2010-08-28

Kommunikatsioonihäired


Vahel kisub kõik viltu. Teed küll plaane, kavatsed parimat, aga häired kommunikatsioonis rikuvad asja ära.
Pidime sõpruskonnaga minema Vanaõue sauna kala sööma ja suve kokku võtma. Kõik oli selgeks räägitud, kui langes ära transport/võtmeisik. Ühel momendil ei võtnud ta lihtsalt telefoni vastu/ei olnud levi/oli välja lülitatud.

Mõnda segadust või arusaamatust harutad mitu päeva ja asi läheb aina imelikumaks. Lõpuks katkeb kommunikatsioon üldse...

Sugulastega ammu kokku lepitud, et teeme ühe suvelõputuuri, aga üks lüli vahelt ei kommunikeeru. Ei saa mobiiliga kätte ega oska ka aimata, mis toimub.

Midagi tähtsat on kaduma läinud suhtluses inimene-inimene, otsekui võtaks eeter ja elektroonika matti suhtlemise supipoti paksemast servast.

2010-08-22

Leidsin konksu!






Pesin hommikul pesu ja viisin õue, et hea tuul, puhub kiiresti kuivaks. Ja siis ...ja siis...märkasin konksu. Tegelikult palju konkse, sest suurel majal peab ju pesunööre palju olema.
Konks on üks väheseid asju maailmas, mis on nii ainufunktsionaalne. Konksu otsa saab midagi siduda või riputada. Ilu pärast neid ei panda.

Leidsin ka trepikojast konksu, kuhu ülaltnaaber on lillepoti riputanud (ei jäänud hästi pildile). Meie maja rõdudel ripuvad amplid, ikka konksude otsas.
Riidepuu ilma konksuta on tarbetu ese.

Konks on strateegiliselt väga tähtis jupstükk.
Mul on koolis üks poiss, kelle perenimi on Konks. Tõeline masuurikas on.

Vaata teisi konkse.

2010-08-19

Õnne valem


500 eestlase käest oli küsitud, kas nad on õnnelikud. Küsitluse tulemusena selgus, et 80% on.
Mis teeb inimesi õnnelikuks? Oli vist kodu, pere, sõbrad, tervis, töö, aga ka ...ostlemine.
Käisin täna poes. Konsumis oli õnneihalejaid rohkesti, sest seal olid mingid...päevad. Kaupa oli nii palju, et ruumi liikumiseks ja ostukorve ei jagunud. Olin poes poole kauem kui tavaliselt.
Näe, jahu on ainult 4.90 kilo. Panen korvi, olgugi et ostsin eelmisel nädalal kallima hinnaga. Jahu läheb ikka vaja, võib-olla hakkan rohkem küpsetama.
Mahl tohutu soodsalt - 2 l maksab ainult 15.90. Sukkpüksid 2 paari 31.90. Talvel läheb neid nagu leiba. Korvi! Sokid paar 7.90. On küll sokke, aga sellist värvi pole.
Nõudepesuvahend hakkab otsa saama, suur pudel täitsa soodsalt! Kõigest 26.90!
Korv juba venitab käe maani.
Milleks ma üldse poodi tulin? Koort ja piima vaja, leiba ka ja midagi leiva peale. Jogurtit. Need ei mahu kuhugi.
Väike revisjon. Mida ma olen siia kuhjanud? Ma ei joo ju poemahla, panen tagasi. Pole mul vaja ka nii suurt šokolaadi, ananassikonservi ja lastele mõeldud Lotte maisikepikesi. Tagasi!
Kodus vaatan oma ostukorvi - 150 krooni. Olen õnnelik, et mitte 300.

2010-08-17

Sügise lähenemine



Ega lõputult saa eirata seda, mis tuleb nagunii.
Täna hommikul oli juba/ainult/ kõigest 15 kraadi sooja.
Pihlakad on juba/ peaaegu/ täitsa punased.


Sel aastal pole meie kandis üldse õunu, mitte ühtki. Isegi alõtšahekk on pooltühi.
Räägitakse, et seeni ka pole peale kukekate. Aga seente aeg on veel ees. Nagu sügiski.

