Vargamäe film

Üks sõber ütles pärast filmi "Tõde ja õigus" vaatamist, et ta ei mäletanud kooliaegsest lugemisest, et Andres nii julm oli. Mina ei olnud siis veel filmi näinud.

Aga on 2 episoodi, mis mind lugemise ajal on iga kord hingepõhjani vapustanud.
(Mitte see, et Pearu tuli joobnuna kõrtsist  ja hakkas siis asja eest, teist taga märatsema ja peksma, sest tema tahtis näidata, mis tema võib.)

* Andres peksis Marit südapäeval keset õue, kui Mari tuli parajasti pinumaalt, pool kubu hagu lahtiselt süles. Peksmist juhtus pealt nägema väike Indrek, kes langes Mari ette maha ja haaras ema jalge ümbert kinni.  Andres lõi vemblaga  kõigest jõust, Mari seisis tummalt paigal, justkui oodates, millal tuleks hoop pähe, mis kustutaks teadvusest kõik - kogu Vargamäe ta viletsuse ja õnnetusega. (XXX peatükk)

** Kallil jõuluõhtul olid suuremad lapsed sõitnud  kirikusse, kuna Andres ja Mari jäid kahe väiksemaga koju.  Andres luges parajasti palveraamatust ette, kui eestoast kostis kahtlane kolks. Edasist peab ise teosest lugema (XXXIV). Vaene teisepere koer Valtu. Kas tema süü oli ikka õiges proportsioonis karistuse määraga?  Andres peksis viha ja ägedusega, hoopidel ja vahenditel ei paistnudki lõppu tulevat. Külm vesi, kuum vesi. Ime, et loomal eluvaim sisse jäi.

Ma kartsin neid episoode kinos näha. Olid küll olemas, aga veidi pehmendatud. Mari peksmine toimus hämaras läbi vihmasaju ja kestis vähe. Valtu jooksis küll teisepere toas jõuluõhtul ringi ja Andres ajas teda taga, aga lõpus hiilis karvane koerake tünni tagant välja rõõmsa näoga - ta vist ei saanud eluaegset traumat!!

Mulle nagu paljudele eestlastele oli see kaua oodatud film. Lugesin nüüd ka esimese osa uuesti läbi. Nii palju oli asju, mida enam ei mäletanud. Filmi tahaks veel korra kinos näha. Võib-olla jälgiks siis ka droonivõtteid, vanutatud v vanutamata rõivaid ja vanameeste habemeid.
Valdav tunne  - heldimus. Siiani veel.

Lisatud 19. märtsil 2019
Lugesin Manjana blogist, et talle see film ei meeldinud.  Eks see on tõesti igaühe  sisetunde, maitse, eelhäälestuse, hariduse jm asi, miks miski väga meeldib või mitte üldse ei meeldi või natuke ikka meeldib, aga mind paneb imestama, et inimesed ehk kinokülastajad jõuavad vaadata ja oskavad märgata selliseid asju, nagu et Krõõdal olid kulmukaared liiga ära sätitud või jalakarvad raseeritud või et Andrese osatäitja Priit Loogi juuksed olid filmis helendatud!! Ja et katused polnud õiged!?  Tiina Lokk kritiseeris esimeste seas, et pilved ei liikunud taevas (droonifotode eripära) ja vanameeste habemed olid liiga koledasti tehtud.
Minu jaoks need argumendid tõsiselt võetavad pole. Küll võib aga nendest aru saada, kes teost ei tunne, sest pole seda kunagi lugenudki, või pole kooliajal tuhkagi mõistnud.
Mul käis siin ükspäev üks abiturient riigieksamiks ette valmistumas. Küsisin, mis raamatuid ta viimasel ajal lugenud on (pidasin silmas koolis läbivõetavaid). Mitte ühtki! Küsisin, kas "Tõde ja õigust" on näinud? Ei ole! Lugemisel ei saanud ka asjale pihta. Natuke luges.
Ega ta selle pärast halvem inimene ole, arvan ma. Aga kahju on, et nii on.

Tammsaare ei ole igaühele.
Film sellest, kuidas seda filmi tehti.

https://etv.err.ee/908285/tode-ja-oigus-filmi-lugu

Valdo Pandi fenomen

Pildil Ene Hion ja Valdo Pant (netist)
 Lugesin Ene Hioni kirjutatud Pandi-raamatut ("Valdo Pant- aastaid hiljem" 2013)
Ennekõike köitis mind Hioni mahlakas keel ja elav käsitluslaad. Ainult need Pandi pikad tsitaadid ja reportaažid  jätsin lugedes osaliselt vahele, sest mis on ette nähtud kuulamiseks, ei tarvitse köita lugemisel. Pealegi tundus mulle Pant juba "tookord" natuke sentimentaalne ja liiga kujundlik. Tänapäeval ollakse palju lakoonilisem ja asjalikum. Ma ei teagi Pandiga võrreldavaid ilukõnelejaid praegusest ajast.
Muidugi oli mammut "Täna 25 aastat tagasi" (313 saadet) oma ideelt ja teostuselt geniaalne. Vaevalt suudaks seda keegi üldse ületada.

Pandi puhul rõhutatakse pidevalt tema karismaatilisust, mis köitis nii naisi kui mehi.  Sealjuures seelikukütt ta polnud, oli ühe-naise-mees. Elsakene, kelle elukäiku polnud teosest võimalik lõpuni jälgida, ei olnud just ideaalne naine. Ainukene poeg Ville "kadus" ka kuhugi, oli paar vihjet tema raskele haigusele (oleks praegu 47aastane). Naistest Pant suurt ei arvanud, õigemini ei pidanud ta naiste võimeid meeste omadega võrreldavaks. Pandi suurim kompliment naisele oli - mõtleb nagu mees. (lk 68)

