2012-12-29

Millal algab keskiga?



 

 Lugesin ühest blogist  põhjalikku ülevaadet filmist "Keskea rõõmud", mis tekitas ka minus hulga erinevaid mõtteid. Kõigepeal jagan  arvamust, et mõned asjad (filmid, maalid jms) lähevad ajaga üksnes paremaks. Kahtlemata on see teose/ taiese seesmistes väärtustes kinni, aga tihtipeale annab ka ajaline distants uusi võimalusi mõistmiseks ja tõlgendamiseks.

Nii on ka sellesama " Keskea rõõmudega" (1986). Filmi valmimisest saab suvel 27 aastat, mis on rohkem kui üks põlvkond. Vähe sellest - aeg on hoopis teine, arusaamised keskeast ja selle probleemidest  teised. Peategelaskond (3 naist ja 2 meest) olid tolle aja mõistes keskea künnisel ehk 35+aastased. No kesse tahaks ennast tänapäeval selles eas keskealiseks pidada! Ja pole ka. Tihtipeale on alles pere loomata või on lapsed tillukesed. Alles otsitakse oma kohta, tehakse tähtsaid otsuseid isiku tasandil, reisitakse ilmas ringi. Ei otsita veel abi imearstide käest mis tahes probleemile! Või ma eksin?

Filmi teeb mõnuga jälgitavaks head karakterid (nii peategelaskond kui kõrvaltegelased), andekad detailid. Ei tea, pole küsinud, kuidas tänapäeva varakeskealised ehk 35+aastased seda filmi käsitavad. Kas nad samastuksid mõneski probleemis?
Soe aluspesu, rohelised botikud (mõlemad kesksuvel) poleks kindlasti  asjad, mis neid erutaksid. Tikutulega tuleks otsida tänapäeval ka sellist kaunishinge ja romantikut, nagu oli Kaie Mihkelsoni tegelane.

Minu lemmikepisood filmist on see, kus  Ulfsaki tegelane Hubert mängib südapäeval Kaunase restoranis klaverit, mis tekitab tohutu resonantsi. Ülemused kaotavad pea, nooremad lõunatajad keerutavad tantsu.  Pille satub ärevusse, et vend kukkus jälle jooma. Õnneks laheneb intsident Silva abil õnnelikult, mispeale Tõnu hüüab Hubertile mitte ilma irooniata "Tere, Kilburn!"
Iseasi, kas me tänapäeval teame, keda ta silmas pidas!!

2012-12-09

Kuupäevade maagia

Ma ei tea, kuidas on teiega, aga ma natuke kardan ka seda maailmalõppu. Koolis lapsed küsisid, kas ma usun, et tuleb.  Aga muidugi, vastasin. Siis nad vaatasid kaastundlikult: no on loll! A võib-olla ei vaadanud ka, sest "sellegipoolest tuleb kõik kahed järele vastata."
Täna oli Raadio 2-s pikk saade sellest ja veel mitmest asjast. Näiteks kriisist ja hirmust. Paanikast ja foobiatest.
Näiteks läheb elekter ära ... esialgu 3 päevaks. Igasugused kommunikatsioonid kaotavad töövõime. Ei näe ühtki inimest, ei saa kellelegi helistada, kedagi FB kaudu otsida.
On külm, pime, nälg. Ja siis tuleb hirm, paanika.
Olgu peale, et Eesti pidi olema selline nurgatagune koht, et ehk veab kuidagi välja. Rahvas   tuimavõitu - vähemasti need, kes on siia jäänud- ,  aga samas ka kannatlik ja karastunud.  Või  mine võta kinni! Ei saanud mina aru, kas tuleb või ei tule - see lõpp nimelt.


Annaliisa koos Inkaga selle talve teist lund nautimas.

....jääb pooleli, sest ma ei oska enam blogida.

Pealkirjas lubatud maagilised kuupäevad on 12.12.12 ja 21.12.12. Mul on nõrkus ilusate numbrite vastu.

 Mis päeval see maailmalõpp pidigi saabuma?
Mul on veel nii palju koolitööd teha!!

Nägin täna kusagil pealkirja, et eestlased ei tee vahet inimõigustel ja olmemuredel. Ei tea, mis vahe neil siis on!!!

Lisatud: Ilus kuupäev oli ka  20.12. 2012
Uuel aastal enam nii täiuslikke kuupäevi ei tule, aga  13.01.13 on küll.
Maailm ei saanud otsa, mis on hea. Lisaraskusi ei ole meil kellelgi vaja, katsume olemasolevatega toime tulla.

2012-10-20

Telehooaeg algas


Ma arvan, et olen keskmisest veidi suurem telekavaataja, eriti nädalavahetustel. Eriti sügis-talvisel perioodil.
Viga on aga selles, et ma ei viitsi endale selgeks teha, milliseid saateid millistel kanalitel ja millal edastatakse. Seetõttu "magan" palju väärtasju maha ja istun põhiliselt ETV peal.
Tegelikult olengi ETV poolt, sest 1.- seal pole pikki reklaamipause ja 2.- seal ongi enamasti sisukamad saated.
Olen proovinud vaadata ka teisi kanaleid, näiteks "Randevuud", "Minu mees suudab!"jt, aga ei köida.

Tahan kiita tõsielusarja või videopäevikut " Meie aasta Siberis". Ega ma muidugi ainuke pole, kellele see meeldib. Vahel vaatan isegi netist  üle. Need 3aastased kaksikud poisid, kes ei vingu, kes on juba pihta saanud, et elavad teise rahva hulgas, on lihtsalt võrratud,  ja kuidas üks neist küsib:" Kas meist saavad ka nüüd vene lapsed?"
Lihtsalt liigutavad on stseeenid, kus vene lapsed tulevad eesti pere juurde mängima ja suhtlema. Üks väike poiss Vanka küsib,"kas te räägite inglise keelt?", ja teeb siis iseseisvalt järelduse, et eesti keel ongi  inglise keel.
Kindlapeale saavad poisid väga hea koolituse edaspidiseks eluks. Ma ei tea, kui kauaks perekond Siberisse kolis (kas ootavad seal maailma lõpu ära?), aga äärmiselt vahva on see mõte kajastada oma elu seriaalina küll.(Eks siin on ka tugev isiklik huvi mängus, loomulik ju!)

Uutest asjadest meeldib Aunaste tehtud "Perepidu". On inimesi, kes on allergilised Aunaste suhtes. Ütlevad "ahh jälle ta eputab seal ja eksponeerib ennast". Need kirbuturu saated küll mulle ei meeldinud.
Perepidu on tore, sest  eesti inimesed on toredad, eriti need, kes midagi teevad ja ei virise lõputult, et kõik on  pahasti alates ilmast ja lõpetades Ansipiga.