2010-08-15

Täna on rukkimaarjapäev

Ma tean seda päeva juba ammust ajast, sest meil peetakse selle puhul lauluväljakul rahvapidu.

Ma arvasin, et see rahvakalendri tähtpäev on seotud rukki valmimisega ja koristamisega (kombainiga), aga tutkit - hoopistükkis rukki külvamisega on. Vat siis!

Minu jaoks tähendab see aga eelkõige, et "hakkame lõpetama-hakkame lõpetama!" - suvepuhkust nimelt.
Sellest sain aru ka eile õhtul, kui märkasin - kell 10 juba täitsa pime. Vaatasin rõdult üles, kas tähti mitte ei kuku kolinal ( see perseiidide sadu pidi ju olema!), soov valmis mõeldud, aga oli kottpime, ilmselt pilves. Soe küll, õhk seisis.
Suvele joont alla tõmmates peab ikka rõhutama, et oli/on erakordselt kuum, kaunis, absoluutselt stressivaba suvi. Ühtki muremõtet ei lasknud lähedale. Mine tea, kui palju neid eelolev talv kaasa toob (ptüi!)!!!
Ma saan aru küll, et pole ilus siin keksida - mõnel viis torm katuse pealt ja kirikult torni otsast, mõnel on vamm majas, Venemaal lõõmavad tulekahjud ja mitmel pool Euroopas uputab, Pakistanis koolera lahti, aga ...

Kuni ma siin oma nupukest treisin ja pesumasin oma pesu loputas, ujus selja taha hiigelsuur äikesepilv. Seda ma imestasin, et äkki läks hämaraks (kell 10 hommikul). Pesu pole mõtet välja viia. Tuul on juba tõusnud, õhk toas on hakanud liikuma. Igaks juhuks panen arvuti kinni. Äike on kohe siin. Kui hakkab varakult lööma, siis saab lõunaks läbi - ma ju tahan rukkimaarjapäeva peole minna.
Ongi kohal - vihm, äike ja kolin....

kell13
Sadas ja müristas, võtsin välja kõik juhtmed, mis toidavad elektroonikat. Ei taha riskida. Ühel kolleegil läks suve algul digiboks ja ruuter, teisel arvuti ja teler.

Kell 16
Käisin rahvapeol. Rahvast oli küll vähevõitu, põhiliselt pensionärid ja lapselapsed. Kohalik näitering astus üles Kati Murutari (nüüd Kati Murdmaa) näidendiga, mille pealkirja ma ei tea. Tegelasteks oli 3 rasedat naist, kes arutlesid lapsesaamise teemadel.
Rase 1 oli idealist ja lootis, et tema sünnitus kulgeb valudeta ja mees armastab teda ka lõpp-rasedana ning rasedusarmidega.
Rase 2 oli väga skeptiline, pidas mehi naistepetjaiks, kellel lastest pole sooja ega külma. Arvas, et meestel pole sünnituse juures midagi vaja vahtida. Parem, kui neid jalus ei kakerda.
Rase 3 oli prominent-naine, kellele oli sünnitamine üks aste karjääriredelil, kes ei kavatsenudki last ise kasvatama hakata, vaid palgata hoidja-amm. Viimase naise osatäitja on tegelikus elus paljulapseline ema ja väga kaugel prominentsusest, pigem vastupidi.
Mees-osatäitja täitis mitmet rolli - oli jutustaja, naistearst, Rase1 armastav mees, lisaks veel lavastaja.
Nalja üldiselt ei saanud, va see, et tuttavaid inimesi oli tore laval näha.

Siis sain aru, et ma pole sihtgrupp, ja tulin enne lõppu ära.
Ostsin ka poti värsket mett, sõin tasuta jagatud suppi, vestlesin mõne tuttavaga.

Väljas on selline läpatis, et kindlapeale tuleb veel äikest.