Mind kui mitteajakirjanikust lugejat huvitasid eraelulised seigad väga. Ei teadnud, et Pandil oli 3 venda, kes olid kõik väga mehised ja meeldisid tüdrukutele. "Pantide pere poisid olid musikaalsed, head joonistajad, pikka kasvu ja lokkispäised. Ilo puhus orkestris esimest kornetit, Kalju alti, Valdo mängis ksülofoni ja viilulit. Pesamuna Uno tahtis saada trummimeheks."(lk 31)
Paraku jäi nende kõikide elu liiga lühikeseks. "Nõukogude režiim muutis selle perekonna elu juurteni."
Valdo Pandi ametlik haridus jäi väga napiks- kõigest 9 aastat, aga ta oli üks erudeeritumaid mehi tolleaegses Eestis. Juba koolipoisina huvitas teda sõjaajalugu. Ta olnud andekas mitmel alal, muuseas ka käelistes tegevustes.
Noore mehena töötas ta õpetajana ja NB! andis Kohtla-Järve koolis tunde ka abituuriumile, olles ise kõvasti alla  20.
"Tema sarm oli erakordne. Naeratus oleks võinud relvad käest võtta isegi prokuröril. Ta oli kõikjal oodatud, ta püsis loomulikul moel tähelepanu keskpunktis." (lk 45)
Tundub lausa ime, et Pant, kes oli teeninud Eesti Leegionis, istunud vangis ja filterlaagris, olnud KGB nuhkide lemmikobjekt, suutis siiski seda, mis ta suutis. Pant kirjutas vastavalt vajadusele oma elulugu ümber, kohendades aastaarve ja võltsides fakte, selline sogamine tundub praeguses ajas nii kummaline.
Pant oli viletsa tervisega juba noore mehena, haiged kopsud, mille paranemisele ei aidanud kindlasti kaasa see elustiil, mida ta harrastas. Mida rohkem  elu lõpu poole, seda rohkem alkoholi ja ahelsuitsetajana läks tal 40-60 sigaretti päevas. Pant suri enne 49aastaseks saamist.
Siiski on hämmastav tema tohutu töövõime ja jõudlus: lisaks igapäevasele põhitööle televisioonis veel dokfilmide stsenaariumid,  nukufilmid, mängufilmid,  näidendid. Peale selle jäid Pandil lauasahtlisse ideekavandid, näidendite  käsikirjad, pooleliolevad tööd. Mida oleks see mees jõudnud teha tänapäeval, kui uusmeedia on nii kaugele ja kõrgele arenenud, et käsitöö asemel saanuks veel rohkem süveneda ja laieneda?

Kes oleks üldse Pant meie uues Eestis võinud olla?
( Muide, Hion võrdleb Panti olemuse ja arhetüübi mõttes Märt Avandiga, et sama karismaatiline. Hm, vanaproual on silma ja maitset:)

Kui hakkasin siia pilti vaatama, leidsin palju vastakaid arvamusi Pandist ja  tema raamatust. Üks on siin.

Lugemisest ja raamatutest

Kolmekuningapäev juba käes ja ma pole SEL AASTAL veel kirjutanudki.
Kaks nädalat on läinud nii kiiresti nagu veidi pikem nädalavahetus. Põhilise aja pühendasin lapse(laste) hoidmisele. Ei arva, et see kerge töö on. Vastupidi - eeldab head füüsilist vormi ja mängulisust. Õnneks mõlemad omadused on arendatavad... vajadusel.

Igal vabal hetkel lugesin. Ma ei tea, kas minister kiidaks mu valiku heaks. Vähemasti eestikeelne originaalkirjavara. Elulooraamatud. Üldiselt siis selline easy-värk.
Andres Laasiku "Kaljo Kiisk. Ikka hea pärast"(2011) läks mul üle kivide ja kändude. Nii detailirikas. Kuigi Kiisa filmid ju üldiselt teada, oli üllatav, kui palju intriige, piikide murdmist ja jama kaasneb loomingulise tööga. Vahepeal tekkis tahtmine lehekülgi vahele jätta, just nende pikkade jurade pärast, aga lugesin siiski lõpuni. Peategelase surma tõttu 2007. aastal jäi Kiisa enda osa raamatu valmimisel liiga põgusaks.

Kirsti Vainküla "Ervin Abel. Siin ma olen" (2010) oli väga kerge lugeda. Kesse Abelit ei teaks, eelkõige tema Kiirt, hilisemat Kiire-papat. Üllatas, et Abel nii populaarne ja armastatud rahvakunstnik oli. Halbadest joontest oli rõhutatud seda, et Abel laenas ohjeldamatult ja enamasti ei maksnud tagasi. Töötas nagu hull, eraelus mingi pullivend polnud. Naistele meeldis hirmsasti, sest oli sportlik, vaimukas ja alati ülikonnastatud-lipsustatud. Eks ta tervis selle va alkoholismuse nahka läks (jõi noorena äädikat!?), aga tal oli ka geneetiliselt nõrk magu.

Vahur Kersna "7X7"(2011) on mul veel pooleli. Mõne raamatu ees ja ümber käib suur meediakära. Kersna puhul räägib kaasa see, et tal oli/on mingi raske haigus ja see on nüüd seljatatud või kontrolli alla saadud. Mitte miski ei huvita kaasinimest rohkem kui teise elu intiimseim pool ehk siis eraelulised seigad-suhted, haigused jms. Mind häiris see, kuidas Kersna sõbrad-seltsimehed on kaasautoritena täiesti ettearvatavad- ütlevad seda, mida lugeja juba teab. Ma ei tea, kas see on ikka piisavalt hea võte, et elavast klassikust kirjutavad oma arvamusi ja hinnanguid tema kaasteelised-kolleegid. Millegipärast tundub mulle see tellitud kiitusena ja väga edev. Aga nohh, geeniuse värk!

Ja Vilja! Kindlasti on ilus olla kellegi noorusarmastus, mida ei varjuta isegi hilisem SUUR armastus.

Lisatud 7. jaan.
Lõpetasin eile Kersna ära. Erilise naudingu ja uhkustundega jutustab Kersna oma "ämbritest". Mõnda neist mäletan ka mina väga hästi. Näiteks seda Hommikutelevisiooni saadet 1993. aastal, kuhu Kersna oli kutsunud 2 äsjavalitud missi ja koleda Matti Miliuse, kes esitas kahtlase sõnumiga luuletuse.
Selle kohta kirjutab Kersna:" Mul oleks targem olnud põgeneda tagaukse kaudu. Fuajees ootas mind kolme meetri kõrguseks paisunud Enelin (Meius), kes, näost lilla, vajus mulle peale nagu tsunami. (---) Siis purjetas ta (Meius), südantlõhestavalt niutsuv prl Kits kaenlas, uksest välja." (lk 178)
Asi lõppes kohtus ja Hagi Šeini noomitusega Kersnale ja vabandusega televaatajate ees.

Eesti miss 1993 Karin Kitse (kindlasti mitte KITS!!!) oli minu klassi tüdruk ja väga kena, sümpaatne neiu, kes päris kindlasti polnud sellist kohtlemist ära teeninud. Oli siis Meiusega, kuidas oli.

Raamatupoes

Meil siin kolkas pole juba mitu aastat raamatupoodi. Konsumis on küll vastav riiul, aga seal on kõige rohkem paarkümmend raamatut, enamasti retseptid ja elulood.
Kui ma väisan Tallinnat, siis leian ikka aega ka kaubanduskeskuste raamatuosakondadest läbi käia. Eriti hea on seal aega parajaks teha ja jalgu puhata.

