2008-03-24

Paus

Otsustasin mõnda aega mitte blogida. Tuleb väga pingeline periood ja ma pean ennast mobiliseerima igas mõttes. Blogimine viib mõtted pealiinist eemale ja võtab ka omajagu aega.
On veel põhjusi, aga see on neist kõige ratsionaalsem.
Aga ma ei luba päriselt ära minna.
Võib-olla lugemas ikka käin, aga üldse vähendan seda aega, mis kulub nn hobidele.
Minu hobi on töö.
Olge kõik tublid!

2008-03-23

Kurb

Olen väga kurb, sest täna teatas oma blogimise lõpetamisest üks armas virtuaalsõber. Juhtuski see, mida ma kõige rohkem kartsin - sattusin virtuaalelu võrkudesse ja ei oska sellest välja tulla. Mul on väga kurb meel, et ma ei saa enam teada, kuidas tal ja tema lastel läheb.
Kindlasti oli selle otsuse taga midagi tõsist, aga kui tõsist. Nii palju tahaks veel teada, kas see on tõepoolest lõplik otsus või aitab kuidagi tagasimeelitamine. Ma oleks isegi sellega rahul, kui vahel mõne vallatu kommentaari leiaks... kas või anonüümsena;)
Mis see põhjus ka poleks... me ju oleme valmis Sind iga hinna eest aitama... ja kõrvalnähtudega( !) võitlema. Tule tagasi, kui saad!

2008-03-22

Uus hobi


Mihkel kirjutas:" Hakkame suguvõsa kasvatama!" Midagi lähemalt uurimata olin kohe nõus. Nüüd selgus, mis ohtu see uus hobi endas sisaldab. Tohutu ajaröövel, sest suguvõsa on suur ja harud mööda aega laiali. Võimalus minna nii sügavale ja kaugele, kui ise tahad. Ja tekitab hasarti! (sugupuu programm Geni)

Mõtlen siin täitsa tõsiselt - pean endale kehtestama arvuti kasutamise limiidi - näiteks hobidele päevas kuni 2 tundi. Töö kohta see muidugi ei kehtiks. Töö = hobi? Aga mure: kes järelvalvet teostab? kes arvuti lukku paneb?

Vaheaeg läbi. Lausa lakke sülitades see muidugi ei möödunud, aga pool plaanidest jäi täitmata küll. Olen endas pettunud, liiga vana selleks, et muutuda. Olen siiralt kade nende inimeste peale, kes suudavad püstitatud eesmärkide poole sirgjooneliselt liikuda ja ei peta ennast tühjade lootustega iseenda tublidusest ja võimekusest.

Kohutuslik jalutuskäik veel täna tegemata, ilm testimata... Vaikset laupäeva teilegi!

2008-03-21

Suur reede

Olen nüüd iga päev ühe postituse teinud, ei saa tänagi teisiti, kuigi on päev, kus kõrtki ei tohiks teise peale tõsta. (Ei teagi, kas blogida sobib?)

Olen terve hommiku kuulanud Vikerraadiot, kus saatepäeva juhib Märt Treier. Kõik hommikused intervjuud kuulasin ära (mõned veel poolärkamata) - Andres Põder, Jaan Tammsalu, Toomas Paul, Lagle Parek...

Kuulasin isegi jumalateenistuse ülekannet Valgast, sest seal teenib Heino Nurk - ainuke pastor, keda olen isiklikult ja eraeluliselt tundnud, kui ta noore mehena uuel ärkamisajal meie kirikus teenis ja ühtlasi kohalikku muinsuskaitse seltsi vedas (kus ka mina olin). Ma ei tea, mis tast edasi sai, oli igasuguseid jutte...Pole tähtis...

Tänapäeval ei räägita üksnes sellest, kuidas Jeesus Kristus meie kõigi eest suri, kuigi Pilatus ei näinud temas mingit süüd. Jeesus, juutide kuningas, ei olnud milleski süüdi, ometi peksti teda ja lõpuks löödi risti. Temast oli vaja vabaneda, sest ta pani liiga paljusid ebamugavalt tundma? Ometi andis ta andeks oma vaenlastele/võlglastele/...

