Raamatutest, mis mind on mõjutanud

Sesamy austas mind juba mitu päeva tagasi meemiga. Püüan siis ära teha, kohusetundlik nagu ma olen:D
1. Mõned lapsepõlvest meelde jäänud raamatud.
Meie isa kasvatas oma lapsi selles vaimus, et lugemine on väga oluline, kasulik ja arendav. Et ta oli kirjanduseõpetaja, siis oli tal muidugi õigus.
Ma räägin tänapäeval sama, aga see jutt ei lange enam nii viljakale pinnasele. On muid meelelahutusi, mis kutsuvad rohkem. Aeg selline, mis teha.
Isal oli põhimõte, et teatud teosed on vaja läbi lugeda ilmtingimata. Nö hädavajalike hulka kuulusid Molnari "Pal-tänava poisid" - kasvatab patriotismitunnet ja vaprust, Defoe "Robinson Crusoe" - õpetab elus toimetulemist, kui satud üksikule saarele. Tammsaare "Meie rebane", Roht "Laaned ja veed" - loodus ja muu säärane. (Kõike ei jõua üles kirjutada ja kõik ei tule meelde ka)
Eks ise võis ka muidugi valida.
"Anne Franki päevik" jättis mulle küll väga sügava mulje. AF eeskujul hakkasin ise ka päevikut pidama, samas võtmes, et kirjutan kirju oma kujuteldavale sõbrale, kelle nimi oli Carmen ("Kallis Carmen!")

Ellinor Rängel "Kullimaja Marta" - triloogia esimene osa, mis käsitleb Läti töölisperede rasket elu Esimese maailmasõja eel ja ajal. Ma ei oskagi praegu öelda, kas see on endiselt hea raamat, aga sel ajal küll. Kullimaja laste elu ja kasvamine lapsest täiskasvanuks - oh see oli nii kütkestav. Marta ja Kazjuk - nii ilus armastus!
(Lapsena ja koolieas lugesin üldse palju, nii et vanemad keelasid ja muretsesid silmade pärast. Olen istunud öösel vetsus ja lugenud, sest oma tuba-oma luba polnud. Aga sel ajal lugesid kõik. Ma mäletan, et meie klassis oli tüdruk, kes oli Balzaci otsast lõpuni läbi lugenud ja ta lemmikautor oli Anatole France)

2. Kohustuslik kirjandus kooli ajal?
Enamasti lugesin ikka läbi varem või hiljem...vist (mõned siiski pigem hiljem, kui enam teisiti ei saanud). Polnud see valik ühti nii kohutav - Gorki, Šolohhov jt kõlbasid lugeda küll. Pelageja Nilovna ja Andrei Razmjotnov. Ema tee revolutsioonini:) Öhh!
Tolstoi, Tšehhov, Dostojevski olid suured lemmikud. Üldse vene kirjandus.
Brežnevi surematud teosed? Oh aegu, enam pole meeleski!
(Tegelikult on mu mälus puha ühes panges - ei mäleta, mis oli minu kooli ajal ja mis siis, kui juba ise õpetasin)

Tammsaare hakkas mulle meeldima küll juba kooliajal. Tänapäeval öeldakse, et Tammsaare elukäsitus ja - filosoofia on liiga rasked noore inimese jaoks, et ta ei taju neid allhoovusi seal. Võib-olla. Kui lugemus on väike, siis on iga tõsisem ja mahukam teos raskesti mõistetav. Siis ei hõlmata lihtsalt kogu tervikut ja kõik.
Keskkooli ajal lugesin läbi peaegu kogu valimiku "Suuri sõnameistreid" ja ""Loomingu" Raamatukogu" sarja.
Ülikooli ajal oli sellest palju kasu. Sel ajal oli juba nii kiire, et raamatuid tuli "neelata" või siis üksteisele ette jutustada. Häda sunnil.

Oot, mida veel küsiti?

Siin blogijate hulgas on nii palju tublisid lugejaid, kirjutage kaaa! Ma ei hakka näpuga näitama.