõte, et nõuka-ajal varastamine ja petmine (ja valetamine nagunii) oligi elustiil ja täitsa normaaalne käitumine. Et KÕIK varastasid. Eriti aktsepteeritav ja respekteeritav oli vargus riigi tagant. SELLISE riigi tagant varastamine oli õigustatud ja auasi.
Loll olid, kui ei osanud varastada.

No ma ei tea. Tegelikult ikka tean ka. Mäletan, kui 60ndail ehitati uut koolimaja (tol ajal kestis ehitustöö 4-5 aastat), siis paralleelselt kerkis ka direktori eramu. Oli avalik saladus, kust tulid need ehitusmaterjalid.
Süütumatest asjadest ma ei räägigi, näiteks, et haigla või koolisöökla "solgi" peal kasvatati üles oma kodusead (võib-olla on see isegi mõistlik, miks väärtuslikku kraami raisku lasta?), aga aeg-ajalt tõstatus ka probleem, et pärast tööd viidi kotiga koju produkte ja et söökla töötajatel pold küll asja poodi toiduosakonda.

Aga nüüd neid näiteid korjata, et sellest filmi teha! Mis oleks sellise kinu sõnum?
Et eesti rahvas ongi varastamise peale meister? Kivirähk ju kirjutas sellest oma "Rehepapis". Toatüdrukud varastasid oma prouad paljaks, nii et neil polnud enam surikleitigi selga panna. Siis tõid selle tagasi... oma heasüdamlikkuse ja lahkuse ülesnäitamiseks.
Krattide ülesanne oli vara kokku kanda, nad läksid kohe põlema, kui seda teha ei saanud.

Isegi Tammsaare "Tões ja õiguses" on episood, kus Pearu rikkuse kohal ripub kahtlus, et see on tal mõisast kokku varastatud.

Nüüd, kui ma kuulsin, et kaks Tartu lugupeetud haridusametnikku on kahtluse all, et on omastanud suurel hulgal linna raha, siis .... ma vist ei imesta enam millegi üle.

Vaatasin eesti vanasõnu varastamise, pettuse ja kelmuse kohta. Neid on nii palju. Mõned "toredamad".
- Kis vaatab, see varastab. (Sim)
- Sukavardaga alustab, Siberiga lõpetab. (Trt)
- Mis ripakil, sii ära. (KJn)
- Raasike valeta, raasike varasta, siis saad ilmast läbi. (Trv)
- Vargal varga õnn.(VMr)
- Hästi varastatud on enam kui ostetud. (Äks)

Muidugi on ka selliseid, kus varastamine hukka mõistetakse.
Näiteks "Ole küll vaene, siski aus ja kaine." (Hää)

Apteegis

Üks mutike ostab apteegist rohtu. Apteeker küsib:
" Mis rahaga te maksate?"
"Vene rahaga muidugi!" vastab vanainimene.

(loo jutustas täna üks abiturient)

Kuidas ma paketti vahetasin

Kahtlustasin juba pikemat aega, et mul on ebasoodus pakett, aga ise midagi ette ei võtnud.
Siis võttis minuga kontakti üks kena häälega noormees, kes pakkus uut ja soodsat. Neli korda helistas enne, kui ma nõustusin. Tavaliselt ma nii kaua ennast moosida ei lase, nõustun juba 2. korral:)

Eile oli siis ühinemise päev. Suure hädaga sain ise SIM-kaardi vahetatud. Aga oh üllatust - vähemalt 2/3 numbritest olid kadunud. Allesjäänute hulgas polnud ühtki siseringi numbrit. Kui üks kolleeg helistas, siis ei tundnud ma teda häälest ära, küsisin, kes räägib.
Säilinud numbrite hulgas valitses suur segadus. Leidsin niisuguseid nimesid, mille kohta ei osanud kohe midagi arvata. Näiteks Aino- nimeline. On üks klassiõde ja üks vallatöötaja. Kumb neist? Kustutasin ära.
Oli ka Hollandi-reisi giid, kellele ma vaevalt kunagi helistama hakkan.
Nimede märkimisel puudus igasugune süsteem. Kord oli eesnimi ees, kord perenimi. Vahel ka lihtsalt nimi või pseudonüüm.
Tegin korda.
Siis hakkasin taastama olulisi kontakte. Mõned numbrid olid mul ikka märkmikus kirjas ka. Mõnele saatsin e-kirja. Ajapikku ehk saan telefoniraamatu korda.
Miks ma siis ei salvestanud eelnevalt oma numbreid? Ei osanud ja ei tulnud selle peale.