Tänapäeval räägitakse eelkõige sellest, et inimene ei oska õigeid väärtusi hinnata, peab jumalaks raha ja rikkust, on ülbe, uhkustav ja vihkav, et hing on muutunud nii kalgiks, on kadunud ligimesearmastus ja üldse armastusest on saanud tehing - sina mulle, mina sulle... olen KASULIK, mitte VAJALIK jne
Viha juured on meie abituses ja jõuetuses, räägib Heino Nurk.
Veel kõneleb ta piiride ületamisest, mis võib tuua korvamatuid tagajärgi. Eks ta ole.

Kas inimkond on üldse ära teeninud selle, et tema eest on ristile mindud? (minu isiklik küsimus)

Nüüd küsimus laiale ringile: mida mõeldakse, kui täna soovitakse häid pühi?

P.S. Väga harivaid linke ja uskumusi leiab Tiiu blogist. Ei tee paha ennast kurssi viia.

2008-03-20

Alanud kevade puhul ...



Täpselt kell 7.48 vaatasin aknast välja ja ütlesin "tere, kevad!". Alati uus, alati oodatud nagu õnn või pääsemine.

Oma blogisõpru tervitan mosaiigiga kevadluuletustest nii, nagu mulle parajasti pähe kargas...

- kevade on sala tulnud/tulnud hoopis salaja (LK)
- mu kevad algab pääle jõulu juba! (MU)
- lumi ammu ära sulas / metsa veeres palju sinilolli (AE)
- aprilli urb, nii läbi elu püsi, aprilli urb, laps lustiline, ära iial küsi, miks olen kurb (GS)
- see aasta tuleb kevad teisiti, tiu-tiu! ja teisiti, see aasta teisiti, ja kevad teisiti ja tuleb teisiti... (HV)
- midagi helendab, helgib ja tuikab kaugete kinkude takka, kaugete metsade takka... (VGR)
- mine, kullake, meelest ära, minul on muutlik meel. Talvel oli ja suvel oli. Sügis on alles eel. (VL)
- tule, kullake, nüüd tule, löögu öö veel valgemaks. Tule minu asemele, õietolmne inimlaps. (OA)

Kaunist kevadet kõigile kallitele kaasteelistele!

Lisatud kell 14.00
Käisin esimest korda sel kevadel väljas. Ilm on niiske, tuul vinge, päike ei paista. Nende aastaaegadega on üks pidev arusaamatus. Talv oli kogu aeg justkui varakevad. Kevadel tundub, et talv tuleb tagasi. Tõeline kevad algab meie vöötmes ikkagi alles kuu aja pärast (aprillis) ja saavutab oma kulminatsiooni mais, kui kõik õitseb ja hõiskab.
Siiski - täna üks nähtamatu! lind laulis ja rähn toksis elektriposti otsas.

Pajuurvad Internetist.

2008-03-19

Miks nad seda teevad?

Eile näidati Reporteris ühe noore poisi (puhta lapse alles) videot, mille sõbrad olid teinud... tema mälestuseks.
Mis võib 14aastasel olla niisugust, mis paneb ennast tulistama?
Esimene põhjus, mis pähe tuleb, on vastamata armastus või kallima mahajätmine. Mõlemad koledad asjad noore inimese jaoks, ja ületamatud. Kui saaks neile enne, kui nad seda teevad, öelda, et elus tuleb veel nii palju armumisi ja nii palju ilusat ja et tagasi enam tulla ei saa ja et ise ei näe ka, kuidas kõik nutavad ja kuidas SEE AINUS kahetseb ja ahastab...
Aga ei saa enam kellelegi ütelda...

Oma elu jooksul olen õpetanud 4 enesetapjat, kõik poisid. Igaühest võiks jutustada pika ja kurva loo, mis järgnes pärast enesetappu. See, kes lahkub, ei tea enam midagi, aga järelejäänud peavad elama südametunnistuse piinadega (oleks pidanud ikka märkama!), kahetsusega, leinaga, mis ei tahagi mööduda.

Teadsin poissi, kes oli ainuke laps oma vanematele ja ainuke lapselaps oma vanavanematele, kõik olid elus, kõik hoidsid ja armastasid teda... Aga tema ei jaksanud elada ja poos end üles kahe lõpueksami vahel. No kukkus füüsikast läbi, aga kas see on siis surma väärt? Lõbus poiss oli, aga need lõbusad on seesmiselt just kõige haavatavamad. Ega tõeline põhjus selgunudki...

