2007-12-30

Seekord viimane


Siin blogielus ringi vaadates on märgata, et teemade puudus valitseb. Jõulud said mööda, uus aasta pole veel saabunud - selline tühi aeg... Kõik on ootel - kohe ta tuleb, UUS AASTA!

Mina ajasin eile isegi päevad sassi - kuupäev oli õige, aga nädalapäev puhta vale. Sõin köögis ja kuulasin ühe kõrvaga Elmari soovikontserti. Sisse- ja väljahelistamisega. Mõtlen siis mina, huvitav, miks ta (saatetegija) soovib head laupäevaõhtut, kui ometi on reede. Miks talle keegi ei ütle, et ta eksib?
Jõudeelu tekitab süümekaid. Miks ma ei korista kappe, ei loe ilukirjandust, ei tee seda ja teist kasulikku? Pikapeale õnnestub rahu leida - küll ma homme...järgmisel aastal... teen.

Tiia vana-aasta ärasaatjate välimääraja hulgast puudub üks TÜÜP - selline, kes istub üksi kodus, tõrjub kõiki kutseid ja meelitusi, kusjuures on ise rahul. Ta ei taha mingit melu ega party´t. Talle piisas jõulust küll.
Kui kell saab 23.55, keerab ta teleka kõvemaks ja läheb köögiaknale vaatama ilutulestikku, mis igas külas ja igas linnas on vähemalt miljonit väärt. Võib-olla ta isegi võtab pitsi midagi - shampust ei hakka lahti kiskuma.
Ta mõtleb, et möödunud aasta oli stabiilne, ilma tagasilöökideta, ilma suurte kaotusteta. Oleks uus vähemalt samasugune, igal juhul mitte halvem! Ja üks salasoov on tal ka.

2007-12-28

Miks ma seda teen?

Lehitsesin läbi oma blogiraamatu ja leidsin, et on siin nii üht kui teist. Ehk siis mitte midagi erilist, mida võiks tsiteerida. Järelikult Tiia soovitatud oma blogiaasta kokkuvõte jääb minu poolt ära.


Midagi aga tahaks ju kirjutada...

Hakkasin blogima ühe arvutikoolituse ajal. Ühes tunnis tuli teha endale ajaveeb, mõelda välja pealkiri ja alias. Mind aitas selle juures Tiiu. Tema abiga panin kirja oma esimese tähtsa lause: "See on minu esimene ajaveeb." (1. märts 2007)
Ja nii ta käima läkski. Oleks võinud ju põhjalikumalt mõelda aliase üle, panna mõni intrigeerivam, näiteks elektrijänes või targarehealune, aga mis siis ikka.
Blogidest teadsin enne nii palju, kui Epp oli näidanud oma blogi ja soovitanud lugeda Kaja oma.
Ajapikku tulid minu ellu teised blogijad, blogipuu ja muu.
Kui mõni võtab meedias sõna ja püüab naeruvääristada blogijaid, siis mõtlen: nad ei tea sellest midagi. Sest kui nad ise blogiksid, siis teaksid nad täpselt, et tuhandete blogijate hulgas leidub igat nagu elus üldse.
Ma olen leidnud blogijate hulgas nii palju andekaid, huvitavaid, salapäraseid, südamlikke, vaimukaid, arukaid inimesi, et jätkuks mitme elu jaoks. Olgu see siis virtuaalne või reaalne elu. Mis vahet siin ongi! Vaim on ju nagunii tabamatu...
Rohkem kui iseenda blogi on mulle rõõmu teinud meie ühine suguvõsablogi, mille iga on ainult kaks kuud. See on sundinud mind, ja loodan, et ka teisi kaasblogijaid, mõtlema elu ajalikkuse üle. Need, kes läksid meie ees igavikku, on meile midagi väärtuslikku pärandanud ja õpetanud. Seda polegi nii kerge sõnastada. Vanad fotod, dokumendid, kirjad on ju palju rohkem kui lihtsalt (vana) paber.

Miks ma blogin?
Vahel mõtlen, et selle asemel peaksin hoopis näiteks rohkem ... raamatuid lugema...või väljas jalutama...või õigel ajal magama minema või...sukka kuduma...või...
Ühte põhjust ma tean: ma blogin sellepärast, et olla kas või natukenegi osaline teiste blogijate elus, mitte piiluda nurga tagant, sest need TEISED on mulle mingil kummalisel moel tähtsaks saanud. Ja ma pean neile sellest kuidagi märku andma.

Kas Sina oskad öelda, miks Sa blogid?

2007-12-27

Oh kuusepuu .... ja Jaan Krossi lahkumine

Tõin oma kuusepuu rõdult tuppa alles täna. On teine väike, umbes 1,5 m pikkune. Otsustasin, et ehteid ei pane, ainult elektriküünlad. Üleni punased. Aga oh häda - need ei läinudki põlema. Katsusin küll kõik lambikesed läbi, aga ei midagi.

Läksin siis poodi uusi küünlaid ostma. Oli kahesuguseid - värvilised ja valged. Kummad osta? Tõeline dilemma. Küsisin mitme käest, millesed nemad ostaks. Sain testi tulemusena 3:1. Ainult mina üksi olin valgete poolt, aga ostsin ikkagi värvilised:)

Illustratsiooniks panin Ellen Niidu ammu kirjutatud lasteraamatu, mis "meie ajal" kandis pealkirja "Kuidas leiti nääripuu". Armas.
-----
Mõtlesin Jaan Krossi peale, kes täna lahkus. Kummardan ande ees. Kolme tema teost pean väga-väga heaks (isiklik maitse-eelistus!) - "Wikmani poisid", "Keisri hull" ja "Tabamatus"(Jüri Vilmsist) pluss novellid. Neist esimest olen nii mitu korda lugenud, et tean peast.
Krossi tagala oli Ellen Niit, kes oskas väärikana tema varju jääda, kuid kelleta poleks Kross olnud Kross.
Olen Krossi esinemas kuulnud - väga tummine. Siis ta rääkis oma kavandatavast teosest "Paigallend". Tal oli suur kõneand. (Kõik kirjanikud pole sugugi head kõnemehed.) Eriliselt on meelde jäänud Jaan Krossi kõne Lennart Meri ärasaatmisel Kaarli kirikus. Selle kandis ette Aarne Üksküla. Mul peaks see tekst kusagil alles olema.

Viimati lugesin Krossilt mälestuste raamatut "Kallid kaasteelised" (ilmunud 2003), mis aga jäi mul pooleli ... ilmselt aja puudusel. Väga mahukas on. Hiljuti kuulsin, et ta oli sellele veel järje kirjutanud või kavatsenud kirjutada. Ei teagi.

Jah, iga teekond saab kunagi otsa... Kurb tunne on. Enam ei saa öelda "elav klassik".

Lisatud 28.dets
Kross jõudis oma mäluraamatu 2. osa siiski lõpetada, mis on minu arvates ime- peaaegu inimvõimete piiril olev. Juba siis, kui ta insuldist paranes (sellises eas!), imestasin ma, et ta pärast seda veel kirjutas. Isegi, kui Ellen vahendas ja aitas, pidi vanameistril jõudu ja vaimu jätkuma. Intervjuudest on meelde jäänud, et Kross arvutit omaks ei võtnud. Kirjutas ikka oma vanal kirjutusmasinal, ja praktilistes küsimustes oli eluvõõras. Ega kõike peagi suutma! Inimene on eelkõige vaimne olend. Vähemalt ideaalis.

2007-12-26

Aasta lõppu oodates ehk aja suhtelisusest

Kõikidest maailma suhtelistest asjadest on aeg vist üks suhtelisemaid. Igaüks, kes elanud, teab, et oodates tundub aeg pikk ja et mida vanemaks saad, seda kiiremini tunduvad aastad mööduvat.
Need on esimesed pähekargavad näited aja suhtelisuse kohta.

Tuleb meelde ka aialippide näide.
Kui oled noor ( laps? ), siis mööduvad aastad sust kui kilomeetripostid, lõpuks kui aialipid. Kindlasti olid ka mingid vaheetapid, aga ei suuda praegu meenutada. Niigi selge.

Veel ajast. Leidsime eile tütrega, et selline pühade asetus ehk see, et nädalavahetusele järgnevad pühad, ei ole eriti õnnestunud. See suretab kuidagi välja!

Aega ei saa osta ega müüa, aga see osutus valeks, kui lõin otsingusse sisse märksõna AEG.

Kindlasti seiskan korraks aja, kui vaatan tagasi mööduvale aastale...
Vähemalt ühe postituse teen sel aastal veel... aga võib-olla ka kaks.

2007-12-23

Jõuluvana kõigile!

Kui ma Internetist ilusat jõulukaarti otsisin, sattusin hoopis sellele.
Jõulud tulevad nagunii, olgu siis maa must, valge või roheline. Kas jõuluvana aga kõigile tuleb, see on küsimus. Seepärast soovingi kõigile head jõuluvana ja ärge endale söömise-joomisega liiga tehke.
Soovid on mõeldud kõikidele, kes siin vahel käivad. Olge tublid, armsad inimesed!

2007-12-22

Kirikumõtteid mõeldes...

Viimaste päevade kiire-kiire sai äkki otsa... Mitte et midagi enam teha poleks... On küll - koristada elamist, kinke pakkida, kuusk tuppa tuua, poest toitu koju tarida, viimased kaardid ära saata, oma vanale õpetajale helistada, kohalikule lehele üks lugu kirjutada, mööduvale aastale tagasi mõelda ja ... mõelda.
Mõtelda on mõnus, nagu ütles Hando Runnel.
Olen nüüd jõulusid saanud süle ja seljaga, aga õiget TUNNET vist sel aastal ei tulegi. Ilmselt on ikka põhjus ebasobivas ilmastikus.

Eile oli eriline päev. Uskumatult palju mahtus selle sisse - jõulukontsert koolis, laste jumalateenistus meie kirikus, jõululõuna õpetajatega Suures Vennas ja õhtul kontsert Viljandi Jaani kirikus.

Kui istud kirikus, kuulad vanu igituttavaid jõululaule, siis mõtted uitavad omi radu pidi.
Koolilapsed tuuakse kohustuslikus korras kirikusse, neile on aga hoopis muu tähtsam. Minu ees istub poiss, juhtmed kõrvas (nad kuulavad pidevalt muusikat!), käsi ümber tüdruku...Taga jutustavad kaks suuremat sellest, mis A ütles ja mida B vastas. Väiksemad on rahutud, nii et Kristi peab "oma kogudust" natuke manitsema. Allegooriline jutt vanast jõululaulust ei jõua ilmselt kõigile pärale.

Jõulukontserdil Jaani kirikus näen ainult vanemaid inimesi, ometi laulab Tallinna poistekoor ja Hanna-Liina Võsa.
----
Tuleb meelde jõulude kirjeldus Tammsaare "Tõe ja õiguse" I osast.
... Mäe lapsed sõitsid kirikusse kahe hobuse ja reega. Väike Liine oli esimest korda kirikus ja tal oli seal nii palju vahtimist, et ainustki õpetaja sõna ei kuulnud. Kõige rohkem pani teda imestama altari ees seisev kuusk, üleni küünlaid täis. Kuidas küll selline kirikusse saadi ja püsti aeti? Küünalde panemine on juba kergem töö, sest sellega said kindlasti hakkama väikesed poisid, kes kuuse otsa ronisid...
Indreku silmad rippusid peaaegu kogu jumalateenistuse ajal lunastaja kujul, mis paistis vaevalt läbi jõulupuu okste... Ja seal lunastaja vereniret nähes meenub talle lapsepõlvest mällu sööbinud pilt sellest, kuidas Antsu varrudel naised joobnud Pearu peksid.
Liisi ja Joosep olid inimeste poolt nii kõvasti teineteise vastu surutud, et nad läbi paksude riietegi teineteise ihusooja tundsid...
Tagasisõit oli eriti uhke, sest KEEGi oli kellad hobuse aiste külge sidunud...
----
Vat selline jõulutunne ongi aastatega kaotsi läinud. Ja sellised on minu kirikumõtted.

