On õelust päikese all

 Käisin väljas jalutamas. On imelilus talveilm. Külma paar kraadi, tuult pole, värskelt sadanud lumi. Jalutasin surnuaias. Ühtki inimest ei kohanud.

Liinibussiga ma viimastel nädalatel ei sõida. Poes käin ka 1-2 korda nädalas, siinsamas Coopis või Selveris. Valin hommikuse aja, kui inimesi on vähem. Ega ma tegelikult inimesi reaalelus pelga. Enamasti kannavad nad maski, isegi tuttavaid ei tunne ära. Vahel mõni ei kanna ka, aga ma ei hakka "märkust" tegema. Võibolla on nad juba haiguse läbi põdenud, vaktsineeritud või siis...põhimõttelised vastased. Olen minagi väsinud ja tülpinud sellest va koroonajamast.

Kodus tunnen end turvaliselt. Lahutan meelt üldlevinud moel: loen, vaatan telekat, kuulan raadiot, teen ristsõnu.  Uue harrastusena juurutan sudokude lahendamist. Ostsin endale ühe sudokuajakirja, kus on sees kergemaid, keskmisi ja raskemaid. Ma ei saa nendega eriti hästi hakkama, sest ma ei tea, kust alustada ja mitu käiku peab ette nägema. Kas on üldse mingi strateegia, kuidas sudokusid lahendada? Kui puntrasse jään( ja ma jään), siis vaatan lahendust. Iga vaatamisega võtan ühe hinde alla. Kõige parem hinne on siiani olnud 3(2 vaatamist).

Ja muidugi olen ka arvutis teatud aja päevast. Loen uudiseid, tuulan sotsmeedias. Nüüd jõuan põhiteema juurde. Kui reaalses elus võib inimestega rahule jääda, siis ma ei saa aru, kes on need, kes seal virtuaalses keskkonnas möllavad. Tütar ütleb, et pole vaja üldse lugeda ega südamesse võtta. Ja hoidku ometi - mitte kommenteerida!!!

Ma saan aru, et inimestel on põhimõtted ja väärtushinnangud. Mul on ka. Aga kuidas käib sellega kokku jõhkrus, matslus, lollus, tigedus, kättemaksuiha, kultuuritus, harimatus, jäikus, labane keelekasutus, vihkamine, ähvardamine? Kui iga solvang oleks oda, siis oleks tapetuid ja haavatuid sadu iga päev. Kes on need inimesed, kes mõnitavad ja parastavad Irja Lutsarit (värske näide)? Või Marika Prisket, kes pahaaimamatult võttis vastu pakkumise 6. doosi vaktsineerimiseks. Jah, ei olnud vist ilus, et ta seda tegi, aga pärast mitmekordset kahetsemist ja vabandamist võiks jätta levitamata pahatahtlik tekst, kus mõnitatakse kantslerit nime ja välimuse pärast. Üldse on madal ja koletu inimest alandada tema väljanägemise või mingi eripära tõttu. 

Miks me üksteist ei salli?

Sa ei ütle ju vastutulijale, et "sa oled jõle paks eit, aura ära!" või "et ära enam peale võta" (viimane on suht süütu variant).  Aga sotsiaalmeedias võib absoluutselt kõike öelda. Ja üdse igasugustes kommentaariumides. Seal minnakse kohe isiklikuks ja labaseks. Millegipärast domineerib halb ja solvav. Katsu sa kedagi korrale kutsuda või  kaitsta. Saad nii, et tolmab!

Poliitikast olen teadlikult eemale hoidnud, sest seal toimuvat mõjutada näiteks mina ei saa. Mul on tunne, et naispoliitikuid meil ei sallita. Parem, kui nad üldse oma nina köögist välja ei pistaks. Kusjuures naispoliitikute vastu pole mitte üksnes mehed, vaid ka naised. 

 Kas olete kuulanud "Uudis+" saatesse sissehelistajaid? Millist tigedust sealt vahel tuleb! Ja enamasti on helistajateks vanemad  inimesed, isegi üle 80aastased.

Rohkem ma praegu ei tahagi sellel teemal kirjutada, sest südames hakkab pistma.

Ajad on muidugi hullud olnud alati. Lugesin äsja Aleksandra Lapierre`i romaani "Mura leegitsevad mälestused"( eesti keeles 2020), mis on  paruness Maria Ignatjeva Budbergi elust. Palju  ajaloolist, eluloolist ja ka Eesti teemat. Ühest erakordselt intelligentsest ja kaunist naisest, kelle elu oli äärmiselt põnev ja ka väga keeruline.

                      Jossule meeldib talv ja lumi.

Janest

Ma pole muidugi ainus, kellele Jane kurb saatus hinge läks.
 Lugesin läbi ta blogi, millele enam iialgi lisa ei tule. Hakkasin lugema, nagu need postitused on. Viimane kõige lõpus. Ja siis ajas tagasi algusesse.
Meedia vahendusel oleme kõigega kursis- kuidas haigus avastati (põhiliselt pani Jane ise  endale esmase diagnoosi dr Guugli abiga), kui kiiresti kõik allamäge läks ja kuidas sündis mõte Šveitsi minna abistatud enesetapule. Jane kirjutab  värvikalt. Kui kõik ei oleks nii lõpmata kurb, võiks isegi naeru pugistada Jane eneseiroonia üle.
 Praegu pole me veel näinud, mida lisandab tänane "Pealtnägija", kes Jane elu viimast aastat on jälginud ja  vaatajaid kursis hoidnud.

Eks igaühe elus tuleb ette raskeid päevi, ängi, haigusi, kaotusi ja ebaõnnestumisi, aga enamasti on ka lootust (Lootuste maal talve pole- vanasõna) ja leppimist, et on, nagu on, elame edasi.
Kuni ise pole midagi nii traagilist üle elanud, ei oska millegagi võrrelda.

Vaatasin eile ETV pealt Soome haiglaseriaali "Pulss", kus üks episood oli ka ALSi põdeva naisega, kes oli teinud enesetapu, millest ta aga päästeti. Esialgu tundus, et ta tahtiski seda (et päästetaks!), aga selgus, et tegu oli lihtsalt valearvestusega. Ja siis aitas haiglas (EMOs) töötav paar - arst ja õde- tal elust lahkuda. Lihtsalt. Nagu Janegi rääkis, et ise peab suutma ampulli pealt korgi ära keerata (filmis vajalikku nuppu vajutada).

Ma ei saanud kaua und, mõtlesin,  kas Soomes ongi see nii lihtsalt võimalik. Või kas see peakski olema võimalik lahendus, kui inimesel pole enam mingit lootust ja meditsiiniliste vahenditega elus hoidmine on pigem ressursi raiskamine ja niigi vaevatud  haige ja tema lähedaste  piinade pikendamine?
Kas keegi teab?

