Aastavahetuse ülevaade (kokkuvõtte asemel)

 Paljud blogijad on teinud oma blogiaastast kokkuvõtteid. Mul ei jätkuks selleks materjali, sest olen  liiga vähe postitanud ja neistki 4 koroonast. Eks aasta 2020 jääbki ajaloo annaalidesse kui üleilmse pandeemia aasta ja aega hakataksegi määratlema kui aeg "enne koroonat", "koroona ajal" ja loodetavasti ka "pärast koroonat". Eks see õudus ükskord ikka lõpeb või vähemasti stabiliseerub mingi olukord niivõrd, et muutub talutavaks ja tavapäraseks.  

Jõulude osas otsustasime nädal varem, et ei sõida Viljandisse, kus olime viimased 40 aastat koos venna perega jõulu ajal olnud. Liiga suur tundus risk, sest ligi 20 inimese hulgas oleks neljandik olnud riskirühmas. Jõulud muidugi ära ei jäänud, sest lapsed ju ootasid juba alates oktoobrist. Jõuluvana astus läbi ja jagas pakke õues ladiseva vihma käes. Vahva oli, et Jossu oli "vanaga" suur sõber ja istus truult koti kõrval. See äratas lastes muidugi natuke kahtlusi.  Noorem lapselaps oli õppinud selgeks 28 salmi ja laulu. Vanem  lootis vana rasva peale. Mina puterdasin isegi 4realise salmi juures. Tütar õpib igaks jõuluks uue salmi. Seekord oli võrukeelne. Üks tegelane sai paki "tutvuse kaudu".

Nädal jõulude ja vana-aasta vahel  on alati selline jõude olemise aeg. Varasematel aegadel ma koristasin põhjalikult sahtleid ja kappe, pesin ja triikisin pesu. Nüüd ainult laisklesin - lõin aega surnuks. Kui väljas hakkas pimenema, panin teleka mängima. Vaatasin valimatult seda, mis näidati. Uusi asju oli väga vähe, aina kordused. Vahur Kersna palju tagasidet saanud epopöad vaatasin tükati. Püüdsin teda mõista: jah, on raskelt haige, aga ikka nii kangelaslikult teeb oma köögilaua taga kvaliteetset televisooni. Kaldun nende kriitikute poole, kes leidsid, et eneseupitus ja möödutundetu kiitmine kolleegide ja Liina poolt oli liig mis liig. Kui seda kõike oleks olnud 3x vähem, oleks ehk lõpptulemus  parem olnud. Näiteks üks tunnine saade suurematest saavutustest koos kommentaaridega. 

Siis veel tunnine saade Sulev Nõmmikust. Kersna intervjuudel on see häda, et ta paneb küsitletavatele sõnu suhu, suunab talle sobivas suunas. Noh aga kes olen mina, et võtab telelegendi arvustada!!

Vana-aasta programmi vaatasin siit ja sealt. Mis mul viga - ei pidanud puldi pärast kellegagi kaklema. Palju oli kontserte, uusi ja kordusi. On aeg, kus mälestatakse suurte kontsertidega lahkunud  või elutöö teinud lauljaid ja heliloojaid. Miks ka mitte! Aeg puudutab ka kuulsaid inimesi! Üht asja polnud ma varem näinud - see oli "Eesti matuse" ainetel ja tegelastega tehtud  vana-aasta ärasaatmine (või olid jõulud?) Vargamäel. Lugu algas sellega, et vana telekas oli ära koolnud ja see oli sama suur ehmatus/õnnetus, kui vana Andrese surm puude lõhkumise pealt. Kivirähk on täpne ja tabab pakku. Alati vaatan ka "Oravat ja Merit", mida paar korda aastas näidatakse.

Nii see vana aasta läks ja uus tuli. Varsti pidi külmalaine tulema! Isegi lund on oodata (mõnes kohas juba on). 

 Mina mingeid lubadusi ei anna ja soove mul ka enam palju pole. Võibolla ainult see, et pere jääks koroonast puutumata ja et elu normaliseeruks. Ja et tuleks üks hea/parem/ aasta! Ja et Eestil läheks ikka hästi!

Ääd uut aastet! (Mulgi)

Uus elu!

