Tiiale ei taha võlgu jääda.
Juhtum 1. Rongiga võidu
Tulin kusagilt, vist Märjamaalt, ja pidin jõudma Raplas rongi peale, et minna Viljandisse teatrisse "Norman Vallutajat" vaatama (Jüri Krjukoviga peaosas). Nägin ainult rongi saba. Haarasin takso ja rongile järele. Sel kuramusel oli vist sirgem tee ja vähem takistusi. Vaatamata taksojuhi ennastsalgavale kihutamisele jõudsime rongile järele alles Türil, kus veidi pikem peatus oli.
Arvet ei mäleta, aga jaksasin tasuda.
Peaasi- jõudsin teatrisse Krjukovit vaatama. Draamateater oli Ugalas külalisetendustega.
Juhtum 2. Tasumata arve
Käisin Tartus ühikakohta vaatamas. Saime kursusekaaslasega kokku ja istusime tunnikese Tähe kohvikus. Äkki märkasin, et kell juba nii palju, et vaja bussi peale joosta. Jõudsin napilt.
Bussis tuli meelde, et arve jäi tasumata. Süda valutas. Viljandis võtsin kohe kaugekõne ja palusin ettekandjalt vabandust, lubasin järgmisel nädalal arve tasuda. Järgmisel nädalal aga läksime kolhoosi abistama. Arve jäigi tasumata. Siiani kripeldab.
Juhtum 3. Urnimatus
Lapsepõlvesõbranna käis nagu painaja peale (tegelikult palus ikka ilusti!), et ma viiksin läbi tema ema urnimatuse. Nõustusin viimaks ainult selle pärast, et polnud kirstumatus ja et peielisi oli vähe (ainult pereliikmed). Ja et tema ema oli minu ema sõbranna.
Pärast talituse lõppu tuli minu juurde kaks inimest. Üks ütles, et ta tundis mind ära alles pärast protseduurilisi toimetusi ja et ta oli väga üllatunud. Teine ütles, et ta tahab, et ma teda ka mataks.
3 comments:
:) kas sa olid end kuidagi maskeerinud või teisiti riietunud, et sind ära ei tuntud?
Väga võõras situatsioon ja ma olin krampis;)
"Urnimatus" on iseenesest huvitav sõna. Justkui ei tahaks urnida.
Post a Comment