Istusin Solarise Apollos mõned tunnid sõbrannat oodates ja lugesin selle ajaga läbi kolm raamatut.
Tõnu Aav meeldis mulle väga. Eriti imponeerib mulle see, kui inimene ISE oskab kirjutada, mitte ei ole vahendajaks mõni ajakirjanik. Vana aja inimesed oskavad ennast väljendada ja neil on ka, mida öelda(seda olen ma täheldanud ka blogisid lugedes!).
Kukumäge lugesin ka. Ja veel Heinz Valku (seda uut).
Midagi ma endale ei ostnud. Milleks, kui saab ka nii!
Romaane ma ette ei võtnud, nendega läheb vist veidi kauem aega:)

Järgmisel päeval veetsime sõbrannaga päris mitu tundi Rocca al Mare kaubanduskeskuse raamatuosakonnas (Rahva Raamat). Seal oli eriti hubane. Tellisime endale kohvi ja heeringavõileiba. Pärast einestamist lasime leiba luusse mugavas tugitoolis ja lugesime kumbki läbi mitu raamatut (mõeldudki kohvikukülastajatele). Mina uurisin algul teatmeteost "Maailma maad" ja täiendasin oma teadmisi Liibanoni jt maade osas.
Seejärel lugesin läbi Peeter Volkonski üllitise(vabandan, et täpset pealkirja ei jätt meelde). No seda poleks ma endale tahtnud ka kingituseks mitte. Vaatasin pilta ja lugesin suure kirjaga tekste sinna kõrvale.

Ühe raamatu ostsin ikka ka.
Heljo Mänd "Nõgesed ja nartsissid", ilmunud kirjaniku 85. juubeli puhul.
Ei pidanud paljuks astuda isegi raamatupoe kliendiks, et saada soodustust ligi 3 eurot.
Armas heleroheliste kaantega raamat, väga ilusa kujundusega, palju fotosid ja väikesed lood kirjaniku isiklikest kontaktidest kultuuri - ja muude tegelastega.
Ja mõtted, mõtted...

Mul on hea meel, et ma selle raamatu ostsin.
"Sina, päevade jagaja, oled jaganud mulle päevi heldelt. Usutavasti jagad Sa veelgi neid, kuigi ma ei kauple Sinult ühtki tundi juurde. Kui Sa ütled: punkt, siis on punkt.---" (lk 251)

Hommikud on siin juba valged

Juba mõnda aega olen märganud, et tööle minna enam nii pime pole. Aga aeg ka juba sealmaal - varsti märts käes. Kaugel see jaanipäevgi!

Nii see aeg kaob.
Lugesin eile intervjuud Heljo Männiga. Kui terane ja elutark vanaproua! On vist ikka tõsi, mida intensiivsemalt oma tark- ja riistvara kasutad, seda kauem nad töökorras püsivad.
Tegime koolis Heljo Männile sünnipäevaraamatu.
Lugesin kiirelt läbi ta noorsooraamatu "Miks sa vaikid?", et veenduda milleski - kas ta on tänapäeva kontekstis lootusetult naiivne või kõlbab ka. Suurimate saavutuste hulka kirjaniku loomingus seda pole peetud. Bianka ja Killi lugu, vanemad blogijad kindlasti mäletavad.

Minu jaoks on aegumatult armas "Väikesed võililled", sellest olen ka varem kirjutanud.

Nüüd Postimehe intervjuust mõned vastused, mis mulle hirmsasti meeldisid.

Kuidas on aeg teie jaoks muutunud?
Aeg kaob ära. Aeg on ära kadunud, enam ei jõua selle ajaga midagi teha. Ma ei tea, kuhu ta kaob. Algab hommik, juba on õhtu. Algab kuu , on juba kuu lõpp. (----)
Kas juhused on juhused või on need märgid?
Ei ole juhused.(----) Ikka märgid on, ainult et ei oska alati neid näha, teinekord saab alles tagantjärele aru. Nad suunavad, annavad kinnitust, hoiatavad.

Ma olen alati Heljo Mändi eelkõige lastekirjanikuks pidanud ja pole tema täiseale mõeldud teoseid lugenud. Kindlasti loen, kui aega saan.

(Muide, vaatasin, mitu korda olen siin tekstis sõna aeg ja selle vorme kasutanud.
8 korda!)

Tähelaevas Ave Alavainu*

Kui mina ülikooli jõudsin, oli Alavainu seal juba vana olija. Ma ei teagi, kas ta kusagil hingekirjas ka oli, aga ülikooli peal ja ühikas nägin teda küll permanentselt.
Ei tea, kas Ave mind tunneks ära. Vaevalt küll, sest ma ei usu, et ta mäletab, kuidas ta hommikupoole ööd meie tuppa vajus ja kõvahäälset vestlust arendas. Olen isegi mingi seltskonnaga tema juures Peedul käinud, kui ta seal ühes kirjanike suvilas elas, poolpaljas ja - näljas. Oh seda tolleaegset boheemlaslikku noorust!
Alavainu sõpruskonda kuulusid sellised kujud nagu Johnny B Isotamm, Aleksander Müller jpt 60ndate poolpöörased poeedid.

Ma ei ole siiani Hiiumaal käinud. Tahaks ära käia ... kas või sel suvel. Läheks Alavainu juurde ja ütleks, et tunnen teda sada aastat juba.
Eks ma tunnen ju ka. Mäletan, ta isa oli Tartus tuntud lastearst. Ave oli ise skandaalne ja legendaarne tegelane. Kes teda tolleaegses Tartus ei teadnud!!!

Tema luuletused mulle meeldivad. Täitsa arusaadav on see sõnum, mis ta sinna sisse on pannud.
Oma elus on ta nii palju trampinud, hullanud ja teid tallanud, et nüüd on tal jalad täitsa otsas. Paistab, et ta on oma saatusega leppinud.

Kahtlemata on Ave Alavainu väga koloriitne kuju.

*kordussaade oli

Raamatutest, mis mind on mõjutanud

Sesamy austas mind juba mitu päeva tagasi meemiga. Püüan siis ära teha, kohusetundlik nagu ma olen:D
1. Mõned lapsepõlvest meelde jäänud raamatud.
Meie isa kasvatas oma lapsi selles vaimus, et lugemine on väga oluline, kasulik ja arendav. Et ta oli kirjanduseõpetaja, siis oli tal muidugi õigus.
Ma räägin tänapäeval sama, aga see jutt ei lange enam nii viljakale pinnasele. On muid meelelahutusi, mis kutsuvad rohkem. Aeg selline, mis teha.
Isal oli põhimõte, et teatud teosed on vaja läbi lugeda ilmtingimata. Nö hädavajalike hulka kuulusid Molnari "Pal-tänava poisid" - kasvatab patriotismitunnet ja vaprust, Defoe "Robinson Crusoe" - õpetab elus toimetulemist, kui satud üksikule saarele. Tammsaare "Meie rebane", Roht "Laaned ja veed" - loodus ja muu säärane. (Kõike ei jõua üles kirjutada ja kõik ei tule meelde ka)
Eks ise võis ka muidugi valida.
"Anne Franki päevik" jättis mulle küll väga sügava mulje. AF eeskujul hakkasin ise ka päevikut pidama, samas võtmes, et kirjutan kirju oma kujuteldavale sõbrale, kelle nimi oli Carmen ("Kallis Carmen!")

