2011-06-24

Suve tulemine


Kolm päeva lapselapsega otsekui treeninglaagris, sest ükskord tuleb meil kahekesi hakkama saada.
Ei kõnni veel vabalt, aga käest kinni hoides pistab jooksu. Üldse tundub talle, et käimine võrdub jooksmine.
Eriliselt meeldivad trepid - ikka üles-alla, üles-alla. Te teate, kui püsiv ja järjekindel võib olla väikelaps!
Minu poolt tehtud putru ei pidanud millekski. Panin küll maasikaid sisse...
Ma ise ka ei tahtnud.

Aasta lühim öö ja pikim päev on nüüd seks puhuks läbi...
Õnneks suvi ikka veel ees.

12 comments:

Emmeliina said...

oh sind toredat vanaema küll!

kas piiga juba aastane?

sjgelle said...

Üle aasta jah, aga käimine pole veel nii spontanne tegevus, et tõuseb ja läheb. Ikka peab enne julgustama või turvama.
Jutt on küll selline, et vaatab otse silma sisse ja ...räägib. Omas keeles.
Igavesti vahva putukas. Minu ainuke...esialgu.

neiud ärevil said...

See käimine võib tulla lausa tundidega. Minu mõlemad tüdrukud hakkasid 10 kuuselt käima. Mäletan, et mu noorem oli ka käimises ebakindel. Tegi iseseisvalt paar, kolm sammu. Õhtul läksin aeroobika tundi. Kui ma paari tunni pärast tagasi tulin, siis tuli mulle ise esikusse vastu ja samm oli nii kindel nagu oleks seda kaua, kaua teinud. Poisid hakkasid mõlemad hiljem . Noorem täpselt aastaselt ja vanem oli juba aasta 3 nädalat. Nii, et kiiret pole kuhugi. Iga asi omal ajal. Asjad saavad nad ju ometi kõik kätte, mida tahavad.

Voldemar-August said...

Millesse Sa ise ei usu, seda pole võimalik ka teisi uskuma panna.
Putru pean siin silmas.
Mina ise usun pudrusse. Lapsed usuvad ka.

helle said...

Puder tuli lihtsalt liiga plönn, ma vähe veel harjutanud. Ise söön võileiba ja joon kohvi hommikul.
Peaks jah usku vahetama:)

Kaamos said...

Usuga on ikka nii, et kumma usk on vägevam, see on võidumees. Ma võin ise küll uskuda pikka lõunauinakusse, vaikselt omaette mängimisse ja taldriku tühjakssöömisse, ent mis on minu usk kaheaastase ja aastase lapse usu kõrval. Tühine!

Vanaemandus on üks jõuliseks uskujaks muutev seisund! Jaksu!

joanamari said...

minu väike putukas armastas kaua aega putru, nüüd on esimene sõ'na ei taha
eile kisas et ei taha magustoiduks kisselli jäätise alla
tegin nii hea mustika kiselli ja panin ikka ta jäätise selle selli peale
pool sõi ära;)

Bianka said...

Ma loen su kommentaarist välja, et teine lapselaps on väga oodatud või juba tulemas. Igaks juhuks valmistan sind ette, mida see vanaema jaoks tähendab ;) Üks lapselaps korrutada kahega ei ole kaks lapselast, see on vähemalt kolm, kui mõõta energiat, mis nendele kulub. See on küll maailma armsaim energia kulutamise viis, aga mina olen täna pärast viiepäevast kooselu nagu tühjakspigistatud sidrun. Põhiline jõud kulub kahe molekuli kokkupõrkumiste ärahoidmisele, armukadeduse ilmingute vältimisele ja uute erinevate tegevuste väljamõtlemisele. Kahekesi koos sõbralikult asjade jagamine kestab vaid lühikese viivu. Siis tuleb tüli vältimiseks ühe tähelepanu hajutada uue mänguga, kuhu varsti liitub ka teine. Seejärel algab taas kaklus asjade pärast jne. jne. Aga muidugi oleneb kõik ka laste iseloomust. Meie omad on tugevad isiksused ja vahel tahab katus kisast lendu tõusta ;)

sjgelle said...

Mina küll ei kujuta ette, kuidas meie üles kasvasime, 5 nagu meid oli aasta ja paariste vahedega.
Seda ma mäletan, et mu venna lastel oli 11 kuud vahet, st et olid topelt sünnipäevakingid, kõike tuli osta topelt, sest muidu oli kisa majas. Edaspidi need asjad laabusid, sest üks oli poiss ja teine tüdruk.
Ikkagi on tore, kui lastel on väikesed vahed.
Ühel mu vennal on lapsed eri põlvkondadest. Poiss oli juba 16, kui tüdruk sündis.
Mis puutub tütre teise, siis veel ei ole tulemas. Minu teada.

Bianka said...

Väike vanusevahe on lõppkokkuvõttes ikkagi väga hea. Tulevikus, kui lapsed veidi suuremaks ja targemaks saavad, on neil mõnus koos mängida. Ja loodetavasti saavad neist ka eluaegsed sõbrannad.

Olen ise ka mõelnud ja ka mõnelt küsinud, kuidas neil sellise vanusevahega laste omavaheline koosmängimine käib. Mõni ei mäleta, et oleks suuri probleeme olnud. Teisel aga on armukadedus veel hullemini ilmnenud. Usun, et kui peres on veel rohkem lapsi, siis jääb igaühe isekusele vähem ruumi. Ja vanematel pole ka mahti iga kaklemist või lükkamist tähele panna ega selle pärast muretseda.

Tiiu said...

Aitäh kena kommentaari eest minu blogis! Küll oleks tore vahel lastelastega koos kokku saada! Kadi on igatahes siin sel nädalal ja kui mul veab, siis ka järgmisel.

:-)

sjgelle said...

Tiiu! Aitäh kutsumast, aga mul ju pole lapselast siin.
Alles augustis saan paariks päevaks laenuks:)