Ma olen kõikidele oma blogituttavatele ja juhulugejatele võlgu olulise info - ma olen nüüd Pärnu elanik. Lõplik kolimine toimus 17. augustil, eelnevalt oli ära kolitud mööbel ja paar päeva enne mind veel Pätu. Pätu pärast oli kõige suurem mure. Keegi ei osanud ette arvata, kuidas õnnestub 12aastase kastreeritud vana isepäise kõutsi integreerumine 2toalisse, endise korteriga võrreldes kitsastesse oludesse.
Esialgu oli päris närvesööv, aga tänase seisuga võib öelda, et kass on kohanenud, minust endast rääkimata.
Asjade lahtipakkimine ja nende jaoks koha leidmine võtab kindlasti mitu kuud aega. Vaatamata sellele, et  ära on antud, visatud, jagatud tohutult maist vara, on seda siin ikka veel liiga palju. Kõige suurem puudus on sahtlitest ja kapipealsetest, kus oli hea hoida igasugust pudi-padi.
Ilmad on siin ilusad, aga randa pole siiski saanud. Põhiliselt liigun linnaliinibussiga ja jalgsi. Olen juba päris osav orienteeruja.
Tasapisi hakkan last ka hoidma. Seni on mind säästetud tõstmistest, venitamistest, üldse liigsest pingutamisest, sest 4 nädalat haiglas on jätnud jälje. Aga küllap ma kosun. Vana elu pole isegi enam unes näinud!
Ja need õudusunenäod, et lähen klassi ja olen unustanud ennast riidesse panna või siis, et ei mäleta, mis klass ja mis teema, on nüüd ehk igaveseks lõppenud.

Sünnipäev

Äärepealt oleksin unustanud, õigemini unustasingi ära oma blogi sünnipäeva. Muidugi pole see nii oluline sündmus ka, aga ikkagi 4 aastat täis. Midagi see ju tähendab. Mõned asjad poleks muidu meeldegi jäänud, näiteks see, et eelmised riigikogu valimised võitis ülivõimsalt Ansip üle 22 tuhande häälega!!!?
Kirjutamine on olnud ikka mu leib. On olnud aktiivsemaid perioode, aga ka madalseise. Praegu on üks selliseid. Vahel on päriselu nii pingeline, et blogieluks pole aega ega jaksu.
Aja jooksul on elu virtuaalis palju muutunud. Mõned blogitutvused on kolinud reaalellu, mõned on peitunud eraelu kardinate varju. Konkureerivaks keskkonnaks on saanud facebook.
Ma ei arva, et ma blogimisest niipea loobun. Kui aega ja mõtteid on rohkem, tulevad ka uued postitused.
Lubasin Epule, et kirjutan Justini uuest raamatust "Minu Eesti 2 - Mida Sa tahad?", mis mul on paraku veel pooleli. Mitte huvi puuduse pärast, vaid ikka selle pärast, et tööd ja sellega seotud pingeid on palju. Ma teen seda kindlasti!

Ponnistan, et toime tulla kõikides valdkondades.
Ootan kevadet.
"Algas kevadkuu ja sünnikuu" - see oli mu esimese blogipostituse esimene lause. Peaaegu sama klassikaline minu jaoks kui " Kevade" alguslause.

Lisatud 5. märtsil kell 10.30
Kas on see minu konservatiivsest loomusest või millestki muust tingitud, et ma pole oma blogi kujundust üldsegi muutnud. Nii nagu alguses sai, nii on jäänudki. Vahel olen küll mõelnud, et võiks, et koliks ka wordpressi üle, aga siis loobun. Las ta olla. Oma blogi- oma asi.
Natuke kahju on, et meie suguvõsa ühine blogi on varjusurmas, aga siin on ka mõned objektiivsed põhjused - "vana aeg" sai ära räägitud ja tegijad vist väsisid. Võib-olla saabub veel renessanss?!

Mitut rahareformi sa oled näinud?

Aastavahetuse peol tehti üksluisuse peletamiseks ka viktoriin, milles pooled küsimused olid uuest liiklusseadusest ja pooled varia. Läbiviijaks oli liiklusjurist Indrek Sirk. Võistkonnad olid 2liikmelised. Ma teadsin, et liiklus on mul väga nõrk (ei oma juhilube), aga et variast ka midagi suurt ei tea, oli ebameeldiv üllatus.

Üks võtmeküsimus oli selline.