Ellinor Rängel "Kullimaja Marta" - triloogia esimene osa, mis käsitleb Läti töölisperede rasket elu Esimese maailmasõja eel ja ajal. Ma ei oskagi praegu öelda, kas see on endiselt hea raamat, aga sel ajal küll. Kullimaja laste elu ja kasvamine lapsest täiskasvanuks - oh see oli nii kütkestav. Marta ja Kazjuk - nii ilus armastus!
(Lapsena ja koolieas lugesin üldse palju, nii et vanemad keelasid ja muretsesid silmade pärast. Olen istunud öösel vetsus ja lugenud, sest oma tuba-oma luba polnud. Aga sel ajal lugesid kõik. Ma mäletan, et meie klassis oli tüdruk, kes oli Balzaci otsast lõpuni läbi lugenud ja ta lemmikautor oli Anatole France)

2. Kohustuslik kirjandus kooli ajal?
Enamasti lugesin ikka läbi varem või hiljem...vist (mõned siiski pigem hiljem, kui enam teisiti ei saanud). Polnud see valik ühti nii kohutav - Gorki, Šolohhov jt kõlbasid lugeda küll. Pelageja Nilovna ja Andrei Razmjotnov. Ema tee revolutsioonini:) Öhh!
Tolstoi, Tšehhov, Dostojevski olid suured lemmikud. Üldse vene kirjandus.
Brežnevi surematud teosed? Oh aegu, enam pole meeleski!
(Tegelikult on mu mälus puha ühes panges - ei mäleta, mis oli minu kooli ajal ja mis siis, kui juba ise õpetasin)

Tammsaare hakkas mulle meeldima küll juba kooliajal. Tänapäeval öeldakse, et Tammsaare elukäsitus ja - filosoofia on liiga rasked noore inimese jaoks, et ta ei taju neid allhoovusi seal. Võib-olla. Kui lugemus on väike, siis on iga tõsisem ja mahukam teos raskesti mõistetav. Siis ei hõlmata lihtsalt kogu tervikut ja kõik.
Keskkooli ajal lugesin läbi peaegu kogu valimiku "Suuri sõnameistreid" ja ""Loomingu" Raamatukogu" sarja.
Ülikooli ajal oli sellest palju kasu. Sel ajal oli juba nii kiire, et raamatuid tuli "neelata" või siis üksteisele ette jutustada. Häda sunnil.

Oot, mida veel küsiti?

Siin blogijate hulgas on nii palju tublisid lugejaid, kirjutage kaaa! Ma ei hakka näpuga näitama.

Wikmani boiizid

Mõned asjad lähevad kindlalt ajaga paremaks. Näiteks "Wikmani poisid" telelavastus.
Muidugi meeldis ta mulle 15 aastat tagasi ka. Hea, et siis selline asi valmis tehti. Praegu poleks selleks raha leitud ja ... motiivi kah võib-olla mitte.
Täna oli iseäranis tuumakas osa.
Saksa keele tunnis lugesid poisid originaalkeeles ja peast Goethe"Faustist" nõiaköögi stseeni. No olgu, näitlejad ajavad pähe igasugust teksti, aga siis joonistati tahvlile kogu pilt koos paja, nõia ja kuradiga. Koos poliitilise alltekstiga.
Koolipeol(või oli see klassiõhtu?) parodeeris Penno kadunud Wikmanni ja Tublionni, Sirkel luges oma pikka monoloogi. Riks pidi Sütiste "Rüblikuga" üles astuma, aga oli selle asemel hoopis tilgutite all. Siis tantsiti tangot oma poiste ansambli saatel ja oma tüdrukutega. Kõik oli nii korrektne, väljapeetud, nii vaimne.

Aga mina mõtlesin hoopiski sellele, et kogu see klassiõhtute ja koolipidude värk on ju välja surnud. Kool pole enam see koht, kuhu tahetaks tagasi tulla õhtul kell 6.
Mis klassiõhtu?!!! Viimane toimub/s 5. klassis.
Ma vist lähen oma jutuga metsa.
Või on teil teistsuguseid andmeid?

Tegelikult tahtsin hoopis kirjutada sellest, et "Wikmani poisid" on väga hästi lavastatud. Mida aeg edasi, seda nooremaks ja ilusamaks lähevad... näitlejad. Izeäraniis boiziid.

Kuidas ma sain endale "Minu Eesti"

See juhtus teisipäeval, 27.oktoobril 2009
Olin Tartus koolitusel. Parajasti lõunatasime Entri restoranis, kui Epp helistas.

"Ei, ma seekord ei tule, sõidan koju tagasi. Aga raamatut tahaksin küll kohe!" olin otsekohene.
" Olgu, Justin tuleb loengule, enne toob sulle raamatu. Oota teda trepil, tal on vähe aega," lõpetas Epp kõne.

Kohtumine oli määratud Treffneri gümnaasiumi trepile kell 14.10. Olin igaks juhuks varem kohal. Ilm oli pehme, kuid tibutas veidi.
Ei tea, kummalt poolt ta tuleb? Igaks juhuks jälgisin mõlemat kätt tänavat.
Ja siis ta tuli - Justin Petrone. Pika sammuga, naeratus näol, märsitaoline kott kaelas.
Siis, siis... avas ta oma koti ja... andis/kinkis/ulatas mulle raamatu "Minu Eesti" - Kas lubate elada? 1. osa, autor Justin Petrone, tõlkija Raivo Hool, kirjastus PetronePrint.
Kahjuks unustasin küsida autogrammi, aga küll ma veel jõuan.


Kui ühe tüüpilise eesti "tädi" kallistus on midagi väärt, siis sellega ma ei hoidnud kokku.
Oleme meiegi midagi õppinud!

Ma juba tean, et olen raamatus sees kolmes episoodis. Vabalt võib juhtuda, et olen nüüd 1,2 korda kuulsam!
Ma tean, et Epp on natuke minu moodi, vähemalt välimuse poolest.
Ma tean, et Justin on andekas, vaimukas ja väga südamlik itaalia juurtega ameerika mees, kes on nüüdseks rohkem eestlane, kui mõni etniline sugrimugrilane ongi.

Mis asi on kultuurikriis?