Edit
Vaatasin ka eilset "Pealtnägijat".
Kui enne kahtlesin, kas ikka tasub näidata  nii raske teekonna lõppu, siis pärast PN saadet  mõtlen ma teisiti. Ja on hea, et seda teemat ei noppinud üles Katrin Lust oma "Kuuuurijaga", kelle lemmiktemaatika on õudu tekitavad krematooriumi-saated.

https://www.err.ee/926416/pealtnagija-saatis-jane-paberiti-tema-viimsel-reisil-sveitsi

Mälust ja eufemismist

Kui eile koju tulin,  kohtusin trepikojas oma altnaabriga. Vanem proua, väga peente näojoontega. Kindlasti olnud nooruses kaunitar. Ma olen temaga enne ka rääkinud, aga nii pikalt mitte. Tahtsin juba oma tuppa minna, aga ta polnud veel lõpetanud.
Enamasti ta sosistas, et keegi ei kuuleks. Ma nagunii kuulen veidi kehvasti, seekord ei kuulnud midagi. Seepärast reageerisin tihti valesti. Imestamise asemel näiteks noogutasin. Põhiliselt rääkis ta, kuidas tema juures käivad vargad ja kuidas tema juttu kuulatakse pealt (interneti kaudu).

"Mul ka varastati trepikojast jalgratas ära esimesel aastal, kui Pärnusse kolisin, " suskasin vahele.
No aga temalt varastati taldrikud laualt ja külmkapist mingit head sööki, mida ta kavatses hiljem süüa. Ja välisukse võti murti pooleks.
"Kes siis varastas? Kas mõni tuttav omab su korteri võtit?" pärisin otsekoheselt.
"Tsss, keegi võib kuulda! Mine tea, mis minuga siis teevad!" sosistas naaber.
Lõpuks sain tulema. Olin juhtunust/jutust nii frustreeritud. Ja aina selgemalt mõistan, et pole midagi tähtsamat, kui see, et mõistus säiliks kõrge eani, olgu siis muude ihuliikmetega, kuidas on.

Nagu sellest veel vähe oleks, vaatasin õhtul ETV pealt jutusaadet "Suu puhtaks!" Eriliselt silmapaistvalt esines Jaak Madison, kes lausa filoloogi osavusega kasutas  väga kujundlikku keelt.  Meelde jäi, et tema pole kedagi solvanud ega hukka mõistnud, tema on kasutanud eufemismi kui kõnekujundit. Kui ta ütleb, et Raimond Kaljulaiul on "tühi pea", siis see on eufemism. Tegelikult  mingi ollus seal peas ikka on (naer saalis!) Lisaks lubas ta õpilane  Kaljulaiule teha pärast saadet järelaitamistunni eufemismide mõistmise osas.

Ma tean, mis on eufemism. Igaks juhuks kontrollisin üle.
"Eufemism on pehmendav, ilustav või peiteliselt ümberütlev väljend ebasündsa, ebameeldiva või hirmutava asemel, näiteks metsakutsu hundi asemel, vikatimees surma asemel."(Reet Neithal, Mis on mis kirjanduses, 1999)

Üks variant uue aasta lubaduste kohta

Leidsin Kaja blogist väga vahva loo, mis ilmselt on kusagil ilmunud. Kuna see teeb mu tuju heaks ka korduval lugemisel, siis panen ta siia üles.
Mina ise ei anna endale ammu enam mingeid lubadusi ega loo ka illusioone, et mu elus midagi erakordset juhtub (näiteks leian rahapaja või suure õnne). Usun ja loodan, et saan ka edaspidi oma eluga hakkama. Kõik muu lähtub (tuleneb) sellest.

Pürgides ideaalide poole

Justin Petrone (2012)

Eestlastel on üks ütlus "Algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama", ja see käib kindlasti ka minu kohta, näiteks kui asi puudutab reisimist. Kui ma alustan oma rännakut, siis ma tahan aina edasi minna, paar päeva uues linnas, siis taas uued lennukid, rongid, laevad. Kui ma lõpuks olen sunnitud koju tagasi pöörduma, kannatan võõrutusnähtude käes ega oska midagi endaga peale hakata.

Ka ideaalsed inimesed armastavad reisida, aga nemad teevad seda mõõdukalt ja planeeritult, mitte niimoodi kugistades nagu mina. Sama asi on söömisega. Tooge mulle salat, pearoog, magustoit, aga siia mahub veel, ja muidugi mõned joogid. Alkohol on tõeline katastroof minusuguse jaoks, üks õlu viib teiseni, ja hommikuks ei tahaks ma öiseid sündmusi mäletada.

Öeldakse, et mul ei ole piisavalt enesedistsipliini, ja ma olen selle diagnoosiga nõus. Mulle meeldiks väga hoida kontrolli oma elu üle ja teha sellest kunstivorm, kus oleks kõike head just parasjagu. Ideaalinimene aastast 2012 töötab täiskohaga ja -mõnuga, tarbib mõõdukas koguses ja teadlikult nautides delikatesstoitu, on alati füüsiliselt heas vormis. Mulle meenub näiteks meie vana sõber Kaja, kes on moodsa telekommunikatsioonifirma turundusosakonna juhataja, käib tööst vabal ajal mägironimas, suusatamas ja jooksmas, kasvatab koos abikaasaga kuut last ja renoveerib oma uut korterit. Või meie naaber Janek, kes juhib suurt alkoholifirmat, aga pole ise ealeski purjus, ta teeb asjalikke lühireise igasugustesse eksootilistesse riikidesse, aga kodus Viljandis käib ta hommikuti jooksmas ümber järve, 12 kilomeetrit, isegi kui väljas on miinus 30 kraadi. Janekil on spetsiaalsed arktilises kliimas jooksmises mõeldud rõivad ja libedakindlad jooksutossud, temasugune moodne mees ei lase sellisel mööduval nähtusel nagu ilmal segada oma ideaalide teostumist.

Ma olen Kaja- ja Janeki-suguste inimeste peale kade. Ütlen endale, et Kaja ja Janek on minust vanemad ja ka minul on veel aega end kokku võtta: ühel päeval ärkan ma üles ja lähen hommikul jooksma ning hakkangi seda regulaarselt tegema, ma hakkan sööma tervislikke toite, alkoholi puhul piirdun ühe ja heas seltskonnas kahe napsuga, töötan tõhusalt nagu masin, loen lastele õhtuti unejutte, üllatan oma naist romantiliste kingitustega, ja muidugi naeratan kogu aeg, sest ideaalne inimene on alati õnnelik.