Nüüd on mul uus pakett. Loodetava kokkuhoiu kõrval sain lahti ka asjatust ballastist.
(Korrektsuse huvides ei ütle, mis paketist ma lahkusin ja millega ühinesin)

Kes peaks pesema trepikoda?

Elan juba 25 aastat kortermaja teisel korrusel 4toalises korteris. Iga kuu maksan 777 krooni hooldustasu. Külm vesi, kanalisatsioon, prügi vedu juurde ja nii pole mul isegi ilma kütteta arve palju alla tuhande. Küttest ma ei räägigi.
Meie trepikojas on 6 korterit, igal korrusel 2.

Viimasel ajal olen täheldanud, et kellegi asi suurt pole trepikoja koristamine. Suvel ja talvel pole hullu, tekib veidi tolmu, mille kokkupühkimine pole raske. Porisel ajal aga on probleem. Kes peaks treppe ja mademeid pesema, kui puudub ses osas kord või graafik?
Peseb see, keda hakkab kasimatus häirima.
Mind vahel hakkab, siis pühin trepid ära ja käin mopiga ka üle. 3. korrusele ma ei lähe, sest mul pole sinna asja. Vahel jätan tegemata ka alumise korruse, sest sinna on ladustatud 3 jalgratast ja vahel ka motikas.
Ükskord oli meie trepikotta ära eksinud võõras kass. Vihast või paanikast oli ta kuhugi sirtsutanud vingehaisulist. Kuna mul on ka kass, hakkasin kartma, et naabrid süüdistavad haisu tekitamises vaikimisi mind (minu kassi). Pesin treppe ja aluseid igasuguste vahenditega, lasin õhuvärskendajat, aga hais ei taht kaduda. Öösel käisin salaja vastaskorteri uksematti pesemas, sest tundus, et sealt see tuleb.
Vat selline probleem.
Mul pole raske koristada üldkasutatavat pinda, aga kas see on õiglane, kui minu peal elab perekond, kus on 3 last permanentselt ja 2 teismelist poissi veel, kes käivad iga päev ema juurest läbi. (Muidu elavad poisid maal isa juures, emal on uus pere.)
See pere aga ei korista.
Nii palju mul ka kodanikualgatust ja -julgust pole, et küsimus näiteks ühistu koosolekul üles tõsta.
Jääb ainult loota, et varsti tuleb talv ja lahtist pori enam nii palju ei ole.

Lisatud õhtul.
Üks asi tuli veel meelde. Minu vend elas vanasti ühes Lasnamäe karpmajas 7. korrusel. Kord pidid neile külla tulema välismaa sugulased. Siis nad küürisid öösel lifti, seda polnud vist mitte keegi kunagi pesnud. Eriti keeruline oli roppe kritseldusi seinalt maha nühkida:) Enam ei mäleta kui tulemuslikult.

Kas sul juba on...mündikott?

Kolleeg tõi reisilt kogu perele mündikotid. Lõbusad sellised, pealt krõpsuga, värvilised. Neid vaadates hakkasin mõtlema, et oleks aeg endale ka sebida mingisugune. Ükski olemasolevatest ei kõlba, sest minu eelistus on alati olnud väike rahakott, mis mahub peopessa ära. Kui palju sinna euromünte mahuks?
Praktiline küsimus!
Ilmselt tuleb aeg, kus paberrahaga asjatamist üldse pole. Suuremad summad lähevad kaardi pealt või ülekandega. Nii et siis ikkagi ainult... mündikott.
Ühes "Ringvaates" demonstreerisid Reikop ja Välba mingisuguseid. Neist ei meeldinud mulle küll ükski. Lilleline või riidest ka ei meeldiks.
Võib-olla peab üleminekuajal kasutama käepäraseid vahendeid, näiteks kosmeetikakotti või plastmassist karbikest!? Selliseid on mul mitu seismas.