Maitseasi, aga mulle ei istu need Kersna pingilood ja Krista Lensini juhitud "Sind otsides". Natuke läilaks jäävad, liiga sentimentaalsed ning klišeesid täis.
Suured hitid "Pilvede all", "Kättemaksukontor" jt  lähevad mul tihtipeale meelest ära vaadata. Ju siis ei ole enam nii suurt huvi.

2012-09-30

2012-09-29

Käisin õunaraksus

Esmalt räägin ära ühe igivana loo.
Õppisin siis ülikooli viimasel kursusel. Ühel sügisõhtul tuli keegi välja ettepanekuga, et lähme õunaraksu. Kesklinnas ei teadnud õunaaedu olevat, seega sõitsime linnaliinibussiga Veerikule. Korjasime kotid täis, kui ühele koerale vahele jäime. Oli teine vaikselt lähedale hiilinud. Ma ei mäleta täpselt, kas kedagi jalast naksas ka. Jooksime maailmarekordilähedase ajaga aiast kaugemale, selja taga kuulmas omaniku sajatusi.
Ega see ilus tegu olnud. Veel aastaid hiljem meenutasime ja  arutasime, et kui oleks ikka totaalselt peremehele vahele jäänud, oleks võibolla ülikoolist välja visatud. Aga õunaisu oli nii suur.

Nüüd tänane lugu. Tulin poest, rattaga. Mõtlesin, et sõidan oma kunagiselt aiamaalt korraks läbi. Vaatan, kas seal vanade puude all on ka õunu natuke. Et nii isu on.

Kunagi ammu, üle 30 aasta tagasi rajas minu isa õunaaia. See oli ühe  suure talumaja juures (aias). Me kasvatasime seal ka köögivilja ja maasikaid. Omal ajal. Vanaperenaisega olid suhted sõbralikud - ta kutsus  tihti kohvi jooma ja pakkus kooki ka kõrvale.
Siis tuli meil oma riik tagasi, aga perenaine ütles, et sest pole midagi, ikka võime tema aias oma väikest aiamaad pidada.Siis suri minu isa ja veidi hiljem ka perenaine. Ma ei tahtnud üksi enam põldu harida, nii jäigi kõik sööti, välja arvatud õunapuud, mis olid veel täis elujõudu. Korjasime sealt ikka õunu ja saagirikastel aastatel tegime õunamahla.

Viimastel aastatel on sinna talumajja (mis on rehielamu tegelikult) elama asunud üks vanamees - ma kahtlustan, et juudi rahvusest (see pole muidugi põhiline). Ta on vist peretütre elukaaslane või manuline, ei teagi täpselt. Olevat kusagilt Venemaalt tulnud. Peretütart pole ma kaua näinud, ainult vanamees tosserdab seal ringi. 

Olin just mõned õunad sõstraroosa alt pihku korjanud, kui äkki vanamees kõpsti mu kõrval (minust pikem küll pold!) ja karjub, sõimab vene keeles. Mul ei tulnud hoobilt kõik sõnad meelde, aga püüdsin ütelda, et võtan natuke söögiks, et minu isa istutatud puud.

"Eeta majaa zemljaa!" karjus ta.

Nii  ülbe olin ma küll, et õunu tagasi maha ei visanud. Muidugi, ma  ei vabandanud ka. Kui ta poleks kõigest kõrist mu peale karjunud, vaid küsinud rahulikult, mis õigusega ma seal  toimetan, oleks mul  meelde tulnud ka ilusad vabandavad sõnad vene keeles - prostite požaluista, jaa bolše ne buudu....
Ma küll poleks kellelegi keelanud neid mahakukkunud õunu, mida oli seal kui loogu maas.


Pildil õunad, mida pakuti lahkelt ühest teisest kohast, kus eelmisel nädalavahetusel külas käisime.

2012-09-21

Üks maja on igaühel


Otsisin mitu päeva ühte Ellen Niidu luuletust, mille pealkirja ega muid bibliograafilisi andmeid ei mäletanud. Otsisin kodust ja  koolist,  internetist ja raamatukogust. Lõpuks leidsin ikkagi oma kodust - ühest valikkogust "Maailma pidevus" (ilmunud 1978)
Et enam rohkem oma elus seda otsima ei peaks, trükin ta ümber.

Üks maja on igaühel

Üks maja on igaühel
mõne sumeda tänava ääres,
mõne väikese väljaku ääres,
 mõnel veidike kõrgemal künkal,
või lihtsalt maanteederistil,
või lihtsalt kesk metsi ja nurmi
on igaühel üks maja.

On palliplatski seal kõrval
ning õue peal põõsad ja puud on,
mille vahel on mängitud kula
ja kilades pilgatud poisse
ja rebitud plikasid patsist.
ja paar aastat hiljem neidsamu
koolipeo järel oodatud vaikselt
samas puude all, ärevus kurgus.
On igaühel üks maja,
kus aed on ja palliplats kõrval.

----
On klassitubagi kõigil
vana pirnipuu varjuga aknais,
või ka vaatega väljaku poole,
kus kilksumas, kõlksumas tänav.
Nii mõnigi tõsine tarkus
seal klassitoas sai meile selgeks.
Meil kõikidel kuskil üks klass on.

 On mitmesse raskesse tundi
aeg veel meile helistand kella
ja mõneski rängas kontrolltöös
me oskus on proovile pandud.
Seal teisiti, teisiti oli
kui tahvli ees tuttavas klassis.
Vaid kahed olid needsamad.

----
Kahest tundmatust tunduvalt rohkem
eluvõrrandis tundmatuid leidub.
Aga hea on, kui vähemalt kahte
kätte leidma on õpitud koolis -
iseennast ja südameausust.

Kui hea, et meil kõikidel kool on,
et meil klass on, kus õppida tuli
elu naljakat alust ja öeldist
ning lihtsa füüsika tarkust.
Seda kõike ka kõrgemas astmes
on ometi, ometi tarvis.

(Luuletus on väga pikk, paar salmi jätsin vahele. Mitte et see just EN tipp oleks, aga otsimise käigus leidsin, et koolist on üldse vähe luuletusi tehtud.)

Meie koolis on  pidu. Hariduselu 325. aastapäev.
Kui minu vennad ütlesid esialgu, et nemad ei tule, siis nüüd on kolmest 2 tulemas. Et mine tea, mis 5 aasta pärast on ... igasuguseid asju võib vahele/ette tulla. Ja kool võib ära kaduda.
Eelmine kokkutulek oli 5 aastat tagasi.