Pildi sain Aili blogist.

2007-12-21

Mida saab raha eest ja mida mitte


Minu sõbranna saadab mulle aeg-ajalt väga mahukaid postitusi, mis löövad korraga mu hot.ee nii täis, et olen sunnitud kirju ja manuseid vahepeal kiirkorras ära kustutama.

Siis leidsingi ühe kena asja, mida tahan siin üles tähendada. Asi ise oli pikk, ees- ja järelsõnaga, lühidalt üks kettkiri, vist Hiinast. (Tunnistan siinkohal üles, et minu juures katkevad kõik ketid, ja ma riskin sellega, et ma ei saa mitte kunagi miljon dollarit.)

Nota bene!
Allpool olevad mõtted ei ole minu omad, aga ma olen nendega nõus.
Jõulutäht on võetud Internetist.

- Raha eest saab osta maja, aga mitte kodu.
- Raha eest saab osta kella, aga mitte aega.
- Raha eest saab osta voodi, aga mitte und.
- Raha eest saab osta raamatuid, aga mitte mõistust.
- Raha eest saab osta positsiooni, aga mitte respekti.
- Raha eest saab osta ravimeid, aga mitte elu.
- Raha eest saab osta seksi, aga mitte armastust.

- Raha eest saab osta koera, aga mitte sõpra.(omalt poolt)

Lihtne, aga ilus.

2007-12-20

Täna on teistmoodi päev

TÄNA on mul tunnivaba päev ja ma ei lähe mitte kuhugi.

Päev algas kohe üllatusega. Helistas endine klassiõde, kes otsib meie endise klassivenna kontaktandmeid. Klassiõde on saanud hakkama kirjanikuteoga ehk üllitanud oma esimese lasteraamatu. Luuleraamat (või mitmuses?) on tal ilmunud varemgi...

TÄNA on ilm palju parem, taevas kõrgem ja isegi päikest paistab... Seega tuju rõõmsam ja elu tundub ilusam.

See-eest oli eile üks mammutpäevi. Tavalisele koolipäevale järgnes õppenõukogu ja siis gümnaasiumiosa jõulupidu. Koju sain kell 12. Nii palju oli vahepeal mahti, et käisin kodus riideid vahetamas.
Jõuluvana käest sain pika pai ja ta ütles, et tunneb mind juba (oma minu täpsustus) sünnist saati, nagu mina tedagi ... tema sünnist saati. Ja ilusad kõrvarõngad sain ka...

Illustratsiooniks Paul Kondase maal "Näärivana kalastab", mille ta maalis 81-aastasena. Paadis on kuusk, järveveel peegeldumas kuu ja muu... Võib-olla ongi see praegune või tulevane reaalsus. Tuleb leppida.

Lisatud kell 13.30.
Päeva teine üllatus on see, et äsja helistas tütar ja kutsus mind Viljandisse Pauluse kirikusse Dave Bentoni kontserdile. Neil on pileteid üle. Miks ma siis ei lähe, lähen küll.

Maailm su ümber

Tunne, et maailm su ümber on nii väike ja et sina nii tähtsusetu, on vahel rusuv. Neid, kellele sa tõeliselt korda lähed või kes sulle korda lähevad, on aina vähem. Või ainult tundub see nii?
Justkui seisaksid ookeani kaldal ja tajuksid iseenda tühisust ja väiksust... Hall taevas kummub su üle ja vajutab raskelt. Küsid iseenda käest, mida on sul teistele anda. Mitte midagi, sest anum on tühi...
Võib-olla on mööduva aasta limiit läbi? Tuleb uus, ja jälle on kõik hästi?

2007-12-19

Jõulutundetus

Ma keeldun sel aastal jõuludest.
Mul pole ühtki kinki ostetud.
Ma ei pane kuuske tuppa, kuigi see on mul rõdul juba olemas.
Ma ei kuula enam ühtki jõululaulu ja ei söö ühtki jõulusööki.
Minu jaoks sel aastal jõulusid ei tule...

Aga ma vist ikka ei saa päriselt kõike eirata. Ma veel vaatan, mida ma tagasi võtan.

2007-12-17

no tere juhan

Kaua sa ikka jõuad jõululaule kuulata! Kuulan vahelduseks Juhan Viidingut. Kreemide ja Tarandite esituses. Mul endal seda plaati pole, siin koolis on. Millal välja antud - aastat ei näe kusagil.
Läheb vist juba 3. ring. Istun siin omaette oma klassis.
Tunnid antud, e-koolis käidud, veerandihinded välja pandud. Võiks ju koju minna... Eks ma varsti lähen ka.

Tänapäeva noored ei tea tuhkagi Viidingust...
Põhjendamatu nukrus on peal ...

"Kallis poeg, sa pole enam väike,
nüüd pead teadma, kuhu ennast müüd.

Ära solva kodanikke Sigu,
siis sul hästi käivad käbarad.
Ära korda oma isa vigu,
õpi keeled, kanna kübarad." ("Pojaga restoranis")

2007-12-15

Esimesed jõulukaardid

Esimesed jõulukaardid saabusid kohale juba nädalapäevad tagasi. Need tulid Kanadast ja Inglismaalt sugulaste käest. Ma pole veel ühtegi välja saatnud, aga tean, et vähemalt kümmekond peaks...

Kunagi ei tule enam tagasi aeg, kus kõik saatsid kõikidele uusaastakaarte. Meile tuli neid igal aastal vähemalt 50-60 terve pere peale. Alati lugesime kokku, kui palju saime. Mõned olid kindlasti ka üllatuskaardid.
Enamasti oli erinevaid variante kuni 10, kaardid paratamatult kordusid. Eesti kunstnike joonistatud postkaardid olid armsad - peal kas verivorst labakinnastega, kuuseoks nääriehte ja küünlaga, lapsed rõõmsalt kuuse all või nääri-(jõulu-) sokk sabatantsutamas...
Ilusamad postkaardid olid kindlasti rahvuslik-romantilised, näiteks pildistatud kompositsioonid - Tammsaare "Tõde ja õigus" avatult, vöökirjas järjehoidja vahel, vokk ja korvitäis eri värvi lõngakerasid, õunad ja piparkoogid kuuseoksakesega, lumine ja idülliline looduspilt loojuva päikesega...
Igatsen taga selliseid postkaarte.

Tänapäeva kaartidel aga domineerib skitš, kulda ja karda on palju, kunsti vähe. Ei taha neid isegi osta, nii maitsetud on mu meelest. Pole hoolinud vaadatagi, kas neil ka mingi kunstniku nimi peal on või kust neid imporditakse.
Olen ikka koolilaste käest ostnud UNICEF-i kaarte, et toetan heategevust või nii. Ja ilusad on need ka. Laste joonistatud pildid.

Uuel ajal uued kombed. Kes viitsib tänapäeval kaarte kirjutada, kui saab näiteks smsida, helistada või Interneti kaudu õnnitleda. Vanemad inimesed ikka saadavad ja ootavad kaarte ka.

Hakkan minema oma selle aasta esimesele jõulupeole ja -lõunale.

2007-12-13

Tahan/ ei taha...

Ei taha
- tüli kiskuda
- viha pidada
- haiget saada
- solvunud olla
- tujutseda
- muretseda
- ennast süüdistada
- liimist lahti olla
- halbu asju kuulda
- rahast rääkida

Tahan
- naeratada
- vahel meeldida
- valgeid jõule
- hingerahu
- blogi pidada
- pisut paitamist
- häid asju kuulda
- tunnustamist
- õnnelik/tubli olla
- iseendaga sõber/aus olla

Nimekiri on avatud...

2007-12-12

Naerata! Miks sa ei naerata ometi!?

Lugesin Punase Hanrahani pikka lugu sellest, miks meil siin Eestis keegi ei naerata.
...sest kõik on parempoolsed ja kapitalistid, orienteeritud ainult edule, tööle ja rahale, minnakse üle laipade ja nõrgad tapetakse või heidetakse. Sest eestlane arvab, et ta on tugev ja mehine, tegelikult on tuim tümikas, robotlik töörügaja ja hammastega rahakott ja nii edasi...ja nii edasi...

Viimane naeratus suri mu huultel...

Keegi ei saa kellelegi öelda: naerata! ole õnnelik!
Naeratus tuleb seest, ta ei jõuagi alati pinnale, nagu ei jõua kõik lained randa, enne vaibuvad...
Naeratus on tunne, mida toidab elurõõm.
Seda kas on või ei ole, ükskord on ja teinekord ei ole.

PH lõpetab oma postituse siiski positiivselt, isegi südamlikult.
...ära siis naerata, kui sul ikka paha tuju on või midagi muud viga. Aga naerata siis kohe, kui selleks on natukenegi põhjust, sest naeratus on parim, mida me saame teha oma elu parandamiseks...

Kõik on õige: naeratavad inimesed on tõepoolest silmale meeldivad vaadata, kui sellist omaette naeratavat inimest just ullikeseks ei peeta.

Naerata ometi!

2007-12-11

Tagasiside

Kui midagi teed, siis tahad ikka teada ka vahel, kuidas see teistele tundub või meeldib. Mitte, et sa just edev oled. Või ikka oled ka, loomulik ju.
Mõnikord on natuke piinlik ja heameel ühtlasi, kui keegi nii muuhulgas ütleb: kuule, sa ikka tegid/ütlesid/ kirjutasid seda päris hästi...

Üks tagasiside oli selline.

Telefon.
- Kuule, mida sa seal internetis kirjutad?
- Mis mõttes?
- Noh et perekonna kroonikat või?
- Mis siis on?
- Tead, ma ei taha, et sa minu pilte sinna üles riputad.
- Ma ei ole sinna sinu pilte pannud. Seal on vanad lood, mälestused. Vanad pildid, dokumendid ja kirjad. Vaata ise, siis tead, milles asi.
- Mina ei tea, mis seal on, aga ma ei taha, et mulle tullakse töö juures ütlema, et seal see sinu sugulane kirjutab ja et üks pilt on, kus mina olen bikiinides. Ma ei taha seda!
- Olgu, ma võtan selle pildi ära. Kas on veel midagi?
- Mida sa seal kirjutad?
- Loe! Ma annan sulle aadressi. Tegelikult on seal kirjutajaid rohkem kui mina... Võib-olla on päris huvitav?
- Tead, mul pole aega (loe: huvi).

Kõne lõpp.
Kas me läksimegi nüüd pahastena lahku? Tegelikult on tore sugulane... ja üldsegi mitte mingi konservatiiv.
Millegipärast ajab sõna "blogi" mõne inimese täiesti tagajalgadele.

Edit 12.12. 2007.
Ma ei tea, kui kaua need tekstid siin püsivad ja mis elu nad kunagi elavad, seepärast tahan kõik lõpuni selgeks rääkida. Me leppisime oma sugulasega ära, rääkisime veel kord asjad üle, leppisime kokku selles, et mina jt ei puuduta eraelulisi, privaatseid ja intiimseid valdkondi ehk siis ei tee kellelegi tahtmatult haiget. Ja kui see kogemata juhtub, siis saab ju blogis kiiresti parandusi ja ärakustutusi teha. Me vabandasime üksteise ees, et olime liiga ägedad, ja lõpetasime vanasõnaga: omad koerad kisuvad, omad koerad lepivad.
Jõuluõhtul näeme!