Aga häda küll, ma olen sellest ideaalist praegu veel väga kaugel. Sel ajal, kui Kaja vallutab uusi mäetippe ja Janek jookseb uut ringi ümber järve, üritan mina end veenda selles, et pole vaja enam uut rasvast pitsatükki võtta ega ole vaja jälle ennast Facebooki logida. Ma ju tean, et tunnen ennast pärast seda halvasti, aga ikkagi lähen kergema vastupanu teed…

Mäletan, kuidas aastaid tagasi laulis Briti bänd "Radiohead" umbes nii: "Sportlikum, õnnelikum, tootlikum, ei joo liiga palju, teed regulaarselt trenni, kolm korda nädalas, saad tööl kolleegidega üha paremini läbi…" Thom Yorke kommenteeris, et see laul on kõige depressiivsem kõigist neist, mis ta elu jooksul kirjutanud on. Minu meelest oli see satiir tänapäeva tööinimeste teemadel. Ja need heas vormis ideaalinimesed võtavad muidugi ka oma puhkuse vastu ideaalselt: lühike päikesereis, mille jooksul nad täidavad kiirelt oma energiatanke, päevituvad pruuniks, naeratavad kaamerasse ja näitavad pärast kõigile pilte, kust on näha, kui idülliline nende elu on.

Jah, lihtne on olla sarkastiline, aga tegelikult pean tõdema, et ilma teatava nägemuseta iseenda tulevikust elaksin ma ilmselt siiani oma ema ja isa juures. Juba üsna varakult elus panin ma kokku pusle sellest, missugune on minu meelest ideaalne inimene. Pusletükkideks olid mu isa räägitud lood ja mu enda loetud raamatud ning nähtud Hollywoodi filmid. Minu ideaalinimene oli actionkangelase ja kunstniku segu, keegi, kes seikles maailma veerel inmtühjades kohtades ja jagas teistega oma kogemusi. Midagi Indiana Jonesi ja Ernest Hemingway moodi…

Oma elu sellest valguses vaadates taipan ma, et tegelikult on need ideaalid mind kusagile viinud küll – ma elan ju kohati täiesti sellist elu, nagu ma lapsena unistasin.

See viib mind taas Kaja ja Janeki juurde. Võibolla sel ajal, kui nemad olid lapsed, olid neil juba visioonid sellest, mida nad elus kindlasti teha soovisid. Võibolla väike Kaja unistas mäetippudel ronimisest ja väike Janek ümber järve jooksmisest? Aga väike Justin unistas võõrastel maadel seiklemisest ja unustas end programmeerida selleks, mida teevad miljonid inimesed üle maailma igal hommikul: tõusevad voodist ja lähevad jooksma.

Praegu tegelen ma enese lisaprogrammeerimisega kahel moel. Esiteks, muidugi, ma loodan jalad alla saada ja jooksma minna, teiseks, ma ei taha liialdada, nagu ma ikka loomuldasa tegema kipun. Ei, ma tahaks oma uut hobi alustada teadlikult ja mõõdukalt, uurides enne treeningmeetodeid ja õigeid jalatseid. Olen kuulnud, et olevat olemas isegi sellised poed, kus arvuti abil mõõdetakse su jooksuviisi ja su jalaehitust ja siis tehakse spetsiaalselt sulle mõeldud tossutallad. Nii et mul läheb veel veidi aega. Aga varsti ma hakkan jooksma!

Meie põlvkonna iidoleid

Alo Mattiisen (22. aprill 1961 Jõgeva – 30. mai 1996 Tallinn)

Kuulasin Vikerraadiost saadet Alo Mattiisenist, kus ema, põlvkonnakaaslased, sõbrad meenutasid teda.
Nii lühikeseks jäi ta maine elu, aga igavene nimbus püsib ta kohal seni, kuni on kas või üks põlvepikkune poisike, kes kõneleb eesti keelt ja mäletab midagi eesti rahvast.

Kui Mattiisen oleks täna elanud, oleks ta olnud kõigest 50aastane.
No mis vanus see ka on!!!
Ivo Linna, Tõnis Mägi jpt- temast üle 10 aasta vanemad - on siiani kõvad tegijad.

Mäletan, kui Mattiisen suri, räägiti, et kirstus oli nagu 70aastane ätt.
Mis teda nii kiiresti kulutas? Ema meenutustest kumas kuidagi süüdistust naise aadressil, kes ta üksi jättis.
Ei olnud talle ette nähtud pikemat elu! Põles kui säraküünal. Eredalt, kuid üürikest aega.

Vaatasin täna ka üht dokki viimasest ärkamisajast.
Ilus aeg oli. Inimesed olid kõik nii rõõmsad, noored, ilusad, hoidsid üksteisel käest või ümbert kinni. Laulsid "Eestlane olen ja eestlaseks jään...."

Imeinimesed

Vaatasin Tartu Maratoni starti - telekast muidugi. Ilus pilt oli. Ma tean ka umbes kümmet inimest, kes selle sündmuse nimel elavad - st ühest Tartu maratonist teiseni. Külm või muud ebamugavad ilmaolud pole nende jaoks argumendid.

Mul on ka keldris suusad vanast ajast... parem ei hakka meenutama, kui palju aastaid tagasi ma viimati suusatasin.
Aga ma olen murega vaadanud, et läheb juba teine ilus lumerohke talv...ja ma pole näinud lapsi suusatamas, isegi kelgutamas mitte, uisutamisest rääkimata. Ometi on meil ju head tingimused, sama palju võimalusi kui mõnes suusakuurordis:)
Vanasti lükati järv lumest puhtaks, tehti uisuväli. Aeti ümber järve Lendri mägedesse mitu erineva pikkusega suusarada. Kirikumäe otsast sai mõnusa põntsuga kelgusõitu teha.

Ainukesed inimesed, keda mina olen sel talvel siin näinud suusatamas, on parimas keskeas. Nad teevad staadioniringe - 20-30 korraga.
Nüüd ma mõtlengi, kas nähtus on omane ainult minu kodukohale - noh et lapsi ja noori talisporti harrastamas ei näe- või on see laiemalt levinud. Samas ma tean siit mitut perekonda, kes käib lastega igal aastal hirmpeentes mägedes suusatamas või lumelauda sõitmas.
Siin - istuvad lapsed kodus, peavad külmapühi!!!

Imeinimesed on need tuhanded, kes sõidavad läbi Tartu maratoni - põhidistants 63 km või siis ka poole vähem, ikka vägev.

Ma lähen nüüd õue, vaatan, mis ilm täna on.

pildid Postimehest

Ellen Niit 2008

Soovitus

Kui teed ukse lahti,
üle õla vaata,
ehk on mõnel mahti
viipega sind saata.

Pole mõtet kõnel,
aega seks ei leita.
Ehk on juhust mõnel
pilk su poole heita.

