Positiivsus, vähemalt selle alge, on inimeses olemas, või siis lihtsalt ei ole seda.See on seesama tüütuseni kulunud näide, et mõne jaoks on klaas pooltühi, teise jaoks pooltäis.
Ma saan aru - kõik päevad ei ole pidupäevad, aga eile oli.
Milleks otsida ja esile manada ainult negatiivset?
- et Presidendi kõne oli mittemidagiütlev(ei saa võrreldagi Lennart Meri kõnedega!? milleks võrrelda!)
- et pidulikul kontserdil puudus kõigile arusaadav sõnum (mis lõvid seal uimerdasid?)
- et peokülaliste seas ei olnud neid ja neid tublisid inimesi, ei olnud tipp-poliitikuid
- et "katku ajal" ei sobi pidutseda/tantsida/ klaase kokku lüüa
- et Kadriorust ja Toompealt ei nähta kaugemale kui ... omaenda nina alla
- et rahva hädad jätavad valitsuse ja riigikogu ükskõikseks
jne jne jne
Mina käisin eile aastapäeva tähistamisel oma kodulinnas. Rahvast oli rohkem kui vahepealsetel aastatel. Vallavanem pidas ilusa kõne, 11. kl poiss rääkis koolipere poolt, abituriendid lugesid ette Vabadussõjas hukkunute nimed, puhkpill mängis, kodukaitsjad-tütred olid auvalves, pandi pärjakesed Lembitu jalamile. Ilm oli mõnus, üritus piisavalt lühike, et mitte ära väsitada.
Suppi või teed kringliga seekord ei pakutud, aga rahvas oli selletagi heatujuline. Kõik teretasid kõiki, nagu maal kombeks. Tuttavad ju.
Pärast istusime sõbranna juures paar tundi. Jõime sünnipäevaveini ja sõime kooki.
Õhtuks sättisin end teleka ette. Kui ma ei oleks tahtnud vaadata, mida sel aastal President räägib ja mida originaalset kontserdil esitatakse või kes minu tuttavatest on külaliste hulgas või kes sel aastal intervjuusid võtavad ja kellelt, siis ma oleks läinud mõnele muule kanalile.
Mul oli küll hea meel, et kutsutute hulgas oli nii palju noori inimesi ja maarahvast.
Kõik nagunii ei mahuks. Nii palju on ju tublisid.
Muid teemasid ma täna ei tõstata.
Mitte et ma oleks ise totakalt optimistlik või poolpime, kes ei näe rahva häda ja viletsust, aga hädaldamine ei aita kedagi august välja.
Ikka tuleb meelde see vana lugu konnast, kes kukkus hapukooretünni. Uppumise asemel hakkas tegema konnaliigutusi, kuni koorest sai või. Siis hüppas hopsti välja.
(Et keegi ei arvaks, nagu mul polegi muresid, siis ütlen lohutuseks - on küll, isegi mitu)
14 comments:
vaata see irisemine ei ruuli ainult presidendi vastuvõtuga seotud asjus. võta lahti mistahes artikkel ja vaata komme - igal pool on massiliselt viginat või siis põlastamist, ärapanemist.
minule meeldis
et kallite lilleda asemel ol seina peal salat
minule meeldis, et nii palju oli rahval seljas rahvariiet
minule meeldis, et laval olid ägedad mõnusad lõvid
minule meeldis
et rahvas kutsuti kohe kenasti kaetud lauda ja keegi nende kaussi ja klaasi kaameraga ei sihtinud
minule meeldis
presidendipaari riietus, presidendi kõne ja nende kena tants
minule meeldis
et kutsutute seas oli minu lapse klassijuhataja ja eestikeele õpetaja
minule meeldis
et mu lemmiknäitleja hertaga juttu aeti
minule meeldis
mis ta südamest ütles
istusin korjasin arvutis kurja rahva arvamusi ära ja vaatasin mõnuga ülekannet
minule meeldis!!!
muide iga aasta on mõnitatud ja pildistatud paul-eriku abikaasat
see aasta teda otseselt pildil ei ole
ta kaunid juuksed vaid paistavad kaasa selja tagant
olen ka korpulentne ja jube oleks kui keegi mu rasvavolte siis üles pildistaks rahvale näitaks ja neid siis igaüks kritiseeriks
seekord see nõmedus on ära jäänud
mulle meeldib
joanamari, mulle ka ju meeldis!!!
Välja arvatud see, et kätlemise ajal intervjuusid võeti. Ikka üks asi korraga.
Intervjuude sisu ja "kollasus" mind ei häirinud.
Need missioonil haavata saanud poisid olid küll väga kidakeelsed ja Anu Välba liiga peaeltükkiv. See-eest oli viipekeeles tehtud intervjuu põnev. Ja Herta Elviste muidugi imeline.
ega ma ei arvanudki et sulle ei meeldinud
ma lihtsalt ülevoolavalt väljendasin oma tundeid sinu blogis
sorry
Tunnustan igati positiivseid inimesi. Jüri Üdi tuli meelde:
kord öeldi õnn tuli õuele
ja õu sai õnne täis
õnn tuli siis ka kanbrisse
ja kamber sai õnne täis
viimaks õnn tuli sahvrisse
lauta ja aita ka
rõivad veel mahtusid kohvrisse
siis pidi minema
Ma ei tea miks just see luuletus tuli meelde. Sest eile oli ju ilus päev, täna on ilus päev. Ja kindlasti ka homme on ilus päev, sisendan endale positiivselt. Õnn on tulnud õuele.