2007-12-10

Kukupai käest kopitud palve

Keskealise palve

Jumal, Sina tead paremini kui mina ise, et vananen ja ühel päeval olengi vana. Hoia minust kaugele see saatuslik mõtteviis, et ma igas olukorras iga asja kohta pean midagi ütlema. Vabasta mind soovist korraldada kõikide teiste inimeste asju. Muuda mind mõtlikuks, aga mitte halvatujuliseks, abivalmiks, aga mitte ettekirjutajaks.
KUNA MUL ON SUUR TAGAVARA TARKUST, ON KÜLL VÄGA KAHJU JÄTTA SELLEST OSA KASUTAMATA, AGA SINA TEAD, ISSAND, ET MA VAJAN ELU LÕPUNI MÕNINGAID SÕPRU.
Vabasta mind lõpmata üksikasjade jutustamisest, anna mulle tiivad, millega pääsen otse asja juurde. Ei julge paluda paremat mälu, kuid suurenevat alandlikkust ja vähenevat enesekindlust.
ÕPETA MULLE SEDA AUSTAMISVÄÄRSET KÄSKU, ET VAHETEVAHEL VÕIN KA EKSIDA. JA ANNA MULLE, OH JUMAL, ARMU SEDA TEISTELE TUNNISTADA.
Aamen


2007-12-09

Hea või halb ost? Mõlemad!


Tiia blogist leiate mängu reeglid, ei hakka neid siia üle kobima.

Kõigepealt halb ost, õigem oleks öelda - häbiväärne, piinlik, loll ost.
Räägin selle siin ära, kuigi see iseloomustab mind kindlasti kui mingit totut. Riskin sellega mängu ilu nimel.
See võis olla umbes 10 aastat tagasi. Sel ajal käisid massiliselt korterite uste taga (ja töökohtades) kaubapakkujad. Andsid kella ja enne, kui jõudsid reageerida, olid uksest sees. Tänapäeval pakutakse kaupa veidi rafineeritumalt telefoni teel, aga ma olen juba õppinud kõne alguses kohe ei ütlema. Muidu, kui inimene saab pikalt rääkida, võib talle mulje jääda, et ma olen asjast huvitatud.
Mainitet korral olid ukse taga kaks mustlasnaist. Ma ei hakka siin üksikasjalikult jutustama, kuidas nad mulle maha müüsid ühe kerge mantli 300 krooni eest (see oli siis hoopis suurem raha kui praegu), mida mul absoluutselt vaja ei olnud, mis oli mulle liiati mitu numbrit suur. Ma arvan, et nad hüpnotiseerisid mu ära. Kui nad läinud olid, toibusin, võtsin mantli pakendist välja ja sain aru, mis oli juhtunud.
Oleks võinud veel hullemini minna!
Mantli (mis muide polnudki liiga kole) viisin ühele oma kolleegile, kes selle minu käest ära ostis. Ma ei näinud küll seda mantlit kunagi oma kolleegi seljas, võib-olla saatis tema selle omakorda edasi..

Hea ostuga ei ole ma kindlasti originaalne. Umbes viis aastat tagasi hakkasin endale arvutit tahtma. Sel ajal oli juba igal koolipoisil kodus oma arvuti. Pöördusin siis oma vennapoja poole, et aidaku osta. Tal olid tuttavad igal pool. Tõi siis tema tädile arvuti sobivast hinnaklassist, lasi sinna panna igasuguseid tarkvarasid ja värke sisse. Esimesel aastal polnud mul veel Internettigi, tegin lihtsalt oma koolitöid või mängisin mänge. Nüüd ma EI KUJUTA oma elu ettegi ilma arvutita. Sama vajalik kui elektripliit köögis või telekas elutoas.

Oma headest ja halbadest ostudest võiks kirjutada kes tahes. Ma ei oska järge kellelegi edasi anda.
Aa, tuli meelde, Kaja võiks kirjutada sel teemal. Tal on alati nii toredad jutud.

2007-12-08

Mida kinkida jõuludeks?

Nii hirmus materiaalseks ja hingetuks on elu meie ajal muutunud! See pole muidugi mingi uudis!
Koolis ei tehta enam üksteisele loosipakke. Miks?
- Pole midagi kinkida!
- 25-50 krooni eest ei saa midagi!
- Ei viitsi selle peale mõelda!
Varem oli kingipaki looside võtmine klassis igavesti põnev üritus. Kuigi oli kokku lepitud, et välja ei räägita, teadsid varsti kõik, kes kellele teeb.
Tegin kord lastele ettepanelu teha anonüümsed pakid, et igaüks teeb lihtsalt ühe paki. See mõte eriti populaarsust ei kogunud.
Lõpuks muutusidki paki sisud väga rutiinseks - ikka küünlajalg, deodorant, märkmik ja pastakas jms
Tean suguvõsa (perekonda), kus tehakse üksteisele pakke loosi põhjal. Ja seal olid vist mingid tingimused ka hinna osas vm
Kink räägib kinkija eest. Ilus on kinkida kallile inimesele. Hind polegi nii oluline. Oluline on kinkija.
Kui meie lapsed olime, tegid meile jõulupakid vanaema ja ema eraldi. Me nuhkisime alati varem välja, mis ema oli ostnud, ja mõistatasime, mis kellelegi on (ta polnud eriti osav peitja).
Vanaema kudus igale midagi vajalikku ja sooja. Ta tegi seda avalikult, aga ikka oli armas oma pakist uued kindad või sokid leida. Eks magusat ikka kingiti ka.

Nüüd ma kuulsin raadiost, et jõuluks võib kinkida ka raha või kinkekaardi!!! Kujutage ette, tuleb jõuluvana (kui tuleb, meile jättis ta tavaliselt pakikoti ukse taha), võtab taskust välja ümbrikud ja loeb nime ette...

2007-12-07

Mitu korda sa ei ole Soomes käinud?

Vaatasin eile oma digitv-st kiikamisi Soome juubeliüritusi. Kogu pidu ei olnud aega jälgida, aga ülekannet peosaalist ikka nägin. Rahvast oli nii palju, et tantsupaarid said põrandal ainult tammuda. Oli see siis tango või mis?
Üsna samasugune pilt kui meie presidendi vastuvõttudel.

Mulle Soome meeldib. Olen seal küll ainult kolm korda käinud.
Esimest korda siis, kui Eesti ei olnud veel vaba. Meil tekkisid sõprussidemed Ulvila linnaga(kestavad siiani). Koolist kutsuti külla 10 inimest- 3 õpetajat ja 7 õpilast. Mina osutusin ka väljavalituks. Ulvila jääb Pori külje alla, Helsingist 230 km, juhuks, kui te ei tea.
Olime kohal nädal aega, ööbisime kodudes. Mina elasin inglise ja rootsi keele õpetaja Liisa juures Poris.
Kogu lugu ei jõua ära rääkida, aga mõned asjad on eredalt meeles. Raha meil ei olnud rohkem kui ümbrikusse torgatud paar kymppi vastuvõtjate poolt. Tahtsin midagi koju osta, jõulud olid tulekul. Kohvipaki sain võõrustajalt kingituseks. Ise ostsin jõulumüügilt ilusaid küünlaid, lapsele punased sokid, jõuluteemalisi salvrätikuid ja valgeid ümbrikke. Kõik.
Marketis vahtisin ammulisui maasikaid ja muid marju, mida meil novembris müüa polnud. Banaanidest sai esimest korda elus isu täis.
Meie lapsed, maalt, vagurad ja kombekad, hakkasid juba kolmandal päeval koju igatsema ja mõned tüdrukud nutsid, kui me kokku saime. Vaestele Eesti lastele andsid lahked Soome pereemad kohvriga kasutatud riideid kaasa. Mõned pered panid oma külalise täielikult riidesse - teksad, pusad, tossud ja muud.
Kui ruttu kõik meelest läeb!
Suhtlesin veel Hilkkaga, kelle mees oli Kemira tehases boss. Nad viisid mind restorani õhtust sööma ja ma nägin elus esimest korda pangakaardiga maksmist.
Hilkka ja ta mees olid suures ärevuses, sest samal ajal hakkas Soomes suur lama. Neil oli mure, sest tütar õppis Ameerikas, ja keegi ei teadnud, mis edasi saab.

Ulvilas käisin ma veel kümme aastat hiljem. Siis oli kõik teisiti... nii siin - kui sealpool Soome lahte. Otsisin Liisat taga, aga ta saatis mulle kellegagi sõna, et pole aega... palju tööd on.
See viimane kord Ulvilas jäigi seni viimaseks kontaktiks koolide vahel, sest asja eestvedaja ja hing Marketta suri vähki. Millegipärast oli langenud ka õpilastepoolne huvi.

Küsisin täna abiturientide käest, kes pole Soomes käinud. Kaks oli neid.

(Aga küsimusele, mis on pealkirjaks pandud, vastati kunagi nii: "Ma ei mäleta! Mul on üles kirjutatud.")

Mitu korda oled Sina Soomes käinud? Kas mäletad oma esimest korda?

2007-12-05

Pidulik poseeritud perepilt ehk pipope


Varem oli nii, et pandi korralikult riidesse (pioneerikaelarätid kaela!) ja kutsuti piltnik koju. Objektid sätiti ritta, kes püsti, kes pikali, ja öeldi: "Tähelepanu! Võte!"
Selliseid sätitud perepilte on mul albumid täis (kesse tänapäeval üldse pilte albumise paneb!!?).

Nüüd on enamasti nii, et klõpsutatakse sadu võtteid, vahel ainsaks erinevuseks see, et mõne peal on objektil silmad kinni või suu lahti.

Kui pilte saab juba väga-väga palju, pannakse need arvutisse või CD peale. Kui tahad mõnda pilti vahel põhjalikumalt vaadata, siis pead varuma aega, et kõik teised ka silmadega üle libistada.

Mulle meeldivad need vanaaegsed mustvalged pildid väga. Neis on tihti rohkem elu kui tänapäeva hetkevõtetes.

Varem oli nii, et pildi tegi elukutseline fotograaf, nüüd teeb aparaat ja arvuti.
Aga samas - ega tagasi puu otsa enam keegi ronida taha...
Värvilised pildid on ka ikka väga ilusad ju.

Edit.
Teema lõpetuseks.
Muidugi on tänapäeval endiselt olemas fotograafi elukutse ja neid, kes käivad mööda koole oma teenust pakkumas, jagub. Näiteks 1. septembril pildistatakse kõik klassid üle. Lõpuklassidele tehakse pisipiltidest album, mille hind on kaunis kirves.
Ma pole aga enam kuulnud, et tehakse portreefotosid, mida siis üksteisele kingitakse. Selle asemel on nüüd rated ja orkutid, kuhu võid ennast üles riputada. Või siis blogid.

Igaüks on edev omamoodi.


2007-12-04

Mulle meeldib...

Paljudele blogijatele meeldib teada saada ja välja uurida, miks nad nii populaarsed on. Mulle aga meeldib oma blogisse pilte panna. Endal mul ei ole veel digikat ega skännerit, seepärast pean muid variante kasutama.

Sain selgeks, et Internetti teiste poolt ülespandud pilte pole ilus oma blogisse riputada. See on nagu vargus või autoriõiguste rikkumine, lisaks võib tulla muidki pahandusi...

Aga pildid meeldivad mulle ikkagi väga.
Nüüd panen üles pilte oma perealbumist.

Üks hea pilt on nagu sada sõna. Või on vastupidi?

2007-12-03

Rabas olek ja rabast tulek

Üks osa emapoolsest suguvõsast rabajärve ääres 2005. aasta kevadsuvel.




Rabast väljatulek 1, 2 ja 3.

2007-12-01

Väärikas vääritu inimene

Lugesin eile Ingridi postitust väärikuse teemal ja lubasin, et avaldan oma arvamust ka. Ingrid on nii arukas naine, mul ei ole õieti midagi lisada.
Teen nii, nagu ma alati lastele õpetan. Otsi kõigepealt ÕSist või mõnest teatmeteosest - sealt saab iva kätte. Isegi Internetist, lüües märksõna sisse. Ükskord, kui meil oli kirjanditeema "Kui palju maksab õnn?", lõin sama küsimuse googlisse sisse. Sain 379 000 vastust!!! Vali, mida tahad.

