Lugesin Kaamose ja Tiia blogist teemal, kas ja miks tagasi tulla oma sünnimaale ja kuidas suhtuda presidendi üleskutsesse "talendid koju tagasi!"Mul on mitmeid tuttavaid, minuealisi, kel on lapsed mööda ilma laiali. Nad läksid juba kümmekond aastat tagasi nooruseuljusest ja seiklushimust. Nägid vett ja vilet, töötades lapsehoidjatena ja koduabilistena, läbi raskuste integreerunud uuel elukohamaal, leidnud sealt endale "teise poole", abiellunud, saanud lapse(d) ja... kohanenud/kodunenud.
Vanemad muidugi igatsevad ja kurvastavad, et ei saa lapselapse kasvamist jälgida, aga on ka leppinud olukorraga. Lõppude lõpuks on ju ükskõik, kus tänapäeval elada. Euroopas on muidugi lihtsam, saad võib-olla isegi külla sõita ja lapsed tulevad ikka koju käima. Peale selle on ju võimalusi suhtlemiseks, skype, messenger jms
Mul on lähisugulaste hulgas noori, kes on kõrghariduse omandanud välismaal ja saanud seal hea töökoha. Mõned neist on isegi kaalunud tagasipöördumist kusagil tulevikus, aga aeg läheb, lapsed käivad juba koolis, pole nii kerge enam elu kardinaalselt muuta.
Mulle meeldib Epu seisukoht, et maailm on nagu globaalne küla, isegi Viljandis võid end tunda ühe mosaiigikilluna maailma kirevuses.
Mul on ka sugulasi, kelle vanemad emigreerusid sõja ajal keerulistes oludes. Vanem põlvkond on muidugi juba ammu päris kaugele/kõrgele kolinud, aga noored teavad, kust nad pärit on, ja käivad aeg-ajalt Eestis.
Mina olen täitsa egoistlikult õnnelik, et minu ainuke tütar ei tahtnud omal ajal kuhugi lapsehoidjaks minna ja otsustas, et talle meeldib Eestis, täpsemalt Pärnus, elada. Nüüd saan ma tal külas käia ja lapselast reaalselt kallistada, mitte virtuaalselt kussutada.
Kui midagi hullu maailmaga ei juhtu, riikide piirid ei suleta ega maailmasõda ei puhke, siis las olla. Kogu rahvas nagunii ära ei lähe, lähevad julgemad, ettevõtlikumad, seiklushimulisemad, aga jääb siia ka.
Pole mõtet paanitseda ega halada. Ja mis mulle üldse ei meeldi - pole vaja oma riiki ja rahvast alavääristada ega anda vaikimisi mõista, nagu siia jäänud oleksid kõik hädapätakad ja susserdajad, samas kui minejad on õiged - andekad ja ajudega. Elu näitab, et minemiseks on palju põhjusi ja üks põhilisemaid on oma elujärje hüppeline parandamine (või lootus selleks). Poliitilise varjupaiga otsimine vist praegusel ajal aktuaalne pole?!
19 comments:
Ma ei arva, et just ettevõtlikumad on need, kes kangesti minema tahavad kütta. Ise tead, et mõnel on seiklejahing, ei pääse kuidagi tsüklist välja:D
Suurim minejate mass on mu arust ikkagi need, kes kodumaal mingil põhjusel hakkama ei saa (ei leia siin tööd, palk ei sobi, mingid isiklikud probleemid), siis väiksem sats neid, kellele tõesti on pakutud mingeid huvitavaid väljakutseid ja õppurid ning lõpuks tõesti puhtalt seiklejad ahkäinäravaatanmisjuhtub-tüüpi.
A ma ei saa aru, Sille, miks sa loetled teiste inimeste autosid, maju, kortereid ja mootorpaate? Kas tõesti kõik need inimesed on kolinud võõrale maale asjade pärast?? Siin siis polnud midagi?
Ja minuga vaielda pole midagi - ka mina tõden, et lähevad need, kellele siinsed pakkumised ei sobi (töö, palk, misiganes).
Teiseks lähevad aga need, kellele siinsed väljakutsed ei sobi. Ja see on hoopis teine asi....
Veel tahaks küsida, et kes on see salapärane tegelane, kes peab kodumaalt lahkunuile "väärilise töö" leidma? Üks varalahkunud riigimees on öelnud, et ära mõtle, mida riik peaks sulle andma, küsi hoopis endalt, mida mina riigile olen andnud! Asja mõte ongi selles, et helged pead ja aktiivsed "seal end üles töötanud" inimesed tuleks KODUMAALE tagasi ja looks siin ISE töökohti. Kasvõi nendele, kes näpp suus "väärilist" tööd ootavad;)
Sille sõnum on ühene: minnakse paremat elu otsima, sest ei jõuta ära oodata, millal siin elujärg paraneb. Pole kuulnud, et keegi kipuks mõnele viletsamale või puruvaesele arengumaale. Kui noored naised abielluvad ja satuvad seeläbi mõnda päris võõrasse kultuurikeskkonda, siis on tihti pill lahti.