Merle Karusoo on "kuri tädi". Ma kohe kardaks teda, kui peaks tema all töötama.
Muidugi hindan ma teda kui lavastajat - nii palju, kui näinud olen.
Neid elulugusid alates "Olen 13-aastane" jt

"Halbade aegade tagasitulekut ei ole enam karta, halvad ajad on käes," loen Merle Karusoo antud intervjuust. (PM Arter, 21. märts 2009)
Ja veidi allpool: "Majanduse varinguga tekkinud august me ronime välja - ja kukume tagasi. Ehk ronime veel kolmandatki korda, aga siis on ka kõik. Siis oleme rahvusena lõpetanud."

Mulle ei meeldi, kui mind ehmatatakse ja ähvardatakse. Ei meeldi ka, kui süütundeid tekitatakse ja parastatakse - seda tahtsite, jah, laenasite ennast lõhki, müüsite ennast, nüüd vahite lõhkise küna ees. Paras-paras! Me ju ütlesime teile kohe!!! Kes MEIE?

Vat selline on kõnesoleva intervjuu toon!
Ei midagi positiivset praegu ega tulevikus!
(vähe sellest, et mingi Rapla mees maailmalõppu ennustab juba 3 aasta pärast)

Lugesin Mari Tarandi mälestusteraamatut Juhan Viidingust. Seda ei saanud kiiresti neelata, sest liiga valus oli vahetevahel. Ei pea näägutama, näpuga vibutama, süüdlast otsima.
Me oleme "ühe väikse rahva liikmed", kirjutas Mari Tarand, ja "sellel imelikul rahval on tugev luulevajadus."
Kustotsast me kultuuritud oleme või siis totaalses kultuurikriisis? Või kui ongi kriis, siis ära võta lootust!!

Sõbrapäeva mõtted

Mulle meeldib, et meil on omaks võetud rohkem mõiste sõbrapäev kui valentinipäev. On lihtsam mõista ja toredam pidada. Milleks meile need võõramaa legendid ja kombed?

Sõpru vajame me oma kõrvale kõik. Oleneb inimesest, kas tal on neid rohkem või vähem. Pigem olgu vähem, aga selle eest õigeid. Võib ju ka üks olla, aga see olgu siis kindel nagu kalju.
Mida keerulisemad ajad, seda suurem on vajadus. Mida vanemaks saad, seda vähemaks neid jääb ja seda raskem on uusi leida.

Lugesin äsja mälestusi Mati Undist. Eriti huvitav tundus mulle peatükk Undi lapsepõlvest ja kodust.
Mati Undil olid vanad vanemad, ta oli ainuke laps ja seetõttu väga hoitud ja armastatud.
Ema Linda andis pojale edasi õpetussõnu, mida oli ise oma elus järginud:" Armastus kestab vaid seni, kuni ei olda abielus. Abielludes algab tõsielu oma murede ja kohustustega, siis on hea, kui su kõrval on sõber - sõna tõsises mõttes, kes sind mõistab ja kellega on ühised nii mured kui rõõmud."

Mulle tundub, et see on üks väga õige mõte. Pikad abielud "kuni surm meid lahutab" ei kesta mitte seksuaalse külgetõmbe tõttu, vaid just nimelt sõpruse pinnal. Miks kooselud moodsal ajal nii kergesti purunevad? Eks üks põhjus ongi selles ka (ma ei hakka siin mingit põhjapanevat teooriat arendama), et ei olda enam sõbrad või pole oldudki.

Mati Undil oli palju naisi ja palju sõpru, aga ometi jättis ta lõpuks väga üksiklase mulje, vähemalt mälestuste põhjal. Mati dramatiseeris inimsuhteid, kirjutas Kersti Kreismann.
Kuigi ta suhtlusring oli lai, isegi liiga lai, rikkus püsivamaid suhteid tema liigne enesekesksus ja egoism. Ta kasutas inimesi ära ja ei viitsinud tihti neisse süveneda.

Sellised mõtted siis sõbrapäeva eelõhtul.

Kaunist sõbrapäeva ja häid sõpru kogu eluks!

pilt siit

Heljo Männil täna sünnipäev

5. klassis on üks harjutus, kus tuli pildi peal vahet teha, kumb on Heljo Mänd ja kumb Ira Lember. Mina muidugi teadsin.

Guugeldasin siis natuke Heljo Mändi ja avastasin, et tal on täna sünnipäev. 11. veebruaril. Saab 83!

Mul on olemas kogu eesti lastekirjanduse klassika, ja Heljo Mänd on mu eriline lemmik. "Karu-Aabitsa" järgi õppis mu tütar tähed selgeks pluss muidugi vahva koguperetelelavastus.

Minu noorpõlves ei kirjutatud väga palju teismelistele ja teismeliste armastusest. " Miks sa vaikid? "(1969) oli/on tänini täiesti arvestatav selles žanris. Meenub, et Heljo Mänd käis noorte hingeelu lähemaks tundmaõppimiseks isegi mõnda aega koolis, vist koos tütrega.

Ja "Toomas Linnupoeg"(1978) - samuti kompu. Millised nimed -Toomas Linnupoeg ja Vaike Kotkas!!! Ma hakkan vist lapseks tagasi minema - mulle meeldib lastekirjandus!!

Aga kõige armsam on ikka "Väikesed võililled"(1983) - olevat uuesti välja antud, seekord ilma kärbeteta.
Loen lastele sellest katkendeid ette ja kasutan ümberjutustuseks.
Ira Lemberit pole veel guugeldanud.

Palju õnne, armas Heljo!

Lisa. guugeldasin muidugi ka Ira Lemberit. Tema saab 83 selle aasta mais. Nii üheealised, ma ei teadnudki. Mis on tema kõige kuulsam teos?
Lugesin mitmest blogist aabitsate kohta. Kõik me vahime millegipärast üle õla - kas on ikka alles, ilus minevik?

pilt netist

Ellen Niit 2008

Soovitus

Kui teed ukse lahti,
üle õla vaata,
ehk on mõnel mahti
viipega sind saata.

Pole mõtet kõnel,
aega seks ei leita.
Ehk on juhust mõnel
pilk su poole heita.

Julgust andev jõud on
pilgu tulikiirel,
mis sind teele saadab
päeval tulikiirel.
/Ellen Niit/

Otsin juba mitmendat päeva Ellen Niidu kohta materjali. Mitte, et ma temast midagi ei teaks, tean ikka. Kes siis tema rongisõitu ei tea, või Krõlli ja onu Ööbikut, Triinut-Taavit, Pille-Riini?
Tema "Suur maalritöö" on lausa omamüüt! Mulle meeldib väga.