Julgust andev jõud on
pilgu tulikiirel,
mis sind teele saadab
päeval tulikiirel.
/Ellen Niit/

Otsin juba mitmendat päeva Ellen Niidu kohta materjali. Mitte, et ma temast midagi ei teaks, tean ikka. Kes siis tema rongisõitu ei tea, või Krõlli ja onu Ööbikut, Triinut-Taavit, Pille-Riini?
Tema "Suur maalritöö" on lausa omamüüt! Mulle meeldib väga.

Ellen Niit on minu jaoks Eesti naise etalon, mitte ainult selle pärast, et ta on luuletaja, tõlkija, teadlane, vaid et....
- tal on 4 last ja 13 lapselast, ise ta kasvas üles üksiklapsena
- ta oli Jaan Krossi tagala, teenija, lapsehoidja, majapidaja, autojuht, elektrik, ennastsalgav ja armastav naine
- tema intervjuudest on mul meelde jäänud mõned elutargad mõtted, näiteks laps on täiskasvanu siis, kui ta on võimeline pere pesu pesema ja WC-d kasima (näide toodud mälu järgi)
- tema lapsepõlveunistus oli suur rannapall ja tänini tuksatab ta rinnas miski, kui rannapalli näeb
- tema ema töötas õmblejana ja tal polnud aega lapsega lakkamatult tegelda - ise pidi hakkama saama. Ema andis vahel ka "kergel kujul sirtsakaid vastu kintsu", kuluks ta tänapäeva lastele mõnikord ära.
- kui vanasti kadus lapsel koolis ära pliiatsijupp, siis aeti seda taga, nagu midagi hullu. Aga kui tänapäeval läheb koolis kaduma jopp, pole sellest midagi (näide intervjuust 10. nov 2008 - Pere ja Kodu - "Kullateraga Ellen Niit", autor Tiia Kõnnussaar)
- elu pole tänapäeval raskem kui varem - liiga ebaolulised asjad on üles puhvitud, näiteks raha. Ei peaks nii hirmus nõudlik olema. Ei pruugi ka muidugi kartulikoori süüa, aga väikseid järeleandmisi võiks ikkagi teha (samast)
- "Vana on palju lihtsam olla kui noor. Võid palju jätta tegemata, kui oled lapsed kasvatanud nii, et nad oma laste eest hoolitsevad. Ega ma viitsiks küll uuesti enam noor olla." (tsitaat samast)

pilt

Meeste elueast

Lugesin hommikul Lendava konna postitust, kus ta muuhulgas puudutab ka meeste keskmise eluea küsimust. Et mehed võiksid pärast viiekümnenda kukkumist juubeleid tähistada kiirendatud korras. Mehi ju kaunistab soliidne iga.
Naised seevastu võiksid soolise ebavõrdsuse vähendamiseks keskmise eluea aspektist lähtudes lakata lugemast aastaid üle kuuekümne. Siis tekikski ideaalis olukord, kus mees ja naine saaksid vananeda üheskoos.
Nujah...
Vaatasin eile Tõnis Mägi juubeli klippe ja intervjuusid, hilisõhtul ka paari aasta tagust "Tähelaeva". Mees pole veel eriti hallgi. Ega ta võikski - tal ju noor naine ja väiksed lapsed. Ise elujõudu ja -rõõmu täis. Õnneliku kunstnikusaatusega muusik. Kõikide generatsioonide laulik. Arvatavasti, kuni on veel kas või üks põlvepikkune eesti poisike, esitatakse laulupeol ka saja aasta pärast Mägi "Koitu" või "Palvet" (Looja, hoia Maarjamaad!). Ja eurooplaseks integreerunud baltlased pillavad pisara muistsete aegade mälestuseks. Nii nagu praegu "Mu isamaa on minu arm" lauldes.

Palju õnne ka Lätimaale!

"Jälle algab kõik, algab uuesti..."

Pildil meie koolimaja - raske tuvastada, kas sügisel või kevadel.
***
Pühapäeva hommikul, päev enne 1. septembrit...

Vaatan siin ringi ja uurin oma garderoobi, mida küll homse päeva pidulikkust silmas pidades selga panna. Paneks seeliku ... või isegi kostüümi? Käikski kohe sel aastal "naiselikumalt" riides, muidu kogu aeg aina püksid ja püksid;) Igat värvi.
Jalanõudega on ka pahasti. Pori ja lörtsiga (mida lubati!) ei kõlba ju lahtise varbaga minna, külm ka. Sisejalanõudeks tuleb vaadata mõned kontsaga kingad, sest madalaga hakkab jalg juba tunni aja jooksul valutama...
Ohh! Olen küll kolmat põlve õpetaja, aga ikka enne esimest septembrit haarab mind ärevus, mis kipub üle kasvama pisipaanikaks ( nagu torm kasvab tihti üle orkaaniks??). Liialdan veidi - nii hull asi just pole.

***
31. augustil on ühel minu kooliaegsel sõbrannal sünnipäev. Käisime alati tema pool, aga üks kord on eriliselt meeles. See oli enne viimast klassi. Pidu peetud, kõik teised koju läinud, tuli sõbranna mind saatma. Oli soe sume augustiöö (mitte nagu praegu!!), jäime jutustama. Minu meelest istusime heinarõugu alla!?
Jutustasime ja jutustasime, kõik rääkisime südamelt ära, et mis plaanid ja mured on, keda armastame salaja ja lootusetult... Plikade jutud.
No lõpuks said jutud otsa ka ja läksime igaüks oma koju.

Mul ei lähe see pilt kunagi meelest! Ema-isa olid kodust lahkunud, ja paistis, et kiirustades!?
Mis siis selgus! Vanemad, vaadates, et tütar ei tule ega tule koju, hakkasid muretsema (kuigi ma ei saa aru, sel ajal polnud ju põhjust - turvaline väikelinn!).
Magamisest ei tulnud midagi välja, nad panid riidesse ja läksid otsima. Kõik sõbrannad aeti järjest üles (polnud ju mobiiile!) - kõik olid ammu kodus ja magasid. Meid aga polnud võimalik leida, sest istusime tont teab kus heinakuhjas.
Ime, et ma naha peale ei saanud.

Vat selline mälestus seostub mul elu lõpuni 31. augustiga. Palju õnne, Imbi!

Lisatud kell 14.51. Lasin end ära petta päikesest ja läksin küllalt kergelt välja. No teate, paras on välja otsida villane müts ja kindad. (Villased sokid panin kodus juba jalga!) Saabumas on jääaeg!!