Minu tütar nõustas eelmisel kevadel üht lõpuklassi, kust riigieksamite eel lahkus klassi kõige populaarsem poiss... õpetaja poeg. Isegi kirja ei jätnud maha. Nad istusid mitu päeva klassis koos ja aina rääkisid...ja arutasid...

Millegipärast teevad SEDA just poisid, tüdrukud pidid ainult "katsetama", tablette sisse neelama ja siis ise kiirabisse helistama...
Tõestus selle kohta, et poisid (ja mehed!) on väga õrnad ja nende tunnetel ei tohi mängida.

2008-03-18

Teil, blogija, pole õigus...

Päev otsa mängib raadio. Kõik uudised on pähe kulunud. Mõned diskussioonid on päris huvitavad. Näiteks, kas ütelda kõigile sina või teietada edasi...valikuliselt.

Samal teemal kirjutas eilses Postimehes ka Valdo Randpere, kes tõi näiteks põhjamaad, täpsemalt Rootsi, kus on sellest lollist kombest juba ammu loobutud. Teame-teame. Soomlane ütleb ka kõigile sina...

Mõtlesin siin vahepeal asja üle järele. Mõelge teie ka!
Siin bloginduses oleks küll koomiline, kui kõik kukuksid äkki teietama stiilis Teie, Roosa Roos, arvate, et Teil on õigus...
Reaalelus kohtudes pole ma küll kindel, et suudaksin kõigile kohe Sina öelda. Mina ei ole seda meelt, et riigikogu peaks vastu võtma seaduseelnõu, et alates 1. aprillist räägivad kõik eestlased üksteisega Sina.

Laussinatamine mulle üldse ei meeldi, eriti kui mingi naga pöörduks minu poole: "Kuule, vanamutt, see pole üldse sinu asi! Näksi muru!"
Mina ei sinata automaatselt võõrast ja vanemat inimest. Mina ei sinata näiteks oma perearsti, kuigi tema mind vist sinatab. Mina ei sinata ka oma Kõige Kõrgemat Ülemust, kuigi tema mind (vist) sinatab. Mina ei sinata lapsevanemaid, kui nad just pole minu klassikaaslased või endised õpilased.
Mina sinatan üldiselt endast palju nooremaid inimesi, oma ametikaaslasi, oma eakaaslasi, esimesel pilgul sümpaatseid inimesi...

Kas oleks vaja sinatamise pealetungi kuidagi forsseerida? See tuleb nagunii, sest noored ei tunne mingit respekti ei vanuse, soliidsuse ega ametist tuleneva positsiooni ees. Ei mingeid barjääre ega komplekse.

Eks ma saan aru küll, kui sinatatakse selle pärast, et ollakse lihtsalt sõbralik, see ei saa mingil moel ebaviisakas olla, aga näiteks 15aastane võiks 55aastast esialgu ikka teietada.
Või kuidas Teie arvate, blogilugeja?

2008-03-17

Intuitsioon

Mul on intuitsioon. Paljudel naistel on. See laseb aimata asju, mis on sõnade sees, taga ja vahel. Ma ei tea, kas meestel ka on. Meestel on vist mõistus. Meestel on vist loogika. Naiselik loogika pidi midagi erilist olema ... mitte väga kontollitav normaalloogika järgi. Selle minu intuitsiooni järgi on midagi juhtunud. Mis, ma parem ei arvagi.

Miks lõpetas blogimise Karikate Emand? Kes ahistab Elsat? Mis toimub mõnedes blogides? Miks lõpetas kommenteerimise kunagi nii heatahtlik lugeja?

Ikkagi on ohtlik, kui minnakse liiga isiklikuks, liiga avameelseks.
Tuleb loota intuitsioonile ja tõmbuda targalt tagasi...
Minul on intuitsioon.

Veel Leelo leelot


Kriban siia veel mõned vahvad luuletused, pean täna raamatu ära andma.
Leelo on nii soe inimene, täpselt sama muinasjutuline kui Ets siin kõrval pildil.
Ma olen õnnelik, et mul on au teda tunda ...