2010-08-14

Lahe lugemine


Õues on ikka veel nii lämmi, õhku pole ja tahtmist kusagile minna ka pole.
Tõin endale raamatukogust lugemist. Ma ei tea, kas see on ealistest iseärasustest või hoopis pealiskaudsusest tingitud, aga ei viitsi tõsiseid ja mõttetööd nõudvaid raamatuid enam lugeda. Eks neid ole elus loetud ka juba omajagu.
Võtsin siis Eino Baskini eluloo "Naer läbi pisarate" (kirja pannud Piret Tali). Eelmist Baskini raamatut "Raudse eesriide taga" olen ka lugenud, aga ei mäleta sest enam tuhkagi. Seal oli vist põhiline see poliitiline värk, võitlus võimudega ellujäämise nimel?

Baskin pole mu kõige suurem lemmik kunagi olnud, aga noh naljamehena päris vahva omal ajal ja see "Mees, naine ja kontsert", kus nad Ita Everiga mängisid, meeldis(b) mulle kah, igal juhul rohkem kui see uuem lavastus (Tõnu Kilkaga peaosas).

Mind üllatas Baskini avameelsus ja ausus oma elu intiimseimate ja eraeluliste seikade valgustamisel. Naisi võlus ta poisikesest peale ja on mehe eest väljas ka vanamehena, nagu ta ise mainib. Vaevalt ta muidu oleks endast 28 aastat noorema naisega abiellunud.
Itat on ta kõvasti kiitnud ja ülistanud näitleja ja inimesena. Üldse pole ta naistest välja arvatud üks erand (oli üks hull Olga Rudenko, kes ta peale julgeolekusse, parteisse ja ei tea kuhu veel kaebas, nii et Baskin sai kaela süüdistuse pornograafia levitamises ja liiderdamises, mille tõttu istus 60ndatel vangis ja oli aastaid Eestist eemal) pahasti rääkinud ega mõelnud. Isegi üheöösuhted ja väikesed flirdid on ära mainitud, kui nad talle meelde on jäänud. (Aga mälu on vanameistril siiani briljantne!!)

Keeruline elukäik juutidele omase anderikkuse ja läbilöögivõimega. Ja milline elujõud ja visadus! Juba see, et ta pärast 47päevast koomat tuli tagasi ja tegi veel oma teise ja kolmandagi elutöö.
Raamatus oli palju pilte, mis mulle ka meeldis väga:)

Lisatud. Kui illustratsiooniks pilti otsisin, leidsin Hundi ulu postituse. Olen täitsa sama meelt. Piret Tali on teinud suurepärase raamatu. Ja töö maht on olnud tohutu. Usun, et tänapäeval tehakse selliseid raamatuid nii, et isik jutustab diktofonile või vastab suunavatele küsimustele, mis tuleb siis autoril maha kirjutada ja ilusaks toimetada...sest suuline ja kirjalik kõne erinevad üksteisest oluliselt.

2010-08-10

Maalt linna




Kui tavaliselt minnakse suvel linnast maale, siis mul on vastupidi: vähemalt kord või paar tahan suve jooksul ikka (pää)linna pääseda.
Minek pole sugugi lihtne. Lisaks koduhoidja otsimisele (kass!) tuleb leida hea inimene, kes mind Olustverre toimetab (bussi või rongi peale). Head inimesed pole ilmast kadunud, õnneks.
Oli vahva nagu ikka. Kõik viimase minutini paigas, aeg sisustatud, meel lahutatud.
Käisin esimest korda Paldiskis, Nõmme turul, üle hulga aja Keila-Joal.
Ja muidugi Vääna-Jõesuus, kus käiguta poleks suvi täiuslik.

Nüüd ma olen tagasi oma selle suve teiselt reisilt. Hakkan tegelema kurkide ja tomatitega, mis poolvägisi koju kätte toodi.
Paratamatult veab mõte sügise poole. Ükski suvi ei kesta igavesti, isegi selline mitte, kus päike on hõõguvalt kuum...pikemat aega.

Tormist olen pääsenud, kuid mitte kukkumisest. Kivi otsa, mis oli pandud ülbete autojuhtide pidurdamiseks keset kõnniteed. Oli mul vaja, pea laiali, ringi vahtida!