20 aastat hiljem/varem

20 aastat on igaviku mõõtkavas imepisike aeg, aga inimese elust 1/3 kuni 1/4.
Mõne elust veel vähemgi.
Ühe rahva ajaloos võib mõni 20 aastat olla murranguline, tähtsam kui 700 aastat orjapõlve. Kõik on ju suhteline, nagu me teame.
Möödunud päevade jooksul on lähiminevikule palju tagasi vaadatud. Oled Sa mõelnud ka oma elu viimasele 20 aastale?

Vaatasin ETV pealt vanu saateid "Kas oskame hoida ühte?". Polnud enam meeleski, kui palju nooremad kõik siis olid, ja tervet põlvkonda polnud veel olemaski. Isegi minu lähisugulastel sündis sel kaunil ajal kolm last - nüüdseks kõik gümnaasiumi lõpetanud noored. Vaprad ja ilusad.

20 aastat tagasi oli meie kooli hariduselu 300. aastapäev - vilistlaste kokkutulek. Sellist, nii suurt ja nii rahvarohket, pole enne ega pärast olnud. Vilistlased kinkisid koolile suure sinimustvalge, rongkäik läks läbi linna, trikoloor ees lehvimas.
Paljud läksid magamata, aga väsimatut vaimustust täis Tallinnasse "Eestimaa laulule". Mina isiklikult küll ei läinud, sest olin koolimaja koristamise toimkonnas. Isa kuulas raadiost kogu ülekannet ja võttis selle lindile. Iga sõna, iga laul oli nii oluline talletada.
Vaatasin arhiivikaadreilt seda rahvahulka, kes oli siis lauluväljakule kogunenud - nii õnnelikud, lootust täis. Kõik viimseni.
Muidugi oli ka märkamisaegne öölaulupidu uhke üritus, kuid ärkamisaegset üles ei kaalu. Eriti neid öölaulupidusid, millest alles hiljem hakati täit tõtt rääkima.

Aeg ei tee kedagi nooremaks. Savisaargi oli praegusega võrreldes poisike, ja kui õiget juttu rääkis siis!
Kellel on 20 kilo kaalu juurde tulnud, kes on üleni halliks läinud, kes on päriselt lahkunud. Keda on aeg pisendanud, keda pjedestaalile tõstnud. Igaühte on aeg muutnud.

Ärkamiseaegsed lapsed on koolist läinud, asemele jäänud palju tühja ruumi. Nii väikseid klasse pole meie koolis veel enne olnud (ilma paralleelideta).

Tuli küll vabadus, aga midagi veel, mida keegi ei osanud oodata.

Üks maa, üks rahvas

Ma arvan, et eile oli küll eestlaste jaoks ilus päev. Ka kõige tuimem tükk tundis vähemalt korraks uhkust, et Kanter (ei, meie!) sai kulla. Tore poiss ju, pole sigadustega hakkama saanud ega marki täis teinud.
Ja õhtul veel see öölaulupidu.
Sättisin ennast ka teleka ette vaatama, ehkki eelhäälestus (mõnede blogide põhjal) oli pessimistlik, et vaevalt sinna palju rahvast kokku tuleb, et rahva meelsus on pigem selline "ah, mis oma riik, igaüks vaatab, kuidas teki iseendale peale saab krabatud".
Aga läks nii, et vaatasin kogu peo algusest lõpuni ära. Võib-olla oli neid suulisi vahetekste, nn ajaloolisi ülevaateid ja muid klippe liiga palju, aga võib-olla oli neid just vaja, et noorem põlvkond ka teaks ja vanemad meelde tuletaks. Sest kui ruttu läheb kõik meelest - nii hea kui halb, mäletad ainult valikuliselt seda, mis otseselt sinu elu puudutab.
Meeldis, et välja oli tulnud kogu raske kahurvägi, vanad tegijad, enamus laule lauldi nö retro-stiilis, mitte moderniseeritult, nagu tänapäeval moes on.
Mattiiseni-Leesmendi viit isamaalist laulu originaalesituses ja järjest pole vist küll kümmekond aastat lauldud, v.a mõned neist laulupeol. Ma arvasin, et "eestlane olen ja eestlaseks jään, kui mind on eestlaseks loodud, eestlane olla on uhke ja hää, jah just nii vaarisade moodi" on küll nii devalveerunud, et hakkab piinlik isegi kuulata. Õnneks mitte.

Kui Ivo Linna laulis Alo Mattiiseni ( 1961- 1996) mälestuseks " Sind surmani", siis tuli mul pisar silma. Meenus, kuidas tulin töölt ja minu haige isa oli kohutavalt endast väljas ja püüdis mulle öelda "on surnud". Mul käis sekundi jooksul peast läbi igasuguseid hulle mõtteid. Alo Mattiiseni surm oli rahvuslik tragöödia.

Veel mõtlesin eile, et võib-olla on üks eestluse elujõu allikas just võime kokku tulla ja laulda ...isamaast, kodust, lootusest ja koidust, mis saabub.... nagunii? See vägi ja tunne, mis lauldes tekib, on aidanud püsida. Peotäis nagu meid on. Mahub ühele lauluväljakule ära (no olgu, kolmele).
Sama fenomen toimib ju igal laulupeol. Laulev eestlane on ilus ja väärikas.
Oli neid siis seal lauluväljakul rohkem või vähem kui 100 tuhat ja teleka ees ülejäänud, tundsime vist kõik üht - see on üks maa ja üks rahvas, meie oma, ja me ei anna teda enam ära. Aga Looja peaks ikka ka silma peal hoidma...
Ilusat päeva Sulle!

Pilt siit.

Toredad inimesed televisioonis

Olen hakanud vaatama igal hommikul ETV äratussaadet "Suvehommik", mida teevad Elis Aunaste ja Urmas Vaino. Toredasti teevad - selline soe, heatahtlik tandem, ei manata halba esile, puudub iroonia ja õelus. See putukate multikas on ka jube vaimukas. Meelelahutuslik osa on absoluutselt Eesti-keskne: eesti vanade laulude videod, hommikvõimlemise klipid, mõnus eesti kultusfilm a´la "Mehed ei nuta". Kõik on retro.
Selle hiina keele õppimise peale läheb mul tuju kohe heaks - tekib tahtmine tegutseda. Motivatsioon on ju väga oluline!
Kujutage ette, te õpite ühel hommikul selgeks lause (hiina keeles): "Palun ulatage mulle see taldrik! Kanter tahab trenni teha!";)
Soovitan küll tasuta hiina keele tunde võtta!

Teine asi, mida olen teadlikult vaadanud, on Urmas Oti viis aastat tagasi tehtud intervjuud Eesti tublide inimestega - "Augustivalgus". Keegi vist ei vaidle vastu, et UO on seal suurepärane - terane, vaimuka sõnakasutusega, erudeeritud ( hea kodutöö). Ta on nii hea intervjueerija, et sõlmib lahti ka kidakeelse(ma) vastaskõneleja häälepaelad. (Ma pean silmas praegu konkreetselt just neid kordusintervjuusid aastast 2003)

Üldiselt on suvel telekast vähe vaadata. Parem vaadakem elu!

