Vana aasta mingu, uus aasta tulgu!

Kunagi oli blogijatel kombeks oma aastast kokkuvõtteid kirjutada. Olen minagi seda teinud. Proovin nüüdki, sest ei taha, et viimaseks postituseks  jääks nii kurb, nagu ta praeguse seisuga oli. 

Ma kirjutan viimastel aastatel harva, aga see ei tähenda, et ma teiste vanade tuttavate blogisid ei loeks. Ikka loen, tunnen huvi, kuidas neil elu läheb.

 Kohe mööduv aasta oli minu jaoks vastuoluline. Skaalal 1st 10ni võiks numbreid panna erinevalt, mitte ainult keskele. Kaotasin oma kalli eluaegse sõbranna, kellega iga päev helistasime. Siiani on raske leppida, kuigi oleme selles eas, et kõike võib juhtuda. Ptüi, ptüi, ptüi!

Aasta tippsündmus oli muidugi laulupeol käimine oma väikese Salukooriga. Süda jätab kohe mõne löögi vahele, kui kuulen  viimase laulupeo laule.  

Minu armas ristilaps läks mehele. Pulmad olid nii vahvad, lihtsad, ei olnud glamuuriga üle pakutud. Noorpaaril oli 10 aastat kooselu seljataga, mõlemal omad sõbrad ja ühised sõbrad. Ma polegi varem nii mängulises ja põnevas pulmas olnud. Õhtujuht (või isamees?) oli Jüri Muttika. Kulminatsioon oli mu meelest see, kui Salukoor laulis viimase noodini puhtalt "Tuljakut". Ja keskööl viidi kogu pulmarahvas Mustlasse "Justamendi" privaatkontserdile. Seal keerutati ka nonstopp jalga. Õhtu üllatusesineja oli  Lauri Saatpalu, kes esitas pala "Pulmad" (või oli see peigmehe kingitus pruudile, sest pruut esitas ise väga kauni laulu, mida saatis meie koor). 

Ma oleks suvel peaaegu väljamaale saanud, aga mõtlesime vanale elutarkusele, et enne, kui Pariisi lähed, käi Nuustakul ära. Minu meelest tänapäeva pered teevad selle vea, et reisivad kohe Türki või Aafrikasse, aga endal Eestimaa puha avastamata. 

Mina ei olnud siiani Hiiumaal käinud. Võtsime ette ja parandasime selle vea. (Meie= neli küpses eas naist.) Reis toimus enne, kui algas turismihooaeg. Seepärast oli praamil ja üldse Hiiumaal lahedalt ruumi. Meil oli broneeritud külaliskorter ja renditud auto. No nii tore oli. Tuletornid ja Eiffeli torn. Vb pärast lisan mõned pildid. Hiljem lugesin, et Eiffeli torni "maaletooja" lahkus hilissuvel raske haiguse tõttu. Meie rääkisme temaga ja ta oli skeptiline, sest kohalik võim ei lubanud tal oma turismiobjekti edasi arendada.  No see, mis ta oli aastate jooksul seal disniländis  teinud, oli omaette  nähtus. Kahju oli mehest ja väga kahju oli loodusest. 

 Suve lõpul kutsus Saaremaa sõbranna  Kuressaare linna piknikule, mis toimus juba 10. korda. Mina käisin 3. korda. Iga kord on olnud nii kena, aga ma kujutan ette, kui kena võib ikka olla veel põlisel saarlasel, kel on sadu tuttavaid (nagu minu sõbrannal). Uue vaatamisväärsusena on lisandunud Lambakogu, mida nüüd vist kõik käivad  külastamas. Seal jagub uudistamist ja nautimist kasvõi terveks päevaks. Milline eluterve lähenemine meie riigi esindusorganile! Hiljem lugesin, et idee autoril ja teostajal oli ka mingeid muresid rahadega vms. Keegi meist pole veatu!!

Igaks juhuks jätan  siin selle teema  edasi arendamata. 

Võib-olla kirjutan siia veel kultuurielamustest, kui viitsin meenutada. Aga ma ei kirjuta tervisest, poliitikast ja penskarite raskest elust.

                                           

                                   Ikka veel noored!! Aga mitte lambad!

    

                                                       

                                                     

                                                                 

                                                   Kursusekaaslased

                                            

                      Kirik ja meie rendiauto väga kokkusobivas toonis.

                                                        

Hiiumaa poiss

Üks vaatamisväärsusi Hiiumaal, mida see ka endast ei kujuta

P.S. Otsustasime Epuga, et koostame suguvõsa raamatu. Meil on blogi vanadlood, mis praegu seisab jõude. Aga seal on nii palju toredaid mälestusi ja kroonikat. Kirjutajaid oli tipphetkeil 4-5, juhukirjutajaid teist samapalju. Lisaks väga huvitavaid täpsustusi ja mälestusi kommentaaarides.  Epp on juba ühe osa kokku pannud. Tuleb veel 2-3, oleneb. Võib-olla tuleb koguni mitu raamatut?!!!

Pidage vastu!

Sünnipäev, 3

Märts - sünnipäevakuu. Vähemalt pooltel mu sõpradel on selles kuus sünnipäev. Või siis veebruaris või aprillis, ühesõnaga - sealkandis.
Ega ma suurelt taht oma sünnipäeva pidada, parema meelega poleks üldse väljagi teinud, aga kussa pääsed.