2012-09-09

Õnne vanavanematele!


On pühapäevahommik. Päikseline, muide.
Kas teil on meeles, et täna on vanavanemate päev?
Kui hiljuti arutati siin ja seal tuliselt selle üle, kas saada lapsi, kui palju saada ja miks üldse lapsi tehakse, siis ma tuletan teile meelde, et vanaemad ja vanaisad on meil kõigil olnud (või siiani olemas - kas või mulla all).
Ja üks tõsiselt võetav argument laste poolt on see, et vastasel juhul ei saaks me iialgi vanaemaks-vanaisaks. See oleks aga kurb, sest millele siis mõelda oma elu teises pooles, kelle järele igatseda, kelle arengut suure heldimusega jälgida, kelle kallisid ja musisid nautida?

Olgu peale nii, et lapsi saadakse vahel ka suurest isekusest, et oleks tuge vanaduses, aga lapselapsed tulevad meile kingitusena, nö boonusena.
Mul on sõbrannasid, kes on üksikud ja kes kahetsevad siiani, et pole omal ajal lapsetegu ette võtnud. Kahjuks päris üksi ka seda ei tehta (vähemalt Sõrits peab olema!!), kuigi kasvatamisega saadakse tihtipeale ka üksi hakkama ja vahel täitsa edukalt.
Mul endal ainult üks laps, aga ei saa ütlemata jätta - kaks lapselast! Ja see teeb mind tohutult õnnelikuks.

Kaunist vanavanemate päeva!

Lilled siit

2012-08-25

Suve nukker lõpp on käes

Augusti viimase nädalavahetuse laupäeva hommik on hall, vihmane, peaaegu ilma lootuseta, et taevas selgineb. Umbes tunni pärast oleme oodatud Viljandimaa lõõtspillipäevale, mis toimub Pärna puhkekülas esimest korda. Päevakava on väga rikkalik - õpitoad, kontserdid, õhtul simman. Vilets ilm võib päeva natuke ära rikkuda, kuigi ma olen tähele pannud, et õige eesti inimene ei lase ennast mingist tühipaljast vihmast häirida. On ju olemas vastavad riietusesemad.

Eile käisime Olustvere mõisa reheküünis Ugala suvelavastust vaatamas. Etendusest ma enne suurt midagi ei teadnud, v. a paari vihjet olin kuulnud siit-sealt - et väga pikk on ja et öösel hakkab külm.
Seda teadsin ka, et mängivad 7 meest ja Merle Palmiste. Muljed on väga segased. Ei taha nii kultuurikauge olla (muide, kultuuriminister väisas ka seda konkreetset etendust) ja öelda, et kohati oli igav ja veniv. Pigem tunnistan, et ei saanud kõigest aru - noh sellest allegooriast ja mitmekihilisusest. Otsisin täna, et mida siis meedias on etenduse kohta arvatud. Mitte midagi erilist.
Peategelaste paar - 2 Cambridge´i aednikku, kes olid töötuks jäänud kahtlase skandaali tõttu ja keda külakogukond põlgas - oli kogu õhtu laval ja ma tõsiselt imetlesin nende mängu (Meelis Rämmeld ja Tarvo Vridolin). Naiskriminaali etendav Merle Palmiste oli väga tavatus rollis. Maitseasi, aga ma vist päriselt teda ikka omaks ei võtnud. Aga ega pole ju kerge mängida brutaalset, ootamatute meeleolumuutuste ja ettearvamatute reaktsioonidega endist naisvangi, kui ise oled peaaegu kõige naiselikum naisnäitleja eesti lavadel, nagu ma kusagilt lugesin.
Kui aednike süüasi etenduse lõpuks ikkagi paljastus, siis naise oma mitte.

Huvitav oli muidugi etenduse paik, lavakujundus, kogu see müstika ja lõhnade mäng (viirukilõhn etenduse algul vallandas minus kerge astmahoo). Suveetenduse jaoks oli tükk väga keeruline, aga ega kõik peagi ju tilu-lilu olema. Kottpimedas augustiöös koju tagasi sõites nentisime, et suve nukker lõpp ongi käes. Nii lühike ja vihmane, nagu ta oli. Suvi nimelt.

Foto Jaanus Laagriküll Ugala kodukalt. Näide etenduse paiga ja miljöö kohta.

Muide, taevas on heledamaks läinud. On lootusrikas:)

2012-08-16

Ka asjadel on oma aeg

Paar nädalat tagasi kustus mu läpaka ekraan (kuvar, monitor?). Tegi isegi väikese prõksu, mis ei võimaldanud mitutpidi arvata. Kui kurtsin oma õnnetust sõpradele ja tuttavatele, siis nad ei võtnud minu muret südamesse, öeldes, et kindlasti on aku tühi!!! Justkui ma oleks täitsa totu. Aku töötas mu läpakal nagu kellavärk. Hiirgi sai hiljuti välja vahetatud.
Olles igal pool oma muret kaevanud, olen astunud sammukese lähemale lahendusele, milleks on - uus OMA läpakas. (ma ei julgegi öelda, kelle see eelmine oli)
Vähe veel sellest - ilmselt olen ma ilma ka kõigest väärtuslikust, mis läpaka sees, sest mingeid koopiaid pole ma ometi ju teinud!!!

Lauaarvuti mul muidugi on, aga see on niiii vana, eelmisest sajandist. Arvutite puhul ei kehti vist "peaasi, et töötab", ega ta tolmuimeja või külmkapp ole! Mitmed funktsioonid on puudu, isegi mälupulka pole kuhugi pista. Millegipärast ei tööta ka kõlarid enam. Uusi programme pole võimalik alla laadida. Üldse - bedaaaa!UPS! Muide, ka see sai talvel oma loomuliku lõpu!
Muidugi mõista ostan ma uue läpaka, nagunii pidin ostma, aga alles aasta pärast. Aga milline osta, mis hinnaklassist?

Teine asi, mille puhul märkan väsimuse märke, on minu digikas. On hakanud tegema uduseid pilte. Sellele veale osutas mu tütar, aga olin seda ka ise märganud.
Ei tea, kui pikalt on planeeritud nende odavate fotokate aeg. Ma pole proff ega ka väga suur huviline, et peaks ostma endale mingi udupeene kaamera, aga pilte tahaks ikka edasi klõpsutada. Oma lõbuks ja et ka blogisse panna!