Ellen Niit on minu jaoks Eesti naise etalon, mitte ainult selle pärast, et ta on luuletaja, tõlkija, teadlane, vaid et....
- tal on 4 last ja 13 lapselast, ise ta kasvas üles üksiklapsena
- ta oli Jaan Krossi tagala, teenija, lapsehoidja, majapidaja, autojuht, elektrik, ennastsalgav ja armastav naine
- tema intervjuudest on mul meelde jäänud mõned elutargad mõtted, näiteks laps on täiskasvanu siis, kui ta on võimeline pere pesu pesema ja WC-d kasima (näide toodud mälu järgi)
- tema lapsepõlveunistus oli suur rannapall ja tänini tuksatab ta rinnas miski, kui rannapalli näeb
- tema ema töötas õmblejana ja tal polnud aega lapsega lakkamatult tegelda - ise pidi hakkama saama. Ema andis vahel ka "kergel kujul sirtsakaid vastu kintsu", kuluks ta tänapäeva lastele mõnikord ära.
- kui vanasti kadus lapsel koolis ära pliiatsijupp, siis aeti seda taga, nagu midagi hullu. Aga kui tänapäeval läheb koolis kaduma jopp, pole sellest midagi (näide intervjuust 10. nov 2008 - Pere ja Kodu - "Kullateraga Ellen Niit", autor Tiia Kõnnussaar)
- elu pole tänapäeval raskem kui varem - liiga ebaolulised asjad on üles puhvitud, näiteks raha. Ei peaks nii hirmus nõudlik olema. Ei pruugi ka muidugi kartulikoori süüa, aga väikseid järeleandmisi võiks ikkagi teha (samast)
- "Vana on palju lihtsam olla kui noor. Võid palju jätta tegemata, kui oled lapsed kasvatanud nii, et nad oma laste eest hoolitsevad. Ega ma viitsiks küll uuesti enam noor olla." (tsitaat samast)

pilt

Lihtsalt meeldib

Üks mu lemmikraamatuid on Viivi Luige "Seitsmes rahukevad". Olen seda palju kordi lugenud - ükskõik, kust lahti löön.

Miks üks raamat võib nii väga meeldida? Programmiline küsimus.
Stiil meeldib- väga vaimukas, värske, täpne, detailid on nii leidlikud.
Tegelased meeldivad.
5aastane tüdruk, kes on lapse kohta üliterane, aga ka kuri ja sõltumatu, kes oma salajasi hirme elab välja agressiivselt käitudes. Ema, kes jääb lapsele alla, sest ei oska ennast kehtestada, seega laseb kõigil teistel kamandada. Moraalne liider- vanaema, ilma kelleta midagi ei otsustata ega toimu, vannub südamest või käratab vakka:"Lõuad!"
Isa ja onu - episoodilised tegelased, nagu kõik ülejäänudki - külarahvas, koerad, kanad, nähtamatud metsavennad ja rahvavaenlased, võhivõõrad...

***
Lugesin täna lastele ette seda kohta, kus tüdruk koos naabri-Aimega söödab koertele sisse pekki.

"Pekikamar võpatas iga kord, kui ma sammu astusin."---
"Koerte silmad süttisid põlema, nende näod said rasvaseks ja keeled jäid ripakile. ---
Rasv nõrgus kampsunikäistesse ja liimendas isegi jalasäärtel.---
Vaatasime, kuidas koerad pekki kugistavad ja tegime:"Öak!Öak!" nagu öögiksime.
Lõpuks sõid koerad juba ainult paljast viisakusest, nende silmad olid kustunud ja kõrvad pahupidi.
Mulle tuli ähmaselt meelde, nagu oleks vanaema liha keema pannes kiitnud: " No seda jägub nüid Hansule levakotti ka panna!"
See ei meeldinud mulle põrmugi...Parem, kui ma midagi ei kuule!"

(Võib-olla see kasvatuslikult kõige õigem katkend polnud?)

Mitu korda tõdeb tüdruk: "Olen südamest rõõmus, et mu lapsepõlv on möödas, et ma ei pea jälle ema käest kinni võtma...."
Eriti andekad on vaated tulevikku: "Ema võis kindel olla, et tiisikus, südamereuma ja keskkõrvapõletik mind maha ei murra, tema ise saab kõik oma importkingad, soome keele kursused ja Moskva-ekskursioonid kätte."

****
Oma varasest lapsepõlvest ei mäleta mina küll suurt midagi, nagu poleks seda olnudki. Aga oli kindlasti. Igal juhul selle 5aastase lapsega ma ennast ei samasta, ehkki ta meeldib mulle hirmsasti.
Ma pole kümnendikkugi olnud tema sarnane, aga ma vist oleksin natuke tahtnud... Nii kange, nii iseseisev, nii...

****
Viivi Luik pole millegipärast palju rohkem täiskasvanute proosat kirjutanud. "Ajaloo ilu" ei jätnud mulle nii sügavat muljet.

Ega nali pole naljaasi

Mulle Andrus Kivirähk üldiselt meeldib, õigemini tema looming ... nii palju, kui olen sellega tuttav. Tean neid, kes vastupidi arvavad. Igaühel omad eelistused.
Tütar kinkis mulle sünnipäevaks 6 CD-d "Rehepappi" - loeb Aarne Üksküla. Topelthea.

Kõike ma ka Kivirähkilt veel lugenud/näinud pole. Näiteks "Eesti matust" ja "Voldemari" tahaks, aga kus sa siit maalt pääsed - pikk tee minna ja pileteid raske saada. Ehk õnnestub kunagi.
Aastaid tagasi käisime Neeruti mägedes tema "Kalevipoega" vaatamas ja Ugalas "Helesinine vagun" kah nähtud.

Seevastu olen "Rehepappi" mitu korda lugenud ja isegi draamateatri laval näinud (teos on parem). Nüüd siis veel audioraamat.
"Rehepapp" on päris kõvasti kujundanud ümber meie rahvusteadvust. Enam ei julge rääkidagi eestlaste aususest ja töökusest... ja 700aastasest orjapõlvest. Kõik ilusamad omamüüdid on purustet.


Meie kohalik näitering tõi reedel lavale Kiviräha(või -rähu?) "Kuus monoloogi raha asjus". Monoloog on, mõistagi, nõudlik žanr, aga vahvasti tegid. Näitlejad kõik puha tuttavad inimesed. Noorim oli 9. klassi tüdruk, siis meie kooli huvijuht, üks lapsevanem ja siis veel kolleegi mees (lavastaja, ise mängis kolme osa).

(Siinkohal imestan remarki korras: kui hullult andekaid inimesi leidub asjaamastajate hulgas - igas loomingulises valdkonnas!!! Anded vedelevad maas... hea, kui keegi need üles korjab...)

Ega nalja pole kerge teha, teadagi.
Mõni asi ajas seal ikka hirmsasti naerma, aga saalitäis soliidseid vanemaid inimesi jälgis etendust surmtõsiselt, ma'i julgenudki siis väga turtsatada. Ootamatult haarati mind ka etendusse (ausõna, ei olnud kokku lepitud!!). Tegelane küsis, kas mul on talle raha anda. Mul polnud tekst peas, raputasin ainult pead.
Tegelikult oli 100 krooni kaasas küll...