Minu tuttavate laste hulgas on neid, kes on abielus mustade või pruunide meestega(ma ei ole rassist!, ei julge küsida, kas nad on õnnelikud.
Me teame, et eestlased saavad üldjuhul hakkama, kui nad pingutavad.
Mul on üks näide elust, kus üks noor mees, padujoodik, kraakleja, leidis mingi ime läbi endale soome naise. Nüüd pidi korralik olema, abielus ja lapse isa.
Igasuguseid asju juhtub, näiteid on kogu skaala ulatuses.
Aga ma ei saa ka lahti mõttest, et isegi villa, auto, eralennuk, hobusefarm, jaht ja väike paradiisisaareke ei taga veel õnne, kui sind võõral maal omaks ei peeta või kui sul mõnes olulises sektoris on puudujäägid.
Samas tekitab see üleskutse- talendid tagasi koju, kuidagi sellise veidramaigulise arusaama. On vaid võit, võit- kaotajast ei hooli keegi. Ikka on vaja autosid, maju, valget särki ja lipsu, et olla oodatud, sest me elame ühiskonnas, kus võidab vaid see, kel on surres rohkem asju. Riik ei oota koju lihtsalt oma kadunud poegi ja tütreid, vaid ainult andekaid, ilusad, rikkaid.
oh konn konnake, musi su rohelisele ninaotsale nende sõnade eest.
Mootorpaat on eriti tähtis tegur!
Elada saab igal pool, aga maja- või autoraha tuleb Eestis kauem koguda. Ja kes oodata ei jõua, lendab allikale lähemale. Õnn kaasa ja nende kojukutsumisel pole küll minu meelest mõtet. Kellel meie must leib meelest ei lähe, see tuleb ise, kui aeg käes. Omaaegsetest väliseestlastest paljud ju tulid.
Aga minu tütar on väärib küll selles kontekstis medalit :D Ei läinud ise väljamaale, vaid tõi välismaalase hoopis siia. Õpib teine eesti keelt ja puha. Elada saab igal pool...
Kas mitte sina, Bianka, ei öelnud mulle kunagi, et asjad pole õnneks primaarsed, või arvad nüüd teisiti?
Mul pole autot, maja , isegi mootorpaati mitte, aga olen omal kombel täitsa õnnelik või vähemalt rahul.
Ma arvan, et minemiseks ongi igaühel oma põhjus, samuti jäämiseks või tagasitulemiseks.
Mõned välismaalased tahavad jah isegi Eestis elada ja on valmis keele ära õppima, et aru saada, mis pärismaalased räägivad.
Eks Epu Justin on ka üks näide. Kuigi nendest ei tea, kas nad just pidevalt siin elada tahavad, Epp on selline rahutu hing.
Mina pole oma arvamust muutnud, et õnnelik olemiseks ei pea mingit nimekirjatäit õnne ostma või omama. Paraku ka selle arutelu käigus loetleti välismaa hea elu kinnituseks justnimelt neid asju.
Inimestel on oma väiksed ja suured soovid ja nende kiiremaks täitmiseks minnaksegi siit ära. Kuna väljamaal on võimalused suuremad, nii raha kui karjääri mõttes. Kõike seda saab ka siin saavutada, aga aega läheb rohkem ja minu arust on siin ka raskem läbi lüüa. Mida nad lahkudes kaotavad, seda ei meeldi neile kõva häälega välja öelda, kõik räägivad vaid plusspoolest. Aga mõtlevad sellele küll ja igatsevad kodumaad, ma tean oma tuttavate pealt. Igaüks teeb oma valiku ise ja miks peaks neid hukka mõistma.
Mina ka ei mõista kedagi hukka. Mõned naeruvääristavad neid kalkunikitkujaid ja maasikakorjajaid, mina mitte. Elamiseks on raha vaja.
Seda ma küll hästi ei usu, et karjääri on välismaal kergem teha. Peab olema kindlasti kordi võimekam, töökam ja võib-olla ka riskialtim, et võõral maal tippu jõuda. Eks seal on ju omad joped ees, kusagil ei eelistata välismaalst võrdsete kandidaatide puhul. Ja veel see keeleoskus. Eestlaste plussiks on suhteliselt hea inglise keele oskus ja võime õppida. Soome minnakse ka põhiliselt selle pärast, et soome keel jääb eestlastele hästi külge.
Ma tean jälle oma sugulaste ringist, et Rootsis läks neil ikka palju aega enne, kui rootsi keele omandasid määral, mis võimaldas tööturul konkureerida.
Minu vastasmajast läks üks vanem abielupaar Soome elama(mees oli ingerisoomlane, aga oskas ainult vene keelt), aga siiani pole veel tööle saanud. Elavad abirahast või mingist toetusest, mis on muidugi suurem kui meie minimmaalne sissetulek.
Ma saan kõige paremini aru nendest, kelle ees on siin tee püsti, aga ettevõtlikkust jagub, et mujal proovida.