Ma olen ka üks neid inimesi, kes arvab, et just katku ajal tuleb ka osata pidutseda, tähistada :)
Et no millal siis veel püüda leida midagi rõõmsat ja tunda headmeelt millestki olulisest, kui rasketel aegadel?!
No muidugi, ikka võimalust mööda ja mõõdutundega... ja eilne pidu minu arvates seda ka oli. Ka kleidid olid soliidsemas ja vaoshoitumaid ning paljaid õlgu katvaid salle oli vähem...
Ja silmasin ühte oma põlvkonna inimest, keda nähes lõid silmad säram, et vaat just sellised inimesed peaksidki seal olema - rahvusliku kultuuri ülessoojendajad ja hoidjad, särasilmsed pereinimesed....
Hundi ulg!
ma tean seda Jüri Üdi luuletust küll. Olen seda isegi oma blogis kord kasutanud. Siis Epp küsis, mis Üdi selle luuletusega mõtles.
Mina ei teadnud siis ega tea ka nüüd, mis ta mõtles.
Kas Sina, Hundi Ulg, tead?
Mina tean ainult seda, mida mina mõtle(si)n.
Rohkem positiivsust soovin Sulle ikkagi!
Sinu enda pärast.
Aastapäeva hommikul kandsin viimased kroonid interneti ühenduse eest ära.
Tervise tõttu ei saa lähikuudel mingit tööd teha. Töövõimetuspension on jäänud perearsti tõttu bürokraatiamasinasse toppama. See tähendab, et vähemalt aprilli esimese nädalani olen kindlalt rahata.
Aastapäeva õhtul revideerisin kappe ja keldrit. Ökonoomselt majandades pean toiduga vastu aprilli keskpaigani.
Kohe praegu hädavajalikud ravimid saan kõige varem välja osta heal juhul kusagil suvel.
Ah jaa... Mul on ka nn. antikvariaatset trükisõna veel natuke müümata. Kui ainult oleks veel odava hinnaga ostjaid. Sellega pean siis vastu ehk kauemgi.
Kahjuks ei tea minagi, Sjgelle, mida poeet mõtles kui rääkis õnnest ja minemisest. Aga oma riigis on surra ikkagi hea.
Mul on kahju, et Sul on nii raske ja paljudel teistel on raske.
Kui Sul on lähedasi, kes saavad momendil hästi/ paremini hakkama, siis nad aitavad Sind. Loodetavasti. Ära häbene abi paluda.
Minu postituse eesmärk ei olnud õnnest keksida ja mõnele häbi-häbi teha, vaid nii ma just mõtlesingi, nagu kirjutasin - rohkem positiivsust ei teeks paha.
Vähemalt pidupäeval.
Soovin vastupidamist!
mõtlen, et lähedased aitavad kindlasti. aitavad ka võõrad. küllap on meie riigis olemas piisavalt empaatilisi inimesi.
aga...
kui sa oled teinud elutöö. kui sa oled juhtumisi haigeks jäänud. kui sa ei ole enam noor, siis oled sa ju siiski väärt võimalust, et tuled iseendaga toime. et ei pea abi paluma. et riigi poolt määratud instantsid näeksid sind. sind, tavaline inimene! on seda palju soovitud?
Ma saan aru, anonüümus, su küsimusest. Mäletan ka Hundi ulu postitust sellest, kuidas perearsti süül või hooletusel jäi ta ilma töövõimetuspensionist.
Mul on hea tuttav, kes samuti seda pensioni saab. On nüüd liikumispuudega ja hiljuti opereeritud rinnaga. Momendil ei saa üksinda kuidagi hakkama.
Kahjuks on nii(ja mitte ainult meie riigis), et sedalaadi toetused ja igasugused pensionid määratakse ettenähtud korras ja täpsete dokumentide järgi.
Bürokraatia võib olla suurem või väiksem, aga ta on.
bürokraatia neelab inimese alla: "ampsti!"
Helve olen, unustasin sisse logimata
kui pension ei tahtnud kohale tulla ja töökoht kinni pandi
rahakott
tuultele valla oli
aitasid mind naised, kel mustad rüüd ja suured südamed
käisin veel pühapäeviti vahete vahel leiba ja ja kohvile koort teenimas vabakogudustes orelimängimisega
kui juhtus veel kellelgi sünnipäev olema oli pidu
ülejäägid korjati kõik mulle
mu lapsed olid kui linnukesed ukse peal vaatamas mida põnevat toon
vallast sain kuivaineid ja nii sai edasi elatud
sellest ajast veel ämber pulber puljongitki kööginurgas
kui toidule lisan siis tänan mõttes kedagi
aidas on veel kasti täis nuudleid
võin neid heameelega jagada kui kellelgi puudus on
ütle nimi ja buss kuhu paki panen
moosi ka saan jagada
Post a Comment