.... Ega's Kivirähkki inimeste üle ainult ilgu! Igas monoloogis oli oma kurbtus ja tõsidus sees. Kas või selle naise loos, kelle mees ainult jõi ja siis purjus peaga raudteele magama jäi, nii et rong ta ribadeks sõitis. Naine nägi häda ja viletsust - toitis ennast ja lapsi pihlamarjade, jänesekapsaste ja saepurust küpsetatud leivaga. Jalanõude asemel kandis siniseid haiglasusse, poistel olid supipotid jalavarjudeks. Vaimutoiduks söödi raamatuid, leht lehe haaval, sest ega neidki volilt olnud...

Andrus Kivirähk on kunagi öelnud:" Eesti rahva häda on selles, et totakaid on kole palju."

Pole vist mõtet solvuda - ega ta mind ju ometi mõelnud??!!

Inimene on saladus

Pildil Tammsaare 100. sünnipäevaks püstitatud mälestusmärk (skulptor Jaak Soans), kus kirjanik on mõtteisse vajunud. Eriti tähelepanuväärne on see, mis paistab tema jalgade vahelt.
Lugesin netist, et mälestusmärki on rüvetatud vähemalt viiel korral, kusjuures mäkerdatud kokku punase, valge ja rohelise värviga.
------
Lähenemas on Tammsaare 130. sünniaastapäev, aga ma ei ole märganud, et temast kuidagi eriliselt oleks juttu tehtud. Võib-olla siis õigel päeval nimetatakse ära? ;)
Tähistan siin omal kombel suurkirjaniku tähtpäeva.

- Tammsaare on ainuke Eesti kirjanik, kellele on püstitatud mälestussammas tema eluajal.
1935. aastal otsustas Albu vallavalitsus hakata koguma raha ausamba tellimiseks. Riik ei toetanud rahalises mõttes. Raha saadi ürituste korraldamisest, loteriidest ja austamisõhtutest. Muidugi ka kodukandirahva annetustest. Ausamba valmistas skulptor Ferdinand Sannamees. Kirjaniku soove ikka küsiti ka. Näiteks tahtis ta, et tema käsi toetuks raamatuhunniku peale. Avamisele ta vaimulikku ei tahtnud, kuigi puudus ka ise ürituselt!!
Sammas avati 30. augustil 1936. aastal (see ei olnud isegi kirjaniku juubeliaasta mitte!), kohal oli ligi 2000 inimest, asjata oodati peategelast, kes suvitas sel ajal Narva-Jõesuus. Saatis ainult telegrammi sisuga: " Kõigile, kes kokku tulnud tõe ja õiguse pärast, saadab südamlikke tervitusi Tammsaare."
Kõne pidas Gustav Suits.
Tammsaare oli ise oma ausammast salaja, kellelegi teatamata vaatamas käinud alles kaks aastat hiljem suvel 1938, kui ta ühtlasi külastas koos perekonnaga ka oma sünnitalu, vaatas jõge ja sood.

- 1938. aasta oli Tammsaare 60. juubeli aasta. Eks seda tähistati uhkelt Estonia kontserdisaalis piduliku üritusega, kus olid kohal kõik kirjanikud, kunstnikud, teadlased, näitlejad ja saalitäis suure vaimumehe austajaid. Puudus ainult Tammsaare ise, kes olevat mõneks ajaks ära sõitnud teadmata suunas. Tegelikult oli kirjanik küll Tallinnas, aga lahkus varakult kodust kellelegi ütlemata, kuhu läheb, ja viibis hoopis nn voorimeeste kõrtsis, kust teda keegi ei osanud otsida.

- Ühe korra õnnestus Tammsaaret ninapidi vedada, kui ta 9. mail 1938. aastal Noor-Eesti Kirjastuse kutsel otsustas külastada Tartut, tingimusel, et tema sõit saladuseks jääb ja et igasugust pidulikkust välditaks. Kui rong Tartusse jõudis, võttis kirjanikku aga vastu suur rahvahulk, enamasti kirjanduse- ja kultuuritegelased ning üliõpilased ja vilistlased, tervitasid teda kõnede ja roosidega, moodustasid spaleerid jaamast kuni autoni.
-------
Huvitav artikkel.

Kuidas mees peksab naist

Tammsaare kohta materjali otsides olen sattunud igasugustele ammu unustatud allikatele. Näiteks Antoni noorima õe Marta mälestustele oma vanematest.
Isa Peeter Hansen olnud karm ja tõsine mees, kes pidas oma suures peres ranget korda. Sõnakuulmatuse eest andnud ta lastele vahel peksa, jätnud ka tihti söögist ilma. Selle peale hakanud ema Ann nutma ja läinud lauast minema. Peale selle oli Peeter nooremana olnud väga äkilise meelega. ( See kõik ei tähenda, et ta muidu tubli mees ei olnud!! Oli küll tubli!)

Kirjanik pidi oma kodus pealt nägema, kuidas isa peksis ema - mees peksis naist, muidu ta poleks kirjutanud hinge lõhestavat episoodi sellest, kuidas Andres peksis Marit südapäeval keset õue. Seda nägi pealt nende esimene poeg Indrek. Ta nägi, kuidas ema hoopide all, mis vemblaga põiki üle piha kõigest jõust löödi, vimma tõmbus, otsekui oodates, millal tuleb hoop pähe, mis kustutaks kõik.
Veel täiskasvanultki ei saanud Indrek lahti õudsest tundmusest, et kogu eluaeg pole ta näinud ega saagi näha viletsamat ja haletsemisväärsemat inimest kui tol korral tema ema. Siiski: üks oli veel viletsam ja õnnetum - see oli isa, aga sellest ei saanud poiss tookord aru. Ainult ema näis seda aimavat.

Siiani ei suuda ma rahulikult lugeda ka sellest, kuidas Andres kallil jõuluõhtul peksis poolsurnuks naabrite koera( olgugi et vihavaenlase oma!), kes oli toidulõhnade peale tuppa hiilinud. See viha ja vihkamine elu ebaõigluse ja rõõmutuse vastu tegi Andrese tigedaks, sest ta võttis elu, nagu peaks seda hundi lõugade vahelt kiskuma.

Muidugi peksis ka Pearu oma naist ja lapsi, aga ta tegi seda purjus peaga, ja seda on kuidagi kergem mõista ja andeks anda. Või vähemasti võis seda temalt oodata...

Pildi peal Andres (Hannes Kaljujärv) ja Pearu (Jaan Rekkor) maid jagamas. Ugala etendus Vargamäel (1997 - 2000).
(A ma ei teagi, kumb mees kumba meest mängis. Kas keegi teab?)