***
Etsile, muinasjutulisele inimesele
(1. salm ja 4. salm)

Muinaslood on imelised -
neis on peidus naer ja nutt...
Mõni inimene ise
ongi nagu muinasjutt:
loodud laste lohutuseks,
sõbraks halvas kui ka heas,
rahailma rahutuses
kõnnib, lapsesilmad peas.
------

Puudest, pilvedest ja tarnast
jälle keegi leiab väe-
miskit habrast, lapsesarnast,
mida kuri silm ei näe...
Seda ei saa pihku võtta
nagu kuud või hommikut,
ei saa peita nagu tõtt - ta
ongi tõde. Muinasjutt.


Teatris ei või sülitada

Teatris ei või sülitada,
osalisi tülitada,
näppu ninna paigutada
ega valjult haigutada.

Teatris ei või puupsu teha,
nätsu jätta tooli taha,
pirukat ja pitsat süüa,
naabrit möödaminnes lüüa.

Teatris ei või jääda tuttu,
valjul häälel teha juttu,
jalgadega kolistada
ja mobiililt helistada.

kogust "Lätikeelne jäätis"

2008-03-16

Pühapäev

Täna helistas kursusekaaslane, kellega oleme pärast ülikooli kohtunud ainult kokkutulekutel. Kutsus oma sünnipäevale. Isegi juubel pole. Lihtsalt niisama...

Viie viimase kuu jooksul on meie kursuselt lahkunud kaks... See teeb ettevaatlikuks... Kes on kolmas? Mine tea, äkki ei näegi enam... Nii just ütleski... Õõvastav.


Meil oli põhiliselt plikade kursus. Kolm poissi oli, kellest kaks võeti pärast teist kursust sõjaväkke (ei käinud korralikult sõjalises!!). Siis tulid veel mõned poisid mujalt asemele, aga need ei integreerunud. Nii jäigi põhiliseks "meie poisiks" see, kes oktoobris lahkus.
Poiste puudust korvasime sellega, et käisime tihedalt läbi ühe epakate metsanduse kursusega. Igasuguseid "läbusid" sai peetud. Paare sealt ei tulnud - keegi ei tahtnud metsa minna?!

Kokkutulekuid on ikka tehtud - nii Tartus kui Tallinnas. Eelmisel suvel sai jälle viis aastat mööda, aga seekord ei võtnud keegi enda peale korraldamist. Oli küll kaks väiksemat alternatiivset. Mina osalesin mõlemal...

Nüüd kutsuti siis Keilasse... Logistiliselt eriti keeruline. Siit Viljandisse, sealt Tallinnasse, marsakaga edasi... ja kuidas tagasi veel saab?!?

Olen veidi elevil ja mõtted on hajevil...
Meil siin sadas jälle lumi maha...

2008-03-15

Uurima, uurida, uurin... uuritud...


11. klassis peab igaüks tegema uurimistöö. Mul on kaks tööd juhendada.

Niisiiis uurime Leelot...
Et kedagi juhendada, peab ise kõike teadma.
Elulugu on juba välja uuritud, ettekannegi keelepäeval peetud (nooruurijal). Nüüd panen siia linke ja pilte... uuritavast.
Teine teema on laste (I kooliaste) lugemusest.

Leelol on täiskasvanute luulet ka.
Näiteks...


***
Kui loobuks ühest raamatust,
kas säästaks ühe kase?
Mu saamahimu saamatus
mind valida ei lase:

ma kirjutan kui teisedki
ja nutan taga kaske.
Saen oksa nagu teisedki.
Kui ütlen, et on raske,

siis kõik mind rõõmsalt usuvad:
oh loodus, vaene loodus!
Kas inimene rusuvat
näeb iseenda loodus!
(1975)

Tasu

Kui metsa raiutakse,
ikka lendab laast.
Kuid mõni laast
veel üles tõuseb maast
ning hakkab käbiks -
isadele truu.
Ta kasvab kõrgeks.
Lihasööjapuu.
(1976)

Mõlemad luuletused kogust "Raamat ja kask" (1979), hind 20 kopikat, tiraaž 5000
Aga valikkogu " Täisminevik" (2007) maksis 239 krooni.

2008-03-14

Leelo lühiluuletusi


Siil saunas

Siilipoiss läks aurusauna,
kehalt pesi maha fauna
(matsi kombel öeldes: täi).
Aga floora alles jäi -
seebilille lahe hõng,
meelespea ja elulõng!



Labakinnas

Labakinnas pole äpu,
elus hätta ta ei jää:
annad talle ühe näpu -
tema võtab terve käe.