Päris tühja koha peale minnes on ehk raskem läbi lüüa, aga paljud saavad tuule tiibadesse siinses välisosalusega firmas töötades. Siis edutatakse ja karjäär läheb kiirelt ülesmäge. Samuti arstidel ja IT valdkonna inimestel. Minu arust napib väljamaal neid, kes nii palju ja keerulist eriala õppida viitsivad. Nii on meie spetsialistid väga hinnatud.
Minu arust välismaale ettevõtjaks küll eriti ei minda, ikka palgatööliseks. Ja vähe usutav, et need koju tagasi kutsutud talendid siingi viitsiksid ettevõtjaks hakata. Nad on palgatöölise mugava eluga harjunud. Sel põhjusel ei usu ma tagasikutsumise mõttekusse.
Täna rääkisin tuttavaga, kes tuli Soomest töölt vahepeal Eestisse käima. Ütles, et kõige suurem vahe Eesti ja Soome vahel on see, et inimesed on seal rõõmsad. Kas just õnnelikud, seda ei tea, aga rõõmsamad ja suhtuvad üksteisesse paremini kui Eestis. Ta on praegu Põhja-Soomes ja ütles, et Tallinna tagasijõudmine on koduigatsusest hoolimata masendav. Inimesed vaatavad mornilt ja tigedalt.
Ma arvan, et morn olek on mõnes mõttes müüt. Inimene, kes mujalt tuleb, on kuidagi teisiti meelestatud - ootab, et kõik on õnnelikud, et tema saabus, sest ta ise on õnnelik.
Aga võib-olla on inimesed lihtsalt mures mis tahes põhjusel. Selliseid omaette naeratajaid tõepoolest palju ei kohta, aga kui hea tuttavaga kokku saad, siis ikka naeratad.
Sellist ameerikalikku keep smilingut tõesti pole vist.
Ma olen parem vaene ja õnnelik oma kodus ,kui läheksin väljamaale hea elu peale.Ükski rikkus poleks nii suur ,mis ajaks mind oma kodust välja.Eks igaühel on oma kiiksud ja tõekspidamised elust.Mina olen oma kodu patrioot.
Sorry for my bad english. Thank you so much for your good post. Your post helped me in my college assignment, If you can provide me more details please email me.
Hea ja eluterve postitus!
Tõttöelda tunnen end sellest talendiotsingu ja kutsungi tõttu suisa solvatuna.
Poliitilise lehmalüpsi tõttu on suur osa tööealisest rahvast ema- või isapalgal kodus, töötus suur, nii ettevõtte kui eraisiku pankrot juba trendiks kujunemas jne jne
Ja nüüd siis hüütakse, et nüüd tuldagu ja parandatagu seda auku kuidagi, lipitsevalt talentideks nimetades.
Ei meeldi see värk. Lehkab!
Kui eestis 100 000 töötut siis on nende lahkujate arv suhteliselt väike, mida ülejäänud töötud ootavad ?
Mina arvan et kodumaalt lahkumine vajab keskmiset julgemat ettevõtlikkust. Väljakutseid ei pakuta neid tuleb ise otsida.
Lugesin täna (2. nov 2010) Postimehest Mihkel Muti arvamust "Talendid koduseks tarbimiseks". Olen temaga nõus, et silmapaistvatele sportlastele ja dirigentidele on Eesti väike. Seda peetakse normaalseks, et nemad otsivad endale paremaid mängukohti.
Aga miks peaksid siis teadlased kodus olema? (Miks on mul nii kahju mõelda, et Alaver tahab lahkuda parematele marjamaadele?)
Mutt ei puudutanud nn tavaliste elukutsete esindajaid, näiteks bussijuhte, ehitajaid, arste, ju siis neid ei kutsutud tagasi.
Aga arvamuse lõpus oli postskriptum, millega ma absoluutselt nõus olen: neile, kes tuututavad, et nemad enne tagasi ei tule, kui Eesti riik pole neile mugavat pesa valmis punununud, mõelgu oma uuele asukohamaale ja võrrelgu ennast seal immigrantidega Aasiast ja Aafrikast!!!!!
Vahet ju pole!
Ei tohiks unustada, et väga paljude peente ning kauast õppimist nõudvate ametite esindajad peavad meie maal elama peost suhu ning taluma pidevat konjukturistlikku halvustamist. Ma arvan, et praegusele tähtedele keskendumise asemel olex aastate eest pidanud tegelema parema ettevõtluskliima tektamisega, sest praegune väikesi suretav ning lihtsat, õhumyygioskust mitte valdava meistri lolliks pidamine on kogu rahva jaoks halb. Paraku võetakse avalikkuses kuulda ainult väga suuri ning mõjukate sidemetega ettevõtjaid-otsustajaid-arvamusliidreid, ylejäänute suhtes käib ikka jutt "elujõuetu, mõttetu, kahjumlik" jms otseselt halvustav. Rääkida kelle iganes kojutoomisest on silmakirjalik, kui ei osata omasid hoida.
Post a Comment