Millesse uskuda?

Ajal, kui meedia kisendab kriis, kriis, tuleks vist rahulikuks jääda ja mõelda, mida iseenda ja oma eluga ette võtta, et võimalikult tervelt pääseda. Optimistid ütlevad, et kriis läheb varsti mööda ja elu sinusoid pöördub. Pessimistid ennustavad, et ei me pääse, riik läheb põhja.
Oma loomult pole ma kunagi paduoptimist olnud, aga õnneks mitte ka lootusetu pessimist. Selline keskmine olen, alalhoidlik ja ettevaatlik. ("keskmised koju tulevad" - Kalevipojast)
Ennast säästes (ja pettes?) jätan kõige halvemad uudised lugemata/kuulmata. Õnneks on lehed jäänud nii õhukeseks, piisab veerandtunnist, et Postimehele pilk peale heita. Harjumus delfis kolada või netist lehti lugeda on ka taandumas.
Nüüd ütlevad kindlasti mõned õiged kodanikud, et selline jaanalinnu kombel pea peitmine on vale, vale ja rumal. Olgu!
Millesse ma usun?
Usun, et nälga me ei näe, et kevad tuleb nagunii, et inimsuhted ei kärise, et troonile tõusevad tõelised väärtused (sh empaatiavõime), et riik ja valitsus leiab mõistust oma rahvast aidata, mitte ainult üksteisele süüd otsida.
Usun ja muidugi loodan, et palju head ja ilusat on veel tulemas mägede tagant.

Võib-olla peaks harjutama endale külge kombe igal õhtul tänada Loojat, et ta on andnud meile päeva, mis on suuremate kadudeta õhtusse jõudnud? Tänulikkust peaks õppima, jah!