Tänapäeva maailmas on nii korraldatud, et asjad ei kesta igavesti, isegi mitte "kaua", et ikka tarbijaid jaguks. Seepärast lähevad asjad ruttu katki või vananevad moraalselt. Televiisori katkiminemist ma isegi ootan natuke, et saaks uue:)


2012-08-07

Lugesin Kevinist

Ma teadsin seda teost ammu, sellest räägiti ja kirjutati omal ajal palju. Lisaks tuli ka film.

Hakkasin meenutama, mitut Kevinit mina tunnen. 2 olen õpetanud, seega tunnen veidi lähemalt. Pärast raamatu lugemist ei paneks ma ühelegi väikesele poisile nimeks Kevin. Üks jookseb siin meie õue peal ringi. Või on selline suhtumine paranoiline!?

Ümberjutustamisel pole mõtet- kes tahab, loeb ise.
Ainult mõned mõtted.
1. Autor (kannab mehe nime, aga on naine) pole ise lapsi tahtnudki, teadlikult, sest teda hirmutasid uudised poisikestest, kes oma kaaslasi maha kõmmutavad.
2. Tal on üks laps, Kevin, kellega on ta eluks ajaks kokku määratud ja kes ei saa kunagi vanemaks kui 18.
3. Kui lugejad ikka pommitavad autorit küsimusega, kas Kevini kurjus oli kaasa sündinud või ema süü, siis vastab Shriver enamasti nii: "Kui ma raamatus sellele küsimusele vastamast keeldusin, siis miks peaksin ma nüüdki vastama?"

Teos on kirjade vormis. Eva kirjutab oma abikaasale ja laste isale Franklinile analüüsivaid ja tagasivaatavaid kirju. Kui ma poleks lõppu enne ära lugenud, siis poleks ma teadnud juba poole raamatu peal, et Kevin tappis ka oma isa ja oma väikse õe. Enne, kui läks tapma klassikaaslasi ja inglise keele õpetajat. Tema tapmisviis oli eriti jõhker ja julm- kuigi räägitakse kogu aeg "koolitulistamisest", tappis Kevin oma ohvrid vibunooltega ja ainult 2 neist surid kohe, ülejäänud jooksid verest tühjaks tilkhaaval.
Eriti küüniline, et selle ammu(vibu) oli Kevinile jõuluks kinkinud tema isa ja ülima meisterlikkuse oli ta saavutanud koduaias treenides.
Muidugi jääb küsimus, kas on olemas põhjendamatut julmust. Kas võib olla nii, et laps sünnib peletisena, jõhkardina, kes juba esimestel minutitel näiteks hülgab oma ema tissi jälestustundega. Kes situb püksi (pampersitesse) kuni 6. eluaastani...vihaga, nimelt, sest ta teab, et see on asi, mis võib tema ema lõputult närvi ajada. Juhtub, et ema ühel meeleäraheitmise momendil heidab lapse endast eemale, nii et see saab lahtise luumurru. Kõik, mida Kevin oma noores elus teeb, on ajendatud vihkamisest oma ema vastu. Ja kogu maailma vastu. Tal pole ühtki positiivset emotsiooni. Tal puudub absoluutselt empaatiatunne.
Ma ei arva pärast teose lugemist, et süü oli ainult emas - jah, ta tõesti tunnistas, et kahetses oma lapsesaamissoovi, kuigi oma teist last - tütart Celiat - ta armastas. Isa ju oli ameerikalikult tubli lapsevanem. See aga ei lugenud midagi.

Teose lõpp oli veidi ootamatu, isegi kummaline. Ema Eva mõistetakse kohtus süüdi lapse mittearmastamise kaasuses. Ema tunneb alles nüüd pärast süüdimõistvat otsust, et ta võiks oma poega armastada ka sellisena, nagu ta on, ja jääb ootama tema vangistuse lõppu, teadmata ette, mis produkt sealt teisest otsast välja tuleb.
Nagu ei tea ükski lapsevanem, kes on see inimene, kes nende ihuviljana maailma sünnib.

2012-07-27

Ellujääja


Sain läbi paksu raamatu - Valentine Nõlvak "Ellujääja"(ilmunud 2007)
Raamat vapustas mind mitmel põhjusel:
1. Millised raskused ja kannatused on inimene läbi elanud, ja ikka ellu jäänud, sealjuures säilitanud oma inimlikkuse ja positiivsuse!
2. Kuidas on võimalik nii täpselt, detailselt aegu, asjaolusid, nimesid jms mäletada! ( 679 lk)

Kohati ma väsisin ka ära, kaotasin huvi, jätsin lehekülgi vahele, aga üldiselt võib öelda - köitvalt kirjutatud.
Omapärased on peategelase suhted meestega. Hilise küpsemisega, läks ta mehele ilma armastuseta - ilusa välimusega, aga südametule Juhanile, kes teda peksis ja mõnitas. See jäigi tema ainukeseks ametlikuks abieluks. Pikemalt on kirjutatud ka liigestepõletikus Karlist, kes oli parandamatult haige ja vajas pidevat hoolitsust. Järgmistele meestele erilist tähelepanu pole pühendatud, kuid selle järgi, et sünnivad lapsed, igaüks eri isaga, võib öelda, et ka rasketes oludes on eraelu väga tähtis. Kokku 6 last, kellest osa kasvas lastekodus või kasuperes.
Tundub, et ajad olid ühtviisi rasked nii Eesti Vabariigis, sõja ajal kui pärast sõda. Nälg, külm, jube raske töö, Siber ja vangla, halvad inimesed, haigused - miski ei murdnud meie tublit naist.
Võib-olla on siin ka teatud feministlikke kallutusi, sest naiste hingelisele tugevusele ja sitkusele pole midagi võrdväärset vastu panna meessoo osas. Mehed kipuvad olema allajääjad, joodikud, vägivallatsejad ja jõhkardid. Muidugi on esindatud ka teine väga levinud inimtüüp - litsakad naised:)
Ja veel - inimesed jagunevad laias laastus kaheks : ühed on pahad ja teised on head. Nii on see aegade algusest peale.