Terw ja irw*

Jäta vahel Window´s lahti,
et võiks tuppa tulla Wind,
smailidega salamahti
terw-irw-terwitan ma sind!

*Joodikupojale tuju parandamiseks.

Pilt võetud siit. Luuletused ikka sellest "Lätikeelsest jäätisest".

Õpetaja unenägu


Õpetaja oma tööga
kõndima peab nöörimööda -
sirge selg, soliidne turi...
Ta ei tohi olla kuri
ega ülearu hea,
sest et ... mine lapsi tea!

Ta peab muudkui õpetama,
pahandused lõpetama,
segadused jutti seadma,
absoluutselt kõike teadma,
ei ta tohi pragada
ega tunnis magada...

Aga ükskord õpetaja
unes võttis maha aja,
läks siis suisa paha peale:
paha poiss sai naha peale,
teist ta tutistas ja siis
kolmanda veel nurka viis.

Tuiskas ringi, tuli taga...
Klass jäi vaikseks, aga,
CD-klapid kõrvus, õps see
toolil lesis ja sõi krõpse.
Ärkas õps. Nüüd mõtleb, kust
unele saaks seletust...

Leelo Tungal, kogust "Lätikeelne jäätis" (2006)

Pilt siit.

Kaunis emakeel

Täna oli meie koolis Leelo Tungal.

Kiri arvutis

Arvutis on, näe, kiri!
Ei tea, kelle käekiri?
See käekiri, mida oman,
muide, on Times New Roman.
Mul on sõber Mari,
tal
on käekirjaks Arial,
erinevalt temast Meeri -
pruugib hoopis Courieri...
ilus, ühtlane ja kihvt

arvutis on iga šrift.

Kuigi, vaadates ekraani,
vahel mõttes pean ma plaani:
mis siis saaks,kui hoiaks vahel
sulepeadki sõrme vahel,
kirjutades päris kirju?
Küllap oleks hirmus kirju
tähtedest siis kirjaleht!

Kuid käekiri oleks eht...

Saatke meile meile!

Ei te tule meile,
ei me tule teile,
kuna võite meile
saata nüüd e-meile.
Saabub meie maile
dokumente, faile.

Üle-üleeile,
vaatamata EI-le,
tulin korraks teile...
Aga teid ei olnud, ei...
Luugist lugesin: AWAY!
Kus siis oldi eile?
Äkki tuldi meile?


luulekogust "Lätikeelne jäätis" (2006)



2008-03-13

Kalapäev


Vanemad inimesed nagu mina jt teavad, et nõuka-ajal oli neljapäev kalapäev. Kas oli see siis mõeldud tervislikuma(?) toitumise propageerimiseks või kalurite elukutse väärtustamiseks ;), aga päev oli. Mis kalu sel ajal söödi, tont seda teab - enamasti koledasti haisvaid tundmatuid ookeanikalu...
Meil oli eile kalapäev - käisime Vanaõues kala söömas.

( Vanaõue on väga mõnus turismiobjekt ja seda peab meie hea sõber. Objekt areneb jõudsalt ja pakub igasuguseid atraktsioone, sealt saab väga häid teenuseid - saunad, sviidid, söögid...)

Eile saime maailma näinud inimese käest teada, et vaimse tervise tagavad kolm olulist asja: naer(nali), seks, hea naps (mitte liialdada!). Igal juhul kahe komponendi tugev esindatus korvas kolmanda puudumise ... momendil.
On märgata vaimse tervise paranemise märke.

Siinjuures vabandan kõikide ees, kes mulle tulutult püüdsid helistada. "Unustasin" mobiili kaasa võtta, aga ega saunalaval polekski eriti mugav mobiiliga rääkida. Sõnumid ja head soovid sain kätte. Tänud kõikidele!

Pildil Vanaõue puhkekeskus.

2008-03-10

Raske, raske...


Teadsin juba sügisel, et see aasta kujuneb väga raskeks.
Jumala abiga on mõned asjad juba "tehtud", aga ees on veel tõsine mäkketõus. Tunnen, et hapnikku hakkab vähemaks jääma. Välja on löönud häda, mille pärast käisin kaks kevadet tagasi mõõka neelamas. Stress, mis muud.

Täna andis otsad mu klassi arvuti. Äkki läks monitor mustaks. IT- mees lubas pärast vaadata. See mu enda vana monitor, riigile pole kahju tekitatud. Ilma arvutita jäi kohe elu seisma, kuigi neid on ju mujalgi maja peal.

