Õnne, Eesti!

Pärast rahutut ja halvasti magatud ööd tõusin üles juba enne päikesetõusu. Kohv joodud, köök koristatud, vaatan televiisorist päevakajalisi saateid - lipu heiskamist Pika Hermanni torni, laulu- ja tantsupeo meenutusi, pärgade panemist Vabadussõja ausambale, jumalateenistust.
Järgneb kaitsejõudude paraad. Seejärel film "Nimed marmortahvlil" ja nii edasi, kuni õhtuni välja.

Kell 12 koguneb meie väikelinna rahvas Lembitu monumendi juurde, mis oli veel eelmisel nädalal kaelani lumme uppunud. Võib-olla ei lähekski, aga natuke nagu peab ka ja pärast kutsus kolleeg enda juurde kohvile ja koogile.
Aknast näen, et meie majal ei olegi veel lippu välja pandud. Sellised asjad mind häirivad. Ma ei tea, kas tõesti ainult mind.
Kõigest hoolimata, kõigele vaatamata ei ole mul ükskõik, kuidas meie riigil läheb. Ma ei tea, kuidas me saame, aga kuidagi peab ju saama. Alati on ju kuidagi saadud. Läbi häda ja vaeva, vaesuse ja viletsuse. No ei hakka siin halama. Niigi raske - palju lund ja vähe.... raha/tööd!

Ma tean, et ükski rahvas ei ole üdini halb, isegi kõik poliitikud pole ainult omakasu peal väljas.
Eestlase rahvuslik iseloom ei koosne ainult halbadest joontest, vaid siin on ka palju head ja väärtuslikku.

Eesti ei ole väike tige natsiriik Läänemere kaldal, vaid ta on armas kodu paljudele tõsimeelsetele eestlastele, kes on siin sündinud, elanud ja tahavad siin ka surra.
Palju õnne, Eesti!

pilt siit