2012-07-08

Peegelpilt


Olin eile valla laulu- ja tantsupeol. Mulle meeldis, sest "oma rahvaga mul meeldib olla koos". Eriti meeldisid tantsu- ja ilunumbrid. Iseäranis vahva oli Ernst Idla liikumissüsteemi harjutused 20. saj algusest. Esitasid valikrühmad spordiriietuses.
Vahetekstid olid ka naljakad. Üks Maie Põllu vurfi rahvariietes mees luges äärmiselt ilmekalt ette ärkamisaegsete laulude sõnu. (Laulude tekstid on ju väga koomilised, eriti korduste ja refrääniga koos)

Istusin kõrvuti inimesega, keda tunnen ammust ajast, aga kellega pole vist kunagi nii pikalt ühtejärge koos olnud. Ega`s muidu poleks kogu "inf", mis ta jagas, mulle nii suur üllatus olnud. Ma sain teada, kes on kelle armuke olnud, kes on kellele lapse teinud, kes on tühijuttude tegija ja tagarääkija, kelle suu ei seisa minutitki kinni.
Millises pimeduses olen ma siiani elanud!!!
Lõpuks resümeeris mu kaaslane:" S i i n elavad nii õelad ja kadedad inimesed. Sul veab, et sa siit minema saad!"
Mul hakkas isegi natuke kahju tast, kes on sündinud ja kogu elu elanud ühes ja samas kohas.

Peo lõppedes sulandusin rahvamassidesse ja kohtusin imearmsate kaksikutega, kes lükkasid täpselt ühesuguseid lapsevankreid. Olen neid õpetanud, aga vahet ei tee.
Peo üks korraldajatest tõi meile põllulilli, lihtsalt niisama. Väga armas.

(Pildi tegemiseks küsisin luba, siia üles panen juba omal vastutusel.)

2012-07-07

Sammulugeja



Sõbrannad kinkisid mulle sünnipäevaks sammulugeja. Umbes sellise - vt pilti (netist)
Kui klassiõde siin oli, siis sättisime minu sammulugeja töökorda. Temal oli ka olemas. Kuigi manuaal oli eestikeelne, nägime tükk aega vaeva, et kõik funktsioonid tööle saada.
Kaalu ja kellaaja märkimisega pold probleeme. Keerulisem oli sammu pikkuse mõõtmine. Kas arvestada varbast varbani, kannast kannani või varbast kannani? Siis leidsime lahenduse - tegin 10 sammu, mõõtsin pikkuse mõõdulindiga ära ja jagasin 10ga. Lihtne!
Seejärel hakkasin toas harjutama. Sammusin kõik toad ja koridori läbi ja vaatasin, mitu sammu kokku tuli.
Esimesed katsetused välitingimustes tegime siis, kui käisime "kodukohas". Üldiselt sõitsime muidugi jalgrattaga, aga mäest üles ei jõudnud vändata. Kodus võrdlesime näitusid ja oh pettumust - minul oli palju vähem sammusid. Nüüd ei teagi, kas sammulugeja vassis või oli tundlikkusega midagi valesti.
Ei tea, miks on minu sammulugejal ka paanikanupp (alarm)? Mina arvasin, et selle pärast, et kui keegi mulle kallale tungib(!!), saan selle abil märku anda. Klassiõde arvas, et kui sammulugeja ära kaob, hakkab alarm tööle.

Katsetused jätkuvad.
Sammulugeja tähtsusest ja seosest tervisenäitajatega loe siit.

2012-07-06

Elu Eestimaal

Mõtlesin, et kirjutan midagi lugejate rõõmuks, aga ei tule vist välja. Pea on tühi nagu vana kaev. Klassiõde tuli üle mitme aasta maale oma kodukohta väisama. Võtsime oma vanad jalgrattad ja tegime mõned tuurid ümbruskonnas.
Lõhavere park on korda tehtud. Õnneks mitte ära nüsitud - kogu pilt on selline veidi metsik, v.a pingid istumiseks ja sillad oja ületamiseks. Jalge all prõksusid sajad teod, polnud võimalik neist mööda astuda.

Ei tea, ei mäleta, mis hoone see kunagi oli. Kindlasti mitte loss ega mõis. Võib-olla silohoidla. Kohati meenutas Pompeji linna pärast laavapurset. Toonekurel oli hea ülevaade.

Meie surnuaias puhkab oma viimast und Tartu ülikooli soome keele professor Paula Palmeos, kelle hauda olen kaua otsinud. Surnuaed oma kaootilisuses on vahel hullemgi kui labürint.

Viljapõllud ja kaunid maaelamised pole päriselt kadunud, kuid neid on ikka väga väheks jäänud. On üks laul "Kuni su küla veel elab, elad sina ka". Nojah.

Metsmaasikad on valmimas, kahjuks ei saa neist kunagi kõhtu täis.

Pilt räägib iseenda eest. Ülal: klassiõe kodu, kus pole ligi paarkümmend aastat keegi elanud.

Rattad on väsinud.
Kevadel varastatud ja suve hakul taas leitud jalgratas.

2012-06-26

Suvepuhkus käes



Ootad seda suve ja puhkust juba jõulust saati ("mu kevad algab peale jõulu juba" M. Under), ja kui ta lõpuks käes on, ei oska algul midagi sellega ette võtta.

Oskus puhata on väga suur oskus. Tean, kui paljud inimesed kadestavad(osatavad) õpetajaid, et mis teil/ neil viga - pikk puhkus ja alati suvel. Tõsi. Soovitan õpetajaks hakata!
Tunnid lõpevad ära tõesti juba juuni algul, aga ametlikult saab puhkusele ikka pärast jaani. Ja päris nii ka pole, et käid koolis ainult nägu näitamas ja tühja juttu ajamas.

Ja siis tulid need Kappide päevad, mis on selleks aastaks jälle läbi saanud. Ostsin endale festivali passi, et ikka publikuks olla. Inimene on ju nii loodud, et on laisk ja mugav, mugav ja laisk, kui tal sundust peal pole. Pass on ses mõttes sundus, et vähemalt väljakäidud raha saaks tasa. Käisin 8 kontserdil, sh vaimulikul laulupäeval, mis oli ekstreemsete ilmaolude tõttu tõeline kangelastegu.
Eriliselt võimas oli muidugi ERSO ja RAM meie kooli suures saalis (võimlas). Ja miniatuurne (tõesti väike naine) Anu Tali rasket meeste tööd tegemas. Ütelge, mitut naisdirigenti te teate, kes suurt sümfooniaorkestrit juhatab! Rappa ma jaaniööl ei läinud.

Öösel ei tule uni peale, loen siis, kuni hommik ahetab - ööd on ju nii lühikesed:)
Lugesin läbi meie kandi tüdruku Reet Klettenbergi "Minu Ungari"(Petrone Print 2010).
Tubli tüdruk! Pärit paljulapselisest perest (suguvõsast), on ta jõudnud oma noore eluga nii kaugele ehk siis teisisõnu õpetab Ungaris Budapesti ülikoolis eesti keelt (tänapäeval öeldakse, et on eesti keele õppetooli lektor).
Olen tema õdesid-vendi õpetanud ja tema onu on minu klassivend!
Nii tihedalt on kõik põimunud.
Suvi on käes. Jääb veel oodata, millal saabub soe periood.