Tänapäeval hoolitseb FB selle eest, et juba esimestest hommikutundidest hakkab saabuma õnnitlusi- virtuaalseid. Mõtled, et ah see kõik on nii pealiskaudne suhtlus! Paljud soliidsed inimesed peavad feissbukki isegi kahjulikuks või vähemasti ajaraiskajaks, aga mina nii puritaanlik pole. Mul on puudusi, olen sellega ammu leppinud:)

Pooled märtsikuu sünnipäevad on selleks puhuks peetud. Tulemas on veel väiksemas ringis, traditsioonilised, võib-olla ka improd.
Aasta tagasi tabas raske haigus üht meie sõbrannat, kes alati suure mängulisusega oma sünnipäevi pidas (ka märtsis).
Sünnipäeva paiku on inimene nii haavatav, murelik, ebakindel. Mul on heameel, et ma ka seekord eluga pääsesin.
Soovin kõigile kena kevade algust. Kui päike veed valla lööb, siis pole enam pidamist.
Küll ma ootan kevadet!

Tore asi see GENI!

Anton Hansen-Tammsaare is your first cousin twice removed.

You -> Aino Lenk, your mother -> Peeter Lenk, her father -> Ann Lenk, his mother -> (Albu) Peeter Hansen, her brother -> Anton-Hansen Tammsaare his son

Vat! Nii ma olengi Tammsaarega sugulane!

Tagasi vaadates aastale 2008

Igas aastas on midagi head ja ilusat, aga ka muret ja ebaõnne. Võib-olla kaalukausile pannes selguks, et ongi jumalik tasakaal, aga ei hakka igaks juhuks kaaluma.

Halba ei taha meenutada.
Aasta algus oli töö mõttes raske, aga see ei murdnud pooleks.
Suvi algas murega, aga lõppes hästi. Kaks vahvat reisi, mitu toredat suguvõsaüritust.
Vanad truud sõbrad ja uus armas sõber.
Kukkumine haiglasse operatsioonile.
Mõistmine, et hädas tõepoolest tullakse appi.
Tõdemine, et õnn (või hingerahu) ongi ränkraskete murede puudumine.
Toimetulek ja rahu iseendaga. Stabiilsus majanduslikus mõttes.

Sellise eluargliku loomuse juures, nagu jumal on mulle andnud, on seda kõike parasjagu.
Uuelt aastalt soovingi kõige rohkem, et mulle ei laotaks selga rohkem, kui suudan kanda/taluda.
Eelkõige, et tervis vastu peaks ja meelerahu püsiks.
Ei ole veel ühtki horoskoopi lugenud, seega usun lihtsameelselt, et mul ja minu lähedastel-sõpradel ning Eestil läheb kõik hästi.
Ma ei karda seda Pühvlit!

pilt Tiiu blogist

Paus

Otsustasin mõnda aega mitte blogida. Tuleb väga pingeline periood ja ma pean ennast mobiliseerima igas mõttes. Blogimine viib mõtted pealiinist eemale ja võtab ka omajagu aega.
On veel põhjusi, aga see on neist kõige ratsionaalsem.
Aga ma ei luba päriselt ära minna.
Võib-olla lugemas ikka käin, aga üldse vähendan seda aega, mis kulub nn hobidele.
Minu hobi on töö.
Olge kõik tublid!

Kurb

Olen väga kurb, sest täna teatas oma blogimise lõpetamisest üks armas virtuaalsõber. Juhtuski see, mida ma kõige rohkem kartsin - sattusin virtuaalelu võrkudesse ja ei oska sellest välja tulla. Mul on väga kurb meel, et ma ei saa enam teada, kuidas tal ja tema lastel läheb.
Kindlasti oli selle otsuse taga midagi tõsist, aga kui tõsist. Nii palju tahaks veel teada, kas see on tõepoolest lõplik otsus või aitab kuidagi tagasimeelitamine. Ma oleks isegi sellega rahul, kui vahel mõne vallatu kommentaari leiaks... kas või anonüümsena;)
Mis see põhjus ka poleks... me ju oleme valmis Sind iga hinna eest aitama... ja kõrvalnähtudega( !) võitlema. Tule tagasi, kui saad!

Intuitsioon

Mul on intuitsioon. Paljudel naistel on. See laseb aimata asju, mis on sõnade sees, taga ja vahel. Ma ei tea, kas meestel ka on. Meestel on vist mõistus. Meestel on vist loogika. Naiselik loogika pidi midagi erilist olema ... mitte väga kontollitav normaalloogika järgi. Selle minu intuitsiooni järgi on midagi juhtunud. Mis, ma parem ei arvagi.

Miks lõpetas blogimise Karikate Emand? Kes ahistab Elsat? Mis toimub mõnedes blogides? Miks lõpetas kommenteerimise kunagi nii heatahtlik lugeja?

Ikkagi on ohtlik, kui minnakse liiga isiklikuks, liiga avameelseks.
Tuleb loota intuitsioonile ja tõmbuda targalt tagasi...
Minul on intuitsioon.

Küsimused, millele pole vastuseid?

- Kuidas on võimalik, et näed unes inimest, keda pole ilmsi kohanudki, kellega on sul ainult mentaalne side? Aga unes tunned nii suurt lähedust ja hommikul on see tunne nii selgelt meeles...

- Kas inimene muutub elu jooksul: a) paremaks, b) halvemaks, c) ei muutu üldse ?
- "Kas tead, mis heldemaks teeb tasapisi? /Miks julm ei olda iial juhtumisi? / Miks elu tähetund on kordumatu?" (Betti Alver)

-Miks on see nii, et mida vanemaks saad, seda kramplikumalt hoiad elust ja omast kinni? Seda rohkem paneb sind heldima ootamatult kohatud ilushea, seda valusamalt tabab pettumus, kuigi oled ju peaaegu kõike kogenud... ei midagi uut...?