Lisatud 17. oktoobril. Urmas Ott on surnud. Mul on kahju.

Puud nagu inimesed

Viimastel päevadel on tormituuled palju põlispuid maha murdnud. Kooli juures oli üks suur vaher - eluaeg olen seda mäletanud, täna laasiti oksi.
Mõned suured puud võetakse maha ka lihtsalt niisama, näiteks varjavad vaadet. Mul oli tõsiselt kurb meel, kui vana ühispanga hoone eest saeti maha kastanid.

Eelmisel aastal kirjutasin " ühest kasest, mis kasvab kooli õues". Selle tervis pole paranenud, ikka on 2/3 võrast kuivanud.
Puud, eriti vanad, varjavad endas saladust. Keegi ei tea täpselt, kui palju neil seda vanust ikka on, ja ka seda, milline on nende tervislik seisund. Alles siis, kui torm on tast jagu saanud, selgub, et sisemus puhta mädand - puud on püsti hoidnud paljalt missioonitunne või tahtejõud. Inimestega on ju samuti.

Tiiu kirjutas puude surmast. Eks see ole sama paratamatu kui inimeste surmgi. Kui see tuleb vanadusest, siis me lepime olukorraga, aga kui tabab välk või saatuse kuri käsi, siis mitte...
Kurb on ikkagi.
Inimesi võrreldakse puudega: tugev nagu tamm, jändrik nagu mänd, kange nagu kadakas, painduv kui paju, kibe kui urvaplaaster, kaunis nagu õunapuu....
On olemas ka puude horoskoop, näiteks selle järgi on minu puu pärn.

Pihlakat peetakse väga ilusaks ja heaks puuks, pihlakaoks aitavat rahakotis korda pidada, autos avariid ära hoida. Ma olen pihlaoksi küll autosse sokutanud. Ühe õige kodu juures peab pihlakas kasvama!

Kui meie ema suri, siis tahtis isa ema hauale tingimata puu istutada. Valisime leinajalaka. Mõned aastad tagasi, kui see kole jaanuaritorm oli, kukkus üks suur puu meie väikesele peale. Siis selguski, et tegelikult oli meie puu seest mäda. Nüüd on asemel uus - leinalehis.

Ma ütlen teile: puud on nagu inimesed - surelikud.

Pilt Tiiu kogust.

Emast mõeldes

Meie emal oli viis last ja on kümme lapselast. Neist nägi ta viit.
Nüüd on ema juba 30 aastat taevas ingliks. Ta suri ühel ilusal kevadhommikul aiamaal, kuhu läks lilli istutama. Naaber leidis ta õitsva ploomipuu alt.

Tiia küsib oma blogis, "mida oled õppinud emalt?".
Mina püstitaksin küsimuse teisiti: mida olen pärinud oma emalt?
Välimust mitte. Olen läinud isapoolsesse suguvõssa.
Loodan, et sain oma ema käest mõned head iseloomujooned, sest HEA inimene oli ta kõikide arvates.

Meie ema oli suur muretseja. Ta võis kõiki sellega hulluks ajada. Poisid läksid kalale, siiasamasse järvele. Ema saatis mind varsti vaatama, kas nad pole vette kukkunud. Kõikidest oma ülikoolieksamitest pidime kohe teatama. Sel ajal puudusid ju operatiivsed võimalused, aga helistada ja kirjutada ikka sai. Mul oli emaga pidev kirjavahetus. Viimase kirja sain kaks päeva enne ta surma.
Olen nüüd samasugune muretseja.

Meie ema oli väga ebausklik. Tal olid omad nipid, kuidas saatust ära osta. Näiteks ei teinud ta midagi, millele poleks mingit tähendust külge pookinud. Kui keetis moosi, pidi see (moos) täispurkidesse mahtuma, poolikuks ei tohtinud jääda. Kuidagi ta selle saavutas. Unenägudesse ja ennetesse uskus, eriti, mis puudutas ta lapsi. Eriti kartis ta ärasõnamist.
Ma olen samasugune või isegi veidi hullem.

Ema uskus, et head tasutakse heaga ja halba halvaga. Ta ei karistanud meid kunagi, selle raske töö pidi isa tegema. Nii ta ütleski: isa on väga vihane, et sa nii tegid. Meie ema vist teadis, et "head lapsed - need kasvavad vitsata." Ta oli alati meie poolt. Temas ei olnud kübetki pahatahtlikkust ja kurjust.

Pärast infarkti soovitati tal hakata käsitööd tegema, et ajab muremõtted laiali ja rahustab närve. Enne seda ei õmmelnud ema padjapüürigi. Kõige paremini on mul meeles, kuidas ta tegi suurt rüiuvaipa. Sinna andsid kõik oma panuse. Värvilistes triipudes ja laikudes on meist igaühest midagi jäädvustatud. Kõige rohkem muidugi emast. Enne surma jõudis ta selle lõpetada....

Meie emast olen ma kirjutanud ka siin ja siin.
Kullerkupud siit.

Lihtsalt meeldib

Üks mu lemmikraamatuid on Viivi Luige "Seitsmes rahukevad". Olen seda palju kordi lugenud - ükskõik, kust lahti löön.

Miks üks raamat võib nii väga meeldida? Programmiline küsimus.
Stiil meeldib- väga vaimukas, värske, täpne, detailid on nii leidlikud.
Tegelased meeldivad.
5aastane tüdruk, kes on lapse kohta üliterane, aga ka kuri ja sõltumatu, kes oma salajasi hirme elab välja agressiivselt käitudes. Ema, kes jääb lapsele alla, sest ei oska ennast kehtestada, seega laseb kõigil teistel kamandada. Moraalne liider- vanaema, ilma kelleta midagi ei otsustata ega toimu, vannub südamest või käratab vakka:"Lõuad!"
Isa ja onu - episoodilised tegelased, nagu kõik ülejäänudki - külarahvas, koerad, kanad, nähtamatud metsavennad ja rahvavaenlased, võhivõõrad...

***
Lugesin täna lastele ette seda kohta, kus tüdruk koos naabri-Aimega söödab koertele sisse pekki.

"Pekikamar võpatas iga kord, kui ma sammu astusin."---
"Koerte silmad süttisid põlema, nende näod said rasvaseks ja keeled jäid ripakile. ---
Rasv nõrgus kampsunikäistesse ja liimendas isegi jalasäärtel.---
Vaatasime, kuidas koerad pekki kugistavad ja tegime:"Öak!Öak!" nagu öögiksime.
Lõpuks sõid koerad juba ainult paljast viisakusest, nende silmad olid kustunud ja kõrvad pahupidi.
Mulle tuli ähmaselt meelde, nagu oleks vanaema liha keema pannes kiitnud: " No seda jägub nüid Hansule levakotti ka panna!"
See ei meeldinud mulle põrmugi...Parem, kui ma midagi ei kuule!"

