20 aastat on
igaviku mõõtkavas imepisike aeg, aga inimese elust 1/3 kuni 1/4.Mõne elust veel vähemgi.
Ühe rahva ajaloos võib mõni 20 aastat olla murranguline, tähtsam kui 700 aastat orjapõlve. Kõik on ju suhteline, nagu me teame.
Möödunud päevade jooksul on lähiminevikule palju tagasi vaadatud. Oled Sa mõelnud ka oma elu viimasele 20 aastale?
Vaatasin ETV pealt vanu saateid "Kas oskame hoida ühte?". Polnud enam meeleski, kui palju nooremad kõik siis olid, ja tervet põlvkonda polnud veel olemaski. Isegi minu lähisugulastel sündis sel kaunil ajal kolm last - nüüdseks kõik gümnaasiumi lõpetanud noored. Vaprad ja ilusad.
20 aastat tagasi oli meie kooli hariduselu 300. aastapäev - vilistlaste kokkutulek. Sellist, nii suurt ja nii rahvarohket, pole enne ega pärast olnud. Vilistlased kinkisid koolile suure sinimustvalge, rongkäik läks läbi linna, trikoloor ees lehvimas.
Paljud läksid magamata, aga väsimatut vaimustust täis Tallinnasse "Eestimaa laulule". Mina isiklikult küll ei läinud, sest olin koolimaja koristamise toimkonnas. Isa kuulas raadiost kogu ülekannet ja võttis selle lindile. Iga sõna, iga laul oli nii oluline talletada.
Vaatasin arhiivikaadreilt seda rahvahulka, kes oli siis lauluväljakule kogunenud - nii õnnelikud, lootust täis. Kõik viimseni.
Muidugi oli ka märkamisaegne öölaulupidu uhke üritus, kuid ärkamisaegset üles ei kaalu. Eriti neid öölaulupidusid, millest alles hiljem hakati täit tõtt rääkima.
Aeg ei tee kedagi nooremaks. Savisaargi oli praegusega võrreldes poisike, ja kui õiget juttu rääkis siis!
Kellel on 20 kilo kaalu juurde tulnud, kes on üleni halliks läinud, kes on päriselt lahkunud. Keda on aeg pisendanud, keda pjedestaalile tõstnud. Igaühte on aeg muutnud.
Ärkamiseaegsed lapsed on koolist läinud, asemele jäänud palju tühja ruumi. Nii väikseid klasse pole meie koolis veel enne olnud (ilma paralleelideta).
Tuli küll vabadus, aga midagi veel, mida keegi ei osanud oodata.
3 comments:
Üks mu elu esimesi mälestusi, üks mu elu esimesi päris lauseid, kuna mu kõne jäi peale noorema õe sündi aastaks seisma, oli peale esimesi valimisi. Ma ei mäleta mis valimised need olid. Igatahes kandsin ma sinist kombensooni, mis vanemad olid mulle soomest toonud. Ja panin vanaema valimissedeli ise kasti. See oli praeguse Kristiine keskuse juures Dolli poe eesruumis. Enam seda ei eksiteeri. AGa kunagi sai sealt häid sõõrikuid. Aga koju jõudes teatasin ma meie 6 liikmelisele perele(vanavanemad, minu vanemad ja minu õde, mina ka), et "habeonu ütles krissu tubli poiss", ise samal ajal väga väga uhke olles. See on üks armsamaid mälestusi. Sest isegi tol ajal ma teadsin, et me oleme VABAD. Minu patriotism on minusse sisse jäänud. Ja suuresti on selles osa mänginud minu kooliõpetajad. Ja ma olen selle eest väga tänulik.
Ma ei oska mõelda oma elu viimase 20 aasta üle, sest mäletamisulatuses on neist vahest vaid 18, aga mind liigutab, et mu esimene mälestus Eesi jaoks nõnda suur on.
Tore mälestus! Aitäh, et kirjutasid.
Kahekümne aastaga juhtub tõesti palju. Esimene vaba Eesti hakkas siis juba otsi koomale tõmbama.
Eks näe mis teisega juhtub.
Post a Comment