Sõna väärikas kohta loen ÕSist - sünonüümid auväärne, soliidne, lugupeetav, vastand vääritu ja ebaväärikas. Näiteks väärikas inimene, amet, käitumine.
Sõna väärikus- ebaväärikus, eneseväärikus, inimväärikus.
Käänduvad: väärikas, väärika, väärikat (omadussõna) ja väärikus, väärikuse, väärikust(nimisõna)
Tegusõna väärima - väärt olema, ära teenima ( Lauseis Laps on vitsa väärt. Ta ei vääri su pisaraid.)
Tuletised vääriline ja vääriliselt.

Nüüd siis mõned küsimused ja minu vastused.

- Kas muidu väärikas inimene võib käituda ebaväärikalt?
Kindlasti võib juhtuda, aga väärikas inimene tunnistab oma eksimust ja vabandab väärikalt, mitte teist/teisi süüdistades ja ennast õigustades.

- Kas väärikus on õpetatav/kasvatatav/ või on see kaasa sündinud?
Arvan, et on kasvatuse vili, vaevalt on olemas väärikuse geeni. Kindlasti on siin vaja ka eeskujusid. Väärikatel vanematel on üldjuhul väärikad lapsed.

- Kas laps võib ka olla väärikas?
Muidugi, kui ta on hästi kasvatatud ja tema väärtushinnangud on ilusasti paigas, kui tal on juba välja kujunenud eneseteadvus ja solidaarsustunne, kui ta taipab, et pole maailma naba.

- Kuidas väärikalt vananeda?
Väärikas vananemine on eakohane vananemine, aga alati pole see enda teha. Loodus võib siin oma osa mängida. Seniilsus ja vaimsuse langemine ei ole ju isiksuse väärtusega seotud. Raske haiguse tagajärjel võib inimene palju oma väärtusest kaotada. On ta selles siis süüdi?
Riik ja valitsus ei tohi jätta vana, haiget, abitut, omasteta inimest häbiväärsesse olukorda, kus on raske oma väärikustunnet säilitada. See on väga valus. Kodutus ja vaesus ei toida eneseväärikust. Kerjamine ei ole vaba tahe, sealhulgas kaastunde kerjamine.

Veel arvan, et väärikus on meie ajal suur defitsiit. Seepärast võib juhtudagi see, mis tihtipeale blogides ja kommentaariumides ilmneb: solvatakse ja mõnitatakse teistsugust, vanadust, puuet.

Väärikad inimesed nii ei tee.

P.S. Lugesin Kati suurepärast kirjutist samal teemal. Olen väga nõus.

Edit. Toomas Paul kirjutas oma essees "Kasvatuse küsitavus" (Postimees, 1. dets, kultuurilisa AK), et teadlaste uurimuste põhjal on kindlaks tehtud, et ükskõik kui palju me ka oma võsukeste mõjutamiseks pingutame, ei ületa see mingilgi määral mõju, mida omavad eakaaslased. Kui näiteks suitsetama hakatakse, siis mitte sellepärast, et vanemad kodus suitsetavad ( kui näiteks suitsetavad), vaid sellepärast, et kõik ümberringi suitsetavad.
Lapsed haigestuvad ka sellepärast, et teised lapsed haigestuvad. Klassikalised hüsteeriajuhtumid puudutavad samuti eelkõige kooliõpilasi.
Lootus siiski jääb. Tuleb loota eelkõige omaenda heade geenide peale, mille osatähtsus on 50%. Juba ammu on öeldud, et lapse kasvatamine algab partneri valikust.
Võib ka lapsi võimalikult kaua oma vaateväljas hoida. Siin on edumaa võib-olla nendel, kes elavad sügaval metsa sees või üksikul saarel ja õpetavad lapsi kodus.
Tegelikult suurt midagi muuta ei saa, ja koolitulistamine tuleb siinkandis niikuinii, vaatamata kooli ja kodu kasvatamisele.
Tegelikult oli SEE väga tõsine lugu.

2007-11-29

Eppppp "Paari" saates!

Jõudsin äsja tagasi Tartust. Tegin teleka lahti ja mis ma näen: Epp kõneleb Reikopiga blogimisest. Et on elustiil ja et sellest on raske loobuda. Eks ta ole! Näe, juba istungi arvuti taga ja klõbistan...

Tartus käisin asja pärast, aga logistiliselt polnud teisiti võimalik, kui pidin juba varavalges sõitma hakkama ja tagasi jõudsin ka alles nüüd. Nii palju oli õnne, et Viljandist sain tuttavate autoga koju, muidu oleks pidanud seal veel tund aega passima.

Kaubamajas käisin ka, nii vanas kui uuemas. Mõtlesin, et vaatan kingi ja raamatuid. Kingad olid kõik koledad ja kallid. Raamatud aga ilusad ja kallid. Valisin endale jõulukingi välja: Betti Alver. Palun, jõuluvana! Ma ei hakka kirja kirjutama, ehk jõuluvanad loevad ka blogisid.

Igasuguseid teoseid oli välja antud. Kõik on nii suured ja rasked, eriti lastele mõeldud. Näiteks "Ilon Wiklandi maailm" on vähemalt meeter korda meeter ja maksab üks kroon vähem kui jakobson.
Charles Perrault´i "Kogutud muinasjutud" olid sellised, et nendega võib inimese maha lüüa, kui kahe käega lajatad. Ükski laps ei jaksa talle mõeldud raamatut riiulistki välja tõsta.

Aga muidu oli Tartus ilus - lund sadas ja kuusk oli ka lõpuks püsti saadud.

2007-11-28

Pudinad

Kõik ei ole meie lapsed, osa on onulapsed. Mäletan, et oli 1. mai, aastaga võin mööda panna. Ammu-ammu. Minu arvates elasime esimest aastat Nurme tänav 5, mille kohta poisid ütlevad "kodukoht".
Oligi armas kodu, kuigi meile kuulus suurest majast ainult kaks tuba. Selle-eest oli õues ruumi küll.
Andresel on mingi must täpp(!) kõrva juures, paremal istub Tiit ja vasakul Toomas. Keskel onu lapsed. Mul on rahvariided seljas. Võib-olla tulin kusagilt esinemast. Tähtis päev ikkagi.

2007-11-27

Miks mulle meeldivad lühikesed postitused?

Mitu põhjust on.

- Lugedes pikka teksti virtuaalkujul hajub mu tähelepanu õige varsti ja mul läheb algus meelest ära.
- Iga pikka lugu saab lühemaks teha, ilma et sisu oluliselt kannataks.
- Kui peab hirmus pikalt kirjutama, siis aitaks veidi teksti liigendamine - lõikude vahele tühjad read, palju lõikusid, laused erineva pikkusega jm
- Pikas loos tuleksid kasuks ka vahepealkirjad, kuigi blogides ma neid pole eriti täheldanud.
- Ise ma pikki lugusid ei viitsi kirjutada, ja mõtteid pole ka nii palju. Parem siis juba mitu lühikest.

Aga mitte kellelgi ei keela ma nii pikalt kirjutada, kui nad ise tahavad.

Täpselt nendelsamadel põhjustel ei viitsi ma ka ajalehest pikki lohesid lugeda.

Tegelikult on see mõttetu postitus ja ma juba kahetsen, et sellele üldse aega kulutasin.

2007-11-26

Pilt aastast 1992: Tiit Inglismaalt ja tema Citroen

Pildil onupoeg Tiit Inglismaalt külas oma Citroeniga(vasakul). See oli ainuke kord, kui ta oma autoga tuli läbi Euroopa- käis Hollandis Laurit ja Merlet haiglas vaatamas. Edaspidi on ta käinud nii: sõidab lennukiga Tallinna ja siis rendib siit auto.
Tiidu kõrval seisab taat, siis väike Ave-Liis (3-aastane) ja Triin(16-aastane). Küljega meie koer Bibi, kes elas 18aastaseks.
Tähelepanuväärne on see, et Eestis siis veel eriti välismaa autosid polnud. Taamal uuemat tüüpi sapikas.

Praegu seisab meie maja ees keskmiselt 20 autot.

... ja mööda on läinud 15 aastat. Nagu üks silmapilk või äärmisel juhul kaks.

2007-11-24

Soome mõrvamüsteerium Ugala teatris


Käisin Ugalas Soome tükki vaatamas - Jussi Kylätasku külasaagat "Runar ja Kyllikki".
Tegevuse aluseks on kunagi 1950ndail Hämemaal toime pandud mõrv, mis on siiani lahendamata.
Peategelane Runar(mängis Karol Kuntsel) on veidi ummamuudu, keda tõrjutakse nii meeste kui naiste poolt. Ei saagi esialgu aru, mis tal puudu on. Naised teda ei taha, välja arvatud vaga ja usklik Kylliki (mängis Kadri Lepp), kellel tast lihtsalt kahju on. Aga eks ta üks väike pervert oli - varastas nööri pealt naiste aluspükse.

Esimene osa oli üks suur ropendamine, joomine ja tahapanemine. Kõik panevad kõiki! Kiimas vanamehed jahivad Kyllikkit. Polegi laval kaua midagi sellist näinud. (Eks seepärast ongi etendus lastele keelatud!)

Kui Kylliki koduteel kadunuks jäi, hakkas küla jumala viha kartma ja oma elukombeid korrigeerima. Kylliki leiti soomülkast tapetuna, palja alakehaga. Kahtlustati seksuaalmõrva.

Teine osa oligi nagu teisest näidendist. Mõrva uurimine pani külaelanikke üksteise peale näpuga näitama. Üks suuremaid kahtlusaluseid oli pastor, aga ka Kylliki isa. Lõpuks jäi süüdlaseks Runar, kes enne kohut ennast vangikongis üles poos.
Näidendis jäi Runar süüdi. Kavalehelt lugesin, et tegelikult seda tõestada ei suudetud.
Karol Kuntsel mängis Runari nii sümpaatseks, et oli tast kohe kahju.

Ega ma tahtnudki siin kogu lugu ümber jutustada.

Tegelased kõnelesid mingit lõuna-eesti segakeelt, andes sellega edasi soome erinevaid murdeid ja slängi. Lavapilt oli väga originaalne. Suurtest laudadest ehitatud aluse peal ja all toimus kogu tegevus. Suurte klappide abil tekitati ehmatavaid pauke.
Igal soome mehel oli puss vööl, kuis siis muidu. Viina kallati kõrisse otse pudelist, igaühel oma pullo. Külamehed olid ikka kõvad pullid küll ja naised kõigega nõus. Palju oli peksmisstseene.

Üldiselt hea tükk. Laval tugev meeste vägi (külalisena Andres Lepik, kellest polnud vahepael midagi kuulda).
Lavastas Taago Tubin, kes oli teinud ka tekstiadaptsiooni ja lõunaeestikeelse tõlke. Muusikalises kujunduses esitas Georg Ots soomekeelseid laule.

2007-11-21

Müüdid, mis ei pea paika

Tiiu näitas minu peale. Eks ma siis mõtle...

1. Eestlane on laulurahvas.
Laulupidudel küll, aga muidu ei teata peast üle ühe salmi. Isegi hümni ei osata laulda. Noored ei tea üldse nö rahvalikke laule.

2. Mehed ei nuta.
Olen mehi nutmas näinud, mitte ainult ladina-ameerika seepides.

3. Eesti naised on maailma ilusaimad.
Mulle on tundunud see alati kohatu kiitlemisena.

4. Eestlase lemmiktoit on teine eestlane.
Vihkan seda lauset ja pean seda rahvustunnet solvavaks.

5. Aeg parandab kõik haavad.
Kõiki haavu ei paranda, mõned osutuvad parandamatuteks.

6. Esimene mulje on määrav.
Esimene mulje võib olla vägagi petlik.

7. Tarkus on enam kui rikkus.
Kui see kehtiks, siis makstaks õpetajatele rohkem palka ja hinnataks teadlasi, kirjanikke, haritlasi näiteks kõrgemalt kui rahatuusasid, või vähemalt sama kõrgelt.


