Vaatasin eile ETV pealt üht filmi, mis rääkis lotomiljonäridest. Hästi sümpaatselt tehtud, kuigi oli vist mõeldud reklaamina: ostke lotopileteid.
Mina ise ei osta ja seepärast ka ei võida kunagi midagi. Või vastupidi?
Üldiselt võitjad soovivad jääda varju, põhjendades, et kadedaid on nii palju, aga võib-olla ka muu pärast. Näiteks kardavad röövleid, arvan ma. Või häbenevad, et võit on tulnud nii paljude tühimängijate arvel!?
Need kaks võitjat, kes olid soostunud filmis esinema, olid julged - ei kartnud-häbenenud midagi.
Vana mees Rudolf, kes elas koos kasupoja ja "mammaga" pärapõrgus, kasutas võidetud raha (alla miljoni) oma majapidamise turgutamiseks: ostis uusi tööriistu ja masinaid, tegi maja korda, muretses küttepuid aastateks ette, lubas vanadekodule plasmateleka kinkida ja pani osa raha ka tallele. Väga mõistlik vana oli. Poeg kaadrisse rääkima ei tulnud. Korduva motiivina näidati, kuidas nad oma motorollerite eest hoolitsesid. Kuigi tööl käisid kusagil kaugemal, oli neil ka suur maasikakasvatus. Rudolf leidis, et raha pole elus kõige tähtsam, tööl peab ikka käima - siis oled inimene.
Urve oli võitnud ligi 9 miljonit, mille eest ostis maja ja kõik sinna sisse ja juurde kuuluva. Tal oli ka neli last ja vaikne mees. Eks kõik said võitu maitsta. Urve oli väga avatud, tunnistas, et enam ei pea raha lugema ja võib endale kõike lubada, ka mittetöötamist. Samas andis endale aru, et ükskord saab võidusumma otsa, eks siis peab jälle tööle minema. Talle meeldiks sotsiaaltöö.
Filmis oli veel muudki, mille üle järgmisel päeval mõtiskleda. Näiteks - noored arvasid, et miljon pole mingi raha, õigemini on nii vähe, et sellest ei saaks eluasetki. Vanad pidasid miljonit nii suureks rahaks, millest ei oska konkreetselt mõeldagi. Ilmvõimatu on miljonit palgatööga teenida, arvasid kõik. Keskmise palgaga saaks miljoni kokku paarikümne aastaga, kui midagi eriti ei kuluta.
Mitte keegi ei ütleks miljonist ära!!
Kunagi ringles siin meem, mida teeksid miljoniga. Küll rakenduse leiaks!
Loo moraal: raha teeb õnnelikuks küll, kui kõik muud tähtsad asjad (ise teate mis) olemas on.
6 comments:
Tea kas raha õnnelikuks teeb, aga selle totaalne puudus ja selle teenimise võimatus teeb kole õnnetuks. Kui ikka kõht tühi ei tunne millestki muust kah rõõmu kõige vähem 10 nälgivast lapsest. Viimased pidid olema inimese suurim õnn.
On vist jah nii, et õnnes pole raha kõige esimene komponent. Noorena on esikohal armastus, vanemana tervis. Aga raha täielik puudumine võib õnnetu olemises küll päris tähtsal kohal olla.
Ise ostan küll mõnikord loteriipileteid, isegi keskmisi võite on olnud aga eks see rohkem sihuke raharaiskamine ole.
Kunagi kui iga päev 40 minutit jala tööle kõndisin hakkasin kord arutama mida saaks kahe miljoni eest endale lubada.
Kümne minutiga mõtlesin raha otsa....
Raha võiks alati olla, ka siis, kui hirmus kurb ja õnnetu oled. Raha võiks nii palju olla, et ei pea muretsema mingite tühiste küttearvete jm maksete pärast. Et ei peaks näiteks muretsema, et jääd haigeks ja mis siis saab. Raha võiks natuke üle ka olla, et aitad kedagi lähedast näiteks.
Lugesin Neinar Seli kohta - tahtsin teada, mis talle peale Plasku ja Tasku veel kuuluvad.
Ma ei suuda ette kujutada selliseid rahasummasid! Ja ega ta kõige rikkam ka pole, vist?
kahju, et filmi ei vaadanud, alles nüüd tuli meelde. Miljonimeemile vastsin tookord ka, jagasin kõik 200 000 kaupa ära (neljale lapsele ja endale)
Ka mina ei ole kunagi loteriipileteid ostnud. Isegi nõuka ajal mitte.
Olen tavalisest veidi suurema pere emana vähesega harjunud, kuid kokkuhoid ja koonerdamine on mu hinge muserdanud ja nüristanud. Mõnes mõttes on isegi hea, et mu lapsed on pojad, nende läbilöögivõime ja maailmakäsitlus on ehk veidi kindlapiirilisem.
aga mis küsimusse puutub: raha teeks mind siis õnnelikuks, kui tööd inimestega tasustataks võrdselt näiteks autoelektrikuga. Minu töötund tugiisikuna on 20, abikaasal vähemalt 100. Siis tunneksin ennast ka inimväärse ühiskonna õnneliku liikmena.
Nii lihtne see minu jaoks olekski.
oo, raha! kui on palju, paneb silmad särama, kui väga vähe, toob pisarakese välja.
loteriipileteid ostan väga harva. ükskord nõuka ajal võitsin. kaks loteriipiletit oli ja kummagagi sain rubla. käisin kaugõppes kõrgkoolis ja selle rahaga sain jopetaskutele uued lukud ning kaks päeva süüa. oo, see oli õnn! tegelikult ka. sest mul oli selleks hetkeks ainult kojusõiduraha veel järgi.
hästi tore on kui väikese sisstulekuga inimestele õnneloos raha toob. ja veel toredam, et nad selle suure summaga kenasti toimetada oskavad.
filmi kahjuks ei näinud.
Ei tea,mis filmis olijatest tänaseks saanud on...(?)
Post a Comment