Reedel on "kaunis emakeel", maakondlik üritus. Vaheajal tuleb juhendada lõpuni kaks uurimistööd.
Ja siis abituurium... Oi mu kallis abituurium! Mida te kõik mulle maksma lähete!

Aga täna on õues jälle kevad... ?! Nägin kuldnokka, kui see ikka oli kuldnokk.

2008-03-08

Päevakohast, täiendatud 9.märtsil

Helistab võõras number. Vastan.
"Head naistepäeva!"
"Aitäh! Aga kes sa oled?"
"Benjamin."
"...!!!?"
Lõpetas eelmisel aastal põhikooli. Paras väänik oli.

***
Lähen juuksuri juurde aega kinni panema.
"Head naistepäeva! Mis Sa nüüd rabeled siin kallil naistepäeval?"
"Mulle on tööpäev tähtsam kui naistepäev."

***
Vikerraadios räägivad mehed naistest.
"Mida soovida naistele?"
"Paremaid mehi!"

***
Karl Ernst von Baer (1792-1876), baltisaksa loodus- ja arstiteadlane, avastas imetajate (sh inimese) munaraku, tegeles geograafia, antropoloogia, etnograafia ja muuga. Iseloomustas eestlasi nii: eesti mees - sünge, endasse tõmbunud, metsik; eesti naine - terve, punapõskne, rõõmus, sünnitab kergelt...

***
Mulle küll mehed meeldivad, kuigi ... kus on see mees, kes minu peale 24 tundi päevas mõtleb?
No olgu, 10 tundi päevas siis... (Oopile reageerides).

***
Lisatud 9. märtsil

Lugesin järjestikku kaht intervjuud kahe tuntud mehega - Tätte ja Võrno.
Kas nad on vastandid?

Kui Võrno on tüüpiline "isane", kes ei lase liiga teha ei endale ega oma perele (mul on meeles, kuidas lubas auto varga maha lüüa, kui kätte saab), siis Tätte on selline "veidrik" ja aina veidramaks läheb, kui sinna Vilsandile elu lõpuni jääb. Aga mõlemad on äärmiselt tõsiselt võetavad, oma naistele head mehed ja poegadele hea isa eeskujud. Ja mõlemal on oma asi ajada... ja... ajavad seda õige hoolega.
Kui Tättet heidutab linn, siis Võrno tunneb end seal Viimsi rikaste hulgas väga koduselt.
Võrno on viimseni viimistletud välimusega, Tätte on kuidagi nagu katkine, boheemlaslik.

Ma küll ei tahaks kummagi kohta kunagi Kroonikast lugeda, et näe, perest lahku läinud või et nähtud seal ja seal kellegi tundmatu blondiini seltsis.
Aga pead ei julge kellegi eest anda...

Millegipärast räägitakse naistepäeval ikka meestest, sest ega naised ilma meesteta ju ka ei oska... Kahjuks häid mehi ei jätku kõigile...
Vist ainult sündides on meeste ülekaal, muidu on neid kõikides vanusegruppides naistest vähem.
Aga ühele heale mehele hoian ikka pöialt...

2008-03-07

Väike ime


Hea uskuda on mõnda väikest imet
ja teada mõnda väikest laulu peast.
Suur ime juhtub õige harva nimelt

ja aariat ei laulda nii heast peast.

Mis viga väikest salmi ümiseda,
et täiemaks saaks mõni tühi viiv.
Suur ime võib sust mööda tümiseda,
kuid väikene on ühtepuhku siin.

Ellen Niit

Naistelaupäevane


Kui kollektiivis on meeste-naiste suhe 1:5-le, siis on meestel kaunis suur koormus, et kõiki lillega õnnitleda ja läbi kallistada.

Kui isegi Kõige Suurem Ülemus võtab oma alluvaid kallistada, siis ei oska selle peale küll ah! ega oh! öelda.

Millegipärast on kurb ... asjade pärast, mida ei saa muuta.
Aeg möödub nii kiiresti... Tahaks aja maha võtta, aga pole võimalik.

Elu ongi selline nagu pildil - tulp roosipõõsas. (Internetist kusagilt)

2008-03-06

Neljapäevahommikused mõtted


* Üks abiturient kirjutas: "Mulle meeldivad üle kõige naiivsed ja heasüdamlikud vanad õpetajad."
Hm! Selliseid on ju kõige parem ära kasutada!?