Mitu rahareformi või uue raha käibele tulekut on Eestis olnud alates 1918. aastal Eesti Vabariigi loomisest, mil kasutusele võeti Eesti mark? Iga õige reformiaasta annab 1 punkti. Mõelge ajaloo peale, eriti segane aeg oli II maailmasõda, kuid siin aitavad ajalooteadmised ja loogika.
max 7 punkti

Mina sain 3 punkti.
1941 - Saksa mark
1992 - Eesti kroon
2011- euro

Oma vanuse järgi võinuks teada ka Vene rubla devalveerimist 1961, aga näe ei teadnud.
Minu tädi ohkis surmatunnini, et teda on kõik rahareformid nöörinud (ta oli sajandivahetusel sündinud). Viimane oli Eesti kroon, millega ta ei jõudnudki ära harjuda.
Kui ma oma Rüütli koolivennast sugulase käest küsisin sama asja, polnud tal mingi probleem kõik rahareformid järjest üles lugeda.

Ise loodan, et euro saab ikka omaseks ja ei pea pidevalt kroonidesse ümber arvestama.
Eurode eest pole ma veel midagi ostnud. Toidupoes tasusin krooni sentidega.

NB! Uurisin netist seda rahareformi asja ja leidsin ammendava vastuse: asi on veelgi segasem, kui oskasin kahtlustada:)

1. märts

Täna kolm aastat tagasi kirjutasin oma esimese sissekande blogisse.
Ei viitsi arvutada, mitu postitust kokku teinud olen.
Ei tea ka, kui palju selle aja jooksul klikke on kogunenud, sest mul puudub vastav arvestus.
Mis ma selle teadmisega ikka teeks!
Külalistest on alati hea meel olnud. Aitäh kõigile!

"Ei ole pisiasju, ja pisiasjad otsustavad," ütles Lembitu Kuuse meeste 50 km suusamaratoni kommenteerides 28. 02.10 Vancouveris.

Tänu oma blogile olengi hakanud paremini mõistma elu pisiasju, mis moodustavad mosaiigina terviku ehk ELU.
Paremini pole ma osanud.

Täna 70 aastat tagasi suri oma kodus kirjutuslaua taga Anton Hansen Tammsaare.
Ta oli siis 62aastane.

Fotojaht: Esimesed kolm

Fotojahile mõeldes panen siia oma esimesed kolm pilti teemal "Kolm".




Panin need teiste juurde sinna.

Objekte otsides

Kui ma nüüd vanas eas sain endale fotoka ehk digika, siis pole vist põhjust loota, et minust kasvab/kujuneb hea fotograaf.
Tänapäeval ei ole ju tehnika valdamisega suurt probleemi. Vajutad õigele nupule, küll aparaat ise teeb pildi. Ometi saan ma ju aru, et midagi on siin veel. See on anne, silm, fantaasia, idee. Need kas on kaasa antud või ei ole.
Algaja fotograafina ei oska ma leida objekte, mida pildistada. Kodus olen juba peaaegu kõike pildistanud. Kassi igas asendis, lillekesi, rõduvaadet. Ühel hommikul mõtlesin teha autoportree. Sellest midagi välja ei tulnud, sest ...
Kui ma vaatan teiste blogijate pilte ja fotojahti, siis saan aru, et kõige raskem ongi leida objekti ja seda siis õige rakursi alt üles võtta. Ja sellel kõigel peab mõte sees olema.
Juba hakkab mindki kummitama kõikide tänapäeva fotograafide mure: mida teha nende tohutute piltidega, mida ennast unustavalt klõpsid siin ja seal.
Mulle meeldib ikka paberi peal ka pilte vaadata. Ja albumid meeldivad.

Katsetused

Uued kingad.

Uus tolmuimeja, pole veel imeda saanudki - nii uus on alles.

Ilusasti õitsev lill, minu sõber, sest ta pole õiteta 4 aasta jooksul olnudki.

Valaste juga, mitte just liiga veerohke (12. mail s.a)

Toila pargi puu - üks paljudest. Tundub kuidagi erootiline;)

Minu kass

Minu kass - üles võetud 7. märtsil fotokaga, mis kuulub mulle!

Homme on märts

Veel võib laulda "Väljas on veebruar täna", homseks peaks mõne uue laulu otsima.
Märts on minu jaoks eriline kuu.
Homme saab mu blogi kaheaastaseks.
Algus oli nii arglik nagu igal asjal.
Nüüd on tunne, et kõigest on juba kirjutatud.
Ma ei ütle, et see on "lõpp". Aga mingi ikaldumine on - huvi puudus, ilusate mõtete puudumine või kanaliseerumine väga isiklikeks. Paljude endiste staarblogijate taandumine.

Märts on kuu, mil igatsus kevade (ja suve) järele muutub väljakannatamatuks.
Kuigi : aeg tuleb aeglaselt, aga möödub kiiresti. (hiljuti kusagilt kuuldud)
Tunnen ennast Nipernaadina, kes suvel elab absoluutselt teistsugust elu kui talvel.