2010-08-04

Filmielamus

Pole ammu olnud põhjust filmielamusest kirjutada. Kinno ma üldse ei pääse (pole kino olemaski!!!), telekas näidatakse põhiliselt kordusi ja rämpsfilme, mida saab ilmselt kusagilt Hollywoodi prügikastidest tasuta.
Seda suurem rõõm on vaadata Briti sarja "Kodutänav" (The Street).
Eilne osa puudutas mind iseäranis. Paratamatult võtad kooliteemat kuidagi isiklikumalt.
Liiati tuli mul jälle meelde, et uus kooliaasta on ohtlikult lähedale jõudnud.

Sisu ma ei hakka ümber jutustama - kes nägi, see nägi - , aga minu jaoks oli siin kaks olulist asja.
Esiteks - kool ei usaldanud, uskunud, kaitsnud oma õpetajat. See ongi nii. Mis tahes kool mis tahes riigis on väga tundlik lapsevanemate pretensioonide ja kaebuste suhtes. Mina küll ei tea juhtumit, kus seda oleks eiratud. Lapsevanem helistab või kirjutab "kuhu vaja", ja "asi" tehakse korda. Nii võetakse õpetajaid ette, maha, tagandatakse. Täpselt nagu filmis. Tõesta siis, et sa pole kaamel. Ja kui sul see mingil moel õnnestubki, on su maine ikkagi saanud surmahoobi. Artikkel lehte! Enam sa ei tõuse kõrgemaks kui muru.

Teiseks - naine ei uskunud, usaldanud, toetanud oma meest. Kui lapsed poleks nii kindlalt isa eest seisnud, oleks võinud isa murduda. Kartsin seda. Mul oli hea meel, et Inglise peremudel on nii konservatiivne ja seetõttu eeskuju vääriv. Olin juba närvis, et äkki lapsed pöörduvad isast ära. Mine neid teismelisi tea- teiste eakaaslaste arvamus on ju nii oluline!!

Kõige pingelisema koha peal hangus mu telepilt ja ühendus serveriga katkes.
Tagasi sain pildi alles siis, kui isa/õpetaja Brian jõudis koju tagasi ja pere ootas teda tänaval.
Mis vahepeal juhtus, sain teada sõbranna käest, kellega veel öösel filmi üle muljetasime.

Lisatud.
Vaatasin ka kordust, ikka seepärast, et tähtis jupp jäi lõpust nägemata.
Siis mõtlesin, mis lahendus veel oleks võinud olla. Igasugused koledad lahendused tulid pähe.

2010-08-01

Ongi august käes...

Kuigi see suvi on igas mõttes kaunis olnud - pole mul muret olnud ega miskit, pole tööga end tapnud, ei võtnud remonti ega aknavahetust ette, olen keskmisest rohkem lihtsalt puhanud- on mul väike rahulolematuseuss hinges, et midagi huvitavat peaks veel tegema, kuhugi peaks minema. Talvel nagunii istu enamasti kodus...

----
Kunagi väga ammu, eelmisel sajandil, kui ma polnud veel suurt kusagil käinud, sõitsime koos sõbrannadega Ukrainasse Krementšugi linna, mis asub Dnepri ääres. Vene ajal, teate isegi, pold ju probleemi. Rongipiletid olid odavad, ööbimise leidsime lihtsalt - anti elumaja, perenaine ööbis ise kuuris. Loodusannid- virsikud ja persikud- ei maksnud õieti midagi.

Meil oli tookord väga vilets suvi. Sadas pidevalt ja oli külm. Terve aeg käisime jopega. Aga Dnepri ääres ilus päike, ilmad kui kuld. Dnepr avar nagu meri, pilguga ei haara. Sattusime eufooriasse ja lasime päikesel end võtta. Sel ajal ei rääkinud keegi UV-kiirgusest ja muudest ettevaatusabinõudest. Õhtul määrisime end hapukoorega ja millega veel, miski ei aidanud. Paar päeva istusime rannas, valged linad ümber.
Tagasi tulime Kiievist lennukiga Riiga, otsepileteid ei saanud. Riias sadas jahedat vihma nagu Eestiski. Oli augusti keskpaik.
----
Loo moraal on selles, et suvel ei tasu panna panust lihtsalt vee- ja päikesemõnudele, vaid suvi peab rahuldama inimese kõiki meeli. Viimane aeg on midagi ette võtta...

pilt netist

Veel üks nostalgiast nõretav suvelaul