* Täna on kõige kuumem uudis see, et üks õpetaja tulistas klassiruumis. Nii et meil on nüüd ka oma koolitulistamise juhtum.

Hommikustes uudistes jäi kõlama mõte, et oli vana õpetaja. Mina võtan alati eeldusena, et vana = närvid läbi, aga muidu üldiselt mõistlik. Nüüd lugesin netist, et olnud üldse üks imelik mees... Selle valguses tundub küll arusaamatu, mis tal pähe kargas. Tahtis teismelistele plikadele muljet avaldada? Läks lolliks?

(Mul on häbi, et ma mingil hetkel arvasin - kahju vanast õpetajast, kes kaotas enesevalitsemise. Nüüd mõtlen, et on alles tüüpe õpetajate hulgas! Kõikide mainet kahjustas! Vastik lugu.)

* Vaatan üle ettekannet Jaan Tättest ja tema lauludest. Tätte meeldib mulle väga, õigemini tema laulud. Ma arvan, et ta ongi just selline nagu tema laulud - rahulik, näiliselt lihtne, sugereeriv, turvaline, südamlik...

Mees igatses 30 aastat oma kodu järele ja sai nüüd selle viimaks kätte.

"Selles mõttes olen ma igav inimene – mu unistused on väiksed, need on pigem plaanid. Vilsandile olen kogu aeg kibelenud. Võib-olla lapsepõlves ma nii ei mõelnud, aga viimased 15 aastat olen teadnud, et see peab tulema. Elus on nii, et seda, mida olen tahtnud, olen ka saanud. Ma ei taha võimatuid asju, aga kui midagi tahan, siis tahan väga, " ütleb Tätte.

* Ühes asjas leidsin veel Tättest tuge - tema ka ei saa kõiki asju korraga ette võtta, tema ka teeb nimekirju!
Mina panen samuti vajalikud tööd kirja ja jagan sellega ära oma vaimsed ressursid nädalapäevade vahel. Kui töö saab tehtud, siis tõmban selle nimekirjast maha. See on kogu mängu juures kõige toredam.
Muidugi ei suuda ma kõikidest plaanidest kinni pidada, aga see on ise jutt.

* Akna taga tuiskab. Tänaseks lubati - vihma, lund, lörtsi, jäidet.
Ainult higi, verd ja pisaraid seekord ei lubatud !?

2008-03-05

Lilled ja liblikad


Kirjutaks vahepeal millestki ilusast, näiteks lilledest või liblikatest.
Liblikatest siiski pole praegusel ajal midagi kirjutada, jäävad siis lilled...

Mul on kodus palju lilli ja kõigil neil on oma lugu. Nad on siia ise kuidagi tulnud. Enamasti kingitud.

Kõige vanem on jõulukaktus. Sain selle kunagi ammu haiglas ühe palatikaaslase käest - oli väike oks õitega. Imekombel ajas juured alla. Nüüd õitseb korralikult iga jõulu paiku.

Ühe toa aknapealne on täis ratsuritähti.
(Pean siin tunnistama, et ma pole eriti haritud lillekasvataja, aga nad -lilled- on minuga kannatlikud olnud. )
Nende ratsuritähtedega on igat juhtunud. Vahel nad õitsevad millegipärast suvel, vahel üldsegi mitte. Eelmisel kevadel ostsin õiget turbamulda ja istutasin kõik sibulad eraldi pottidesse. Ühel päeval märkasin, et tublimad ajavad juba välja pika varre - õis! Ootan nüüd, kas tuleb valge või punane.

Kolm aastat tagasi sain oma klassi poiste käest kingituseks flamingolille (ladinakeelne nimi on Anthurium). Sellest ajast saati on ta pidevalt õitsenud, praegu näiteks kolm õit, oranžid. Talle kohe meeldib minu juures. Kolme aastaga on ta poole suuremaks kasvanud. Vähenõudlik, sest minuga teisiti ei saa. Otsest päikest ei taha, aga päevavalgust küll.

Ühel aknal kasvab kaktus. Tal on sada poega, sest ma pole neid talt ära võtnud. Õitseb jaanipäeva paiku nagu hull - kuni kümme õit korraga. Õied ei jää öökuningannast alla midagi. Õitsevad ruttu ära nagu kaktusel ikka. Vett annan siis, kui meelde tuleb (harva).