Kaasmaalased

Tammsaare isa ja ema olid pärit siit meie kandist. Isa Peeter Hansen sündis Põhjaka külas Kolgioja talus ja õppis Suure-Jaani kihelkonnakoolis Joosep Kapi käe all.
Ta olevat seal üks tublimaid õpilasi olnud, kes paistis silma oma ilusa lauluhääle ja tugeva keha poolest.
Hiljem töötas Peeter Hansen isakodus, mõnda aega ka Taevere mõisas õllepruulijana. Noor mees soovis osta talu (eestlase igipõline soov majanduslikult iseseisvuda!), aga Viljandimaal olid talud liiga kallid. Seepärast tuli vaadata mujal ringi.
Kirjaniku ema Ann Bakhoff sündis Põhjaka külas Jüriõue talu saunikuperes. See asus keskusest kaugel metsa sees. Tol ajal ei peetud tüdrukutele hariduse andmist vajalikuks, mistõttu Ann ei osanudki lugeda. Tema vennad olid aga kooliõpetajad, neist Jüri töötas Joosep Kapi abilisena ja hiljem Riias kõrge ametnikuna.

Peeter Hansen valis endale naiseks kodunt tosina versta kaugusel suurte metsade ja laante vahel asuva Jüriõue sauniku tütre Ann Bakhoffi, kes oli temast 11 aastat noorem. Nende laulatus toimus 27. veebruaril 1872. aastal Suure-Jaani kirikus.

Tammsaare vanemate kodukohti tähistavad praegu suured maakivid, kirjad peal. Erilist külastamist need paraku ei leia - ei jää suurte teede äärde.

Noor abielupaar lahkus siitmailt Järva-Madise kihelkonda Albu valda, kus osteti mõisnikult võlgu Põhja-Tammsaare talu väljamäel keset sood Jägala jõe lähedal. Mõisnik pakkunud ka Lõuna-Tammsaaret, aga ostujõud ei käinud üle. Tegelikult maksti talu võlg kokkulepitust varem tagasi, sest Ann sai väikese päranduse. Hiljem olevat Peeter Hansen korduvalt kahetsenud, et ta polnud ostnud mõlemaid talusid.

Seal sündiski tulevane kirjanik 30. jaanuaril 1878. aastal pere 4. pojana.


Piltidel on Tammsaare sünnikoht Albu vallas, praegune muuseum (leitud Internetist, ei hakka linki panema).

Naerab

Otsisin täna Internetist Tammsaare kohta materjali. Pilte on muidugi vähe. Enamasti portreefotod. Aga ühe peal naerab kirjanik nii südamest.
Pildi allkiri on: A. H.Tammsaare 1935. aastal kirjandusauhindade kättesaamisel. (T sai peaauhinna romaani "Ma armastasin sakslast" eest.)

Üldiselt oli suur kirjanik väga tagasihoidlik ja hoidus igasugustest austusavaldustest eemale. Isegi oma mälestussamba avamisele ei läinud (1936). Samuti jättis minemata oma 60. sünnipäevale pühendatud aktusele Estonias. Kas teate tänapäeval mõnda nii tagasihoidlikku avaliku elu tegelast? Mina ei tea.

Kui tänapäeval mõni avalikkuse eest ära kaob, siis on enamvähem kindel, et kukkus tsüklisse.

Pilt on võetud filmilindilt, kus Tammsaaret on jäädvustatud vaid 15 sekundit. See on ainuke taoline jäädvustus, kuigi Tammsaare oli selleks ajaks juba oma parimad teosed kirjutanud ja filmikunst ka lapseeast väljas.

Viimne vaatus

Täna maetakse Jaan Krossi. See pole selline matus, kus uputakse pisaraisse, kus isegi tänavakivid nutavad. Inimese elutöö on tehtud ja ta on "päral". Mis võib veel ilusam olla kui "olla oma viimne silmapilk õnnelik"?

Ärasaatmine Kaarli kirikust oli väga ilusasti korraldatud. Mulle meeldib see eestlaslik vaoshoitus, mis väljendub kõige selgemini just siin. Ei midagi üleliigset, ei mingit võltskurbust, ei mingit teatraalsust, vaid selline sissepoole vaatamine ja tõsidus. Uskumatu, et laul "Imeline aas" sobis siia nii hästi.

Ellen on veelgi rohkem kühmu vajunud, aga siiski meelekindla ilmega. Tema teab, mis on olla Jaan Krossi naine. Imelik on nende suurmeeste elu. Jaan Krossil oli kolm naist. Kaks Helgat ja üks Ellen. Oli vitaalne mees, kes tuli läbi paksust ja vedelast ja läks läbi vasktorude, jäi ellu ja ... kohanes. Vale oleks seda talle ette heita. Eestlased on rahvusena alles just tänu oma kohanemisvõimele.

Kross oli väga produktiivne. Mind paneb tõsiselt imestama see, et ta oli loominguvõimeline veel nii vanas eas ja pärast rasket haigust.
Kross olevat väga vähe hiljem oma tekste parandanud. Mis kirja sai, oli kohe lõplik.
"Nii palju ajusid ja nii vähe paberit, " ütles Ellen Niit.

Mulle läks hirmsasti hinge Paul-Eerik Rummo kiri, mille luges ette Ain Lutsepp.
------
Minu arvates pole Kross eriti kergesti lavastatav kirjanik. Küllap seepärast pole teda ka palju lavale toodud. Mul on Ugala "Keisri hull " küll vaatamata.
Aga on üks suur erand - see on "Wikmani poisid". Vat sellest tehtud teleseriaal on kohe väga hea, teosest rääkimata.

Muidugi on Jaan Kross üks suurtest eestlastest. Siin pole midagi kahelda.
----
Veel üks Jaan Krossi luuletus.

***
Inimesed on rumalad,
kuivõrd nad mõtlevad teisiti kui meie,
ja targad,
kuivõrd nad on meiega ühel arvamusel.

Annaks jumal, et see poleks vastupidi.

(kogust "Kivist viiulid", 1964)
--------

Lisatud kell 22. 40

Vaatasin nii eile kui täna igasuguseid saateid Krossiga ja Krossist. Ta oli üldse tänuväärne tüüp igale, kes võttis temast mingit saadet teha. Kas või see kümne aasta tagune Urmas Oti intervjuu. 78-aastane Kross hiilgas hea sõnakasutusega, kiire reaktsiooniga ja üldse noorusliku olekuga. Uskumatu! Oti konksuga küsimused jäid kõik vastamata, kui ta ei tahtnud vastata. Kaval mees!

Kahju muidugi, et ta Nobelit ei saanud, aga paljud head kirjanikud pole seda saanud.
Peaks uuesti läbi lugema "Kolme katku vahel". Kui aega leian :)

Panin siia endale mõned lingid, et vajalikku materjali kergemini kätte saada. Sellega lõpetan Jaan Krossi saaga. Puhaku ta rahus! Tubli Eesti mees.