Kas sul juba on mündikott ja millist sa eelistaksid? Kas näiteks Tallinnas on kusagil sobivaid müügil?

Õpetajate päev

Tänasel aktusel jutustasid õpetajad oma koolimälestusi. Minul ei tulnud midagi sobilikku meelde, aga oleks võinud rääkida näiteks seda. Minu isa oli õppealajuhataja. Kui ma tunnis lobisesin või naersin, siis kutsuti mind korrale nii: "Ära lobise (või ära naera)! Ise õppealajuhataja tütar!" Vahel saadeti mind tunnist välja isa kabinetti oma käitumisest aru andma.
Olin hinge põhjani solvunud. Ei mäleta, et ma eriti palju oleks korda rikkunud. Võib-olla ainult natuke:)

Kogu koolis õpetamise vältel pole ma arvanud, et õpetaja laps peaks kuidagi eriti pai olema.
Õpetasin 6 aastat ka oma tütart, aga mitte kunagi ei teinud ma talle tunnis märkusi. Kui oli midagi vaja ütelda, ütlesin kodus privaatselt.

Alandus püsib elu lõpuni meeles.

Head õpetajate päeva, blogijad-õpetajad!

Mitu peotäit sina päevas sööd?

Ühes "Ringvaates" kõneldi, et eestlased ei söö piisavalt juur- ja puuvilju. Et peaks sööma 5-9 peotäit päevas (nimetatakse ka portsjoniks, aga see pidi olema eestlasele eksitav termin).
Mina ka ei söö nimetatud hulk peotäisi, sest ma lihtsalt ei tea, kust neid saada/osta. Tahaks aga küll õunu, tomateid, viinamarju, pirne, ploome jms

Käisin täna poes mõttega, et ostan. Meie turul (no see on küll suisa liialdus!) müüs üks vanatädi kodumaiseid õunu 25-30 krooni kilo, aga tingimuseks oli, et ostetaks kastitäis korraga (5 kilo). Õunad, olgugi et oma aiast, olid vissid ja plekkidega. Ma olin nõus ostma kilo, aga tingimusel, et on korralikud. Ei saa, ütles väga pahane müüjatädi. See oli tema õigus, minu õigus oli mitte osta.
"Mis inimesed siin on, Viljandi turul on õunad 35 krooni kilo!"porises tädi omaette.

Läksin poodi, Konsumisse, ainukesse meie linnas. Seal väljamaised õunad 11.90 krooni kilo. Otsisin ilusamad välja. Mis teha, kui ongi pritsitud. Panin korvi veel kobartomateid (ei tea, kust imporditud). Viinamarjadest seekord loobusin.
Nii sain 2 tingpeotäit.
Toitu siis tervislikult!
Kodus ootab pangetäis männiriisikaid. Kupatan ja marineerin. Pärast söön nii palju peotäisi, kui tahan.
Tegelikult on isu kodumaiste õunte ja tomatite järele, aga mis teha, kui neid pole.

Kommunikatsioonihäired

Vahel kisub kõik viltu. Teed küll plaane, kavatsed parimat, aga häired kommunikatsioonis rikuvad asja ära.
Pidime sõpruskonnaga minema Vanaõue sauna kala sööma ja suve kokku võtma. Kõik oli selgeks räägitud, kui langes ära transport/võtmeisik. Ühel momendil ei võtnud ta lihtsalt telefoni vastu/ei olnud levi/oli välja lülitatud.

Mõnda segadust või arusaamatust harutad mitu päeva ja asi läheb aina imelikumaks. Lõpuks katkeb kommunikatsioon üldse...

Sugulastega ammu kokku lepitud, et teeme ühe suvelõputuuri, aga üks lüli vahelt ei kommunikeeru. Ei saa mobiiliga kätte ega oska ka aimata, mis toimub.

Midagi tähtsat on kaduma läinud suhtluses inimene-inimene, otsekui võtaks eeter ja elektroonika matti suhtlemise supipoti paksemast servast.