Veel on mulle kingitud draakonipuu - puust küll ei saa otseselt rääkida, aga kasvab jõudsalt. Elab üle isegi selle, et kass käib tema pikki lehti või varsi? nätsutamas.

Õnnetult käis aga orhidee ( Phalaenopsis ) käsi. Tütar tõi eelmisel aastal sünnipäevaks. Õitses ilusasti neli kuud. Siis aga läks midagi valesti. Ilmselt piserdasin või "uputasin" üle. Nüüd on lill asjatundja juures "ravil". Näis, kas kosub veel või mitte... Uurisin küll Internetist ja katsusin õpetuse järgi talitada, aga...
Olin nii kurb...

Tegin temast täisõites oma mobiiliga isegi foto. (See, mis siin on, pole see.)

Lisatud 8. märtsil.
Täna kuulsin, et kuigi mu orhidee oli "reanimatsioonis", temast enam elulooma ei tulnud. Orhideedega ma küll ei hakka enam katsetama. Pigem spetsialiseerun kaktuste peale...
Täna tõi Triin mulle lille nimega
sulgvõhk (pole enne kuulnudki).

Sulgvõhk (Zamioculcas zamiifolia) ei ole päriselt palm, kuid Zanzibarist ja Tansaaniast pärit palmitaoline taim on kindel valik igasse ruumi. Taim kasvab nii valguses kui varjus. Kasta teda harva, sest taime lihakad lehed ja juured varuvad vett. Väeta kasvuperioodil ainult kord kuus. Aeg-ajalt pühi lehed tolmust puhtaks.

2008-03-04

Elektrišokk

Lauatelefon sai korda. Viga polnud aparaadis, vaid hoopis mingis kaablis, mis majja tuleb.

Aga nüüd on uus häda, ja palju tõsisem.

Hommikul tegin peegli ees silmi pähe, kui kuulsin pea kohal sirinat. Vaatasin ja ehmusin kaameks. Seinast tuli välja heledat tuld nagu säraküünal. Põlev jutt liikus kiiresti allapoole. Esimene reaktsioon oli muidugi paanika. Siis taipasin, et kilbist tuleb vool välja lülitada. Tõmbasin seinast igaks juhuks välja ka kõik juhtmed.

Tööle tuli ju minna. Jalad tudisesid all. Kurtsin kõikidele oma õnnetust. Otsisin üles kooli elektriku ja palusin teda vaatama minna. Muidu äkki pärast polegi mul enam kodu...

Kui töömees tagasi tuli, ütles, et asi hull. Mitte harukarbis polnud viga, vaid just nimelt juhtmetes.
Nüüd ootan koju elektrikku. Eks ma siis kuulen, kas tuleb suuremat sorti väljaminek. Vanad veneaegsed juhtmed, koormus suur taga...
Seni vaatan tahmunud lage ja põlemise jutti seinal.

Ei taha mõeldagi, mis oleks juhtunud siis, kui mind poleks parasjagu kodus olnud!!

2008-03-01

1. märts


Täna avati meil uus bussijaam. Ega ma teagi, kas oli ka lindi läbilõikamine ja puhkpillimuusika ja kas rahvas sai tasuta bussipileteid.
Väikeses kohas sündmus seegi.
Bussijaam on väga minimalistlikus stiilis, lihtsalt varjualune. Meenutab vagunit - suured aknad, istepingid vastamisi nagu rongis. Kaks ukseauku, aga uksi ees pole. Mis neist! Küttekollet ju nagunii pole sees.
Haljastus on tegemata, ümbrus seetõttu väga räbal. Paarkümmend meetrit eemal on kaks suurt prügikonteinerit, kuhu linnarahvas toob sorteeritud (?) prügi. Enamasti ajavad need üle või tirivad linnud rämpsu laiali.
Silt, et objekti jälgib 24 h turvakaamera. Ma ei usu, et see hoiab eemale joodikud ja noorukite kambad, kes juba enne avamist leidsid endale uue kogunemiskoha.

Pildil meie uue bussijaama interjöör. Uskumatult hea näeb pildil välja.
Pilt pätsatud Tiiu blogist, aga ma tean, et ta lubab küll.