See polnud üldse kerge ülesanne. Võiksid proovida...kes ise tahab.
Näiteks Elsa, Epp ja Elo.

Ülesanne seisneb: nimeta 7 väidet või müüti, millega sa ei ole nõus!
dag Ülesanne seis
sÜee

Haruldane pilt aastast 1932

Mind on alati võlunud vanad mustvalged pildid. Mis aparaatidega neid küll tehti ja millistes lahustes ilmutati-kinnitati, et nad on siiani nagu uued?
Kui pildi peal klõpsata, võid näha igat rohuliblet, oksaraagu, kleidimustrit ja selgeid lapsesilmi. Millised saapad on poistel jalas! Isegi pori on nendel veel värske. Ja kõige väiksemal oleks nagu linnupoeg peos! On varakevad, lehed pole veel puuski ja ees peenral õitseb märtsikelluke.
Ilule ohvreid tuues on tüdrukul paljad jalasääred lakkkingakestega ja seljas suvekleit.

Pildil on meie ema Aino oma vendadega. Kui armsad nad kõik on!

2007-11-20

Algas hooaeg

Ma ei ole mitte kunagi elus teinud sporti. Ainuke sportlik saavutus on pioneerilaagris saadud 3. koht kaugushüppes, mille eest anti ka diplom. Tulemust ei mäleta.

Aga mingi liikumisvajadus mul siiski on. Juba viiendat hooaega käime heade kolleegidega Olustvere basseinis veeaeroobikat tegemas. Kaks korda nädalas. Mõnus. Higiseks ei aja, aga liigesed paneb surisema.

Üks kolleeg ajab hirmsasti peale, et ostku ma endale ka need kepid...kõndimiseks. Millegipärast tundub see spordiala mulle kuidagi nüri, aga see võib olla sellest, et ma pole proovinudki kepikõndida. Ma tunnen inimesi(mees ja naine), kes teevad igal hommikul staadionil mitu ringi (keppidega). Just sel ajal, kui ma tööle lähen. Nad on minust vanemad. Teretan neid viisakalt ja kiidan, kui tublid nad on. Kusjuures täiesti siiralt. Naisel on vahetatud puusad või põlved.

Üldiselt olen laisk inimene, ja kord koju jõudnud, ei viitsi enam kuhugi minna.
See veeaeroobika on ainus koht, kus ma käin talvisel hooajal.

2007-11-19

Vana pilt: isa oma suurte lastega

Mäletan, et olime Marta 80. sünnipäeval Sauel. Aasta pärast ema surma.
Värvid on haledad, Toomase esimesed katsetused värvipiltide tegemisel.
Kui noored me veel siin oleme! Eh elu!

2007-11-16

Kui on vaba tund...

Seoses eKoolile üleminekuga pandi meile igasse klassi üles arvuti, mis kergendab oluliselt tundide ja hinnete sissekandmist. Muidu oli nii, et seisid all elavas järjekorras ja ootasid, millal saad sisse logida, ja käisid kolleegile õudselt närvidele, küsides hästi sõbraliku häälega: "Kas sul läheb veel kaua aega?"

Tunnis on nüüd nii, et annad lastele midagi iseseisvalt teha ja lähed ise Ekooli. Märgid puudujad ära ja kannad tunni teema ja koduse ülesande sisse.
Kui veidi aega üle jääb, siis kiikad korraks ka mujale, näiteks vaatad, mis maailmas uut( "...vaid kiirus, ei midagi muud..."). Üldiselt tunnis ikka muude asjadega ei tegele.
Praegu on mul vaba tund.

Kohe hakkan üht küsimustikku trükkima.

2007-11-15

Üks armas pilt: ainult naised


Ühel aastavahetusel meie kodus (seitsmekümnendad). Kõik kallid inimesed. Taga keskel vanaema (viimane ülesvõte temast). Paremal meie kallis ema Aino. Teised tagareas isa 3 õde. Elus veel mina( all paremal) ja minu õde(all vasakul).

2007-11-12

Mälestuste lummas

Pärast seda, kui otsustasime noorte sugulastega mälestuste blogi pidama hakata, ei saa ma enam üldse muule keskenduda. Täiesti kole lugu. Töö jääb puhta ripakile.

Eile otsisin vanaema ja vanaisa pilte. Nende põhialbumi andsin Lilli, kus elavad Lengid - vanaisa nime pärija Peeter Lenk, kes pole vanaisa oma ihusilmaga näinudki.
Nüüd natuke kahetsen, aga neil oli ka sellele õigus ju. Album oli suur, nahksete kaantega, kingitus tänulikelt õpilastelt. Fotod ilusasti kinni kleebitud, dateeritud. Nende hulgas on ka fotosid, mida meie kodus pole.

Õhtul enne magama jäämist mõtlen juba, kellest järgmisena kirjutada. Arvan, et minu ülesandeks jääbki inimestest kirjutada ja noortele sekundeerida mälestuste juures.
Uskuge, see on jumalik tunne, kuidas elatud elu ja lähedased inimesed su juurde tagasi tulevad ja sa neid nüüd palju paremini mõistad kui nendega koos elades.

Kohtumiseni mälestustes!

2007-11-09

Isa mängib rolli

Läheneva isadepäeva eel räägitakse isadest tsipa rohkem kui tavaliselt. Ja otsitakse isa rolli ühiskonnas ja perekonnas.

Kõik, kes vähegi koolieluga seotud, teavad, et isadega on meil kitsas käes. Minu klassi 17 lapsest elab perekonnas, kus on mõlemad vanemad olemas, umbes pooled. Kaks isa on surnud. Kui ma teen lastevanemate koosoleku, siis tuleb kohale kõige rohkem paar isa.

Võib-olla ongi nii, et lapsed on rohkem naiste rida? Isad teenivad elatist ja hoiavad peret oma kontrolli all?

Ma ei hakka siin midagi üldistama. Olen lihtsalt vahel mõelnud, miks meil tunnevad isad vähem vastutust lapse käekäigu pärast kui emad. AGA see pole alati nii. Õigemini on nii ja naa.
Mehe ja naise/isa ja ema rollid tänapäeva ühiskonnas on segunenud. Ja õieti on vähe neid asju, mida mehed ei suuda, mida naised suudavad. Aina rohkem jäävad isad lapsega koju, kuigi tundub, et seda päris normaalseks veel ei peeta.

Meie isa, kuigi meil oli peres viis last, ei vahetanud kunagi laste mähkmeid ega vannitanud neid.
Ta ootas, kuni lapsed kasvavad ja hakkas siis nendega tegelema. Ta juhtis meid vajalike raamatute juurde, nõudis õppimist ja korrast kinnipidamist. Meil olid kodus omad ülesanded, kusjuures tehti ikka vahet küll meeste ja naiste töödel.

Isa roll perekonnas on ikka väga suur, kui on tubli isa.

2007-11-04

Blogisõltlane? Jaa!

Lugesin Tiiu posti ja tekkis vastulause ütlemise soov.
Iseenda juures olen küll hirmutava tendentsina märganud blogisõltluse süvenemist. Eriti siis, kui põhitöö lausa kukil ei istu. Kui olen midagi üllitanud, siis terve päev kripeldab, lausa veab vaatama, kas keegi on kommenteerinud.

Kui midagi juhtub või mingid kolehead mõtted tulevad pähe, siis jälle arvuti manu. Meenub Voldemar Panso, kes vaatas eluteatrit ka mõttega: kuidas seda lavastada?

Aga ühte ma pole teinud - pole pannud oma blogisse mingit klikkide lugejat või populaarsuse näitajat. Mulle piisab sellest infost, mida pakub blogipuu. Kui ma peaksin veel iga päev uurima, kust, kuidas ja mil moel minu blogis käiakse, siis oleks küll asi päris hull. Minu jaoks.

Vaba nädalaga oleksin võinud lugeda mitu raamatut läbi, koristada sahtleid ja kappe, käia rohkem jalutamas, sõita Pärnusse või Viljandisse. Aga mina istun arvutis nagu mõni teismeline. (Loodan, et teismelised ei solvu!)

Võib-olla ei ole aeg arvutiga päris tühja läinud!? Ma olen leidnud hästi toredaid blogijaid, kelle elu on hakanud mulle korda minema. Olen ennegi välja öelnud, et blogi ei ole minu jaoks meedia, vaid on pigem ilukirjandus - autobiograafia, memuaristika, mida ka päriskirjanduses mulle viimasel ajal meeldib lugeda.

Kui keegi on ka minus midagi leidnud, siis on mul hea meel.

Edit. Mõned küsimused nn laiale ringile.
- Kas on olemas head sõltuvused ja halvad sõltuvused?
- Kui öeldakse kellegi kohta töönarkomaan, kas see on halb või hea hinnang?
- Kui ma olen sõltuvuses blogidest, kas see on siis minu puudus või lihtsalt eripära?
- Miks on naabrinaisega pläramine halvem kui blogide lugemine?
- Kas blogides võib kirjutada kõigest, mida sülg suhu toob?
- Kas ka blogides kehtib kirjutamata seadus, et teiste jutu vahele ei ole ilus sekkuda ehk siis ümbersõnastatult: igasse blogisse ei sobi kommenteerima minna? Miks on muidu aina rohkem levinud kommentaaride eelnev hindamine blogi autori poolt. Ma saan aru küll, miks seda tehakse.
Jne

2007-11-03

Tittesid vaatamas, 2















Käisime täna Tartus tittesid vaatamas.
Nii nunnud! Sündinud 9päevase vahega. Õdede lapsed. Mina olen neile...uhh...vanatädi!

Mammud on ise alles kolmekuused, aga juba nii täiuslikud. Oskavad naeratada ja käte-jalgadega sip-sip teha ja oma õdedel juustest kinni krabada ja nii lõpmata armsad olla.

Sünnib inimene, kasvab ja areneb - milline ime see on!
Kahju, et aega ei saa peatada, et seda imet kauem nautida.

Foto Elo tehtud.

Tittesid vaatamas, 1


Kumb on Anna ja kumb Ilona? Ise nad vist veel ei tea!?

2007-11-01

Küünal aknal

Juhtusin kuulma Anu Kaupmehe juttu Rootsist. Kikitasin kõrvu - nii tuttavad probleemid. Millegipärast arvavad inimesed, et seal on hea, kus meid pole, ja et üldse igalpool mujal on parem kui siin meie räpases ja kihvakeeratud Eestis.

Meedias troonivad ainult halvad uudised, justkui head ei juhtukski ilmas.
Halva esiletoomine aga närib hinge ning tekitab negatiivseid emotsioone.

Anu Kaupmehe jutust jäi mulle meelde, et näib kehtivat reegel: mida jõukam on ühiskond, seda depressiivsem. Seda vähem on inimesed oma eluga rahul, seda vähem on aega iseendale elada.
Et tööd ei peaks üldse nii palju tegema, sest töötatakse ju põhiliselt selleks, et osta endale asju.
"Osta parem teenust kui asju!" ütles Kaupmees.

Asjad on tüliks. Neid pole kuhugi panna, eriti siis, kui nad kaotavad oma tarbimisväärtuse. Rootsis pidi saama osta sellist teenust, kus konsultant käib kodus ja vaatab üle kõik su kapid ja sahtlid ning otsustab, milliseid asju sul pole vaja, ja aitab neid ära visata.

Prügimägesid suletakse, sest need on tõsiseks ohuks keskkonnale. Prügi aga tekib järjest juurde. Üks kõrgemalt makstavaid elukutseid on (tulevikus) prügikäitleja oma.
Ideaaliks peaks saama vabatahtlik lihtsus. Tagasi koopasse või puu otsa?

On alanud küünalde põletamise aeg.
Aidake neid, kelle hing on vaevas!