2012-06-21

Täna on suvi - 21. juuni 2012


Eile said elluastujad kätte oma lõputunnistused. Nende jaoks on see elu ilusaim aeg. Mitte kunagi hiljem ei taju nad seda nii selgelt, et kõik teed on valla - mine, kuhu tahes. Õige pea sulgub enamus võimalustest - raha, võimete, suutlikkuse, tahtmiste takka. Aga igaühe jaoks leidub siiski elus midagi spetsiaalset temale ettenähtut. See on lohutav teadmine.
Täna ma pildistasin lilli.
Kaunist suve!

2012-06-03

Jälle käes on juuni


Lehekuuke lendab, kägu kukub leina,
vikat ootab räästas, millal pääseks heina.
Kostab pillihäält ja külakiige kaiku,
enne heinaaega tunned suve maiku.

(Hando Runnel "Talupoja kalender")

Suve hakul (kui pidada suve alguseks tinglikult 1. juunit, maikuuga saab kevad läbi) meenub mulle alati 2 Runneli luuletust. Üks on eespool osutatu, teine "jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi". Mõlemad tuntud ka viisistatuna.

Vaatasin läbi eelmiste suvede postitused (see suvi) ja tegin järelduse, et jahe kevad ja lausa jäine suve algus ongi meie kliimavöötmes tavapärane. Miks mulle siis tundub, et seekord on eriti külm, lausa selline, et ei taha toast välja minnagi?

Järgmisest nädalast jäävad koolilapsed suvevaheajale. Need arvamusliidrid, kes aeg-ajalt tõstatavad küsimuse, et meil on liiga pikk suvepuhkus, et tea, mis nad räägivad. Kõikidel on toss väljas. See, et paljude laste jaoks jääb suvi tühjaks, organiseerimata, sest ei pakuta piisavalt laagreid ja töötamise võimalusi, on hoopis teine teema.
Minuealiste põlvkond käis vähemalt ühe vahetuse pioneerilaagris ja teenis orjatööga endale ka väikese taskuraha, rohides sovhoosis kilomeetripikkusi peedivagusid või korjates marju. Maalastel olid kodus omad kohustused. Õnneks pold sel ajal arvuteid (mis on kuradist!) ja telekast ei näidatud ka midagi. Vihmase ilmaga lugesime kodus raamatut, täitsa vabatahtlikult, muide.
Nüüd, kui ma soovitasin(!!) suvel 2-3 raamatut läbi lugeda, muutus klass hüsteeriliseks: "Me tahame suvel puhata kaaa!"
Lapsed ei oska oma aega sisustada, nende vaba aja tegelused on passiivsed. Vanematel aga pole aega, võib-olla ka võimalusi ja tahtmist-oskust midagi muuta.
Ja veel see, et seadusega on keelatud lapsel tööd teha. Miks peab pendeldama ühest äärmusest teise?
Isegi enese järelt koristamine on keelatud!!? Katsu sa lapsele öelda, et "võta kommipaber maast üles."
"Ega mina pole seda visanud," ütleb ta.

See on jah jutt, et "vanasti oli rohi rohelisem", aga mõned väärtused on ikka devalveerunud küll.

Ootan suvesooja, ootan puhkust, ootan...tont teab mida. Viimased nädalad veel tööl käia!

pildil Parika rabajärv maikuus 2012

2012-05-17

Koolikinu


Vaatan ikka seda BBC "Waterloo Roadi kooli" filmi, kui selleks ajaks koju jõuan. Alati ei jõua, aga pole hullu - ega ma nii suur fänn ka pole.
Vahel siiski tahaks mõnega arutada ja võrrelda sealseid olusid näiteks meie (Eesti) kooli omadega.
Kõikides maailma koolides on 2 antagonistlikku klassi - õpilased ja õpetajad- ja kogu trall käibki selle ümber "kes-keda". Laias laastus.
Ja need muud probleemid, mis elu ette söödab, on seinast seina. Mida kõike siin pole- uimastid, varane seksuaalelu, homovärki, toitumishäired, halvad kodud, saamatud vanemad, haigused, surm, mõrv, suitsiid, erivajadustega lapsed, koolikiusamine ja igasugused käitumishäired nagunii jne jne

Mille peale olen mõelnud?
- meil võiks ka olla selline karistusklass, kuhu saata lapsi rahunema ja kus nendega spetsiaalselt tegeldakse
- meil võiks ka olla sotsiaalpedagoog, kes lahendab konkreetsete õpilaste juhtumeid professionaalselt
Mille üle imestan natuke?
- direktor tegeleb rohujuure tasandil kooliprobleemidega, mitte ei ole esindusfunktsioonis või majandusasjade peal ainult
- koolis on näha ka meesõpetajaid (2 koguni sarja algusest peale), kuid direktoriks on naine
- koolis on erinevaid õpetajatüüpe, esimeseks kriteeriumiks on toimetulek klassiga (mul on kahju, et koolist on lahkunud Steph)
-veidi arusaamatuks jääb see õppekavade asi ja A-astme õpetus koolis(ma pole ka eriti süvenenud)
- millegipärast näidatakse päris tihti mingit söögitegemise tundi, mis lõpeb toiduloopimise ja täieliku kaosega
- õpetajate eraelu on üldjuhul kajastamata või siis väga probleemne (ühtki õnnelikku õpetajaperet pole)

Mõtlesin, miks on mul huvi selle filmi vastu langenud. Nüüd taipasin: siin puudub huumor, hea briti nali, mis näiteks "Südameasjas" on täiesti olemas. Ainult see vana Grantly rebib vahel kildu, aga nüüd on temastki tehtud üks hädavares, pussakas, salajoodik. Tõeline pärl oli veel see, et ta õpetas "valesid teoseid", ei täitnud õppekava, sest naine oli haige:)

Lugesin telekavast, et 6 hooaega on filmi tehtud, alustatakse 7. hooaega (2012)