(Võib-olla see kasvatuslikult kõige õigem katkend polnud?)

Mitu korda tõdeb tüdruk: "Olen südamest rõõmus, et mu lapsepõlv on möödas, et ma ei pea jälle ema käest kinni võtma...."
Eriti andekad on vaated tulevikku: "Ema võis kindel olla, et tiisikus, südamereuma ja keskkõrvapõletik mind maha ei murra, tema ise saab kõik oma importkingad, soome keele kursused ja Moskva-ekskursioonid kätte."

****
Oma varasest lapsepõlvest ei mäleta mina küll suurt midagi, nagu poleks seda olnudki. Aga oli kindlasti. Igal juhul selle 5aastase lapsega ma ennast ei samasta, ehkki ta meeldib mulle hirmsasti.
Ma pole kümnendikkugi olnud tema sarnane, aga ma vist oleksin natuke tahtnud... Nii kange, nii iseseisev, nii...

****
Viivi Luik pole millegipärast palju rohkem täiskasvanute proosat kirjutanud. "Ajaloo ilu" ei jätnud mulle nii sügavat muljet.

Õnne väärtus (katkendeid ühest kirjandist)

Mõned õpilased üllatavad mind oma mõttemaailma küpsusega, eriti kui on tegemist meie mõistes lapsega (no kes see 9. klass õpilane siis on!).

Allpool toon katkendeid ühe poisi (16) kirjandist alusteksti peale, mis käsitles ÕNNE ja RAHA seoseid. On see nüüd varaküps või mis?

-------------
* Sõna "õnn" on raske defineerida. Igal inimesel on õnnest ja õnnelikust elust oma unikaalne arusaam, nagu öeldakse: nii palju, kui on inimesi, on ka arvamusi. Siiski, kui natuke üldistada, leiab mingid kriteeriumid, mis suurema osa inimeste arust käivad õnnega kokku.
Kõige üldisemad kategooriad, mis õnne alla kuuluvad, on pere, raha, armastus, tervis, sõbrad ja karjäär.
Kuigi tegemist on kulunud väljendiga, vastab lause "igaüks on oma õnne sepp" suures osas tõele. Kõiki eelnimetatud asju on teoreetiliselt võimalik igaühel saavutada, kuigi need võivad võtta palju aega ja vajalik oleks ka olemasolev nö õnne kapital.
(S*tast saia ei tee ja ka see on paratamatult tõsi.)

-------------
(Siin jätan vahele kirjandi põhiosa, mis käsitleb erinevat tüüpi "õnnelikke inimesi".
Lühidalt refereerin.
Ühed on nn erandlikud inimesed, kes on kogu aeg õnnelikud, üdini positiivsust täis, loomult optimistlikud, aga naiivsed, lühidalt - ullikesed (minu märkus. h)......
Veel rohkem leidub inimesi, kes iial rahul ei ole. Need on täiuslikkuse otsijad, perfektsionistid. Ükskõik kui hästi neil ka ei läheks, pole nad iialgi rahul.)
--------------

* Kuid mis on siiski õnne väärtus? Õnn on ajutine nähtus, ma arvan, et kui kõik õnne komponendid on kogu aeg ühe inimese elus olemas, siis see pole enam õnn.
Kui õnn muutub rutiiniks, siis kaob sel ka väärtus.

-----------------
Mis ma ütlen, mina, vana blogija? Mis sina ütled, lugeja?

- Kirjaviis muutmata, mõtteviis mõjutamata. (Ei hakka mina oma vanainimese-õnne neile ette söötma!)
- Poiss on äärmiselt sümpaatne - andekas, aga laisavõitu. Kust on tulnud selline küpsus?
Muide, ta luuletab ka väga andekalt!

Osta endale õnne!

Briti teadlased selgitasid välja, et rahal ja elustiilil on suur mõju inimese emotsioonidele. Ehk teisiti öeldes - rahulolu skaalal ollakse seda kõrgemal pulgal, mida rohkem raha omatakse. Näiteks leiti, et suurepärane tervis teeb õnnelikumaks 304 000 naela eest aastas, abielu ja koos elamine lisab sellele veel üle 100 000 naela.
Süsteem toimib ka vastupidi - näiteks üksijäämine vähendab rahulolu eluga sama palju kui sissetuleku vähenemine 200 000 naela võrra.

Umbes selline tekst on põhikooli eksamivihikus. Ülesanne oli: loe tekst läbi ja kirjuta selle põhjal kirjand teemal, milles peitub õnn. (Seda nimetatakse alusteksti peal kirjutamiseks.)
Mingit spetsiaalset juhendamist ei toimunud.

Lugesin läbi 30 tööd õnnest ja peab tõdema: 15-16-aastased omavad täiesti ettekujutust õnne olemusest ja "komponentidest".

- Nad teavad, et õnn ei ole rahas. (Kust nad seda teavad?)
- Nad usuvad, et "igaüks on oma õnne sepp". (Nad on seda vanasõna kuulnud!)
- Nad on veendunud, et õnn on inimsuhetes ehk sõprades ja "oma poisis" või "oma tüdrukus".
- Nad hindavad võimalust oma hobidega tegelda ja head haridust saada.

Nad on noored ja nad ei peagi kõike teadma, sest nad pole ju väga paljut veel kogenud.

Kas meie teame, mis on õnn?
Lõin selle guuglisse ja sain üle 2 miljoni (!!?) vastuse. Iga eestlase kohta 2 erinevat arvamust?
Lugesin läbi esikohal oleva artikli ja mulle sai juba kõik selgeks. Teadsin ennegi - ei saa defineerida, lahti seletada; nii palju, kui on inimesi, on erinevaid õnnekontseptsioone jne jne
Psühholoogid arvavad, et õnn on teatud psüühiline seisund. Sotsioloogid arvutavad, kui suur osa teatud inimgrupist on õnnelikud (= oma eluga rahul).

Pseudoprobleem, sest pole võimalik teaduslikult tõestada?

Mõtlen siin omaette - mul on ju ka mingi ettekujutus õnnest ja õnne võimalikkusest olemas. Mulle tundub, et õnne jaoks on vajalik teatud foon - tervis, majanduslik stabiilsus (raha!!), staatus ühiskonnas, töö ja tunnustuse olemasolu. Võib-olla veel midagi- rohkem ei tule praegu pähe. Need on nagu dekoratsioonid, peategelased on aga inimsuhted ja naudingud.