2007-10-30

Eestil pole lootust

Ma ei taipa suurt midagi majandusest. Puudub vastav haridus ja huvi. Muretsen rohkem selle pärast, et jaksaks tööl käia ja et minuga oldaks rahul. Ei tahaks ka vaevalist ja viletsat vanadust.
Haigusi kardan ka.

Nüüd lisandus aga uus mure, mis saab Eestist. Kui TÜ rahvusvaheliste suhete lektori Viljar Veebeli missioon on ära võtta eestlastelt lootus, siis ta selle ka täitis. Vähemalt kohalviibijate puhul.

Kui me taasiseseisvumisel ja Euroopa Liiduga ühinemisel arvasime, et nüüd läheb kõik ülesmäge, siis oleme sügavalt eksinud. Edu on ainult näiline. Raha tundub küll olevat rohkem, aga inimesi on üha vähem.

Kuhu jäävad inimesed? Lähevad parematele jahimaadele (olemasolevad) või jäävad sündimata. Iga sündimata jäänud laps lõikab katki võimaluse, et ka temal on kunagi järglased ja et ta on tööturul tegija.

Meil tuleks rõhuda oma tarkusele, innovatsioonile või kultuurile, aga selle asemel müüme maha oma vara, loobume oma riiklusest suurema võitluseta, kaitseme oma riigi asemel USA huve Iraagis, kirjutame oma doktoritöid Eesti ülikoolides võõrkeeles, laseme oma helgetel peadel minna välismaale ja jäädagi sinna.

Koolis ei arendata loovust. Innovatsioon on pärsitud. Aastas antakse patente välja ainult mõnikümmend. Üliõpilased on laisad ja spikerdavad alatult. Levinud on mentaliteet elada vanemate kulul. Usutakse, et kinnisvara tähendab jäävat rikkust. Küsimus: kes hakkavad elama nendes kipsmajades, mida massiliselt ehitatakse? Näide nooremast vennast, kes pressib isalt raha välja, et endale motikas osta. Isa arvab, et ta ei ela pensionieani.
Masendav.

Ansipi välja öeldud loosung, et Eesti jõuab 5 rikkaima Euroopa riigi hulka, on bluff. Tegelikult on Eesti EL 4 vaeseima riigi seas. Viiest rikkaimast ei ole neli Euroopa Liidus!
Edukas on see riik, kes mõtleb eelkõige oma rahva peale ja seab rahvuslikud huvid esiplaanile.

"Eestlane on töökas nagu hobune, aga rumal on nagu põder, "olevat Rein Taagepera kunagi öelnud.
"Paras, et me välja sureme!" ütles Viljar Veebel lõpuks. Päris mitmed naersid.

Õhtul võtsime vennaga mitu pitsi konjakit selle kõige peale.

2007-10-28

Sügismasendusest ja hingede ajast

Kukupai kirjutas, et tal on sügismasendus peal. Eks vist mul ka. Miks mulle muidu ükski asi ei meeldi. Ei meeldi, et kella tuli keerata. Ei meeldi, et olen selline vinguja ja ettehädaldaja. Ei meeldi, et ees on pime ja pidetu aeg. Ei meeldi, et jõulud on ära rikutud selle lõputu kommertslikkusega. Ei meeldi, et söön ennast paksuks - maandan stressi söömisega ja liigun vähe. Ja veel mitu punkti.

Eks põhjamaa inimene on ikka masendusse kalduv küll. Pane meid naeratama! See näeks väga viril välja, parem juba ei pinguta.

Võtan ennast kokku ja lähen surnuaeda. Sügisel tuleb lehed kokku riisuda.
Mõned arvavad, et masenduse vastu aitab tegutsemine ja töö, töö, töö.

Aitab ka küünalde põletamine ja vaikse, rahuliku muusika kuulamine. See teeb muidugi veel kurvemaks, aga siis võib natuke nutta, kui selleks andi on. Nutt on väga teraapiline.

Kui hingede aeg saab läbi, tuleb jõulude ootus ja lootus, et varsti on jälle kevad. Nii need aastad lähevad...kuniks elu.

Edit kell 16. Võtan tagasi oma hommikused hädaldused. Täna on suurepärane sügispäev. Harva on nii soe ja pehme ilm oktoobri lõpus. Käisin ära surnuaias, tegin hauad korda. Masendus on hajunud. Homme lähen Tartusse töö asjus.

2007-10-26

Mul on nüüd DIGI -TV (täiendatud)

Inimene on ikka hirmsasti mõjutatav reklaamide, kampaaniate, sõprade-tuttavate soovituste ja tont teab veel mille poolt.
Arvuti mul on(juba ammu), telekas on ka, aga nüüd oli vaja veel Digi TV-d.
Kuumaksu see ei mõjuta- ikka sama kallis kui enne, aga sama raha eest saab rohkem(kanaleid).

Ah jaa, mul on ju veel lauakas ka alles. Viimasest ma ei saa loobuda (seotud Elioni kodupaketiga) ja ei taha ka, sest mul on sada sugulast ja sõpra-sulelist, kes räägivad just laua peale pikalt-laialt.
Pika kõne ajal teen endale nägusid, uurin lähemalt, mitu kortsu on juurde tulnud ja kas juuksejuuri on vaja värvida.
Lauatelefon asub nimelt esikus peeglilaual.

Nüüd siis on mul ka Digi-TV. Tulevikus paratamatu, nagu nad ütlevad.

Ei mina usu, et ma hakkan kõiki neid rohkeid kanaleid vaatama. Millal? Eks ma ikka piirdun oma kodumaistega...põhiliselt.
Aga mine tea!

Edit. No vahtisin terve laupäev oma digit. Kuna ühtegi programmi pole (kust neid saab?), siis klõpsisin niisama. Kus huvitavat märkasin, sinna veidi kauemaks peatuma jäin. Ühel vene kanalil näidati Rjazanovi filmi "Jaam kahele". Südameline lugu suurest vene hingest ja ilusast armastusest. Selliseid filme oskasid (oskavad?) venelased teha. Ei tea, kuidas tänapäeval nendega lood on, pole kursis enam.
Ühel Soome kanalil tegi keegi Maria-Maria
talkshow`d, kus oli muuhulgas külaliseks ka Matti Nykanen. Lõbus Maria oli, väga omapärase riietumismaitsega ja selline edev nagu Maire Aunaste.
Õhtut ühendavaks niidiks oli ümmargune punanina. Annaks jumal, et meil seda ninapäeva üle ei võetaks, aga vist on vähe lootust. Olgu, et see on nälgivate Aafrika lastega ühendatud, ei meeldi mulle ikka.

Öösel enne magama minemist keerasin kõik kellad tagasi- mul on neid palju. Ei meeldi mulle ka see kella keeramine kaks korda aastas. Olgu siis nii või naa, aga ärgu kruttigu. Õnneks on koolist vaheaeg.

2007-10-21

Surma lähedus

Iga päev ei mõtle sellele, et meie maine elu on ajalik, et ükskord saab see otsa. Lugesin ühest blogist noore naise surmast.

Mõned päevad tagasi leidsin Postimehest meie kursusekaaslase surmakuulutuse. Üks meie kolmest poisist. Kurb. Esimene meie kursuselt on läinud.

Mis me temast teame? Et ta tuli Järvakandist. Et ta leidis ühel kolhoosisügisel endale noorukese naise, kellega abiellus. Et tal oli üks laps, poeg. Et ta jäi pärast lõpetamist Tartusse. Et ta töötas vähe oma erialal(oli ajakirjanik). Hiljem töötas hoopis imelikel kohtadel. Oli näiteks ühe intri komandant. Esimestel kokkutulekutel käis kohal. Päris esimesel imestas:"Miks ma küll oma kursuselt naist ei võtnud?"
Hiljem oli temast juttu. Keegi teadis, et oli hakanud kõvasti viina viskama ja naisest läks lahku.
Ongi kõik.
Puhka rahus, Mäido!

2007-10-20

Rebane on kaval loom

Eks see koolielu üks igavene rutiin ja vaimunärimine ole. Liiati tulid lapsevanemad ja õpilased ja vist ka õpetajad(!?) hiljuti välja ühismõttega, et eesti kool on üks rõõmutu paik, haridus faktikeskne, loovusevaene ja veel mitu punkti. Omalt poolt lisan, et õpetajad on vanad ja sisemuselt tohletanud, kes lapsi ei mõista ja ainult virisevad, et palka on vähe. Mis palka? Malka on neile vaja!

Ei hakka üheski punktis vastu vaidlema.

Rõõmu kooliellu toovad muud asjad kui õppimine. Näiteks rebasteks löömine ehk rebaste rets. Ei mäleta, millal see komme koolidesse tuli. Väga ammu.
Oma põhiolemuselt on see üks ärapanemine põhjendusega"meile tehti ka nii". Akadeemilisust ja vaimsust pole ses ürituses karvavõrdki. Ei anta Wiedemanni sõnaraamatuga pähe, et tuubi nüüd, sa rumal loom. Selle asemel mäkerdatakse riided ja nägu värvidega kokku, lüüakse paar muna pähe puruks, teibitakse käed-jalad kinni, sunnitakse kinnisilmi tundmatus kohas roomama, seotakse trepi käsipuu külge, söödetakse sisse mingit miksi, mis õnneks ei tapa. Ilusad tüdrukud saavad eriti ära piinatud.

Traditsioon on nii kõvasti juurdunud, et ei aita siin katsed ja veenmised üritusele mingit inimlikku mõõdet külge pookida.

Hea on, kui kõik ellu jäävad. "Rebased" saavad väärtusliku kogemuse eluks, õpivad nii vajalikku ärapanemiskunsti. Aga saavad ka teadmise, et pole see koolilapse elu mingi meelakkumine. Ja et kõige vajalikum omadus on kavalus.

Pilte rebastest võib vaadata Aili blogist.

2007-10-18

Loomavihkajad eestlased

Andsin ka oma allkirja Eesti Loomakaitse Seltsi üleskutsele.
Vaatasin samuti Aunaste saadet "Meie" loomakaitse teemal.

Inimesi on igasuguseid. On lausa patoloogilisi loomaarmastajaid, kes võtaksid oma hoolde kõik kodutud kassid ja koerad.
On ka loomavihkajaid, kes annavad igale ettejuhtuvale loomale jalaga, kes tunnevad mõnu sellest, kui saavad looma piinata.
Enamus mahub sinna vahele skaalal 1-10. Ka mina.

Meil on vist eluaeg kass olnud. Kui ma pole ka uue kassi võtmisest vaimustatud olnud, siis olen ma ometi leppinud, kui see meie perre on toodud. Ja armastama hakanud. Praegune on 6aastane siiami sugemetega steriliseeritud kodukass. Tal on puudusi. Näiteks püüab ta enneolematu osavusega linde, eriti rõdul, passides seal tundide viisi liikumatult. Isegi rahvuslinnu on kätte saanud. Kahju muidugi lindudest.

18 aastat oli meil koer, segavereline krants, kel polnud headest kommetest aimugi, kes ei kuulanud sõna, kes haukus heleda häälega vahel ka tühja, kel puudus igasugune kasvatus, aga teatud valdkondades näitas üles harukordset nutikust. Ta oli väga emotsionaalne, kes enne ei jätnud, kui sai keelega üle näo tõmmata. Vahel tuli tal suurest meeleliigutusest "piss püksi".
Ta oli minu tütre lapsepõlve mängukaaslane. Meil kõigil oli lõpmata kurb, kui koer jäi pimedaks, kurdiks ja nii vanaks, et teda pidi juba süles õue ja tagasi tassima. Siis langetasime raske otsuse...
Koera ma rohkem endale ei võta.

Ma ei saa aru, kes on need inimesed, kes ajavad tänavale oma üleliigseks osutunud lemmiklooma? Ma ei tunne selliseid. Tean aga väga palju häid koera- ja kassiomanikke, kelle jaoks on koduloom sama tähtis või isegi tähtsam kui pereliige, kes musitavad ja nunnutavad oma lemmiklooma ja jagavad magamisaset. Vahel tundub, et armastavad narruseni.