2012-05-05

"Ukuaru" Ugalas



Käisin Ugalas "Ukuaru" vaatamas. Nüüd lugesin Margus Mikomägi väga kena arvustust Maalehes ja tahan ka kaasa kiita.
On jah natuke nagu filmi moodi, aga on ka veidi teistmoodi. Minna osatäitja Carita Vaikjärv meenutab tüpaažilt noort Elle Kulli, aga ega Minna polekski saanud olla selline tänapäevalik piitspeenike beib. Kuidas ta siis vastu oleks pidanud sellele jube raskele elule ja tööle!
Kui noor Lembit Ulfsak on vastupandamatu seal filmis oma pilliga, siis lavastuse Aksel on nats niruvõitu (Meelis Rämmeld) ja pilli ei mängi ta ka mitte. Pilli mängib teine mees (Jalmar Vabarna). See oli neil väga hästi ära lahendatud.
Ma vaatasin ja mõtlesin: kui palju suudab Eesti naine, kui lõputu on tema kannatus ja kui ääretu ta usk ja lootus. Lavastuses on Aksel kuidagi eriti loru ja laisk (noh füüsis ka mängib oma osa!). Ei saa kohe arugi, miks see Minna teda nii hirmsasti tahtis ja armastas.
Keldriaugu peremees (Indrek Sammul) on laval sümpaatsem kui filmis. Ma oleks küll vist Minna asemel tema valinud. Kas tõesti on Eesti naine õnnetu nii siis, kui ta läheb mehele armastusest (pilli pärast?), kui ka siis, kui mängus on raha ja rikkus?
Parim variant oleks mõlemad korraga!!!

Lavastus oli tore, täpselt just selline, nagu Margus Mikomägi kirjutas. Ja see "Ukuaru valss", mis lõpus kõlab, on nii ilus. Arvo Pärdi muusika ja puha.

Tuled koju ja mõtled veel tükk aega. NII raske, kui oli sõja eel ja ajal, praegu küll pole. Või ma ei ole millestki aru saanud:)

fotod netist võetud

2012-05-01

Esimene mai


Eile, 30. aprillil istusin 6 tundi riigieksamil. Olin võtnud endale tööd kaasa, ka paar ajakirja, aga kolleeg pakkus lugeda Margit Mõistliku monograafiat Artur Alliksaarest "On raske vaikida ja laulda mul" (2011). Lugesin selle "ühe hingetõmbega" läbi.
Nii meeldis ja köitis mu meeli. Julgen küll väita, et see on üks paremaid omasuguste seast, mida ma viimasel ajal lugenud olen.

Kui mina 60ndate lõpupoole ülikooli jõudsin, oli Alliksaar juba surnud, aga tema vaim näis lehvivat ikka veel ülikooli ja Werneri kohvikus. Tolleaegne akadeemiline noorus oli ikka hullult pöördes Alliksaare (edaspidi AA) pärast. Tema luuletused levisid käsikirjadena ja suuliselt. Tolleks ajaks oli ilmunud ainult üks väike luulekogu "Olematus võiks ju ka olemata olla" (1968, "Loomingu" Raamatukogu), mida mul oli tohutu õnn omada. "Alternatiivid" olid peas ja neid sai igas sobivas situatsioonis tsiteerida.
"Kas elu on naljakalt tõsine või tõsiselt naljakas?"


Mis mind hämmastas AA elu ja saatuse juures, oli see, et olud olid pidevalt tema vastu, et õnnelikke ja rahulikke perioode polnudki. Treffneri koolist välja heidetud, jäigi see AA viimaseks ametlikuks kooliks (seega siis 9 klassi), kuid kas kellelgi tuleks pähe teda hariduse puudujääkides kahtlustada. Muide, oma poolikut haridust ta häbenes ja varjas, isegi valetas selle kohta. (Miks muidu räägiti varem, et ta on ühe semestri ülikoolis õigusteadust õppinud?)
Kust pärines tema geniaalsus? Eks vist taevast ja suurest lugemusest.
Oma lühikeseks jäänud elu jooksul (suri 43aastaselt) tundis ta pidevalt nälga nii vaimses kui füüsilises mõttes. Tegelik elu ei armastanud teda. Kui oligi veidi stabiilsem aeg, siis põles vahelduseks maja maha.
Natuke isiklikku õnne on siiski kõigile ette nähtud. Nii kohtas AA Lindat, kes oli tast 6 aastat vanem, ja neile sündis poeg Jürgen. Lindat ma mäletan, kuigi isiklikult ei puutunud kokku. Temast räägiti, ja mitte kunagi halba. Ta oli väga eriline, isegi kummaline, aga samasugune vaimne aristokraat kui AA. Vaesus ja puudus ei jätnud neid kunagi maha, aga see ei teinud neid pisikesteks väiklasteks inimputukateks.
Ain Kaalep on maininud oma mälestustes, et AA-d ümbritses palju ülekohut, nõmedust ja argust, mis ei ole teatavasti kunagi nimetu.
Ma ei saanudki aru, miks AA loomingut tema eluajal ei avaldatud, kuigi kogu pealkirjaga "Tuul käib tantsimas sarapuusaludes" oli kirjastusele juba 1965. a üle antud. Vist ongi nii, et kõige suuremad vaenajad on sama tsunfti tegelased. Kadedus, mis muud.

Kõik teavad AA luuletust "Aeg" ("Ei ole paremaid, halvemaid aegu./ On ainult hetk, milles viibime praegu.")
Ma kirjutasin ära teise samanimelise luuletuse.

Aeg ei oota, aeg ei ole kärsik.
Jääb vaid mälestus ja mõttevärsid.

Tuul toob pakast, jahutades ahju.
Millestki on kohutavalt kahju.

Millestki on talumatult hale,

ja see miski kerkib kõrgemale.

Ühel tummal õhtul temas upud,
pihus puhkemata õienupud.

Artur Alliksaar

P.S. 1999. a jõuluks kinkisin iseendale AA "Päikesepillaja". Selle järelsõnast:"Tegelik elu jättis Poeedi kõhu sageli tühjaks. Tegelik elu ei armastanud teda. Ta pidi liiga ruttu lahkuma. Vaimuelus on kõik vastupidi. Vaimuelust ei lahku Alliksaar kunagi." (Arne Merilai)

2012-03-17

Sünnipäev, 3

Märts - sünnipäevakuu. Vähemalt pooltel mu sõpradel on selles kuus sünnipäev. Või siis veebruaris või aprillis, ühesõnaga - sealkandis.
Ega ma suurelt taht oma sünnipäeva pidada, parema meelega poleks üldse väljagi teinud, aga kussa pääsed.