Uskumatu, täna öösel on nii palju lund sadanud. Õue!!!
Üks video igatsusest (laul võrdub ju viis, sõnad, esitus)

Nii vaikseks kõik on jäänud

15 päeva jõuludeni

Ma ei mõtle veel üldse jõulude peale - vähemalt kirglikult mitte. Aga kuna täna on meie mail ilus talveilm, lume ja mõne külmakraadiga, siis võib ju natuke mõelda ka (jõuludele).

Teine mõte täna on, et kõike ma juba oskan(!!?), aga videot oma blogisse panna vist mitte. See ongi nüüd proov. Otsisin üles ühe ilusamatest jõululauludest "Valgete jõulude" kõrval ja teen katse selle siia panna.

See laul on siin.

Kuna katse õnnestus peaaegu esimesel korral, jääb üle ennast kiita - küll ma ikka olen ilus, tark ja hea!!!
Kaunist elu kõigile!
(Ähh, kõike ikka veel ei oska;)

Pilt aastast 1992: Tiit Inglismaalt ja tema Citroen

Pildil onupoeg Tiit Inglismaalt külas oma Citroeniga(vasakul). See oli ainuke kord, kui ta oma autoga tuli läbi Euroopa- käis Hollandis Laurit ja Merlet haiglas vaatamas. Edaspidi on ta käinud nii: sõidab lennukiga Tallinna ja siis rendib siit auto.
Tiidu kõrval seisab taat, siis väike Ave-Liis (3-aastane) ja Triin(16-aastane). Küljega meie koer Bibi, kes elas 18aastaseks.
Tähelepanuväärne on see, et Eestis siis veel eriti välismaa autosid polnud. Taamal uuemat tüüpi sapikas.

Praegu seisab meie maja ees keskmiselt 20 autot.

... ja mööda on läinud 15 aastat. Nagu üks silmapilk või äärmisel juhul kaks.

Ma proovin linke panna, vol 2

Teen aktiivseks aadressi brauseri ribal. Siis vajutan Ctrl+c. Lähen tagasi oma teksti juurde ja vajutan Ctrl+v. Tuleb vaadata, et http poleks topelt.

1. Inglismaal on suured üleujutused. Eriti keeruline on olukord Gloucesteris, kus elab ka minu onupoeg. Õnneks nende elu ohus pole, kuid juba nädal aega pole neil joogivett, kuna pumbajaam on üle ujutatud.
2. Tänavatel on hullunud kihutajad ja roolijoodikud, kes seavad ohtu kõikide korralike liiklejate elu. See käib kohutavalt närvidele, et tegelikult mingid meetmed ei aita. Võib-olla tuleks juba esimese korrarikkumise järel auto konfiskeerida?

Nii õpetas mulle Kukupai.
Sain hakkama, aga ikka tundub mulle see liiga tülikas.

Nüüd proovin Elsa õpetuse järgi.

3. Türgis enneaegse lapse ilmale toonud ema juhtumit võib mõista kaheti. Ühelt poolt on muidugi väga inimlik Eesti riigi abi lapse koju toimetamisel, aga teiselt poolt ajab inimesed tagajalgadele ema Ülle läbimõtlemata arvamusavaldused meedias.

4. Euroopas valitseb kohati hirmus kuumus. Mina lähen laupäeval Poola-reisile, aga ei tea, kas seal on ilm nagu meil või nagu Ungaris ja Balkanil.

Pildi lisamine, vol 1

Üks pilt õhulennul üle Suure-Jaani. Tegin palju tulutuid katseid, lõpuks sain pildi lisamisega hakkama. Muidugi ei tea, kas see ikka kõige optimaalsem viis oli. Aga tänaseks aitab.

Ilm keeras ära. Loodetavasti mitte kauaks.

Eestlaste ja ka inglaste kõige tüüpilisem small talk on ikka ilmast.
Puhkuseni on jäänud veel nädal aega. Elame üle!

Kõht täis - meel rõõmus

Esimene ajaveeb

Ajaveeeb - see on imelihtne, arvatakse. Pole see midagi nii lihtne. Mina olen kauane blogide lugeja. Nüüd siis alustan ise, õpin alles.
Oh taevas küll, kuidas neid pilte pannakse!!
Arvutiklassis.

Algas sünnikuu

Algas sünnikuu ja kevadkuu. Väljas on meeldivalt kevadine. Õhtu on käes, aga tööpäev pole veel lõppenud.