Saadet"Meie" vaadates tundus mulle see moodsalt väljendudes "kallutatud", sest stuudiosse oli kutsutud inimesed, kes rääkisid ainult loomavihkajatest. Jäi mulje, et eestlased on kõige muu paha kõrval ka ühed julmurid, kes loomi ei salli ja kasutavad neid ainult tööloomadena(!!), pannes koera maja valvama ja kassi hiiri püüdma. Ainult soomlased armastavad loomi ja võtavad neid kui sõpru?
Mina tundsin küll ennast puudutanuna.

2007-10-14

Pannkoogihommik


Minuga juhtus täna hommikul see, et ma tahtsin äkki pannkooki saada. Täna on pannkoogipäev (jumal hoidku, loodan, et mitte ülemaailmne!). Lisaks veel kolletamise päev ja Norra päev ja pühapäev nagunii.

Pannkookidega on nagu mõne teisegi toiduga, et igaüks teeb neid isemoodi ja maitse on ka igal erinev.
Juba meil kodus oli kaks koolkonda- isa pannkoogid ja ema pannkoogid. Isa tahtis õhukesi, hästi krõbedaid, rohkes rasvaines küpsetatud kooke. Ema tegi selliseid paksukesi, ümmargusi, mitte liiga pruuniks ja väheses rasvas praetud kooke. Pere jagunes ka kaheks. Mina oli isa kookide poolt.

Pannkoogid olid viimased asjad, mida isa insuldihaigena veel tegi, sest mina ju ei osanud selliseid teha, kui tema tahtis. Lõpuks ma kartsin ohutustehnika pärast ja ei lubanud tal ise küpsetada. Ükskord pani ta kuuma panni põrandale.

Muidugi on pannkoogiretsepte tohutult. On piimast või hapukoorest või eelmise päeva piimasupist või pannkoogijahust ja veest tehtavad. Mina teen kõige tavalisemaid ja söön rohke moosiga. Täna näiteks õunamoosiga, sest kartsin, et see kaua ei seisa. Oligi viimane aeg.

Loodetavasti ajab see jutt ka teile pannkoogiisu peale.

2007-10-13

Kuhu on maetud Johannes Saarepera?

Varsti algab "Õnne 13" 15. hooaeg, kahjuks ilma Johanneseta.

Lugesin lehest, et Johannese surm ilmselt otseselt kajastust ei leia (loomulik ju!), aga stseen, kus Alma tuleb surnuaiast, on juba valmis kirjutatud (mitte filmitud).

Kas pole kummaline kokkusattumus, et meie surnuaias on Johannes ja Alma Saarepera hauaplats? Minu tee viib sealt mööda, kui oma ema ja isa hauale lähen. Olen mõelnud, et Eestis on küll palju nimede kokkusattumisi, aga nii täielikult vist mitte. Kusjuures tegemist pole mitte perenimedega Kask või Tamm. Ka eesnimi Alma tundub mulle haruldasem kui näiteks Linda. Johanneseid esines palju sajand tagasi, praegu ei tea nooremate hulgas ühtki. Lühemaid variante- Johan ja Juhan- ikka on.

Eesnimede mood on üldse kummaline. Mõni nimi saab äkki populaarseks ja seda pannakse massiliselt. Viimastel aastatel näiteks tüdrukutele Marta. Juba minu tutvusringkonnas on kolm väikest Martat.
Minu kõige vanem tädi (sündinud üle saja aasta tagasi) oli Marta. Tema õed (ehk siis teised tädid) olid Amanda ja Auguste. Meile tegi nalja, kui isekeskis nimetasime Martat Amartaks.

See on kena, kui oma esivanemate nimesid pannakse lastele. Tundub siiski, et Eestis see komme väga juurdunud pole.

2007-10-11

Üks test, olge lahked!

1. Kas sa said nime kellegi järgi? Vanaema nimest lühem variant ja ühe ema sõbranna tütre järgi.
2. Millal viimati nutsid? Ei mäleta, nutan vahel meeleliigutusest.
3. Kas sulle meeldib su käekiri? Ei, on liiga kribu.
4. Mis on su lemmiklõunasöök? Ühepajatoit ja pannkoogid toormoosiga.
5. Kas sul on lapsi? Jah, 1.
6. Kui sa oleksid teine inimene, kas oleksid endaga sõber? Võib-olla.
7. Kas oled tihti sarkastiline? Mitte väga tihti, aga tuleb ette.
8. Kas su kurgumandlid on eemaldatud? Ei.
9. Kas sooritaksid benji-hüppe? Mitte mingil juhul, kardan kõrgust ja igasuguseid ekstreemsusi.
10. Millised on su lemmikmaisihelbed? Ei tea neist suurt midagi. Ei söö neid.
11. Kas seod paelad lahti, kui jalatsid ära võtad? Ei, kui teisiti saab. Paelad on ainult botastel (minu majapidamises).
12. Kas pead end tugevaks? Ei pea, aga minust on nõrgemaid (loodetavasti).
13. Milline on su lemmikjäätis? Eesti jäätis, šokolaadijäätis (plombiir).
14. Mida märkad inimese juures esimesena? Silmi ja naeratust.
15. Roosa või punane? Mõlemad.
16. Mis sulle enda juures kõige vähem meeldib? Ebakindlus.
17. Mida igatsed kõige rohkem? Hingerahu.
18. Millise asja ostsid endale viimati? Ilusad kingad.
19. Mida hetkel igatsed? Puhkust/suve.
20. Mida viimati sõid? Võileiba Hirve vorstiga.
21. Mida hetkel kuulad? Vikerraadio hommikuprogrammi.
22. Kui oleksid rasvakriit, siis mis oleks sinu värv? Kollane.
23. Lemmiklõhn? Borbonese.
24. Kellega telefonis viimati rääkisid? Sõbrannaga.
25. Parim spordiala, mida telekast jälgida? Iluuisutamine ja võistlustants.
26. Su juuksevärv? Originaalvärv oli must, aga värvitult tumepruun heledate triipudega.
27. Su silmade värv? Sinine.
28. Kas kannad kontaktläätsi? Ei.
29. Lemmiktoit? Traditsiooniline seapraad hapukapsastega.
30. Kas õudusfilm või film õnneliku lõpuga? Õnnelik lõpp.
31. Mis filmi viimati vaatasid? "Surnud ärkavad"
32. Mis värvi pluusi hetkel kannad? Türkiissinist.
33. Suvi või talv? Kevad ja seejärel suvi.
34. Kallistused või suudlused? Kallistused.
35. Lemmikmagustoit? Bubert jõhvikakisselliga.
36. Mis raamatut hetkel loed? Svetlana Aleksijevitš"Tšernobõli palve"
37. Mida su hiirematt kujutab? Musta põhjaga on.
38. Mida viimati telekast vaatasid? "Foorumit".
39. Lemmikheli? Linnulaul.
40. Rolling Stones või The Beatles? The Beatles.
41. Mis on kõige kaugem riik, kus oled puhkamas käinud? Euroopast pole kaugemal käinud.
42. Kas sul on mõni eriline oskus või anne? Oma hinge kallal urgitsemine. Empaatiavõime.
43. Kus sa sündisid? Tallinnas.
44. Mitu istessetõusu suudad kahe minuti jooksul teha? Pole lugenud.
45. Millal tutvusid viimati uue inimesega? Augustis.
46. Ütle üks blogija, kellega kohtuksid reaalelus? Ingrid.
47. Üks blogija, kelle blogi võiks avaldada raamatuna ja sa ostaksid? Ei oska öelda.
48. Kes oleksid järgmises elus, kas mees või naine? Naine.
49. Kui ei saa taaskehastuda inimesena, siis kellena? Suure maakivina.
50. Kelle ankeete lugeda soovid, ütle vähemalt kümme nime? Ei hakka kellelegi kohustust peale panema, olgu selline asi ikka vabatahtlik.

2007-10-06

Roosa ruulib

Õpetajate päeva hommikul kooli kohvikus.
Foto Aili tehtud.

2007-10-05

Vahvaid pilte õpetajate päevast

Selliseid vahvaid kollaaže teeb meil Aili.
Kuna minul digikat pole, aga pilte tahan endale, siis ma kasutan tehnilisi võimalusi ja lihtsalt laadin oma blogisse ümber.
Pilte saab lähemalt vaadata, kui klõpsata suvalisse kohta piltide peal. Noole abil saab vaadata ka neid pilte, mis esialgu jäävad nurga taha.

Muide, täna ütles vallavanem oma peokõnes, et õpetajate keskmine eluiga on 45 aastat. Keel vääratas. Tegelikult mõtles ikka keskmist vanust vist.

Õpetajate päev pole pullitegemine

Nii arvab Lauri Leesi, kes lisab samas, et parim õpetajate päev on see, kui lapsed on sel päeval eriti kukununnud ja paid. Veel: ükski tund ei tohi raisku minna, sest "libaõpetajad" ikka ei tee ainet nii hästi selgeks, kui vaja. Nii võib rääkida eliitkooli direktor, kel on kõik joones ja iga minut arvel.
Meie tavalises koolis on õpetajate päev ikka natuke pullitegemise päev ka, aga mitte ainult.
Sel aastal olid abituriendid kuidagi eriti pingutanud. Hommikul oli tund Kappide muuseumis, kus loeti sügisluuletusi ja musitseeriti klaveril. Akna taga oli udune sügishommik ja häälestus päevaks suurepärane.
Terve päev oli kooli kohvik õpetajatele reserveeritud. Siis oli kaks tantsutundi aulas, kus õppisime laste poolt kohale toodud õpetaja juhendamisel kaasaegset tantsu. Ei oska öelda, kas see oli hiphop stiil või midagi hullemat.
Aktusel oli terve kool. Kõnet pidas libadirektor ja pärisdirektor. Kõikidele õpetajatele kingiti nimelised kruusid koolis kasutamiseks. Siis esitasime oma tantsunumbri, mis oli väga menukas.
Mõnel aastal on meil laulmisetunnid olnud, ükskord isegi maalimise tund. Kõik spetsialistide poolt läbi viidud.
Igal aastal on midagi isemoodi. Eelmisel aastal näiteks viidi meid koolimajast välja noortekeskusesse, kus igaüks võis oma soovi järgi millegagi tegelda.
Kui argipäeval veel mõtled, milleks seda rasket tööd teha, kui sama raha saaks ka kergemalt kätte, siis õpetajate päeval tahadki õpetaja olla.
Kellelegi jahu pähe ei puistatud ja veepritsiga saba alla ei lastud. Abituriendid olid pidulikult riides. Ei peetud paljuks ka parukad pähe muretseda.
Oli jah natuke pullitegemise päev ka. Tundides jäid kõik ellu.

2007-10-04

Minu Tartu Ülikool


Vaatasin eile ETV pealt dokfilmi Tartu Ülikoolist. Pilk püüdis tuttavaid kaadreid ja lootis näha omaaegseid auditooriume ja professoreid. Paralleelselt keris mälufilm...

Nägin esmakordselt ülikooli peahoonet vahetult pärast tulekahjut 1965. aastal. Siis olin juba kindel, et tahan õppida Tartu Ülikoolis ja ainult seal. Ülikooli maine oli nii kõrge, et jättis varju kõik teised tol ajal tegutsevad kõrgkoolid.

Kes ma oleksin olnud siis, kui ma oleksin kohe pärast keskkooli mehele läinud ja lapsi hakanud kasvatama?

Aga ma astusin ülikooli, maalt ja hobusega, nagu ma olin. Meie kursusel olid valdavalt tüdrukud, ainult 3 poissi.(No kesse ikka poistest filoloogiks/õpetajaks tahtis saada!) Õppetöö ei saanudki veel alata, kui saadeti kolhoosi põllumajandust päästma. Nii kolmel sügisel.