Õnn kitsamas tähenduses on armastus (kiindumus, sõprus) ja sellele üles ehitatud (pere)suhted. Või arvate teie teisiti?
Naudingud - neid saab kindlasti endale osta, olenevalt siis, mida keegi iseenda jaoks naudinguks peab (kunst, mugavused, reisid, spaad, igasugu spordialad, luksusasjad, hea toit, mõnuained, ilulõikused, seks...jms )
Seos rahaga - teeni raha, et saaksid endale naudinguid osta!

Veel! Õnn ei ole püsiv suurus, mu meelest. Isegi positiivse tausta põhjal võid vahel lõputult õnnetu olla ja - õnn võib sind külastada väga natukeseks ajaks, momendiks, ja läinud ta ongi!
On sellised õnneviivud. Teised ei pruugi seda mõista. Need on sinu salaõnnehetked.

Õnnelikud tahavad kõik olla. Kui inimene enam seda ei tahaks, lakkaks ta olemast.

Mis on õnn Sinu jaoks?
Mis on õnne sümbol? Päike või võilill?

Pilt siit.

Ilusad inimesed

Ilus on me presidendipaar.
Ilusad on kirjanikud, muusikud, näitlejad...
Ilusad on rahvariide kandijad.
Ilus on lapseootel naine.
Ilus on see, kes väärikas, vaba.
Ilus on noor ja ilus on vana.
Ilus oled Sina ja Sina ja Sina.
Ilus on maa, mida armastan...


Kirja pandud heldimushoos presidendi kõne ja lugupeetud eestlaste vastuvõttu jälgides.
Mulle ei meeldi need inimesed, kes isegi pidupäeval ei suuda oma kibestumist varjata ja ei pea paljuks kõike sapiga üle pritsida.
Olgu siis argipäevaga, nagu on. Eks ma ise ka vahel...

Elust, inimesest ja armastusest

- Elu võib olla nii väga näitelava moodi.
- Õpi valitsema iseend ja siis ka teisi.
- Kui ei oska vastata, siis ütle - ei mäleta.
- Õnnetust oodata on raskem kui õnnetu olla.
- Vahel on elu armsam kui armastus.
- Kel pole usku, sel pole ka armastust.
- Jumal annab küll elu ja ameti, aga oskuse pead ise muretsema.
- Tõsine armastus teeb mehed vooruslikuks.
- Rahvast on kergem aidata kui inimest.
- Pimedas on parem vaikida kui valges.
- Mis on elu ilma armastuseta! Kui pean oma elu andma armastuse eest, siis teen seda rõõmuga.
- Armastuses olla kõik rumalad.
- Ja need tütred! Üheksa poega võib ühe tütre asemel üles kasvatada.
- Kui petlik on elu! Ja kui väikesed on inimesed!
- Loomadest kõige imelikum on inimene.
- Laps ei aita, kui ei aita armastus. Ei aita miski, kui ei aita armastus.
- Lombakat jalga nähakse, lombakat vaimu aga mitte.
- Naised on ikka meeste rumalustes süüdi.
- Pole hea, kui naine on targem kui mees.
- Iga haritud inimene võib vähemalt ühe romaani kirjutada - romaani iseendast.

....ütles Tammsaare ( pildil Evald Okase söejoonistus)

Info jaoks üks link.

Inimene on saladus

Pildil Tammsaare 100. sünnipäevaks püstitatud mälestusmärk (skulptor Jaak Soans), kus kirjanik on mõtteisse vajunud. Eriti tähelepanuväärne on see, mis paistab tema jalgade vahelt.
Lugesin netist, et mälestusmärki on rüvetatud vähemalt viiel korral, kusjuures mäkerdatud kokku punase, valge ja rohelise värviga.
------
Lähenemas on Tammsaare 130. sünniaastapäev, aga ma ei ole märganud, et temast kuidagi eriliselt oleks juttu tehtud. Võib-olla siis õigel päeval nimetatakse ära? ;)
Tähistan siin omal kombel suurkirjaniku tähtpäeva.

- Tammsaare on ainuke Eesti kirjanik, kellele on püstitatud mälestussammas tema eluajal.
1935. aastal otsustas Albu vallavalitsus hakata koguma raha ausamba tellimiseks. Riik ei toetanud rahalises mõttes. Raha saadi ürituste korraldamisest, loteriidest ja austamisõhtutest. Muidugi ka kodukandirahva annetustest. Ausamba valmistas skulptor Ferdinand Sannamees. Kirjaniku soove ikka küsiti ka. Näiteks tahtis ta, et tema käsi toetuks raamatuhunniku peale. Avamisele ta vaimulikku ei tahtnud, kuigi puudus ka ise ürituselt!!
Sammas avati 30. augustil 1936. aastal (see ei olnud isegi kirjaniku juubeliaasta mitte!), kohal oli ligi 2000 inimest, asjata oodati peategelast, kes suvitas sel ajal Narva-Jõesuus. Saatis ainult telegrammi sisuga: " Kõigile, kes kokku tulnud tõe ja õiguse pärast, saadab südamlikke tervitusi Tammsaare."
Kõne pidas Gustav Suits.
Tammsaare oli ise oma ausammast salaja, kellelegi teatamata vaatamas käinud alles kaks aastat hiljem suvel 1938, kui ta ühtlasi külastas koos perekonnaga ka oma sünnitalu, vaatas jõge ja sood.

- 1938. aasta oli Tammsaare 60. juubeli aasta. Eks seda tähistati uhkelt Estonia kontserdisaalis piduliku üritusega, kus olid kohal kõik kirjanikud, kunstnikud, teadlased, näitlejad ja saalitäis suure vaimumehe austajaid. Puudus ainult Tammsaare ise, kes olevat mõneks ajaks ära sõitnud teadmata suunas. Tegelikult oli kirjanik küll Tallinnas, aga lahkus varakult kodust kellelegi ütlemata, kuhu läheb, ja viibis hoopis nn voorimeeste kõrtsis, kust teda keegi ei osanud otsida.

- Ühe korra õnnestus Tammsaaret ninapidi vedada, kui ta 9. mail 1938. aastal Noor-Eesti Kirjastuse kutsel otsustas külastada Tartut, tingimusel, et tema sõit saladuseks jääb ja et igasugust pidulikkust välditaks. Kui rong Tartusse jõudis, võttis kirjanikku aga vastu suur rahvahulk, enamasti kirjanduse- ja kultuuritegelased ning üliõpilased ja vilistlased, tervitasid teda kõnede ja roosidega, moodustasid spaleerid jaamast kuni autoni.
-------
Huvitav artikkel.