Tänapäeval hoolitseb FB selle eest, et juba esimestest hommikutundidest hakkab saabuma õnnitlusi- virtuaalseid. Mõtled, et ah see kõik on nii pealiskaudne suhtlus! Paljud soliidsed inimesed peavad feissbukki isegi kahjulikuks või vähemasti ajaraiskajaks, aga mina nii puritaanlik pole. Mul on puudusi, olen sellega ammu leppinud:)

Pooled märtsikuu sünnipäevad on selleks puhuks peetud. Tulemas on veel väiksemas ringis, traditsioonilised, võib-olla ka improd.
Aasta tagasi tabas raske haigus üht meie sõbrannat, kes alati suure mängulisusega oma sünnipäevi pidas (ka märtsis).
Sünnipäeva paiku on inimene nii haavatav, murelik, ebakindel. Mul on heameel, et ma ka seekord eluga pääsesin.
Soovin kõigile kena kevade algust. Kui päike veed valla lööb, siis pole enam pidamist.
Küll ma ootan kevadet!

2012-03-04

Õige eestlase autoportree


Vaatasin minagi Eesti Laulu selle-aastast finaali koos Andrus Kiviräha kirjutatud ja Suka-Teplenkovi esitatud vaheklippidega. Laulude kohta midagi arvama ei hakka (pole mingi spetsialist), aga mulle meeldis, et võitis eestikeelne lugu. Nii Lenna kui Ott mõlemad väärisid võitu mu meelest, aga meil on alati nii, et kui poiss ja tüdruk on võrdsed, siis antakse võit poisile (naissugu on kindlapeale aktiivsem helistaja).

Vaheklipid olid tabavad, aga neid peaks eraldi vaatama.
Nagu üks õige eestlane, lugesin minagi hommikul, mida delfis kirjutatakse ja kuidas seda kommenteeritakse. 3 korda võite arvata, mis prevaleerib! Õige, Robert kohal. Ta alustanud vist juba kontserdi esimestel minutitel. Muidugi ei olnud midagi hästi - laulud haledad (ikka Heidy Purga süüdi), Piret Järvis mõttetu tibi, vaheklipid labased ja ei ajanud isegi suunurka võbelema jne jne

Mõnikord ma kannatan hingeliselt oma kaasmaalaste õeluse, rahulolematuse, labasuse, piiratuse, taktituse pärast, mis paistab vastu kommentaariumidest. Ma tean küll, et meie sinuga sellised pole, ma üldse ei tea, kes mu sõpradest ja lähedastest oleks, aga ... KES need on?
Ah õige, Robert oma emaga ju, see kärnas näoga ja väärastunud mõtteviisiga.

Pildil üks õige eestlane Andrus Kivirähk (foto Ilmar Saabas, delfi)

2012-02-24

Sünnipäev

Täna on sünnipäev. Juba hommikul sättisin ennast lainele, vaatasin, mida tv pakub. Valisin "Wikmani poisid". Vahepeal tegin põikeid Tartusse, köögis hoidis meeleolu Elmar.
Siis oli aeg minna koos oma kaaslinlastega Lembitu juurde.
Napilt jõudsin õigeks ajaks, orkester juba mängis ja Sakala lipkond marssis.
Rahvast oli palju, eks ilm ka ju soe veebruari kohta (plusskraadid!).
Vallavanem pidas ilusa kõne, lapsed tantsisid "Eesti muld ja Eesti süda"- tantsu, koolipoisid lugesid ette nende 74 kaasmaalase nimed, kes olid Vabadussõjas langenud. Pärast süüdati 94 küünalt ja siirduti Arturi Juurde kringlile ja teele.

Kõik olid nii rõõmsad, õnnitlesid üksteist sünnipäeva puhul. Poes oli rahvast väga palju, aga keegi ei närveldanud.

Nüüd hakkan sättima Pärnusse tütre juurde ja lapselapsi üle lugema. Eks õhtul vaatame presidendipaari vastuvõttu. Pidulik kontsert paraku jääb nägemata, sest samal ajal olen bussis.
Mul on heameel, et Eesti on vaba. Võiks öelda, et olen isegi õnnelik.

Oli natuke vaba aega, vaatasin korra netis ringi. Et mis blogides kirjutatakse ja mis uudist on ilmas.
No kes on küll need inimesed, kel on tahtmist vinguda ja viriseda ka sünnipäeval!!
Vinguja, kas sulle meeliks sünnipäev, kus külalised pugivad kõhu täis ja siis hakkavad üksteise võidu kiruma su puudusi, su vananevat keha, su lagunevaid hambaid, hõrenevaid juukseid. Üldse leitakse sind nii armetu olevat, et häbi sul olgu mingit sünnipäeva pidada.
Ja korter on sul ka koristamata! Mingi potjomkin ainult tehtud! Tolmurullid ronivad ukse juurde vastu!

2012-02-23

Ajalugu tänapäevas

Meie väikses kodulinnas tehti täna ajalugu.

LinkLembitu monumendi originaalfiguur toodi kooli fuajeesse. Koopia asub oma ajaloolises paigas aastast 1990.

Lembit. Amandus Adamsoni taies, mis püstitati 24. juunil 1926.a ja mida hiljem lõhuti võimul olevate kommunistide poolt kaks korda.

Käesoleval pildil on Lembit lina all peidus ja ootab taasavamist.

Kooli aulas jälgivad õpilased ja külalised all fuajees toimuvat pidulikku tseremooniat!

On 23. veebruar 2012, Eesti Vabariigi 94. sünnipäeva eelõhtu.
Õnne, Eesti!

2012-02-05

Väljas on veebruar täna - 05.02.12

01.02. 2012 sündis mu teine lapselaps, mis teeb mind tohutult õnnelikuks.

Köögiaknal näitab termomeeter + 11, toas +15.

Päike tõuseb. Nii ilus on, aga väga külm.


Akna taga näitab kraadiklaas - 30C. See pole muidugi mingi rekordnäit.

Aeg on kuulata jälle SEDA laulu.

Hmmm! Pühapäevahommik Reet Linnaga!!! Äsja lõppes "Prillitoos", nüüd algas "Tähelaev". Reet Linna ja jalgpall?

2012-02-02

Waterloo Roadi kool

ETV hakkas hiljuti näitama BBC uut sarja "Waterloo Roadi kool".
Ma arvan, et kõik, kellel kooliga mingit pistmist, leiavad siit palju mõtlemisainet. Ei jõua ära imestada, kui hästi tehtud - kui head probleemiasetused ja huvitavad lahendused. Ja mitte ainult kooli teema - õpetajate ja õpilaste omavahelised suhted, vaid ka kõike muud.
Britid ikka oskavad!

2012-01-27

Valla raamatu esitlus



Igal juhul nüüd on ta valmis!

Pookstave panemas.

"Kaua tehtud kaunike" kehtib täiega!

Hääästi magus...mmmmm...