Haridus, mille andis tolleaegne nõukogude ülikool, oli minu arvates pädev. Oli küll palju punaseid aineid, aga neid võis ka kuidagi kergemalt võtta. Oli küll kohustuslik meditsiinikursus (sõjaväeteenistuse raames), aga see andis ka midagi praktilist tulevaseks eluks.
Tagantjärele võin kahetseda vaid seda, et võõrkeelte õpetamise tase oli nõrk - puudus praktika ja ka motivatsioon.
Tolleaegne ülikool oma loengutel käimise kohustuse ja range õppekavaga kindlustas selle, et väljalangejaid oli vähe. Õpingute venitamine ei tea kui pikaks ajaks oli välistatud. Stipendium, mida tol ajal maksti, oli küll väike, ainult 35-45 rubla, aga aitas seegi.
Ma ei kujuta ette, kuidas oleks minusugune vaesest haritlasperekonnast pärit laps õppida saanud, kui oleks olnud ülikoolis õppemaks. Kuidas oleks minu vanemad saanud anda kõrghariduse 4 lapsele!
Vastutustunne ja distsipliin olid need märksõnad, mis meie elu suunasid. Ma poleks iial söandanud oma vanemaid kurvastada sellega, et jätan õppimise pooleli mis tahes põhjusel.
Minu haridus on mind võimaldanud töötada siiani oma erialal. Olen surmani tänulik õppejõududele, kes olid sel ajal enamasti juba soliidsed härrasmehed- Villem Alttoa, Paul Ariste, Richard Kleis, Juhan Peegel, Harald Peep, Valeri Bezzubov, Valmar Adams, Arnold Kask, Huno Rätsep, Karl Muru jt
Ma ei jõua ära kiita Gerda Laugastet ja Ellen Uuspõldu, kes mulle õpetasid selgeks eesti keele nüansid ja reeglid.
Eesti keele kateeder armastas oma üliõpilasi, see liigutab tänini.

Mis juhtus väljaspool kateedreid, sellest tuleks kirjutada teine jutt.

Tänapäeval on kõrgkoole nii palju, et ma ei oska arvu üteldagi, aga mul on tunne, et akadeemilise kõrghariduse prestiiž on langenud. See juhtub kõigega, mida saab raha eest ja mille puhul pakkumine ületab nõudmise.
Võib-olla ei ole mul õigus?!

2007-09-29

Kas unenägudel on tähendus?


Tavaliselt ma ei mäleta hommikul, mida unes nägin. Või kui mõni detail ongi meeles, siis ei pea seda oluliseks. Täna öösel aga nägin und, mis veel siiani kummitab. Oli tühermaa, seal suur prügihunnik. Mina üksi, otsisin kassi, aga see polnud minu oma. Kassi leidsin üles, selline valge kassipoeg oli. Midagi oli vist veel, aga nii täpselt pole enam meeles.
Rääkisin sõbrannale oma unenäost(tema jutustab mulle kogu aeg oma jagusid).
"Prügihunnik tähendab halba," ütles ta. "Ja kassid pole ka midagi head."
No pidin ma talle üldse rääkima!
Mida halba mul oodata on? Elan suhteliselt stabiilset elu, käin tööl, tervis on korras, sugulastel läheb ka hästi, sügis on imeilus, katus on peakohal, leib laual, võlgu ei ole. Ei hakka mina praegu muretsema hinnatõusu ja inflatsiooni pärast. Või ülemaailmse kliima soojenemise pärast.

Targem on vist unenägusid mitte uskuda. Pole vaja endale kunstlikult probleeme tekitada.

2007-09-24

Maja, kus ma elan...


...on 3-kordne, 24 korteriga, ehitatud vene aja lõpus 1986. aastal. Esimestest elanikest on alles veel 7 (peret). Viimastel aastatel on kolitud oma majja või väiksemasse korterisse. Või ära surdud. Alati on asemele tuldud.

Algul oli siin palju lapsi. Üks 7- ja üks 8-lapseline pere. 4- ja 3-lapselisi peresid. Kokku umbes 30 last.
Nüüd on see esimene põlvkond lapsi siit läinud - kooli lõpetanud, täiskasvanuks saanud, suuremasse linna kolinud, oma pere loonud.

Lähedal on samuti suured kortermajad.
Ühe aknast hüütakse:"Lii-ii-dia!"
Vaikus. "Mi-i-s -sa-a ta-a-had?"vastab hele lapsehääl.
"Tule söö-öö-ma!"
Vaikus. Mõne aja pärast jälle:"Liiidia!"
"Ma-aa tuu-len juu-ba!"
Süda läheb soojaks.

Meie maja ees seisavad kahes reas autod. Muru arvel tehti teed laiemaks, et autod saaksid parkida. Neid on vähemalt 30.

Ka praegu on majas väikseid lapsi, aga lastekiiged on lagunenud, liivakast lohuks vajunud, mänguplats muruga kaetud. Inimesed on rikkamaks saanud.

Korteriühistu tegutseb - plaanitakse laenu võtta, et koridorid ära remontida, uksed vahetada, uus katus panna. Umbes pooltel meie maja korteritest on aknad vahetatud pakettakende vastu. Mina pole seda teinud. Mitmel põhjusel: ma ikka veel plaanin korterivahetust (väiksema ja odavama vastu), mulle ei meeldi hermeetiline korter, raha kulutan pigem reisimise peale, vanad aknad käivad veel küll.

Fotol suvaline maja.

Algas vananaistesuvi

Paar aastat tagasi oli põhikooli lõpueksamil küsimus, mis on vananaistesuvi. Umbes 60 lapsest teadis ainult üks poiss õiget vastust. Tema on üles kasvanud kodus vanaema seltsis. Lasteaias pole käinud ükski nende pere neljast lapsest. Kõik nad on väga targad, tasakaalukad, hästi kasvatatud, lausa kompud.
Kas Sina, blogilugeja, tead täpselt öelda, mis on vananaistesuvi?
Igal juhul nüüd ta algas!

SEE pilt on võetud Tiiu blogist. Ma olen nagu kratt, kes käib teiste blogides pilte krahmamas. Aga see on NII ilus ja meeleolukas pilt. Suurenda seda ja sa näed.
Ja Tiiu kirjutas luuletuse ka juurde.

2007-09-22

Miks vihatakse ajakirjanikke?

Ka mina tahtsin kunagi õppida ajakirjanikuks. Astusin ülikooli selle mõttega. Tol ajal ei olnud veel eraldi ajakirjandusosakonda. Tuli spetsialiseeruda teise kursuse lõpuks. Enne seda pidi ennast igapidi näitama: olema aktiivne ülikooli ajalehe juures, pakkuma pidevalt kaastööd, tegema intervjuusid, lugema korrektiivi jm
Mäletan, et mõned "algaja esimesed katsetused" ikka ilmusid ka. Sain kord ülesandeks võtta intervjuu ühelt üliõpilaspäevade külaliselt. Vene keeles. Tol ajal oskasin ma kehvasti vene keelt. Olin püstihädas, aga ülesande täitsin. Siis otsustasin, et ma ikka ei õpi ajakirjanikuks.
Pärast natuke kripeldas, käisin Juhan Peegli loengutel, fännasin teda kõvasti.

Hiljem läksid ajakirjandust õppima minu lähisugulased, kellest üks on siiani tuntud ajakirjanik. Epp nimelt, kuigi ka tema tegeleb viimastel aastatel millegi muuga.
Teine loobus oma karjääri poole peal. Oli Äripäevas päris kõva tegija. Nüüd kirjutab mu tütar vahel ühes ajakirjas lugusid. Niisama, hobi korras, põhitöö kõrvalt.

Ajakirjanikke pekstakse päris kõvasti. Vahel hakkab mul nendest kahju. Võib-olla kõige selle pärast, mis mind ennast ajakirjandusega seob(emotsionaalses mõttes).

Ajakirjanikel on oma eetikakoodeks, mille järgi nad peavad vastutama oma sõnade ja loomingu eest ega tohi oma tegevusega tekitada kellelegi põhjendamatuid kannatusi. Pluss veel sada
punkti.

Mina ei ole ajakirjanduse läbi kannatada saanud. Võib-olla on mul vedanud. Ühte asja mäletan küll siiani. Mõned aastad tagasi sai meil üks koolipoiss surma. Ajas ära oma isa auto, tegi sellega avarii, kus ainukesena hukkus. Kaassõitjad pääsesid ehmatusega ja põgenesid sündmuskohalt, nagu see tihti juhtub. Me olime loost vaevalt teada saanud, kui SLÕhtulehe ajakirjanikud olid krõpsti kohal ja otsisid inimesi, kes neile teavet jagaks. Keegi ei tahtnud seda teha. Oli väga suur šokk. Midagi nad siiski teada said ja järgmisel päeval oli see esikaaneuudis. Sündmus kogus palju halvustavaid kommentaare ja tegi haiget lähedastele ja sõpradele. Ma ei oleks tahtnud olla SEE ajakirjanik, kelle tööülesandeks oli sündmust kajastada.

Kindlasti on ajakirjanikud kõrge eetikaga, madala valuläviga ja suure riskifaktoriga. Vähemasti enamik neist. Mina ei peksaks neid umbropsu ega süüdistaks kõigis maailma pahedes.

2007-09-20

Haigus kui karistus

Olen viimasel ajal mõelnud, miks inimesed haigeks jäävad. Eriti kõhedaks teeb seisukoht, et haigused tabavad meid kui karmavõlg (karistus halva eest, mida oled oma elus teinud), kui saatus, mille eest pole pääsu.
Lugesin Eesti Ekspressist, et Vahur Kersna haigus ei olegi võib-olla õnnetust kukkumisest Niilusesse, vaid hoopis tema teravast keelest ja suurest egost. Või ei saanud ma päriselt pihta? Mine seda allteksti tea! Igal juhul on Kersnast haiguse perioodil palju kirjutatud ja ta on ka ise kriitiliselt sõna võtnud. Kui inimene on tõsiselt haigestunud, siis on ta eriti haavatav.

Inimesed haigestuvad erinevatel põhjustel.
Mina põen teist nädalat. Ägedad sümptomid on leevendunud, aga enesetunne on nõrk. Olen küll viisakalt ära kuulanud kõikide heade inimeste soovitused, aga tõsiselt tegutsema pole veel asunud. Ostsin isegi ingverit, mis olevat imerohi. Mett, küüslauku ja sidrunit olen ka tarbinud.

Ma loodan, et minu sesoonne haigus pole mingi karmavõla maksmine, vaid on tingitud lihtsalt külmetusest ja haigete inimestega kokkupuutumisest.
Täna käisin vereproovi andmas, no igaks juhuks.

2007-09-17

Pilte kokkutulekult

Aili loaga panen siia tema tehtud pilte kah.

Kallistades...


Kooli kokkutulekud on väga emotsionaalsed asjad, täis ootamatuid kohtumisi ja üllatusi. Ühekorraga saab kokku minevik ja olevik. Vahelt kaob aeg ja distants. Kallistad igaüht, kes ette jääb - oma vana õpetajat, endisi õpilasi, kolleege, klassikaaslasi. Toimub tohutu energiavahetus. Ja sa oled nii rõõmus kui viimati nooruses.
Iseäranis armsad on su oma lapsed, isegi kui juhtub, et mõnda kohe paugupealt äragi ei tunne.
Ja hirmus vahva on rahvamöllus kohtuda oma isikliku tütre ja vennaga.


(Ei mäleta, millal see totaalne kallistamise mood tuli. 10, 20 aastat tagasi? Varem kallistati harva, mäletan.)

Raske on tavalisse ellu tagasi tulla. Jälle töö, jälle rutiin. Vastu pimedale ajale.

P.S. Ülal Paul Kondase naivistlik maal "Maasikasööjad". Rõõmsa koloriidiga maal. Maasikaid on palju, jagub kõigile.